Täna uudistes:
...........................................................................................................................................................
Igatahes, teema juurde. Täna oli üks kole päev. Uurimistööde kaitsmine. Me istusime seal 6 tundi (!!!). Ühe koha peal. Vaikselt. Kuulasime. Põnevusega. Tegelt sai vahepeal rääkida ka ja kaitsta. Minagi läksin sinna uhkelt oma raudrüüs, võtsin kilbi ka kaasa, kuid vaenlane, kes oli muuhulgas ka arvulises ülekaalus, tegi mulle vormistusega 1:0 ära. Ja siis ma läksin longates ja mõlgitult tagasi oma kohale ja jälgisin teiste kaitsemängu. Vaenlase read olid tihedad ning paljudel oli raske läbi murda kuni eelviimasena astus ette Teele. Kasutades ära vastase väsimust peale pikka lahingutegevust ning enda suurepäraselt arenenud häälepaelu, lõi ta vaenlase oma kõnega pahviks (loe: rääkis nad surnuks), niiet keegi ei julgenud enam midagi kobiseda ning Teele naasis võidukalt oma kohale mõlgitud Mari-Anni kõrvale :D.
Päeva lause: "Kui ikka kõigilt ei saa, siis ei ole mõtet panna." :D
See on nüüd see koht, kus me üldse vasakule ei mõtle... :P Seda ütles üks Lisette paralleelklassist oma kaitsmisel. Juttu oli siis piltide lisamisest uurimistöösse. Ehk siis selle lause tõlge oleks, et kuna ta kõigilt intervjueeritavatelt pilte ei saanud, siis ei olnud mõtet neid ka lisada. Aga mina oma rikutud mõtlemisega läksin loomulikult kohe vasakule :P
Isa Goriot tapab. Päriselt ka. Siiski, kui vaadata asja positiivsemat külge, siis Werther oli hullem :D
Ja nüüd ilmateade. Kevad on. Baretti pole enam vaja. Ma käisin eile isegi ilma kinnasteta õues (minu puhul tõeline kevadekuulutaja :P)
See oli tänaseks kõik. Poole seitsmesed uudised eetris taas homme. Ilusat õhtut.
- manala teele läks Vaheaeg (17.03 2007 - 25.03 2007)
- uurimistööde kaitsmise lahingus palju langenuid
- vasakule mõtlemine tekitab pöördumatuid tervisekahjustusi
- Isa Goriot tapab
Me oleme kogunenud siia sellel kurval päeval, et mälestada vaheaega. Oma eluajal oli ta väga rõõmsameelne ja kõigile ta meeldis, kuid tema äkiline lahkumine tabas meid kõiki kurva uudisena. Meenutagem teda hetkelise leinaseisakuga.
.....................................................................................................................................................................................................................................................Igatahes, teema juurde. Täna oli üks kole päev. Uurimistööde kaitsmine. Me istusime seal 6 tundi (!!!). Ühe koha peal. Vaikselt. Kuulasime. Põnevusega. Tegelt sai vahepeal rääkida ka ja kaitsta. Minagi läksin sinna uhkelt oma raudrüüs, võtsin kilbi ka kaasa, kuid vaenlane, kes oli muuhulgas ka arvulises ülekaalus, tegi mulle vormistusega 1:0 ära. Ja siis ma läksin longates ja mõlgitult tagasi oma kohale ja jälgisin teiste kaitsemängu. Vaenlase read olid tihedad ning paljudel oli raske läbi murda kuni eelviimasena astus ette Teele. Kasutades ära vastase väsimust peale pikka lahingutegevust ning enda suurepäraselt arenenud häälepaelu, lõi ta vaenlase oma kõnega pahviks (loe: rääkis nad surnuks), niiet keegi ei julgenud enam midagi kobiseda ning Teele naasis võidukalt oma kohale mõlgitud Mari-Anni kõrvale :D.
Päeva lause: "Kui ikka kõigilt ei saa, siis ei ole mõtet panna." :D
See on nüüd see koht, kus me üldse vasakule ei mõtle... :P Seda ütles üks Lisette paralleelklassist oma kaitsmisel. Juttu oli siis piltide lisamisest uurimistöösse. Ehk siis selle lause tõlge oleks, et kuna ta kõigilt intervjueeritavatelt pilte ei saanud, siis ei olnud mõtet neid ka lisada. Aga mina oma rikutud mõtlemisega läksin loomulikult kohe vasakule :P
Isa Goriot tapab. Päriselt ka. Siiski, kui vaadata asja positiivsemat külge, siis Werther oli hullem :D
Ja nüüd ilmateade. Kevad on. Baretti pole enam vaja. Ma käisin eile isegi ilma kinnasteta õues (minu puhul tõeline kevadekuulutaja :P)
See oli tänaseks kõik. Poole seitsmesed uudised eetris taas homme. Ilusat õhtut.
