Wappu-time!

Meil käib Wappu täie hooga! Igast värki toimub kogu aeg. Kool on ka ja päris palju koduseid ülesandeid on kah antud, niiet igav kõige selle keskel ei ole.

Around here Wappu is happening! Different events are going on every day. But there's also quite much school now and lots of assignments, so among all this, I won't be bored.

Wappu algas peoga eelmisel neljapäeval. Soojendasime Maudi ja Gokce juures, siis läksime edasi linna. Klubi ees oli tohutu järjekord, kus me seisime oma poolteist tundi. Ja oh seda irooniat, kui mind uksest sisse ei lastud, kuna minu üliõpilaspilet (mis oli pildi ja sünnikuupäevaga dokument) ei olnud piisav, et mind lasta uksest sisse tudengitele mõeldud peole. Teised siis pidutsesid, ma läksin koju.

Wappu started with a party last thursday. We had a pre-party at Maud and Gokce's place, then went to city center. There was a huge line to enter the club, we stood there for something like an hour and a half. And oh the irony, when I couldn't enter the club with only my student card, even though it was a party for students and I even had my overalls on. So the others partied and I went home.

Siin me oleme järjekorras, vasakult Emre, Gokce, Aras, Jerem', mina ja Luis.

Here we are in the line.

Laupäeval oli vabaõhukontsert, aga ma ei läinud sinna, kuna väljas oli külm ja märg. See-eest pühapäeval oli täiega ilus ja soe ja mõnus ja päikseline. Siis oli Wappu piknik, kus me ka käisime. Ostsime pisut provianti ja seadsime end muru peal sisse. Väga tšill oli.

On saturday there was an open-air concert, but I didn't go there, because it was cold and wet outside. However, on sunday it was the perfect weather - warm and sunny and nice. Then we had a Wappu picnic. We bought some stuff to eat and chilled out on the lawn enjoying the weather and good company.

Siin me oleme piknikul, mina, Alexandra ja Luis, Maud tegi pilti ja David tuli hiljem.

Here we are at the picnic, me, Alexandra and Luis, Maud was taking the picture and David arrived later.

Me oleme nii õnnelikud, et kevad on lõpuks kohal!

We are so happy, because it's finally spring!

Esmaspäeval käisime Maudiga WappuBic'il ehk Wappu aeroobikat tegemas. Selle raames sai tasuta sportida, seal oli neli erinevat tundi kella neljast kaheksani. Me jätsime ainult ühe vahele, ülejäänud tegime kõik kaasa. Mu lihased tunnevad seda siiani.

On monday there was WappuBic or Wappu aerobics where we went with Maud. There were four different lessons from 4 to 8 in the evening and we only left out one and participated in all the others. My muscles are still feeling it.

Teisipäeva tippsündmus oli Wappu film - The Blues Brothers. See oli parim filmielamus, mis mul kunagi olnud on. Kuna igal aastal näidatakse Wappu ajal sama filmi, siis kõik teavad, mis seal juhtub ja nad hüüavad filmile vahele umbes selliseid asju, et "ei, ära mine sinna!", "vajuta gaasi!", "uks lahti" ja "uks kinni" (alati kui keegi uksest sisse-välja läheb) jne. Soome keeles muidugi. Kuna see on muusikaline film, siis iga kord kui filmis tuleb laul ja seal tantsitakse, siis kõik hüppavad püsti ja lähevad ekraani ette tantsima. Ja seal filmis on üks tegelane naine, kes tahab peategelasi õhku lasta ja seda mängib Carrie Fisher, kes mängib printsess Leiat Star Warsis ja iga kord kui ta ekraanile tuli, siis hakati ümisema Imerial March'i, mis oli ka päris naljakas. Üleüldse - see oli vägev!

The main event on tuesday was the Wappu movie - The Blues Brothers. It was a great movie experience. Because they have the same movie every year, then everyone knows what will happen in the movie and they are shouting things like "don't go in there!", "step on the gas!", "door open" and "door close" (every time someone goes through a door). And because it's a musical movie, whenever there was a song in the movie, everyone got up and went to dance in front of the screen. Also, Carrie Fisher, who played Princess Leia in Star Wars, was playing a woman there who wanted to blow up the Blues Brothers and every time she appeared, people started humming the Imperial March, which was also quite funny. All in all - it was great!

Väike vahepala sellest filmist:
Something from the movie:

Esimene koolipäev

Täna hakkas lõpuks päris kool kah pihta. Esimesel päeval pääsesin siiski kerge vaevaga - mul oli ainult üks sissejuhatav loeng biomeditsiinitehnoloogia? (biomedical engineering) laborikursusesse. Ma tundsin end veidi võõrastes vetes, aga samas tundus see huvitav. Ning selleks ma ju olengi siin, et oma silmapiiri ja teadmisi laiendada. Töö toimub seal paarides ning ma kuidagi sattusin paari ühe Aasiast pärit tüdrukuga. Ta tundus tore, me küll palju rääkida ei jõudnud. Peaasi, et ma ta jägmine kord ära tunneks (sest aasialased on minu jaoks kõik üsna ühte nägu :P).

Today was the day when school finally started. On the first day I had it easy - only one introductory lecture for the biomedical engineering lab course. I felt a little out of my comfort zone in this subject, but it seemed interesting. And I am here to broaden my horizons and gain new knowledge, so it's all good. The work is done in pairs and somehow I got paired up with an asian girl. She seemed nice, though we didn't get to talk much. I hope I'll recognize her the next time (because all asians look so much alike to me :P).

Õhtul käisime pubis, mängisime piljardit (täna ei olnud minu päev), mängisime kaarte ja hängisime niisama. Põhiliselt olid esindatud kolm rahvust - mehhiklased, türklased ja tšehhid. Türklaste hulgas oli üks noormees, kellel oli seljas punane vest, mis oli natuke naljakas. Kuna tal olid vuntsid ka, siis teda vaadates keerles mu peas pidevalt lõiguke laulust Peegelpõrand: "...sest vuntsid, okei, aga vest.. ei ole seksikas..."
Nendele, kes ei tea, on see video valgustuseks:
Here is a funny estonian song:

Veidi veel

Õpin füüsikalist keemiat. Üldse ei viitsiks. Imelikul kombel ei tunne ma üldse pinget selle eksami pärast. Närv tuleb kindlasti alles siis, kui ma seal ukse taga seisan.
Aga ma õpin. õpin täpselt nende teemade kohta, mis Kalju ütles, et tulevad. Muud ei vaata. Sest see aine pole eriti põnev. Mulle tundub, et Erik on mind nakatanud oma "aega on, kiiret pole" suhtumisega. Sest mu õppimine on pigem diskreetne kui pidev.

Ja siin ma nüüd olen, rüüpan teed ja kuulan Youtube'ist Vaiko Epliku laule (millesse ma täna täiesti armusin . . . kuidas ma neid küll enne avastanud polnud) ja tegelt on päris hea olla (kui füüsikaline keemia välja arvata).

See on tänase päeva laul (ja üldse minu lemmik):