Be a wolf instead

Vaheaeg kestab. See ei üllata ilmselt kedagi. Aastavahetus tuleb varsti ja mina sõidan jälle Säreverre et veeta seal taas üks aastavahetus. Aga midagi pole parata, midagi paremat nagunii pole teha.

Vahepeal ma käisin Haapsalus spas, mis oli isegi päris mõnus tegelikult. Seal oli vääga hea ujuda ja saunas käia. Haapsalu peal jalutasime ka. Ma ei olnud seal varem käinud, aga mulle hakkas see linn kohe meeldima. Seal olid lahedad tänavanimed ja nunnud väiksed majad. Ja meri. Ilm oli küll külm ja tuuline, aga ikkagi oli päris hea tuju peale seal jalutamist.

Ühel päeval ma võtsin oma raamaturiiulist niisama lehitsemiseks Robin Hobbi Farseeri triloogia ning enam ma seda sinna tagasi ei suutnud panna. Ja nii ma loen nüüd päevad ja ööd läbi. Mulle ikka nii meeldivad need raamatud. Ja on üllatavalt hea uputada end raamatu sisse, sest siis ma ei pea enda mõtteid kuulama. Ja see on veidi lohutav ka, sest FitzChivalry mured ja õnnetused on ikka palju suuremad kui minu omad. Vähemalt ei taha keegi mind ära tappa. Ma loodan :P

Vot nii on lood siinpool sood.

Wolves have no kings.

Ebanormaalne

Ja südames on mingid asjalood...

Seal pole enam nii kui oli varem.

Üks lootus minus õrna võrku koob.

Mis kuulen nüüd, või näen, on järjest parem...

Täitsa kurb on kohe. Miks? Sest et ei ole:

• lund
• jõulutunnet
• õiget vaheaja tunnet
• üleüldse normaalset tunnet
• tegevust
• und
• trenni
• Ardot
• head tuju
• ...jne

Vaheaeg tõotab tulla pikk ja veniv ja vaevarikas. Jah, ma võiksin lahendada mata ülesandeid ja lugeda ajaloo olümpiaadi jaoks raamatuid, aga koguaeg ka ei taha ainult sellega tegeleda. Palju aega jääb üle, et ma saaksin rahutult mööda tuba käia või tujutult õues jalutada. Jah, ma tean, et ma ei ole normaalne.

Sest et nüüd ei aita enam midagi. Matemaatika ka ei aita.

Tere tulemast, vaheaeg!

Siiski, mul pole absoluutselt vaheaja tunnet. Mul on lihtsalt...tunne... Mnjah.

Igatahes. Täna meil oli koolis jõulukontsert, kus me esinesime reaalse Leega, päris normaalselt tuli välja. Aga kõigile õudselt meeldis, väike vaheldused laulmisele ja orkestreerimisele :D

Õhtul oli Lee jõuluball. See oli ka päris äge. Jõuluvana käis ja kingitusi saime. Alguses oli väike Lee ka, aga õnneks läksid mudilased üsna pea minema. Ja siis me sõime torti ja piparkooke ja tantsisime ja tantsisime... Ma tantsisin loomulikult kogu õhtu Ardoga, aga kui tuli tango, siis me tantsisime vahepeal Siimuga ja näitasime klassi, sest keegi ei osanud eriti tangot :P Aga Ardol hakkas suhteliselt peo alguses nina hullult verd jooksma ja siis ta käis terve õhtu ringi peldikupaber ninas. See oli päris naljakas :P Igatahes on mul nüüd jalad nii väsinud ja valusad. Aga see ei loe, sest et tore oli. Ma sain "Moon Riveri" järgi aeglast valssi tantsida ja ennast uimaseks keerutada ning mida rohkemat ongi õnneks vaja :P

Lauri ütles täna mulle, et kui ma oleks neandertaallane, siis ma oleks praegu juba keskealine, sest nemad elasid ainult 40-aastaseks. See oli temast küll lohutav :P

Triinu kinkis sulle jõuludeks ühe hästi naljaka põhjapõdrakujulise küünlaaluse. Ja siis ma sain veel kelleltki tundmatult kaks põnevat mõistatust (a la eemalda sealt kuradi sasipuntrast see rõngas), mille kallal ma ilmselt eriti pead murda ei viitsi. Ja Ardolt sain pehme mänguhobuse, mis on nii nunnu ja pehme :P

Täna oli hea päev :)

Külmunud kaalikas

Täna oli ära selle veerandi viimane kontrolltöö. Juhuu :D See oli muusikas ja seetõttu pole imestada, et ma taas viie sain. Nüüd on koolis suht lebo, homme on korvpallisõu alates mingist ajast ja sellepärast jäävad viimased tunnid ära. Aga ega ma korvpalli ka tegelt näha ei taha ja tõenäoliselt üritan sealt kõrvale viilida, nagu tavaliselt :P Neljapäeval pole vene keelt, selle asemel me peame istuma klassis ja mõtlema oma elust. Ilmselt me teeme jõulupeo näidendi jaoks arutelu/proovi. Meie klassi teema on Lumivalgeke ja žanr - thriller. Mina mängin peeglit.

Muidu oli täna päris tore. Trennis saime teada, et Ardol on Tamsalus hobune, kes sööb koeri. Peale selle on Tamsalus tal veel 200 ha suurune kaalikapõld, kuhu ta peab vaheajal kaalikaid korjama minema. Kuna maa on jääs ja ühe kaalika maa seest välja tagumine võtab ligi 6 minutit, siis kiire arvutus näitab, et tal läheb kõigi kaalikate korjamiseks aega ligi 250 aastat. Jõudu tööle!

Kohe on vaheaeg! Kohe on jõulud!

Aga mul on kingitused pakkimata.

...ja lumi võiks tulla. Suur lumi!

Seal, kus kasvab kartul ja nohisevad köögilinnud...

Keedetud kartul

Mul oli vahepeal juba tunne, et ma olen oma luulevõime kaotanud. Mul oli tunne, et minu sees istub juba mitu luuletust, aga välja ei tule. Võtsin küll kätte paberi ja pliiatsi, aga luuleridu pliiatsist ja enda seest välja imeda ei suutnud. Aga eesti keele tund on juba kord selline tore tund, et selles tunnis ei tule mul und ja siis ma kirjutan luuletusi. Mõtlesin küll alguses, et loen raamatut, aga siis mõtlesin ümber. Jaup rääkis nagunii luuletustest ja siis ma olin kohe peaaegu et teemakohane. Aga mingil imelikul põhjusel kirjutasin ma kartulist. Tegelikult olen ma juba pikka aega tahtnud kartulist kirjutada, aga nüüd alles tuli välja. Üllitis ise on järgmine:

Sonett keedetud kartulile

Kuula, kuidas keeb potis valjult kartul

ja mullid suurenevad vähehaaval.

Selle tõttu on mul selline kartus,

et õige varsti nad valmis ju saavad.

Keldrihõngust kerkinud köögivili,

külmas vaikselt oodanud oma aega,

kuni kokatädi, vilju täis süli,

viis nad kööki nõnda madala laega.

Podiseb potis juba jõudsalt vesi,

kuldne kartul sulpsab lõbusalt vette,

nüüd nõnda nad keevad seal mitmekesi

ja varsti saab süüa, kujuta ette.

Kartul õilmitseb nüüd mu taldriku peal,

kuid kardan, et kõhtu täis ei saa ma eal.

Pole küll suurem asi, aga üle pika aja kõlbab küll. Viimane rida on eriti diip ;)

Tegelt ma vist tean, miks ma sellise soneti kirjutasin. Nimelt oli täna koolis lõunaks tatrapuder (loe: kanatoit) ja ma pidin terve päeva hakkama saama oma hommikusöögi ja portsu porgandisalati najal. Loogiline ju, et mul kõht tühi oli.

Marit tuli täna mõttele, et ta võiks minna füüsikat õppima hoopis. Põnev. Tegelt on nii kurb, et Marit ja Triinu Tartusse lähevad. Vägavägaväga kurb kohe. Aga ma ei saa neid kuidagi tagasi hoida ja ma saan ju aru, et peab õppima seda, mille vastu huvi on, mitte seda, kus sõbrad on. Aga kurb ja kahju on ikkagi. Ise Tartusse minna ma ka enam ei taha. Tartu on väga ilus ja mulle väga meeldib seal ja mis kõik veel, aga siit lahti rebida on mul ka praegu võimatu. Pealegi, lõppkokkuvõttes on Tallinnal ikkagi rohkem plusse. Tuleb see, mis tulema peab.

Nii see on

Vot nii. Peale raskete katsumuste läbimist on rebased viimaks saanud täieõiguslikeks gümnasistideks. Eile õhtul oli koolimajas mitu erinevat tuba, kus neid igat moodi proovile pandi. Siinkohal las pildid kõnelevad enda eest:

Veel pilte saab näha siin: http://picasaweb.google.com/jupats/Rebased

Kogu see rebaste nädal on mind nii ära väsitanud. Mulle tundub, et ma olen liiga palju rääkinud ja nüüd ma enam ei jaksa. Üldsegi on mul täna uni. Eile läksin magama alles peale kahte ja hommikul kell 8 hakkasid mõned mehed minu akna all suure mürinaga kaevama. Ja eks sa proovi siis niimoodi magada kui väljas kõik kopad ja kraanad täie hooga töötavad. Ja öösel ma ärkasin ka vahepeal üles, ma ei tea küll, mille peale, aga ilmselt ma nägin midagi kahtlast unes, sest ma ühel hetkel ärkasin ehmatusega üles. Täpselt nagu filmis kui halbu unenägusid nähakse. Aga ma küll ei mäleta, et ma oleks midagi näinud...

Aimps tuli täna hommikul Moskvast tagasi. Tõi šokolaadi ja präänikuid. Vahva.

Täna käisin Triinuga poes. Mõtlesime, et vaataks jõulukinke ka, aga meil ei läind nendega eriti hästi. Ma esiteks ei tea üldse, mida ma kinkima pean ja tegelt ma nagu ei tahagi sellega enam jamada. Kui ma midagi varsti välja ei mõtle, siis ma lihtsalt ei teegi ühtegi kinki. Lihtsalt ei tee ja kõik. Mitte, et ma kõiki vihkaksin või midagi, aga ma lihtsalt ei taha osta mingit mõttetut asja ainult sellepärast, et midagi peaks kinkima. Oijah.

Tuleks lumi ometi maha, ma ei taha enam vihma. Päikest ka ei taha kui nii külm on. Kui on talv, siis võiks talve moodi ikka olla. Ma tahaks suusatama minna juba.

Ja vaheaeg võiks tulla. Ma ei viitsi enam üldse õppida.

Vulpes vulpes

Rebaste nädal hakkabki läbi saama. Minu rebane on ikka nii võimatu. Ta ei tee midagi, mis ma tal teha käsin. Täna käisime Teele ja Mariti ja Teele rebase ja Ardoga (ehk minu rebasega) Kompressoris söömas. Päris tore oli...istusime ikka üsna mitu tundi seal. Mingi hetk läks Teele rebane ära ja siis me kolmekesi olime minu rebase kallal :P Marit ja Teele õiendasid temaga ja minuga, et mul tema üle mingit kontrolli ei ole. Ega ei ole jah mingisugust kontrolli ja praeguseks olen ma suht alla andnud ka :P Homne päev veel ja siis saavad rebased ka täieõiguslikeks realistideks. Natuke kahju isegi, päris värvikas nädal on olnud.

