neljapäev, 10. oktoober 2013

Anname talle piima!

Meil on nüüd kodus uus elanik. Erinevalt Triinust, kelle juurde uus pereliige saabus üsna ootamatult, oli mul juba mitu kuud kindel plaan võtta üks kiisu enda juurde elama. Võtsime ta Kasside Turvakodust ja nüüdseks on kiisumiisu juba umbes kuu aega meie juures elanud. Ta on umbes kaheksa kuud vana ja tema nimi on Kässu. Ta on super-nunnu!

We have a new resident at home! It is a cat that we adopted from a cat shelter. She is about eight months old and her name is Kässu. And she is super-cute! :)

Siin ta pikutab minu sokisahtlis:
Here she is taking a nap in my sock drawer:


Samuti teemakohane:
Also relevant:


reede, 26. juuli 2013

Oui

Täiega lahe, me sõidame homme Prantsusmaale! Või noh, tegelikult lendame kõigepealt Brüsselisse. Aga siis sealt edasi Prantsusmaale. Kõigepealt Lille'i ja lähiümbrusesse ja pärast veel Pariisi. Jee! :D


So cool! We'll be leaving for France tomorrow. Actually we'll fly to Brussels at first, but in the evening we'll go to France. Our plan is to visit Lille and the places near there and then go to Paris. Can't wait! :D






reede, 19. juuli 2013

Töö ja lõbu

 See suvi läheb kuidagi nii, et nädala sees on töö ja siis nädalavahetusel pidu. Ja nii juba ei-tea-mitu nädalat järjest. Vahepeal on küll väsimus peal ja mõtlen, et tahaks kasvõi ühe öö magada kodus oma voodis nii kaua kuniks aga und jätkub. Aga siis ma mõtlen, et küll talvel jõuab magada ja kordan oma motot, et uni on nõrkadele.
Niisiis peale jaanipäeva olen veel sattunud Kadrinasse vanaema juurde ja Säreverre Krete Marie ristimisele. Eelmisel nädalavahetusel olime Lee gängiga Võrus ja lähiümbruses, sõitsime ringi, käisime laadal, grillisime ja tegime sauna ja tantsisime simmanil jalad villi, käisime öösel alasti ujumas ja pidasime Eriku sünnat.
 
This summer seems to have the rhythm of work all week, trips at week-ends. And it has been that way for many weeks now, ever since my graduation. At times I feel tired and think that I would like to sleep at home for as long as I want for just one night. But then I think that I'll have time to sleep when winter comes.
After the midsummer's day I have visited my grandmother in the countryside and been to the baptism of a little relative of mine. Last weekend we were in southern Estonia again, driving around and enjoying the sights. We went to a fair, made barbeque and sauna, we danced at a party until our feet hurt, went swimming in a lake naked at night and celebrated a friend's birthday.
 
Meie gäng
 Nädala sees on suht tavaline tööelu. Hommikud on rasked, nagu ikka.
 
During the working days it's work as usual. But the mornings are tough.
 
 
 
 
 
Kodus käivad ikka oravad ja kajakad meil külas. Jõulukaktuse (või selle, mis sest järele oli jäänud) tõin ma rõdult ära, kuid võib-olla on teda liiga hilja päästa. Oravad on lihtsalt suurema osa sellest nahka pistnud. Omnomnom.
 
At home we still have regular visits from the squirrels and the seagulls. Recently I rescued a plant from my balcony that I had been growing there, but it may be too late to save it. The squirrels have been having it for lunch (and breakfast and dinner and snacks). Omnomnom.
 
 
Kajakas Paul
Paul the seagull
 
 

teisipäev, 2. juuli 2013

Elust enesest


Vahepeal on toimunud teatud olulisi sündmusi nagu see, et ma lõpetasin ja läksin tööle ja oli jaanipäev.
Lõpetamine oli tore, oli lilli ja sugulasi ja kingitusi ja sõpru. Tööl käimisega saab homme täpselt kuu aega täis ja ma juba oskan igasuguseid asju teha.
Aga jaanipäev - vot see oli vahva! Käisime kaugel lõunamaal Küünimetsas, mis on peaaegu Lätis ja metsa sees. Tegime natuke tööd ja ujusime väikses järves. Ja grillisime ja mängisime Innovationit ja ujusime. Ja käisime kohalikul jaanitulel ja olime ainukesed, kes Elmari tantsuõhtu järgi tantsisid ja nägime jaanimardikaid metsas ja käisime suitsusaunas ja hüppasime järve ja täiskuu paistis ja tegime oma lõkke ja laulsime lõkke ääres ja sõime öösel võileiba ja laulsime kuni väljas oli juba valge. Ja hommikul jälle ujusime. Ülihea oli! :)

