Sügis.

Sügis on. Ja mulle meeldib see. Eile käisin Triinu ja Lauriga õues sügist pildistamas. Ilus oli. Me leidsime metsast kärbseseene.

Reedel me pidasime kooli sünnipäeva. Sõime ja torti ja puha. Ja ma sain rikkaks :D See oli ütlemata tore. Ja kui õhtu tuli kätte, siis ma sain teada, et ma olen võitnud arvutijoonistuse konkursi "Palun joonista mulle teadlane" :D See tegi tuju küll väga heaks ja kustutas mu meelest hommikused füüsika töö õudused. Nii hea kui mõnikord hästi läheb :)

Ma tunnen, et ma olen inimestest tegelikult väsinud. Kui ma praegu saaks nädal aega kusagil üksinda olla, siis oleks jälle kõik hea, aga ma ei saa. Koolis tuleb käia. Mõnikord on mul tunne, et ma usaldan inimesi liiga palju, teinekord ei usalda ma neid piisavalt. Nende kahe vahel on raske balansseerida. Aga ma usun, et kõik inimesed on head. Isegi kui nad mulle ei meeldi, ei tee see veel neid halvaks. Ma ei vihka kedagi. Mõnikord ma lihtsalt tüdinen neist ära. Tavaliselt on need kõige lähemad sõbrad, kes mind mingil põhjusel ära tüütavad. Ilmselt sellepärast, et ma olen nendega kõige rohkem koos. Keegi pole täiuslik ja mõni halb joon lihtsalt hakkab vahel eriti häirima. Ja siis ma tahaksingi ära. Aga varsti läheb see tunne üle. Ja siis on jälle kõik hästi. Kuid hoolimata kõigest on ja jäävad sõbrad mulle armsaks, sest neis on nii palju head :)




Somewhere over the rainbow...

.

Külm on.

Marit tegutseb jälle

Kui Marit saab tulevikus kuulsaks teadlaseks, siis püstitatakse Tartu Ülikooli juurde tema kuju. Ja sinna ta jääb igavesest ajast igavesti uhkes poosis, käsi kahvliga ette sirutatud ning kahvli otsas paar makaroni. Sest ta on sel ajal väga kuulsaks saanud oma populaarteadusliku teosega "Monoloogid makaroniga". Ja TÜs avatakse uus teaduskond - pastateaduskond, kus Marit õpib makaroniteadust ning lisaks ka patsafilosoofiat.
Siit üks filosoofiline küsimus - kuidas on õigem, kas monoloog makaroniga või dialoog makaroniga?

Nii mööduvad mu koolipäevad.
Jah, uus sööklasüsteem loob põnevaid diskussioone.


Lemmiksõnade esikolmik:

1. termoneutraalne tsoon
2. fagotsütoos
3. der Regenbogen

Bioloogia on nii tore, sest seal on nii palju lahedaid sõnu :)


Nõnda siis kaduski ta seekord üsna aeglaselt alustades sabaotsast ja lõpetades irvitusega, mis püsis veel mõna aega peale seda kui kõik muu oli kadunud.
"Ei noh, kassi ilma irvituseta olen ma küll näinud," mõtles Alice, "aga irvitus ilma kassita? See on kõige veidram asi, mida ma eales näinud olen."

Eksponentsiaalne

Täanen päev, mis algas nii halvasti, lõppeb ometi nii kaunilt. Ma ütleks, et selle päeva toredus on kasvanud lausa eksponentsiaalselt :D

Hommik oli kehv sellepärast, et tänaseks oli vene keele arvestus teha ja see oli noh košmar. Kuidagi ma vastasin ta siiski ära ja mul õnnestus selle eest isegi viis saada. Ma närvitsesin selle üle küll. Isegi söögijärjekorras ma üritasin seda teksti endale pähe ajada. Aga noh, nüüd on see mure vähemalt kaelast ära.

Õhtul oli trenn. Ma läksin juba poole kuueks, sest me harjutasime Tänutantsu ja pärast oli veel päris trenn ka. Niiiiiiiii palju uusi inimesi oli. Me vaevalt mahtusime ära. Maido tegi päris hullu trenni meile...kahtlemata selleks, et uued saaksid kohe ikka õige maigu suhu :P Ja mis oli tänase päeva juures kõige toredam- ma sain endale uue partneri :D Ma olen nii õnnelik :D Temaga oli kohutavalt harjumatu tantsida, aga küllap ma varsti harjun :)

Me Maritiga hakkame õpetajate päeval õpetaja Aitat mängima :P

Imelik

Kui ma oleks väike tuulelohe, siis ma lendaks ära kaugele. Ma oleks värviline ja lõbus ja ma lendaks tuule käes siia-sinna, aina kõrgemale ja kõrgemale. Nii kõrgele, et keegi mind enam ei näe. Ma laseksin tuulel end kaasa viia, sest ma olen värviline tuulelohe. Ja kui ma pilvepiirilt alla tulen ja pehmele murule maandun, siis olen ma õnnelik.