Kummaline, et ma suudan inimestele, kes mind pealiskaudsemalt tunnevad, jätta mulje, nagu ma oskaks absoluutselt kõiki aineid, kaasaarvatud füüsikat, väga hästi. Täna oli füüsikaolümpiaadi koolivoor; neil, kes olümpiaadil ei olnud, olid tunnid...aga meid oli vähe. Ja kui ma vene keele tundi sisse astusin, siis tegi Oleg üllatunud näo ja küsis, miks mina füüsikal ei ole. Ja kui ma talle ütlesin, et ma ei oska üldse füüsikat, siis tuli see talle nähtavasti üllatusena. Kummaline igatahes.

Kui füüsikast rääkida, siis homme on füüsikas töö... Ma sellest teooriast saan isegi aru, aga ülesanded ikka välja ei tule. Totaalne jamss lihtsalt.

Mul on täpselt selline tunne, et täna on reede ja homme ei pea kooli minema. Aimps sõitis ka Moskvasse ära ja ma olen üksi kodus ka peale kõige muu. Ma ei tea, kuidas ma homme hommikul üles saan, kui ma olen veendunud, et laupäev on :P Eks näis siis.

Head ööd

Ideaalne, geniaalne, proportsionaalne

Teele kirjutas oma blogis, milline oleks tema ideaalne mees. Ma mõtlesin ka selle üle järele ja tegin oma nimekirja.

Mari-Anni ideaalne mees:

• ei ole itaallane
• oskab lugeda
• on raamatusõber
• armastab teatris ja kinos käia
• armastab tantsida ja teeb seda hästi
• armastab hobuseid ja oskab ratsutada
• oskab süüa teha
• oskab suusatada
• tuleb minuga koos ükskõik kuhu
• suudab mind naerma ajada
• armastab mind
• on aus
• on ilus
• jaksab mind sülle võtta
• armastab loomi
• suudab mind välja kannatada
• peab meeles minu sünnipäeva
• on minu parim sõber
• lohutab mind kui ma olen kurb
• on optimistliku ellusuhtumisega
• ei mossita
• toob mulle mõnikord lilli
• on julge
• kaitseb mind kui vaja
• jätab mind rahule kui ma tõesti tahan üksi olla
• käib ilusti riides
• kannab talvel kindaid ja mütsi ja salli
• on nõus oma kampsuni/pintsaku/vms ära andma kui mul külm on
• naeratab ka läbi pisarate
• on nutikas
• oskab teha keerulisi matemaatikaülesandeid
• on loogiline
• on blond/heledate juustega
• on keskmist kasvu või üle selle
• on ilusa treenitud kehaga
• ei ole liiga pealetükkiv
• oskab mitut keelt kõneleda
• on lahke ja sõbralik
• on tark
• oskab rahaga ümber käia
• austab mind
• austab minu sõpru ja perekonda
• on armas
• ei saa pahaseks kui ma tema üle heatahtlikult nalja teen
• on õiglane
• ei ole liialt kangekaelne
• on hea fantaasiaga
• armastab Star Warsi vaadata

Kindlasti läheb sinna veel midagi, aga mul ei tule praegu meelde. Päris põnev oli igatahes. Vaesed mehed, me nõuame neilt ikka nii palju :P

Järgmine nädal aga tõotab tulla väga tihe, aga väga tore. Nägumisteni :)

Kas hommik suudab kustutada varjud...?

Täna ma tegin kõike asju natukene. Hommikul käisin Teelega natuke poes. Ostsime oma rebastele midagi, mida nad rebaste nädalal kanda saaksid. see saab alles naljakas olema :P Kui ma koju tulin, siis ma istusin natuke arvutis. Siis ma lugesin natuke raamatut. Seejärel ma otsustasin, et on aeg natuke süüa. Siis ma olin veel natuke arvutis, rääkisin mõne inimesega juttu. Peale seda ma lugesin natuke raamatut, aga ma tüdinesin ära. Siis ma üritasin natuke joonistada, aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Seejärel ma otsustasin, et matemaatika aitab küll väga hästi kõige vastu ja asusin ülesandeid tegema. Aga mul ei tulnud välja ja siis ma ei tahtnud enam neid teha. Ja siis ma isegi tegi natuke vene keele arvestust, aga ma palju ei jaksanud. Siis ma kõndisin natuke aega rahutult mööda tuba ja sõin ära mõned mandariinid. Otsustasin telekat vaadata, aga sealt ka ei tulnud midagi. Ainuke normaalne asi oli Eurospordist mäesuusatamine, aga varsti ma enam ei tahtnud vaadata, kuidas need tädid kihutasid mäest alla kiirusega 120 km/h. Kellele seda ikka vaja on. Siis ma tulin enda tuppa tagasi ja natuke üritasin midagi kirjutada, aga eriti ei õnnestunud ja siis ma jätsin sellegi sinnapaika. Nüüd ma siis olengi siin ja mul pole õrna aimugi, mida teha võiks. Peaks vist magama minema, siis oleks rahu majas :P

Ma täna taasavastasin ühe oma luuletuse, mille ma millalgil kevadel või suvel kirjutasin. See kõlas järgmiselt:

Kas hommik suudab kustutada varjud,
Mis meis tekkisid kui väljas valdas öö?
Kas siis kui varjudega ära harjud,
Näed sa pimedust, mis hinge seest sul sööb?

Kas päiksekiirtes peitub seda väge,
Et valgusesse tagasi meid tuua?
Kas hommikune sära on nii äge,
Et saaksime ta karikast me juua?

Või tahame me jääda pimedusse,
Kus tunda võiksime vaid teineteist,
Kus sina usuks mind ja mina susse,
Kus tumedad öövarjud saaksid meist?

Kuid tean, et hommik siiski tuleb meile
Ning päiksekiired teevad oma töö.

Me pole täpselt need, kes alles eile,
Kuid valgust kartma siiski me ei löö.

See vajaks küll pisut kohendamist, aga mulle hakkas see täna kuidagi meeldima. Tundus, et selle sagedus ühtis mu omavõnkesagedusega ja me resoneerusime üsna hästi. Hmm.

Tegelt tahaks õudselt õue minna, aga nii hilja on juba, ma ei julge enam. Ma lähen parem käin veel natukene rahutult mööda tuba ja lähen siis magama.

Jumal tänatud, et november läbi sai.

Come fly with me

Maailm on täitsa pahupidi. Marit sai vene keeles kolme. Esimese kolme terve gümnaasiumi ja võib-olla ka terve elu jooksul. Kõik olid šokeeritud. Ning minul oli täna isegi natuke kahju, et on reede ja nädalavahetus hakkab. Ma arvasin, et sellist päeva ei näe ma kunagi. Ma arvasin, et enne hakkab taevast pussnuge sadama, kui midagi sellist juhtub. Nii palju siis arvamistest. Ma olen arvanud palju asju, mis on valeks osutunud. Aga viimasel ajal veel kuidagi eriti ja sellepärast ongi maailma pea peale pööratud. Ja ma vaidlen endaga ja lähen varsti ise endaga tülli. Ja samas olen nii õnnelik, nagu ma ka enne maininud olen. See ei tundu üle minevat :P

Järgmine nädal on rebaste nädal. Rebased on jaotatud, esimesed ülesandedki antud. Minu rebane on loomulikult Ardo. Ma pidin tema pärast isegi ühe a-klassi tüdrukuga kaklema, aga see ei olnud eriti raske, sest tema oli huupi valinud, sest Ardol olla naljakas naeratus :P Nii ta leidiski endale uue naljaka naeratusega poisi ja mina sain Ardo endale :) Esmaspäevaks käskisin ma tal end kuidagi meeldivalt üllatada, sest ma ei tahtnud teda kooki küpsetama panna, sest mul puuduvad kogemused tea söögivalmistamisoskuste kohta, ja midagi paremat ma ka välja mõelda ei suutnud. Eks siis esmaspäeval ole näha, mida ta välja mõtleb.

Kirke sai täna 3-kuuseks. Käisime tal Aimpsiga külas. Ta on juba nii palju kasvanud ja ta naeratab nii armsalt :) Siis ma tegin temast pilti ja me sõime imelikku kartuliputru ja kooki ja jõime teed. Lihtsalt nummi.

Nii ootan pühapäeva, sest siis on trenn.

Ootan ka esmaspäeva, sest siis algab rebaste nädal ja siis lähme teatrisse Tõde ja õigus IV vaatama...millalgil ma juba kirjutasin kui väga see mulle meeldis eelmine kord ja mul on nii hea meel, et ma seda jälle näha saan :)

Nüüd ma kuulan veel natuke Frank Sinatra laule, mis mulle viimasel ajal nii meeldima on hakanud, ning siis lähen sukeldun raamatusse, sest raamat on see, mis loeb ;)

Rändaja

Rändaja õhtulaul

E. Enno

Ma kõnnin hallil lõpmata teel

Kesk nurmi täis valmivat vilja,

Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,

Ju lapsena teesid armastas meel -

Teed laulavad õhtul hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,

Need otsata kutsuvad jooned, -

Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,

nii hallid ja tolmused kõik need teed,

Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,

Ju lapsena kuulda tee juttu -

Ju lapsena kõndida armastas meel,

oma laulu nii laulda hallil teel,

kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee -

Meel igatseb tolmuta randa,

Tund hiline, tee on kõva kui kee,

Mind hoiab kui mõrsjaks enesele -

ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel

Kesk nurmi täis valmivat vilja,

Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,

Kui teede laul, tee helisev meel,

Ja kõik on nii õhtul hilja.

Ilus on elu :)

Kõiges on süüdi päkapikud

Hea tuju ei ole mind endiselt maha jätnud. Ma oleks täna äärepealt isegi Tartusse läinud Maritiga, Biomeedikumi teaduspäevale. Aga õnneks avastas Marit eile öösel, et nad olid kuupäeva ära muutnud ja see üritus toimub alles 15. detsembril. No mis teha. Käisime koolis hoopis. Kuna ma eile sain terve päeva kodus magada, siis polnud ma täna üldse väsinud ja nii hea oli olla. Ma suutsin üle elada isegi kaks inka tundi ilma tundeta, et ma tahaks karjudes klassist välja joosta. See on omamoodi saavutus.

Mul on tunne, et ma tahaks midagi teha, kusagile minna. Aga ma ei tea kuhu, või veel vähem kellega. Võib-olla ma isegi teaks kellega, aga ta ei ole hetkel kättesaadav. Homme ma igatahes lähen. Lähen šoppingtuurile endale uut käekotti otsima. See saab tõenäoliselt raske olema. Aga raskusi ei karda me. Hehehe.