Sel nädalavahetusel põrutasime jälle Tartusse, sest seal oli järgmise tantsupeo tantsude tantsimine. Oli igasuguseid tantse, lahedaid ja vähem lahedaid. Muidugi, tüüpiline on see, et nüüd, kus me enam võib-olla ei ole C-rühm (sest vanust on juba ka omajagu), siis on C-rühmadel need kõige ägedamad tantsud. Miks ei oleks võinud sellised hoopis eelmisel tantsupeol olla? Eks näis, mis järgmisel aastal saab ja mis rühm me siis lõpuks otsustame olla.


While I was away from the blogosphere quite many things have happened. I have graduated and have a job now. And then there was Midsummer's day.
Graduation was great, there were my relatives and lots of flowers and gifts and friends.
The job I have had for exactly a month tomorrow and I have learned most of the techniques required.
But Midsummer's day was really great. We were in southern Estonia with some friends, in a small farm in the middle of the woods. There was a little lake and we went swimming there and made barbeque and played board games. Also we went to the local celebration and were the only ones dancing and we saw fireflies in the forest and went to sauna and jumped into the lake while the full moon was in the sky. We made a bonfire and sang songs until it was light outside. And in the morning we went swimming again. It was awesome! :)
 
Summer is the time for driving around and so we also went to Tartu last weekend for a dance thing, where different groups performed the dances for next year's dance festival. And next weekend I'll go visit my relatives and the weekend after that it's probably to the south again... I wonder when I'll have the time to clean up at home :P

kolmapäev, 29. mai 2013

Linnadžunglis

Täna oli päev täis linnafaunat:

  • Pargis ründas mind vares - ta lendas mulle küüntega pähe (?!) Hitchcock tõenäoliselt naeris hauas.
  • Üks piiritaja oli meie rõdul ja üritas väga innukalt paokil olevast rõduuksest tuppa tulla - miks? - ei tea. Me ei lasknud igatahes.
  • Kajakas oleks äärepealt ühe orava meie rõdult minema viinud. Orav pääses napilt.


Magamine on nõrkadele!


Today was a day of city fauna:
  • I was attacked by a crow in a park I was walking through - it flew up from behind and clawed me on the head with its talons (?!) Hitchcock was probably laughing in his grave.
  • A little bird was on our balcony and desperately tried to get into our living room through the door that was open a little. Why? I have no idea. We didn't let it.
  • A gull almost had a squirrel for dinner. It nearly carried away one of those cute little squirrels from our balcony. The squirrel escaped barely.


Sleeping is for the weak!





pühapäev, 12. mai 2013

Oravake

Oravad on päris armsad. Neil on kohevad sabad ja nad jooksevad ringi mööda seinu ja vaatavad aknast sisse ja teevad nunnut nägu. Umbes nii:Squirrels are quite adorable. They have fluffy tails and they run along the walls and look into my window and make cute faces. Something like this:
"Look at me, I'm a cute little squirrel"
Ja siis, kui sa selja pöörad, on need samad nunnud loomakesed nagu saatana sigitised. Ma ei räägi sellest, et nad hommikul kell 6 mööda plekist rõdu äärt jooksevad ja põrgumüra teevad. Ei, ma räägin sellest, mis mind ühel päeval ees ootas, kui ma koolist koju tulin. Sel kevadel olen ma hakanud igasuguseid taimi kasvatama. Ja siis eelmisel nädalal tundus mulle, et oleks aeg need rõdule tõsta, sest väljas on päris soe juba. Alguses oli kõik tore ja nii. Aga siis, ühel neljapäeval õhtupoolikul avanes selline vaatepilt:

And then, when you turn your back, these same cute squirrels are like little devils. Not only do they run along the balcony's tin railings at 6 in the morning and make lots of noise. No, I'm talking about what I saw one day when I came home after school. A mindful reader would remember that I started to grow different plants this spring. Well, last week I decided to put them onto the balcony because the weather was quite warm already. At first it was okay, but then, one thursday evening this is what my plants looked like:




Põhimõtteliselt olid nad mu taimedes põhjalikult mürgeldanud - kaevanud sibulad peaaegu välja, kiskunud välja tüümiani, kõik kohad mulda täis vedanud, salati poti ümber ajanud ning ühest potist salati koos mullaga välja kaevanud ja salati enda kas ära söönud või rõdult alla visanud (seda ma enam ei leidnudki).
Ja teisel rõdul söödi ära kõik võõrasemade õied.
Siis mul viskas üle ja ma tõstsin kõik taimed tuppa tagasi.