Mul on viimasel aja imelik tuju, hea tuju isegi. Ma tahaks koguaeg naerda, igasuguste asjade üle. Tavalkiselt see nii ei ole. Aga nüüd ma naeraks. Naeraks nii kaua kui see mind nutma paneb. Ma naeraks hoolimata sellest, et mul raske on. Kui ma sellest nädalast end läbi närin, siis on jälle kõik hästi. Aga ma naeraks ikka. Alati. Sest see on nii hea. Sest elu on ilus.

Oi, kuidas mu mõte täna lendab. Ma peaks midagi kirjutama. Mul on isegi midagi soolas, üks uus idee, aga mul läheb selle välja arendamisega veel aega vist. Ma hea meelega kirjutaks täna, kuid karta on, et ma pean end uputama vene keele arvestusse. C'est la vie.

Täna oli minu kõige viimane spordipäev. Mul ei ole kahju.

Minu tänane päev:

Ajalugu (x2) = haigutus (x3 astmel 5)
Bioloogia (x2) = eksju. Ma joonistasin pildi maksatsirroosihaldjast. eksju, nii...
Vene keel (x2) = uuužas
Füüsika (x1) = palju oomeganullteesid, millest ma mitte midagi ei jaga, korruta, liida ega ka lahuta.

Siis ma läksin koju, kust ma leidsin eest ühe mehe. Ta oli tulnud meie kaootilisi telefoniliine ära parandama. Lõpuks ta sai need korda ka (ma loodan).

Makaronid hakklihaga.

Panin õpikutele kaaned ümber.

Homme saab teiseks tunniks minna :)


...sest koguaeg on teeaeg ja meil pole aega nõusid pesta.

?

Ma olen veel elus. Viimases ehk siis üheksandas tunnis, mis juhtumisi oli saksa keel kusagil imeväikses klassiruumis, oleksin ma äärepealt tüdimuse, hapnikupuuduse ja saksa keele mitteoskamise kätte ära surnud. Jah, eelmine aasta tuli saksa keel päris ilusti välja, aga täna ma jõudsin järeldusele, et ma siiski ei oska seda. Suvi on mu mõistusele ikkagi mingi põntsu pannud :P

Täna sai terve abituurium punase kaardi ja lahkus väljakult. Aga ainult selleks, et minna sööma, sest meie sööklakaardid on juhtumisi väga kaunist punast värvi. Üheteistkümnendad said kollased kaardid ja kümnendikud on veel päris rohelised :P Uus söökla süsteem polnudki kõige hullem.

Ma jõudsin täna otsusele, mis teema ma ajaloo olümpiaadiks võtan. "Kultuur peale II maailmasõda" See oli halbadest valikutest kõige parem. Vähemalt on Maritil sama teema :P

Jaup ei teinud täna väljagi sellest, et meil lingvistikas nii hästi läks. Ta ilmselt ei teagi seda. On tädi noh.

Päeva sõna: lendkond (=parv)
Lendkond lendkonni lendas tiibu sahistades mööda teed.
Sügisel lendavad kurelendkonnad lõunamaale.

:)

Homme kooli

Ma ei taha enam kooli minna. Ei taha, sest esimesel päeval on mul 9 tundi. 9 tundi! Kus siin õiglus on? Aga nagu Surm Mortile ütles: "Õiglust pole olemas. Olen ainult mina." Nii see kipub olema.

Täna ma käisin Kaubamajas ja üritasin välja mõelda, mida ma võiks osta selle 2000.- eest, mille ma kinkekaartide kujul Raekojast sain. Ma tulin tühjade kätega tagasi, sest seal ei olnud mitte midagi mõistlikku, mida ma oleksin endale soovinud. Okei, üks pintsak tegelikult oli, aga seda ma ka ei ostnud. Ma ei teagi, miks. Ilmselt ma ei raatsinud. Kuigi, mis siin ikka raatsida, midagi tuleb ju selle summaga teha, ei saa lasta seda raisku minna :P

Eile me korraldasime minu juures väikse filmiõhtu ja juhtus nii, et me läksime magama alles kell pool 4. Aga hommikul ärkasin ma kell 10, sest need mõnusad lammutusmehed, keda ma nüüdseks üluväga armastan, otsustasid pühapäeva hommikul tööle tulla. Nii nad siis möllasid seal ja kolistasid oma traktorite ja värkidega ning selle nahka minu uni läks.

Ma nii tahaks kirjutada, aga ma ei tea, misasi see oleks, mida ma kirjutada võiksin. Ma armastan oma otsustusvõimetust.