Kristel mõtles täna, et kui lahe oleks kui inimesed peaksid kõik viisi ja elu oleks nagu muusikal ehk siis me laulaksime iga asja peale. Võib-olla pikas perspektiivis see tüütaks ära, aga mingi nädalakese võiks küll nii olla. Nii võiks esitada südantlõhestava aaria sellest, kuidas ma vene keele tundi minna ei taha ja klassijuhataja võiks esitada stepptantsunumbri klassi ees samal ajal lauldes meile ülesannete seletusi või laulukest oktaeedrist, taustal tantsimas tahvli joonlauad ja sirkel. See oleks hullult äge :P

Kuuba rumba tuleks ümber nimetada kuuprumbaks. Sest kui on olemas ruutrumba, siis võiks asi olla ikka stiilipuhas ja see teine variant võiks olla kuuprumba. Mitte et see teine variant oleks tegelikkuses miskitpidi komplitseeritum, sest seda ta ei ole, ta on lihtsalt üks uina-muina, aga puhtalt keelelisest-põhimõttelisest-stilistilisest vaatepunktist võiks see nii olla. Me Siimuga üldiselt avastasime, et tolle kuuprumba sammude asemel sa võid pea ükskõik kuidas seal tammuda, sest need lood on nagunii nii aeglased, et keegi ei pane tähele, kuidas sa seal taarud. Täielik vanainimeste tants.

Me vaatasime täna ajalootunnis ühte filmi Hitlerist. Ta oli ikka nii naljakas mees, hullem egolaks ikka :P Mulle meenusid eelmise aasta jõulud kui me omaloomingulistega enda jõuluüritusel harutasime mingit Hitleri ema teemat. Kahju, et ma seda enam eriti täpselt ei mäleta. Seal oli mingi värk väikeste mehikestega, kes tal pea sees elasid ja asju korda saatsid... Oh, mäletaks ma seda ainult...me naersime tol korral end kõveraks...nagu alati :P

18 koolipäeva jõuludeni.

(Appi, varsti peab hakkama kingitusi vaatama...)

Banaanid on punased

Kui õnne ei ole, siis on õnnetus; kui piire ei ole, siis on piiritus; kui karja ei ole, siis on karjatus; kui annet ei ole, siis on annetus...

Huvitav kui palju huvitavaid asju sinna nimekirja saaks veel lisada...?

Nädalavahetusel oli meil Lee laager Viimsi koolis. See oli päris vahva. Ainult magada eriti ei saanud ja sellepärast oli täna koolis päris uni. Laupäeval me käisime vanade kaladega ühel konkursil ühe uue tantsuga ja me võitsime selle ära :D See oli nii hea üllatus, nii meile kui ka Üllele, kes tantsu tegi, sest tema sai selle eest stipendiumi. Ja siis me sõime kommi ja torti. Ja siis istusime öösel kaua kaua üleval, mängisime Oraaklit ja muid huvitavaid mänge ja tantsisime ja ühesõnaga oli kifft.

Täna oli meil bioloogia veel viimane kontrolltöö ja nüüd ongi bioloogiaga ühel pool, ainult referaadi vastamine jääb veel, aga muidu tunnis käima ei pea. Minul pole siiski bioloogiaga veel sugugi kõik, sest kevadel on mul plaanis riigieksamit tegema hakata ja üleüldse oma tulevik bioloogilise alaha siduda. Ja kui ma TTÜsse sisse ei saa (mis on tegelt üsna vähetõenäoline), siis ma lähen lihtsalt sõjaväkke, sest kusagile mujale pole minna.

Ja ma olen nii õnnelik. Lihtsalt ma tunnen, et nii hea on olla, hing hõiskab. Miks? Mul pole õrna aimugi. Aga mõnikord on lihtsalt nii, et tunned, et elu on tegelikult väga ilus. Minule paistab päike ja linnud laulavad.

Üldse viimasel ajal ma olen märganud seda, et ma kipun negatiivseid signaale kuidagi ära blokkima. Ma näen asjades ja inimestes pidevalt ainult head. Vähemalt alguses. Alles siis kui keegi teine räägib mulle midagi halba nt mõne inimese kohta, siis ma hakkan seda poolt ka nägema. Ma ei teagi, kas see on nüüd halb või hea, aga see kahtlemata säästab mind stressist, kui ma halvad asjad endast ära lülitan.

Elu on ilus!

Mandariin teeb tuju heaks.

Kõige parem komm on porgand!

...ja Caesar leiutas salati.

Ja sügis tantsib...

Pole nädal aega siia midagi kirjutanud. Nüüd siis jälle. Kiire nädal oli tegelikult, kool hakkas jälle peale ja mis kõik veel. Praegu on tegelt tunne, et kool oleks kestnud juba terve igaviku, mitte ainult ühe nädala. Bioloogia olümpiaadiga sai tegeletud päris põhjalikult. Õnneks sai see lõpuks valmis. Bioloogia on tegelt hullult äge, kui ainult meie õpetaja ei oleks selline idioot...

Reedel oli meil päeval aktus, kus me saime märgid ja õhtul oli märgipidu. See hakkas kella kuuest, aga ma läksin seitsmeks kohale ja õigesti tegin, sest bänd alustas alles umbes sel ajal kui ma kohale jõudsin. Taavi palus mind tangot tantsima, mis mul enam üldse meeles ei olnud, seetõttu see oligi nii naljakas, nii mulle kui ka teistele, kes pealt vaatasid :P Ja siis ülejäänud õhtu (kuni kella 9-ni, mil me väiksed majast välja ajasime) tantsisin ma Ardoga. Ta tantsis nii hästi, et olekski võinud temaga tantsima jääda :P Aga siiski, kui kell sai 9, siis me peksime noored välja. Siis me pidime oma märgid välja lunastama tehes näidendi. Me saime oma klassiga teemaks "Reaalikas otsib naist". Keegi meist ei olnud seda maamehe saadet kunagi vaadanud, niiet me kombineerisime ise midagi omaenda fantaasia järgi. Mulle igatahes tundus, et meie näidend oli kõige parem, vähemalt õpilaste omadest. Õpetajate näidend oli ka hästi äge :D

Õhtupoole saime me veel tantsida. Jevgeni palus mind Viini valsile, aga tantsimine ei ole tal just kõige tugevam ala ja nii ma siis vedasin teda mööda põrandat nagu kappi :P Kahjuks palju tantsida enam ei jõudnud, sest ma kiirustasin viimase trolli peale.

Laupäeval käisin ma konverentsil "Sinu võimalused 2008". See oli väga huvitav. Paar esinejat ei olnud küll eriti põnevad, aga ülejäänud olid. Sai uusi teadmisi, nalja sai, süüa sai...mida veel tahta :P Sealt ma kiirustasin Linnateatrisse, et vaadata näidendit "Vincent". See oli taas üks vahva tükk, nagu Linnateatri omad ikka on. Näitlejad olid lihtsalt suurepärased. Viimases vaatuses Vincent meenutas mulle väga Kuurmet. Maritile ka. See oli üsna huvitav seos :P

Pühapäeva hommikupooliku veetsin ma tantsides ja kui ma ükskord koju jõudsin, siis olin ma täitsa väsinud.

Kokkuvõttes oli päris tihe nädalavahetus. Järgmine tõotab tulla samasugune, sest siis on meil Lee laager Viimsis.

Okei, aga nüüd ma küll lõpetan, sest see tuli üks üsna pikk postitus :P

Räimerahva terviseks!

Brrr...

Miks ma ei ole õnnelik, et talv tuleb? Tavaliselt ma alati olen olnud. Mulle on väga meeldinud esimene lumi ja tunne, mis sellega kaasas käib, aga tundub, et see on nüüd läinud. See oli siiski üsna meeldiv kui ma ärkasin üles ja nägin, et väljas sajab laia lund ja kõik on valge, aga see tore tunne kadus varsti ära. Lumi oli külm ja märg ja vastik. Ainult aknast on see mingil määral tore, sest siis ei paista niivõrd välja see sünge ja masendav pimedus, mustus ja pori, mis on tavaliselt kaaslaseks novembrile. Ainsad asjad, mis talve praegu katsepteeritavaks teevad, on see, et loodetavasti saab kunagi suusatada ja mõne ilusa talvepildi teha. Jõulud ja sünnipäev on ka muidugi toredad. Ja vaheaeg, aga vaheaeg saab olla ka ilma talveta.

Jah, taaskord pean ma tõdema, et ma elan vales kliimavöötmes, aga ma ei saa sinna praegu vähemalt midagi parata. Mul on lihtsalt halb tuju täna.

Unustatud

Ma ei väsi kordamast kui väga mulle meeldib trennis käia. Täna oli natuke halb ainult see, et me pidime olema kusagil aeroobikasaalis, mis esiteks ei olnud eriti suur ja teiseks ei olnud seal eriti palju hapnikku. Aga me saime hakkama. Kahju ainult, et Ardot ei olnud. Täna ma tantsisin vahepeal Taaviga, kes oli väga tugev poiss. Ta tõstis mind nii kõrgele, et mul oli tunne, et ma varsti löön pea vastu lage ära :P Suht hull. Õnneks jõudsin ma iga kord õnnelikult maa peale tagasi.
Koju sõites me harutasime paljusid põnevaid teemasid, näiteks kuidas Mari-Ann läheb TTÜsse õppima rakenduskeemiat ja biotehnoloogiat ja siis hakkab ta valmistama biorelvi omaenda keldris, aga seal on pisut kiiritust ka ja tema lastele kasvavad kolmandad käed jms põnevat :P Jutu käigus tuli muuseas välja ka see, et Comeniuses me tegelesime ka biorelva valmistamisega, me oleks selle ka äärepealt valmis saanud, aga raha sai otsa, sest helkureid oli ka vaja osta :P
Nüüd on kodus hea olla. Selline mõnus väsimus on peal, mis ikka peale trenni on, ja see on hea :)

Täna oli Kirkel ka väike sünnipäev. Ta sai nimelt 2 kuud vanaks. Ma käisin täna enne trenni ka sünnipäeva pidamas, aga kahjuks magas sünnipäevalaps terve selle aja, mil ma seal olin. Ma pidin tordi ka kaasa võtma, et ma saaks seda süüa, sest ma pidin vara ära minema, aga loomulikult ma unustasin selle maha. Ma viimasel ajal unustan kõik asjad ära. Täitsa jube kohe. Ma pidin tegelt eile Teelele külla minema, aga ma unustasin selle ära. Tordi unustasin ära. Ma unustasim endale "Losti" lindistama panna.... jne. Hea veel, et ma ennast kusagile ei ole veel unustanud :P

Ma nägin täna unes Vargamäed, mis oli imelikul kombel mere ääres ja Vargemäe Andrest, kes sõitis ilma hobuseta vankril ja Marit, kes otsustas ära surra ja Jussi, kes ei poonud ennast üles...

What goes around, comes around

"He almost danced to the fridge, found the three least hairy things in it, put them on a plate and watched them intently for two minutes. Since they made no attempt to move within that time he called them breakfast and ate them.
He felt strong, he felt healthy. He vigorously cleared away the junk mail with a spade and then buried the cat."

Ma sain reedel lõpuks oma joonistusvõistluse auhinna kätte - Samsungi rüperaali :D Täna käisin poes ja ostsin läpakakoti ja uue hiire. Me ostsime kööki uue laualambi ka, et ema näeks lugeda ja ristsõnu lahendada ning veetsime seejärel põneva õhtupooliku üritades seda kokku panna. Karbi peal oli kirjas, et see on tehtud euronõuete järgi. Sellest tegime järelduse, et praeguse ajal nõutakse ELi kodanikelt üsna head tehnilist taipu, innovatiivsust ning ka parajalt füüsilist jõudu. Aga lõpp hea, kõik hea - lõpuks saime selle värgenduse kokku.