Praeguseks ma olen neile andestanud, sest tegelikult on nad ikka täiega nunnud :D Ja varsti on neid veelgi rohkem, sest ühel laupäeva hommikul tabasin ma kaks oravakest oma rõdul paaritumast. Ma ei tea, kas nutta või naerda...

The squirrels had made a mess of my plants. They almost dug out the onions, spread dirt all over the floor, pulled out my thyme, knocked over pots of salad and entirely dug out a salad plant from one pot, took out all the dirt from it and then either ate the salad or threw it away somewhere (I couldn't find it afterwards).
And on the other balcony, the ate all the blossoms of my violets.
Then I was angry at them and put all the plants back inside.

But now I have forgiven them, because after all, they are really cute :D Soon there will be more of them, because one saturday morning I found two squirrels mating on my balcony. I don't know weather to be happy or sad...


 Eelmisel nädalal tegin selle nädala viisaastakuplaani. Nüüd on nädal möödas ja peaaegu sain kõik tehtud. Peaaegu... Vahepeal paneb juukseid kitkuma küll, kui palju on teha ja kui vähe aega jäänud.

Last week I wrote down all the things I have to do this week. Now the week has passed and I am almost done with these tasks...almost. But there's so much still to do and so little time...


pühapäev, 5. mai 2013

Level 5

Ükspäev panin tähele, et emotsioonide virrvarr, mis mind seoses lõputöö kirjutamisega on läbinud, sarnaneb suuresti leina viie staadiumiga. Alguses oli eitus - siis kui oli veel liiga palju aega ja muid asju oli ka teha ja noh teate küll. Siis tuli kauplemine (või noh, midagi sarnast) - "ma luban, et esmaspäevast ma hakkan pihta", "ausõna, sel nädalavahetusel ma kirjutan vähemalt viis lehekülge", "noh, täna ma nii palju ei jõudnud, aga homme pingutan topelt" jne mis ma endale kokku lubasin. Mingil hetkel tuli viha. Selline sügav must viha, kus ma olin täiesti valimatult kogu maailma peale pahane, et ma nüüd sellises olukorras olen, et semester vaikselt tiksub lõpu poole ja ma pole veel üldse nii kaugel, kui ma võiksin olla. Kõige raskem pingutus oli mitte valada viha välja koduste peale, kes polnud ju milleski süüdi. Peaaegu õnnestus.
Viha läks ühel hetkel sujuvalt üle depressiooni-laadseks seisundiks, kus vahepeal oli tunne, et miski ei saa mind enam õnnelikuks teha. Praeguseks olen õnneks jõudnud selleni, et olen olukorraga leppinud. Tuleb lihtsalt ära kannatada, pole midagi teha. Soov magistrikraadi saada on ikkagi piisavalt suur.

One day I began to notice that the turmoil of emotions that has been going through me during the thesis-writing process greatly resembles the 5 stages of grief. First, there was denial. There was still time and there were other things to do and so on. Then came bargaining - promising myself I would write five pages that weekend; or if I didn't write as much, promises that I'd put twice as much effort in it the next day and all other such bargaining with myself.
At some point the anger came over me. The deep black anger of hating everything and everyone. The hardest part was not to yell at the people at home who had done nothing to deserve it. I was almost successful at it. Then, the anger slowly became a depression-like state, when I felt that I'd never be happy again.
And now I have finally accepted the situation. I just have to make it through this month and a little bit of the next and all will be ok. 



Huumorirubriigist ka midagi. Reedel vaatasime Ardoga Kuldvillakut ja seal oli üks naine ja kaks meest ja naine ei vastanud eriti küsimustele. Ja siis Ardo teatas selle peale, et "ainuke viis, kuidas naisi vait saada, on panna nad mälumängu mängima" :P Aitäh, Ardo!


P.S. Ma kasvatan nüüd tomateid ka.
P.S. I began growing tomatoes.