Ma olen sellel aastal juba nii palju igasuguseid auhindu saanud, et mul hakkab varsti naljakas. Teaduskoolist kirjutas ka üks tädi, kes küsis ministeeriumi vastuvõtu tarbeks minu kontaktandmeid ja konto numbrit, niiet võib-olla saab varsti veel midagi :P Ema mul ütleb nüüd, et näed, üksteist aastat maksad koolile, aga viimasel aastal saad kõik tagasi :P
What goes around, comes around ;)

Unes ja ilmsi

Ma ei suuda uskuda, et täna on neljapäev. Sest mulle tundub, et täna on reede. Ja ma ei saa sellest tundest lahti. Teiseks unustan ma koguaeg ära, et vaheaeg hakkab. Ilmselt pole see mulle nii tähtis siis :P.

Täna öösel ma nägin unes, et ma olen Laanega hullult hea sõber ja et me saame väga hästi läbi. Me läksime Hobujaama peatusesse trammi peale ja Marit ja Hendrik, kellel juba teist unenägu järjest on mingi suhe, olid ka seal. Ma kardan, et mu alateadvuses on midagi väga valesti. Eile ma nägin, et ma lähen Linnateatrisse ja meil oli hullult kiire ja seal oli hästi palju treppe ning kui me õige koha lõpuks üles leidsime, siis me sõitsime ühe liftiga maa-aluse saali juurde ja see lift kolises täiega, selle põrand oli viltu ja uks hakkas eest ära tulema :P Õnneks ma seda ei näinud, kuidas me lifhtišahti mööda ühtlaselt kiirenevalt maapinna poole sajame.


...sest klaverit pole tegelikult olemas.

Nii külm on tunne...

Täna oli koguaeg külm. Koguaeg. Või kui ei olnud külm, siis oli liiga palav. Esiteks oli õues jube külm, siis koolis veel ka ei köetud, sest neil olid mingid probleemid. Kodus sain vahepeal natuke soojeneda, aga siis läksin trenni. Õues oli liiga külm, aga bussis hakkas jälle liiga palav, seal Viimsi koolis oli ka enne trenni külm, siis trenni ajal hakkas palav, siis oli õues külm, bussis palav, õues külm ja kodus on nüüd palav. Ma mõtlesin vahepeal, et võtaks kampsuni ära, aga siis hakkab jälle jahe...
Inimene ei ole ikka kunagi millegagi rahul.

Maido ütles täna: "Mul on imelik kui sa oled imelik"
Mul oleks ka imelik :P

Kui ma ei teaks, et praegu on oktoober, siis ma arvaksin, et on oktoober.

Reedene nupukene

Eesti on ikka nii väike. Eile ma sain teada, et minu ema teab minu tantsupartneri ema, sest nad käisid ühes koolis. Minu ema oli tema emast ühe aasta vanem, aga nad ikkagi teadsid teineteist. Üsna huvitav :P

Aimps sõitis täna Kadrinasse, aga ma ei saanud kaasa minna. Mina pean homme esinema minema, sest et meie klaverivirtuoos tädi Helgal on jumal-teab-mitmes juubel. See on mõnes mõttes isegi tore, sest muidu ma oleks pidanud ka maale minema, aga ma väga ei tahtnud. Seal on alati sügiseti toas külm ja väljas on ka selline rõske ja kurb. Kui suvel jooksevad lapsed ringi igal pool ja inimesed niidavad muru ja päevitavad jne, siis sügisel muutub seal kõik hästi vaikseks ja pisut tontlikuks isegi minu meelest.

Ja Marit läkski minema. Nüüd ma peame selle viimase nädala enne vaheaega kuidagi ilma temata hakkama saama. Söögilauadiskussioonid jäävad vist ära, sest tavaliselt on nii, et Marit räägib ja meie sööme, aga kui teda ei ole, siis jääb ainult söömine üle :P
Kristel üritas mind täna kusagile füüsika/energeetika seminarile, aga ma ei lasknud end siiski pehmeks rääkida :P Füüsika ikkagi.

Tuul

Koerailm täna. Vihma vastu pole mul midagi, kui ainult seda jubedat tuult poleks. Ma tunnen, et ma ei ole eriti tuule-inimene. Täna hommikul ma mõtlesin bussipeatuses, kuidas ma ikka ei taha, et talv tuleks. Tavaliselt olen ma sügise saabudes suveilmadest piisavalt tüdinenud, et ma talve tahaks, aga seekord nähtavasti mitte. Hommikul vihma käes bussipeatuses lõdisedes igatsesin ma kibedalt suvepäikest ja oma optimumi - termoneutraalset tsooni. 25-30 kraadi - see on alles mõnus.

Täna andis meile inglise keelt üks iiri mees, kes meie koolis see aasta õpetab (kahjuks mitte meid). Ta oli nii lahe. See oli kohutavalt hea vaheldus, sest meie enda õpetaja iga teine lause sisaldab midagi riigieksamiga seoses. See ärritab mind aina rohkem ja rohkem. Varsti ma lihtsalt lähen ja ütlen talle midagi kui ta nii jätkab (mida ta tõenäoliselt teeb). No jummel küll, too riigieksam ei ole elu ja surma küsimus. Kogu inglise keele õpe ei tohiks ainult selle ümber keerelda.

Täna tegime Maritiga kohvikus vene keele arvestust, kus me kehastame tulnukaid, kes koloniseerivad Maad ja kes räägivad Intergalaktilisele Parlamendile, kuidas on läinud I aasta. Paljud lähedalistuvad inimesed heitsid meie poole kahtlaseid pilke.
Huvitav oli.

5 asja, mis tänase päeva juures kõige vastikumad olid:

1. tuul
2. optimumile mittevastav välistemperatuur
   
3. ajaloo tund
   
4. hommik tuli liiga vara
   
5. tuul

Aga tantsida tahaks küll väga

Habari za mchana?

Oh, ma tahaks Aafrikasse minna. Keeniasse tahaks, sest seal nad räägivad suahiili keelt. Ja pealegi on seal soe, mida siinmail enam sugugi ei ole. Kuigi ma praegu veel sinna ei saa, siis kunagi ma lähen kindlasti. Ja kui ma lähen, siis ma ei tahaks minna lihtsalt nädalaks või nii, vaid oleks hullult lahe minna mõneks kuuks või isegi aastaks. See on minu unistus praegu; see, mille poole püüelda. Kunagi ma väga tahtsin Pariisi minna ja ma õppisin usinasti prantsuse keelt selle nimel, aga see unistus läks juba täide. Pariis oli täpselt nii hea kui ma olin lootnud. Keenia võiks ka olla.

Ja kui üldse täna juba tulevikuplaanidest rääkida, siis ma mõtlesin ja mõtlesin ning mõtlesin välja, et Tartusse ülikooli minemisest ei tule vist ikka midagi välja, sest ma ei suuda Leest ära tulla. Ma naudin seal tantsimist praegu liiga palju, et sellest loobuda :P Niiet tundub, et tuleb ikkagi TTÜsse minna.

Mulle tundub, et ma tahaks midagi, aga ma ei tea, mis see oleks. Midagi on nagu puudu.

Päev

Õpetajaks saada ei taha ma kunagi. Tänane päev oli piisavalt jube. Nimelt oli siis õpetajate päev ning me Maritiga andsime matemaatika tundi kehastades oma klassijuhatajat. Mina olin Aita(b) ja Marit oli (Ei)Aita ;) Me arvasime, et 7. klass tuleb jube, kuid tuli hoopis välja, et nemad olid üsna toredad võrreldes 11. klassiga, kes ei olnud nõus üldse midagi tegema ja vaidlesid igale meie sõnale vastu. Kõige jubedam oli veel, et meil oli nendega 2 tundi. Viimases tunnis oli neid järel umbes täpselt 6 õpilast :P

Aga ma väga armastan oma sõpru :) Täna oli nii tore nendega väljas käia ja juttu rääkida. Mõnikord on ikka tore kui saab kellegagi rääkida igasugustest huvitavatest teemadest alates tatarlastest lõpetades käeraudadega. Ja Marit üritas Siimule selgitada, et põhjus, miks Siimule ballett tegelikult ei meeldi, pole mitte see, et see on igav, vaid see, et talle ei meeldi näha mehi sukkpükstes :P Ühesõnaga oli meil väga lõbus :P
Aga koju tulla oli küll natuke kurb, sest ema läks kooli kokkutulekule Kadrinasse ja ma olen üksi kodus. Tavaliselt see mind ei häiri, aga täna tahaks ma küll, et keegi oleks minuga siin. Aga noh, palju tahad, vähe saad. Midagi pole teha :P

Ma olen nii nördinud, et homne Tõe ja õiguse etendus Linnateatris ära jääb. Näitlejal on trauma. Möh. Kui oled näitleja, siis ei maksa end tarumeerida ju :P Ma niii ootasin, et ma saaks seda veel näha, sest see oli lihtsalt kohutavalt kirjeldamatult hea etendus.

Nupukesi teisipäevast

• Kui sul on ukselukk lootusetult katki või kuidagi imelik ja sa ei oska enam midagi sellega peale hakata, siis lihtsalt võta sellest tuletis ja kõik saab korda ;)

• Kui sa võtad lukust teise tuletise, saad sa teada kiirenduse, millega sa võtit keerad ;)

• Ja kui sa sellega ei piirdu ja jätkad tuletise võtmist, siis sa jõuad välja Tõeni.

• Kui tuletad, saad tuletise; kui astendad, saad astendise ja kui juurid, saad juuretise :D

• Tegelikult on nii, et kui linnud lõunasse lendavad, siis neil on igav ja nad harrastavad kujundlendamist ja kõrgema geomeetria ülesannete lahendamist

• Ja nad lendavad kolmnurgas, sest kui eesmisel linnul on kõht lahti, siis tagumised ei saa kannatada

• Vot nii.
  

Kummitushobused

Noppeid saksa keele tunnist:

- Pööbel loeb Justi, intelligents loeb Kroonikat, sest Kroonikas on liitlauseid ka, aga Justis on ainult lihtlaused ja pildid.
-Aga mis siis kui kumbagi ei loe?
-Siis sa ei oska lugeda.

:D

Täna oli tegelikult päris ilus päev. Ma nägin esimest korda röntgenpilti oma tervenenud käest ja poldist. See oli suht jube, see nägi välja nagu oleks mulle mõnuga naelu käeluu sisse taotud. Muidu ma saaks juba kevadel operatsioonile, et seda metallijullat eemaldada, aga mõni teeb siis mõnuga riigieksameid, niiet mul kästi augustis tagasi tulla :P Vähemalt võib loota, et ma saan vahepeal verd andmas käia .

Ma nägin täna päris lahedat und. Selle point ja täpsemad detailid on unustuse hõlma vajunud kahjuks, aga üleüldiselt toimus kogu tegevus ühe vana puumaja ümber. Alguses elasid seal isa koos oma kahe tütrega. Aga ühel päeval tuli mingi suur torm või mingi taoline suur-suur oht ja isa kamandas tütred oma musta maastikuautosse, kusjuures tütred pidid ronima tagaistmele, nii et üks oli pikali istme peal ja teine auto põrandal, sest kahekesi istmele nad ei mahtunud hästi. Ja siis nad sõitsid kusagile ja mingi action toimus seal veel nendega, aga seda ma enam ei mäleta. Igatahes lõpuks nad surid ära ja sinna majja jäid nende kirstud. Ja ühel kõledal sügisõhtul kui väljas oli juba pime ja tuul kolistas uksega, tuli sinna üks kummitushobune. Ta oli läbipaistev, aga hõõguvate kollaste piirjoontega ja tema tühjad silmad hõõgusid ka samamoodi jubedalt. Ta lendas seal majas ringi, kirstudest sisse ja välja. See oli päris kõhe. Ja siis hiljem olid kirstud kadunud ja seal majas elas üks vana naine, kes kooris kartuleid kui ma talle külla läksin. Ma külastasin teda, et küsida talt, mida ta selle maja ajaloost teab. Võib-olla ma tegin uurimistööd sellele teemal..? :P Kes teab, igatahes seal see lugu lõppeski.
Aga see hobune meeldis mulle väga :D



Ma valin tänaseks päeva sõnaks "mõnuga", kuna ma vaatan, et ma olen selles postituses seda mõnuga kasutanud :D

Sügis.

Sügis on. Ja mulle meeldib see. Eile käisin Triinu ja Lauriga õues sügist pildistamas. Ilus oli. Me leidsime metsast kärbseseene.

Reedel me pidasime kooli sünnipäeva. Sõime ja torti ja puha. Ja ma sain rikkaks :D See oli ütlemata tore. Ja kui õhtu tuli kätte, siis ma sain teada, et ma olen võitnud arvutijoonistuse konkursi "Palun joonista mulle teadlane" :D See tegi tuju küll väga heaks ja kustutas mu meelest hommikused füüsika töö õudused. Nii hea kui mõnikord hästi läheb :)

Ma tunnen, et ma olen inimestest tegelikult väsinud. Kui ma praegu saaks nädal aega kusagil üksinda olla, siis oleks jälle kõik hea, aga ma ei saa. Koolis tuleb käia. Mõnikord on mul tunne, et ma usaldan inimesi liiga palju, teinekord ei usalda ma neid piisavalt. Nende kahe vahel on raske balansseerida. Aga ma usun, et kõik inimesed on head. Isegi kui nad mulle ei meeldi, ei tee see veel neid halvaks. Ma ei vihka kedagi. Mõnikord ma lihtsalt tüdinen neist ära. Tavaliselt on need kõige lähemad sõbrad, kes mind mingil põhjusel ära tüütavad. Ilmselt sellepärast, et ma olen nendega kõige rohkem koos. Keegi pole täiuslik ja mõni halb joon lihtsalt hakkab vahel eriti häirima. Ja siis ma tahaksingi ära. Aga varsti läheb see tunne üle. Ja siis on jälle kõik hästi. Kuid hoolimata kõigest on ja jäävad sõbrad mulle armsaks, sest neis on nii palju head :)




Somewhere over the rainbow...

.

Külm on.

Marit tegutseb jälle

Kui Marit saab tulevikus kuulsaks teadlaseks, siis püstitatakse Tartu Ülikooli juurde tema kuju. Ja sinna ta jääb igavesest ajast igavesti uhkes poosis, käsi kahvliga ette sirutatud ning kahvli otsas paar makaroni. Sest ta on sel ajal väga kuulsaks saanud oma populaarteadusliku teosega "Monoloogid makaroniga". Ja TÜs avatakse uus teaduskond - pastateaduskond, kus Marit õpib makaroniteadust ning lisaks ka patsafilosoofiat.
Siit üks filosoofiline küsimus - kuidas on õigem, kas monoloog makaroniga või dialoog makaroniga?

Nii mööduvad mu koolipäevad.
Jah, uus sööklasüsteem loob põnevaid diskussioone.


Lemmiksõnade esikolmik:

1. termoneutraalne tsoon
2. fagotsütoos
3. der Regenbogen

Bioloogia on nii tore, sest seal on nii palju lahedaid sõnu :)


Nõnda siis kaduski ta seekord üsna aeglaselt alustades sabaotsast ja lõpetades irvitusega, mis püsis veel mõna aega peale seda kui kõik muu oli kadunud.
"Ei noh, kassi ilma irvituseta olen ma küll näinud," mõtles Alice, "aga irvitus ilma kassita? See on kõige veidram asi, mida ma eales näinud olen."

Eksponentsiaalne

Täanen päev, mis algas nii halvasti, lõppeb ometi nii kaunilt. Ma ütleks, et selle päeva toredus on kasvanud lausa eksponentsiaalselt :D

Hommik oli kehv sellepärast, et tänaseks oli vene keele arvestus teha ja see oli noh košmar. Kuidagi ma vastasin ta siiski ära ja mul õnnestus selle eest isegi viis saada. Ma närvitsesin selle üle küll. Isegi söögijärjekorras ma üritasin seda teksti endale pähe ajada. Aga noh, nüüd on see mure vähemalt kaelast ära.

Õhtul oli trenn. Ma läksin juba poole kuueks, sest me harjutasime Tänutantsu ja pärast oli veel päris trenn ka. Niiiiiiiii palju uusi inimesi oli. Me vaevalt mahtusime ära. Maido tegi päris hullu trenni meile...kahtlemata selleks, et uued saaksid kohe ikka õige maigu suhu :P Ja mis oli tänase päeva juures kõige toredam- ma sain endale uue partneri :D Ma olen nii õnnelik :D Temaga oli kohutavalt harjumatu tantsida, aga küllap ma varsti harjun :)

Me Maritiga hakkame õpetajate päeval õpetaja Aitat mängima :P

Imelik

Kui ma oleks väike tuulelohe, siis ma lendaks ära kaugele. Ma oleks värviline ja lõbus ja ma lendaks tuule käes siia-sinna, aina kõrgemale ja kõrgemale. Nii kõrgele, et keegi mind enam ei näe. Ma laseksin tuulel end kaasa viia, sest ma olen värviline tuulelohe. Ja kui ma pilvepiirilt alla tulen ja pehmele murule maandun, siis olen ma õnnelik.

Mul on viimasel aja imelik tuju, hea tuju isegi. Ma tahaks koguaeg naerda, igasuguste asjade üle. Tavalkiselt see nii ei ole. Aga nüüd ma naeraks. Naeraks nii kaua kui see mind nutma paneb. Ma naeraks hoolimata sellest, et mul raske on. Kui ma sellest nädalast end läbi närin, siis on jälle kõik hästi. Aga ma naeraks ikka. Alati. Sest see on nii hea. Sest elu on ilus.

Oi, kuidas mu mõte täna lendab. Ma peaks midagi kirjutama. Mul on isegi midagi soolas, üks uus idee, aga mul läheb selle välja arendamisega veel aega vist. Ma hea meelega kirjutaks täna, kuid karta on, et ma pean end uputama vene keele arvestusse. C'est la vie.

Täna oli minu kõige viimane spordipäev. Mul ei ole kahju.

Minu tänane päev:

Ajalugu (x2) = haigutus (x3 astmel 5)
Bioloogia (x2) = eksju. Ma joonistasin pildi maksatsirroosihaldjast. eksju, nii...
Vene keel (x2) = uuužas
Füüsika (x1) = palju oomeganullteesid, millest ma mitte midagi ei jaga, korruta, liida ega ka lahuta.

Siis ma läksin koju, kust ma leidsin eest ühe mehe. Ta oli tulnud meie kaootilisi telefoniliine ära parandama. Lõpuks ta sai need korda ka (ma loodan).

Makaronid hakklihaga.

Panin õpikutele kaaned ümber.

Homme saab teiseks tunniks minna :)


...sest koguaeg on teeaeg ja meil pole aega nõusid pesta.

?

Ma olen veel elus. Viimases ehk siis üheksandas tunnis, mis juhtumisi oli saksa keel kusagil imeväikses klassiruumis, oleksin ma äärepealt tüdimuse, hapnikupuuduse ja saksa keele mitteoskamise kätte ära surnud. Jah, eelmine aasta tuli saksa keel päris ilusti välja, aga täna ma jõudsin järeldusele, et ma siiski ei oska seda. Suvi on mu mõistusele ikkagi mingi põntsu pannud :P

Täna sai terve abituurium punase kaardi ja lahkus väljakult. Aga ainult selleks, et minna sööma, sest meie sööklakaardid on juhtumisi väga kaunist punast värvi. Üheteistkümnendad said kollased kaardid ja kümnendikud on veel päris rohelised :P Uus söökla süsteem polnudki kõige hullem.

Ma jõudsin täna otsusele, mis teema ma ajaloo olümpiaadiks võtan. "Kultuur peale II maailmasõda" See oli halbadest valikutest kõige parem. Vähemalt on Maritil sama teema :P

Jaup ei teinud täna väljagi sellest, et meil lingvistikas nii hästi läks. Ta ilmselt ei teagi seda. On tädi noh.

Päeva sõna: lendkond (=parv)
Lendkond lendkonni lendas tiibu sahistades mööda teed.
Sügisel lendavad kurelendkonnad lõunamaale.

:)

Homme kooli

Ma ei taha enam kooli minna. Ei taha, sest esimesel päeval on mul 9 tundi. 9 tundi! Kus siin õiglus on? Aga nagu Surm Mortile ütles: "Õiglust pole olemas. Olen ainult mina." Nii see kipub olema.

Täna ma käisin Kaubamajas ja üritasin välja mõelda, mida ma võiks osta selle 2000.- eest, mille ma kinkekaartide kujul Raekojast sain. Ma tulin tühjade kätega tagasi, sest seal ei olnud mitte midagi mõistlikku, mida ma oleksin endale soovinud. Okei, üks pintsak tegelikult oli, aga seda ma ka ei ostnud. Ma ei teagi, miks. Ilmselt ma ei raatsinud. Kuigi, mis siin ikka raatsida, midagi tuleb ju selle summaga teha, ei saa lasta seda raisku minna :P

Eile me korraldasime minu juures väikse filmiõhtu ja juhtus nii, et me läksime magama alles kell pool 4. Aga hommikul ärkasin ma kell 10, sest need mõnusad lammutusmehed, keda ma nüüdseks üluväga armastan, otsustasid pühapäeva hommikul tööle tulla. Nii nad siis möllasid seal ja kolistasid oma traktorite ja värkidega ning selle nahka minu uni läks.

Ma nii tahaks kirjutada, aga ma ei tea, misasi see oleks, mida ma kirjutada võiksin. Ma armastan oma otsustusvõimetust.

Can't stop the rain

Viimased päevad on olnud kuidagi eriti mõttetud. Midagi mõistlikku pole nagu teha. Käid küll kusagil, kohtud kellegagi ja muud sellist, aga ikkagi puudub sellel sügav mõte. Ma natuke lausa igatsen kooli. Siis ei ole vähemalt seda muret, et aega üle jääks või igav oleks. Ja tantsida tahaks. Väga tahaks tantsida, aga trennid hakkavad alles septembri keskel. Pagan. Ma loodan vähemalt, et ma saan nüüdsest Martiga tantsida. Jumal, kui sa oled kusagil olemas, tee nii, et ma saaks temaga tantsida. Ma nii väga tahan. Aga noh, kui väga vaja võin ma ka Olegiga edasi tantsida, sest nagu Teele ütles, ma olen selline inimene, kes võib välja kannatada temaga tantsimise puhtalt tantsimise enda pärast. See oli nüüd küll sõnade kordamine, aga ma ei viitsi sellega praegu midagi ette võtta.

Täna sadas vihma. Ja palju. Mulle hullult meeldib vihm, aga kui ma mingil ajal oma nina õue julgesin pista, siis mind tervitas kümnekraadile jahedus ja ma kahetsesin, et ma kindaid ei olnud kaasa võtnud. Märjaks sain ma loomulikult ka. Pärast ma pildistasin natuke, sest ma nägin, et minu akna all möllas nunnu kollane traktor, mis paistis vihma käes veel säravam ja kollasem. Seda tehes ujutasin ma üle oma aknalaua ja minu vanasõnade raamat sai ka pisut kannatada. Mis teha, ilu nõuab ohvreid :P

Pime on öö

Reedel sai peetud suvine omaloomingulaste kokkutulek. Tegelikult on lausa ohtlik selliseid väga lennuka fantaasiaga inimesi nagu meie kokku lasta, sest mõttelend jõuab alati põnevatesse kohtadesse. Seekord oli juttu siis maailmavallutamisest ja me suutsime isegi välja tulla päris detailse plaaniga, mis sisaldas endas MacGyverit, nätsu, skaute, fotosünteesivaid jaapanlasi bling-bling ninadega ning muud säärast. Ühesõnaga oli hullult lahe :D
Kui ma juba Tartus olin, siis ma külastasin ka teisi sõpru. Käisin Imrel külas tema uues korteris, viisin talle pirukaid ja Liisat käisin ka vaatamas tema uues elukohas. Seal oli ka päris tore. Pool õhtut me rääkisime juttu poolpimedas köögis, sest nad seal olid harjunud mitte elektrit raiskama, ning teise poole õhtust me vaatasime mingit ameerika filmi, mis oli väga klišee. Ja siis me rääkisime veel juttu poole ööni. Ma ise ka imestan, kuidas ma võisin ühel päeval nii palju rääkida.

Nädal aega veel ja siis kooli. Mulle pole veel kohale jõudnud, et ma viimases klassis olen. See tundub nii utoopiline :P Enne seda ma saan Raekotta vastuvõtule minna. Seekord kutsuti ema ka, tema on sellest küll päris vaimustuses. Minu jaoks ei ole see enam nii uudne. Ma loodan, et süüa pakutakse... Ja ma loodan, et nad meile enam kella ei kingi, sest kui ma haridusametilt veel ühe kella saan, siis ma lähen vist kellelegi kallale...

We were in Zelenogorsk

Nüüd ma olen tagasi Peterburist, kus mul õnnestus endale krabada 15. koht ja ma olin teine, kes diplomist ilma jäi (tüüpiline). Aga Sander ja Teele olid eriti tublid, sest nad said 6. ja 7. koha (kõrvulukustavad ovatsioonid) :D. Ja meeskonnaga (kui kõik punktid kokku liita) olime üleüldse esimesed :D Tegelikult on täiega lahe, et selline asi nagu lingvistika on olemas, sest seal oli ikka täitsa lahe :)

Mõningaid noppeid möödunud nädalast:

• Naine on inimese parim sõber
• Pärnu keele kursused: tukikas ja lumi pakib
• Eesti keele mõnusaim sõna - rüperaal
• Peaaegu igaõhtune psühholoog (Panic!)
• Kontakt!
• Diskokunn Sannu
• Bulgarian Drinking Team vs Estonian Thinking Team

...ja palju muud huvitavat :)

Fagotsüteerigem

Triinu on kuri ja Siimul on sõidutunnid koguaeg valel ajal. Nii ei saa rallit sõita.

Ma sooviksin siinsamas välja kuulutada ka minu Aasta Sõna 2007, milleks on fagotsütoos! Üheski keeles, mida ma tean, pole kaunimat sõna kui fagotsütoos. See on lihtsalt ilus. Nautigem.

Märka pääsukest

Pool suve on juba läbi. Ma olen kohe täitsa nukker. Aga teine pool on õnneks veel ees, kuid see läheb ka kindlasti kiiresti, sest koguaeg on midagi teha. Täna näiteks käisin rattakumme pumpamas. Väga lõbus oli. Nad said kohe täitsa täis. Tore, et asjad nii hästi lähevad.

Mul on mingi imelik tuju. Ma tulin just Kadrinast vanaema juurest, seal olemine tegi mind ka nukraks. Seal on kõik kuidagi nii muutunud, vanaks ja väikseks jäänud. Selle tuju teine pool tuleb kardetavasti sellest, et ma olen viimasel ajal liiga palju Tõde ja õigust lugenud. Indrek on mulle kuidagi väga südamelähedane. Täna lõpetasin just kolmanda raamatu, niiet sügisel peaks Jaubi käest viie kätte saama :)

Üks nädalavahetus käisin kingapoes kingi müümas. See oli tegelikult ka päris tore, ainult jalad väsisid ära, sest pidi koguaeg püsti seisma. Ja mehed ostsid loomulikult ainult selliseid kingi, mida pidi redeliga kusagilt nurgast kõige ülemiselt riiulilt otsima minema. Ma oleks endale mitu korda äärepealt kingakarbihunniku pähe kukutanud. Väga põnev. See nädalavahetus saab jälle seda praktiseerida.

Vahepeal oli paar esinemist ka. Ja ma sain Mikuga Jälgi tantsida ja ma ei pidanudki Olegiga tantsima. Jee :) See oli meil mingi filmimine Linnahalli katusel, vahepeal ka treppidel, kust ma paar korda oleks äärepealt alla kukkunud ja ühe korra peaagu trepist üles kukkunud (!) Ja kuna oli õhtu ja meil olid seljas väga õhukesed lühikeste varrukatega kleidid, siis oli päris külm ka, aga tantsides sai sooja :)

Kahe nädala pärast olen ma juba Peterburis :)

See the happy moron,
He doesn't give a damn,
I wish I were a moron,
My God! perhaps I am.

:D

Lõppes tantsunädal

Üles-alla juuksed valla
taevaservalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Varased ärkamised, pikad tööpäevad on läbi, tantsupidu on ka läbi. Tegelt on kurb isegi, mulle täitsa meeldis. Ma harjusin rahvariietega ka juba päris ära. Nina on pisut põlenud, jalad on väsinud ja valusad, juuksed on pleekinud, nägu on pruun. Aga tantsupisik on nüüd jäädavalt minu sees ja ma tantsiks veel ja veel. Uut partnerit ainult tahaks...

Nüüd saab ühe päeva peaaegu puhata ja siis ma sõidan juba Lõuna-Eestisse lingvistikalaagrisse end vaimselt harima, sest füüsiliselt sai viimasel nädalal end päris korralikult haritud ja tasakaal peab valitsema.

Keset ilma Ilmapuu - ta on kõrgem veelgi,
kui on valu, õnn või rõõm, tähed linnuteelgi.
Suurem kõigest ilmapuu, suurem veel kui maa,
ainult laulu sisse veel ära mahub ta

Algas tantsunädal

Tantsupeo nädal on nüüd alanud! See tähendab, et me saame küllastumiseni tantsida, oodata, külmuda, veel natuke oodata ja kui eriti hästi läheb, siis ka vihma poolt märjaks kastetud saada. Täna me juba tegutsesime neli tundi. Homme saab seal tervelt 11 tundi olla...üheksast kaheksani, ja kui sinna juurde lugeda veel tunnike minemiseks ja tunnike tulemiseks, siis saabki kokku 13 tundi. Mõnna. :)
Vahepeal oli jaanipäev ka. Siis me esinesime Lasnamäel vene publikule. Suht naljakas oli. Kõige naljakam oli see, et poole tantsu pealt kukkus mul seelik seljast ära... :PAga noh, sellest ei olnud hullu...ma tõmbasin selle uuesti üles ja tantsisin edasi. Show must go on!
Peale esinemist läksime Siimuga Taneli juurde ja ma sattusin bridzihullude seltskonda. Niisiis ma käskisin Siimul end lõbustada ja kokkuvõttes oli üsna tore. Ainult siis läks igavaks kui minu lõbustaja koju läks. Siis võtsin minagi jalad selga ja lonkisin paduvihmas kodu poole, kuhu ma jõudsin kusagil seitsme paiku hommikul.

Aga Väike Maarja tegi täna seda trikki, et läks võõra mehega kaasa. Nimelt sai ta endale partneriks ühe kahemeetrise Tapa noormehe, kelle naine polnud kohale ilmunud. Mõned Leest läksid veel tapale, kus neist sai TapaLee.
Kuigi moraal on nagu tavaliselt selles, et võõraste meestega ei tohi kaasa minna, mõtlen ma nüüd, kas poleks pidanud ehk ennast sellele kahemeetrisele pakkuma...

Mis edasi saab, näete järgmises osas...

Aim Bäkk

Nüüd ma olen tagasi. Nüüd ma olen väsinud, mu nägu on tahmaga koos, mu käed olid enne veel hullema sodiga kaetud, mille ma pestes enam-vähem õnneks maha sain, kuid mu relva lõhn jäi neile kõikidest mu pingutustest hoolimata ikka külge. Peale selle on mu käed põlenud, nägu pruunistunud, käelihased valutavad ja õlad on tagasilöögist sinised ja valusad. Aga ikkagi oli nii nii vahva :D

Tegelt ma tahaks metsa tagasi.

24 h hiljem

Võitleja Piht raporteerib:

Olen endiselt elus. Sellel nädalavahetusel on minu sõber automaat, kellele ma panin nimeks Matilda. Minu vorm on mulle suur, aga mul on seal neli paela peal. Siim näeb vormis väga lahe välja.
Päeva nõuanne: always use protection! (me tõmbasime oma automaadile kummi otsa, sest homme läheb paugutamiseks ;) :D )

OiOi

Vot nii. Homme hakkab siis riigikaitse ellujäämislaager, kuhu meiega Marellaga vahvalt lähme. Ja kuna ma ei tea veel, kuidas ma seal ellu jään, siis ma ütleks veel paar viimast sõna.

Testament:
Kogu oma maise vara jätan ma Maritile, sest tema on teatavasti üks aus inimene. Samas on ta kohustatud andma sellest 1/5 Teelele, 1/5 Triinule, 1/5 Siimule, 1/5 (sealhulgas kõik söödav kraam) Ussule, sest tema on Siimu Kõht ja kõht peab ju ikka täis olema; ja ülejäänud 1/5 jätab Marit endale. Ja kui tema ei peaks Inglismaalt tagasi tulema, eks ta siis pärandab selle kellelegi edasi. Tanel ja Karl ei saa midagi. Miks? Sellepärast, et Tanel ei oska vene keelt ja ei teinud oma uurimistööd ära ja Karl sellepärast, et ta on Karl.

Ja kui me Marellaga seal üdini maskuliinses seltskonnas ellu jääme ja õnnelikult tagasi tuleme, siis me oleme selle metsas olekuga ilmselt nii ära metsistunud, et hoidge oma sabad ja kõrvad! :D

Vot nii. Ning nüüd laulan ma oma elu viimase laulu ning siis lähen ja...hüpitan end metsa?

Aimeek

Täna lõunal umbes kahe või kolme paiku suundusin vannituppa ning kasutasin detergenti. Mõtlesin parajasti vee kareduse peale kui mul meelde tuli, et süsiniku alltroopide hulka kuuluvad ja grafiit ja teemant, mis omavad aatomvõret. Järgmisena läksin kööki, sest mul oli kõht tühi. Sõin ära mõned polüpeptiidid ja natuke C6H10O5, millele olin peale raputanud veidi naatriumkloriidi, ning rüüpasin peale oksidaani. Magustoiduks tarvitasin muuhulgas monosahhariide, mis mulle energiat andsid. Energiat ära kasutades läksin rattaga sõitma. Väntasin mööda kaunist alleed ning nägin palju tselloloosi. Lõpuks läksin ka poest läbi ja ostsin homse eksami tarbeks divesinikoksiidi.



Keemia on elu alus.

Reaalse inimese päevaplaan

4.00 - äratus
4.05 - kerge hommikusöök
4.15 - hommikuvõimlemine
4.30-5.30 - füüsikaülesannete lahendamine
5.45 - väljas linnulaulu kuulamas
6.15-7.00 - veel füüsikaülesandeid
7.10 - teine hommikusöök
8.00-15.00 - tunnid
15.00-16.30 - füüsika järeltöö, eksperiment vms
17.00 - rammus lõunasöök
17.30-19.00 - koduste ülesannete tegemine (s.h vene keele arvestus ja füüsika)
19.00-20.00 - õhtune tervisejooks, korvpall vms füüsiline tegevus, mille ajal lahendad mõttes nupukesi
20.30 - õhtusöök
20.45-21.50 - õhtune tegevus (uudised, ajaleht, raamat vms, soovitatavalt midagi füüsika või mõne muu teaduse valdkonnast)
22.00 - näed unes füüsika ülesannete lahendamist

Hea kõhutäis ja rohelised Maritid

Böö.
Kõht on nii täis.
Merli ja Peebu pulmad olid.
Ilus oli.
Tort oli hea.
Aga kõht on täis.
Ja meel on ka hea.
Eurovisiooni võitsid Serbia naisfašistid.
Ma ei ole selle üle õnnelik.
Aga vahet pole tegelt.
Kõht on ikka täis.
Ainult 9 päris koolipäeva veel.
Sealhulgas kõigest 7 füüsikat.
Ja üks 6-tunnine kirjand.
Jee.
Varsti tuleb mata eksam.
Keemia eksam tuleb ka.
Aga las nad siis tulevad.
Kõht on ikkagi täis.

Meil oli Teele ja Siimuga vahepeal üks hea teooria ka selle kohta, kuidas tulevik tuleb. See kõlas järgmiselt: Tuleb suur veeuputus, aga ainsad, kes ellu jäävad, on Siim ja Marit. Nad kloonivad end hästi paljuks. Siis Maritid evolutsioneeruvad nii, et muutuvad roheliseks ja hakkavad fotosünteesima. Ja Siimu ja Mariti lapsed tulevad esimene põlvkond ka kõik rohelised, aga hiljem tuleb teistsuguseid ka. Ja siis kõik Maritid toodavad ja kõik Siimud tarbivad ja nad kõik hakkavad vee all apelsine kasvatama ja elavad nii õnnelikult oma elupäevade lõpuni :D

Another day, another dollar

Täna oli kole päev. Kõik päevad, mis sisaldavad füüsika tööd, on koledad. Ja kui mata töö on ka, siis on veel koledam. Ja ega bioloogia töö ka meelt väga rõõmsaks ei teinud, aga vähemalt oli see lihtne.

Jalgpall teeb vigaseks. Eile me kehalises mängisime poistega jalkat. Tüdrukute kasutegur oli muidugi maksimaalne :P Meil oli mitu head strateegiat mängu enda võistkonna kasuks pööramiseks alates mõttejõul palli kõrvalekallutamisest väravast lõpetades kolmekesti ühe poisi vastu minemise ja talle pealehüppamisega, et palli kätte saada ning sinna vahele jäi veel igasuguseid plaane :P Vot see oli tõeline göölpauer :D
Ja siis ma põrkasin Henriga kokku, sest ma tahtsin palli endale, aga ta ei tahtnud anda. Ja siis mind veel peksti palliga ja ma kiusasin veel Erkkit ka, mille kõige tulemusel tekkis minu kollektsiooni juurde paar sinikat.

Aga korvpall on ikkagi rohkem kurjast.

Tänase päeva staarid: pärmhappebakterid ja piimaseened :D

Palume käituda korralikult

Sellel nädalavahetusel oli Tartus lingvistika vabariiklik voor. See sisaldas järgnevat:

• 4 tundi ülesandeid
• Teele ja Katre on sugulased
• söögilauajutud asjadest, mida Triinu ja Teele ei tohi veel kuulda, sest nemad ei ole inimesed, nad on lapsed
• sidrunõun teeb pilgu häguseks
• lumi?!
• Optimum läks suvepuhkusele (Tartust ära)
• nii mõndagi uut ja huvitavat orelist
  
• üleüldine naeruteraapia
• Mari-Ann ei ole normaalne (Siim ütles) (pärast ütlesid teised ka)
  
• entiteedid
• kuidas võtta tuletist ja ruutjuurt sõrmedest?
• Ja mis kõige olulisem: MARI-ANN VÕITIS :D
• Ja teised olid ka tublid, Katre sai teiseks ja Teele viiendaks :)
  

Ma sain auhinnaks muuhulgas ka 800.- eest kinkekaarte Apollo raamatupoodi :D [inglikoorid] :D Ja ma sõidan augustis Peterburgi :D

:D :D :D

Parim päev banaanikala püüdmiseks

Nii kurb, et hea pikk nädalavahetus läbi saab. Ma sain ainult ühe päeva korralikult puhata, sest ülejäänud päevad olid tantsulised. Me olime uues Viimsi koolis ja harjutasime tantsupeo tantse ja õppisime ühe uue ka. Päris vahva oli, ainult väga ära väsitas. Ja kõik kohad valutavad nüüd. Liikumine on päris raskendatud. Aga ülejärgmine nädal on ülevaatus ja selleks ajaks ma pean suutma jätta mulje, et ma päriselt oskan Jälgi tantsida...mul peaaegu on selge juba...peaaegu...

Saaks selle järgmise nädalaga juba ühele poole, oleks palju vahvam... Siis tuleb lingvistika ja varsti peale seda tuleb Koolitantsu finaal, kus saab Siimule jälle kaasa elada ja siis on Triinu sünnipäev ja siis varsti ongi suvi käes :D Mul on jäänud ainult 24 füsa tundi selle kooliaasta lõpuni :D

Ja kogu selle loo moraal oli: võõraste meestega ei tohi kaasa minna!

(algusmuusika)

Täna uudistes:

• manala teele läks Vaheaeg (17.03 2007 - 25.03 2007)
• uurimistööde kaitsmise lahingus palju langenuid
  
• vasakule mõtlemine tekitab pöördumatuid tervisekahjustusi
• Isa Goriot tapab

Me oleme kogunenud siia sellel kurval päeval, et mälestada vaheaega. Oma eluajal oli ta väga rõõmsameelne ja kõigile ta meeldis, kuid tema äkiline lahkumine tabas meid kõiki kurva uudisena. Meenutagem teda hetkelise leinaseisakuga.

.....................................................................................................................................................................................................................................................

...........................................................................................................................................................

Igatahes, teema juurde. Täna oli üks kole päev. Uurimistööde kaitsmine. Me istusime seal 6 tundi (!!!). Ühe koha peal. Vaikselt. Kuulasime. Põnevusega. Tegelt sai vahepeal rääkida ka ja kaitsta. Minagi läksin sinna uhkelt oma raudrüüs, võtsin kilbi ka kaasa, kuid vaenlane, kes oli muuhulgas ka arvulises ülekaalus, tegi mulle vormistusega 1:0 ära. Ja siis ma läksin longates ja mõlgitult tagasi oma kohale ja jälgisin teiste kaitsemängu. Vaenlase read olid tihedad ning paljudel oli raske läbi murda kuni eelviimasena astus ette Teele. Kasutades ära vastase väsimust peale pikka lahingutegevust ning enda suurepäraselt arenenud häälepaelu, lõi ta vaenlase oma kõnega pahviks (loe: rääkis nad surnuks), niiet keegi ei julgenud enam midagi kobiseda ning Teele naasis võidukalt oma kohale mõlgitud Mari-Anni kõrvale :D.

Päeva lause: "Kui ikka kõigilt ei saa, siis ei ole mõtet panna." :D

See on nüüd see koht, kus me üldse vasakule ei mõtle... :P Seda ütles üks Lisette paralleelklassist oma kaitsmisel. Juttu oli siis piltide lisamisest uurimistöösse. Ehk siis selle lause tõlge oleks, et kuna ta kõigilt intervjueeritavatelt pilte ei saanud, siis ei olnud mõtet neid ka lisada. Aga mina oma rikutud mõtlemisega läksin loomulikult kohe vasakule :P

Isa Goriot tapab. Päriselt ka. Siiski, kui vaadata asja positiivsemat külge, siis Werther oli hullem :D

Ja nüüd ilmateade. Kevad on. Baretti pole enam vaja. Ma käisin eile isegi ilma kinnasteta õues (minu puhul tõeline kevadekuulutaja :P)

See oli tänaseks kõik. Poole seitsmesed uudised eetris taas homme. Ilusat õhtut.

There and back again

Nii hea, et vaheaeg on :D Saab nädalakese mõnusalt puhata ja magada.

Eile käisin Tartus teatris. Vaatasin "Peer Gynti"...see oli ballett, aga seal lauldi ka vahepeal (norra keeles) ja see oli väga lahe. Selline moodsamat sorti tants ja vahvad tegelased. Solveig oli väga lahe ja trollid ja Mäekuningas olid ka väga kiftid. Kui muidu tantsiti Griegi muusika järgi, siis trollide teema oli vahepeal rokkmuusika, see sobis neile suurepäraselt minu arvates ja jättis väga laheda mulje. Ja noh...muidugi trollid tantsisid veel "Mäekuninga koopas", mis oli ka eriti vahva.

Igatahes, nüüd olen ma kodus tagasi. Ilm on nii kole :( Tartus tibutas vihma, aga siin Tallinnas sadas lörtsi vahepeal. Nõmenõmenõme. Tahan päris kevadet ja päikest ja kuldnokki.

Täna tulevad Marit ja Karl ja Siim minu juurde ja me teeme Star Warsi maratoni :D Eks siis ole näha, kaua me vastu peame :P

Päikest.

Enter the matrix

Täna tahtsin ma söögivahetunni ajal kellelegi taldrikut näkku visata. Ragnar ja Kaarel põgenesid meie lauast kiiremas korras.

Aga see on mõnus, et kevad on väljas ja on soe...солнце светит и птицы поют на озере... :D

Ja Tanel T. kirjutas täna oma muusika töösse rapsoodia asemel ribotsoos :D (nagu näha, keegi on bioloogias üleõppinud)

Päeva sõna: endoplasmaatiline retiikulum

...aga tegelikult on minu lemmik rakuosa mitokondri maatriks :D

Vaimselt tasakaalutu mõtisklused

Mul on selline tunne, et ma lähen hulluks. Päriselt.

Kool mõjub mulle väga halvasti. Või on mu planeetide seis kohutavalt kehva. Igatahes on lugu selline, et ma tunnen, et ma olen väga pinge all, ma võin kergesti ärrituda ja kui ma varsti midagi ei tee, siis...I'll just lose it... it means go crazy. Nuts. Insane. Bonzo. No longer in possession of one's faculties. WACKO! Varsti mind veetakse veel kahe turske meesarsti vahel vaimuhaiglasse :P Okei, võib-olla siiski mitte.

Ma mõtlesin täna füüsika peale. Ja siis ma kujutasin väga elavalt ette, kuidas ma mingi Kuurme küsimuse peale talle midagi näkku karjun ja vihaselt klassist välja marsin. See tundus väga tõenäoline olevat. Ma loodan, et ta mult homme midagi ei küsi, sest muidu ma pean lihtsalt lootma, et mu enesekontrolliga on kõik korras...või siis olen ma lihtsalt liiga unine, et kuidagi reageerida :P

Ja vene keele arvestust ma ka valmis ei jõudnud. Aga mul on lihtsalt nii pohhui kui ma ka ühe saan. Ta nagunii laseb seda parandada. Järgmine vene keel on õnneks alles neljapäeval. Sinna vahepeale jäävad veel imepärased muusika ja bioloogia kontrolltööd. Jess!

Ma tunnen, kuidas normaalsus kaob iga hetkega...

Võib-olla on see kevad, mis mulle pähe on hakanud...

Kurbmäng kahes vaatuses

(Jah, see olen mina, kes seal maas ukerdab :P)
Ma olen nüüd laip. jalad on väsinud ja küünarnukk valutab ja uni on ka. Sest meil oli Aegviidus täna suusapäev. Ma sõitsin kõigepealt rõõmsalt 3 km ajaga 16 minutit ja 32 sekundit. Rada oli parem kui eelmine aasta, aga vahepeal liiga jäine. Eriti tore oli laskumistel, mis olid enamasti kõrged ja kurviga ja ka päris mõnusalt jäised. Ühel neist oleks ma suure hoo pealt peaaegu ninali käinud kui jää lõppes ja ette tuli mingi lumelaik, kus libisemine oli märgatavalt kehvem. Aga õnneks midagi ei juhtunud ja ma jõudsin õnnelikult kukkumisteta finišisse. Ma olin 11. klassi tüdrukute seas kolmas ja sain diplomi ja pugri Red Bulli (mis mulle tiibu ei andnud) :D Siis natukese aja pärast läksin sõitme teatesõitu, kus alguses oli ainult kahe klassi võistkonnad :P See rada oli vahepeal puhas jää...pane või uisud jalga :P Aga me saime 10b-st ikka ette. Pärast tuli küll 11a ja võitis meid mõne sekundiga. Aga see maas ukerdamise koht tuli siis kui ma andsin teate üle Taurile...siis mu jalad ei kandnud mind enam ja oligi mats ja maaühendus :P Aga õnneks sai Tauri enne teele saadetud kui see juhtus, niiet midagi hullu sellest polnud :P Igatahes oli suusapäeval suht palju niisama passimist ja suuskade tassimist jms. Siim kurivaim oli vabastatud ja teda ei olnud ja siis ei olnud ka kedagi, kes mu suuski oleks tassinud... Kurb lihtsalt :P :D

Ma peaks seda retsensiooni tegema, aga ma ei viitsi... Ma ei viitsi täna enam üldse midagi teha. Ma ei taha homme kooli minna...eriti ei taha ma homme kehalisse minna. Homne päev võiks olla vaba...suusapäevast puhkamise päev... :P

Õed Kill, Koll ja Kohalolekukontroll

Täna on nii hea olla, sest täna on reedeee!!! :D Täna oli suht mõttetu koolis. Kaks füsa oli, aga täna läks nii, et teise tunni ajal pidi üks tulema rääkima ja klassi võisid jääda mingi kümmekond inimest meie klassist, kes füüsikat olümpiaaditasemel tegid. Meie ülejäänud siis läksime välja. Saime teada, et me peame minema auditooriumi ja läksimegi siis, aga sealt leidsime eest 11a. Nad ütlesid, et neil on klassijuhataja tund, aga kui me viitsime natuke oodata, siis peaks klass vabaks saama. No siis panime kotid sinna ära ja läksime ootama. Kuurme tuli siis ja nägi, et klass oli kinni ja siis ta sai kurjaks ja pomises midagi enda ette ja läks uut klassi otsima. Me siis mõtlesime, et lähme võtame kotid klassist ära, aga kui me sisse läksime, siis õpetaja Mals karjus meie peale julmalt, et 11a pidi klassi tulema, mitte b. Igatahes, saime sealt tulema lõpuks ja Kuurme oli siis tagasi ja oli tunne, et seekord toimub tund hoopis siinpool ust :P Ja siis lõpuks suundusime mina, Teele ja Marits arvutiklassi "füüsikat tegema". Ja nõnda mööduski seekordne füüsika pehmel raamatukogu toolil arvuti taga istudes ja niisama logeledes. Mõnna :P

Täna me mõtlesime endale filmi jaoks nimed välja :D Teele on Hõbe, ja meie Maritiga oleme õed Hommik ja Hämarik (mina olen siis Hämarik). Ja siis me mõtlesime välja ühe koha, kus Siim ajab Albertit kirvega taga taustaks Benny Hilli muusika ja veel paar detaili ja siis andsime Erkkile lugeda...ta tegi väga huvitavat nägu selle peale :P Ta vist kahetseb juba et nõustus meiega filmi tegema, sest sellised hullud tüdrukud nagu meie mõtleme aina huvitavamaid asju välja :D

Seis! Relvastatud valve!

Oh seda õnne küll! Mari-Ann sai lingvistika eelvoorus 3.-5. koha :D Nüüd on mul hea meel. Kui suudaks veel järgmises voorus sellest kohast kinni hoida, siis saaks Peterburgi ka sõita :D Ja triinu oli ka tubli, sai ka edasi ja tuleb ka Tartusse ja Teele ja Pääsu ja Katre tulevad ka :D

Täna riigikaitses oli eriti lahe...see oli täna sidepataljonis. Seal oli mingi sõjaväe onu...mingi kapten. Ta oli natuke kuri alguses, aga pärast ei tundunud enam nii kuri. Ja siis Ühed nooremad poisid õpetasid meid, kuidas relva lahti võtta ja uuesti kokku panna. Seal oli väga palju väga huvitavaid juppe. Kõigepealt võtsime aeglaselt, niiet nad seletasid, kuidas täpselt midagi teha ja siis me tegime järgi. Teine kord pidime ise proovima. Meil läks päris hästi...ainult ühel korral tekkis meil Marellaga probleem ja siis me pidime tolle noormehe appi kutsuma, aga muidu polnd viga. Need rääkisid seal, et nad võtavad relva 45 sekundiga lahti...meil läks selleks igatahes väga palju rohkem aega :D Aga noh...harjutamine teeb teatavasti meistriks :D Aga käed olid pärast küll jube mustad...nagu oleks mingit mootorit parandamas käinud :D

Hendriku Liivimaa kroonikas pole ühtegi naisenime. Ebaaus. Neil nagu polekski seal naisi olnud...ainult mehed...täielik diskrimineerimine ju :P Täna me ristisime Taneli Engelbertiks ja Karli Lendavaks Hollandlaseks :D, aga mulle, Maritile ja Teelele on veel vaja häid vanu eesti nimesid. Aga Siimu me otsustasimegi Siimuks jätta :D

Naatrium hakkab laulma

Täna oli üks väga pikk päev. Üheksa kadestamapanevalt põnevat tundi. Saksa keel - saime teada õpetaja poliitilistest vaadetest. Vene keel - mitte midagi. Füüsika - ma joonistasin ühe päris nunnu Nässu oma vihikusse. Kunst - kontrolltöö, polnudki kõige hullem. Kirjandused - Kas Carmen oli kõlvatu naine? ehk kirjutasime kirjandit (väga halb). Bioloogia - spešal bakterid ja muu. Keemiad - tegin järeltööd, milleks ma polnud õppinud, sest ma ei teadnud, et ma täna saan teha, aga sain hakkama. Siis pidime saalihokit minema mängima, aga kuna meie vastased ei tulnud, saime loobumisvõidu. Siis jooksin koju. Siis jooksin linna tagasi Linnateatrisse põrgulavale, kus me vaatasime Tõe ja õiguse teist osa. See oli päeva kõrghetkede jada. Etendus kestis küll 5 h, kuid mul oli tunne, nagu see oleks olnud palju lühem, sest see oli nii huvitav. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii head etendust nägin. See oli lihtsalt...võrratu...liigutav...naljakas...aga kurb ka...ja väga sügavamõtteline...mõtlema panev... Ma ei teagi, mul pole õigeid sõnu selle kohta...seda peab natuke seedima ja vaatama, mis pärast välja settib. Jaubil oleks kindlasti selle kohta väägagi palju öelda :P Igatahes on selge, et selle etenduse piletid olid väärt seda, et neid aasta aega oodata.

Sest tähtis pole enam, kumb oli enne, kas muna või kana. Tähtis on see, et lõpuks tapab muna kana ära ;)

Elagu räimerahvas!

Oh, mul on kohe nii hea olla...nagu kivi oleks minu vaevatud turjalt maha lükatud, sest ma sain uurimistöö valmis :D Nüüd on ta mul laua peal ilusti köidetult. Õpetajad on kah naljakad. Nad muudkui korrutavad, et meil oli terve pool aastat aega seda uurimistööd teha, aga ise hakkavad oma juhendit (mille muutmiseks ja täiustamiseks ka neil pool aastat aega oli) muutma alles kolm päeva enne uurimistöö tähtaega. Siis kui ma olin enda oma juba välja printinud tuli Luuk lagedale jutuga, et sorri, me avastasime, et juhend on vigu täis, tegelikult tuleb sisukord teha hoopis teistmoodi ja mis kõik veel. No tere hommikust. Ma siis tegin rõõmsalt sisukorra ümber ja lasksin selle uuesti välja printida, aga ülejäänu jätsin kõik samaks. Pole minu süü, et nad nende muudatustega nii hilja lagedale tulid.

Aga okei, tegelt mul on ikkagi hea meel. Sest nädalavahetus on jälle käes ja ma saan homme suuskama minna :D Ma pole see talv üldse suusatada saanud, sest kõigepealt oli mul käsi haige ja siis ma olin ise haige ja kõik asjad olid nagu minu vastu, aga nüüd ei takista mind enam miski :D

See on tegelt kurb, et vabariigi aastapäev on laupäev. Minu meelest võiks vastu võtta seaduse, mis ütleks, et aastapäev ja ka 1. mai ei tohi olla nädalavahetusel. Ja siis kui nad satuvad nädalavahetuse peale, siis võiks nad tõsta kas reede või esmaspäeva peale või lihtsalt niisama kompensatsiooniks ühe vaba päeva anda :D Aga seda ilmselt ei juhtu ja niisiis ma olen juba peaaegu leppinud vaba päeva mittesaamisega :P
Ühesõnaga, õnnitlen teid Eesti Vabariigi 89. sünnipäeva puhul ;)

Elagu räimerahvas! :D

Täna, lapsed, jookseme kilpkonnaga võidu

Oletame, et sa tahad kätte saada kilpkonna, kelle edumaa on 40 000 km. Oletame, et see on surnud kilpkonn. Oletame, et sa tahad siiski joosta 40 000 km. Oletame, et kuna muidu oleks merede ja mägede jms pärast ebamugav, siis soovid sa seda teha staadionil, mille ringi pikkus on 400 m. Oletame, et sa jooksed ühe ringi keskmiselt kiirusega 1 min. Siis selleks, et kogu see maa maha joosta pead sa tegema 10 000 ringi. Ja kui sa jooksed minutis ühe ringi, kulub sul selleks 10 000 minutit ehk ligikaudu 2 kuud. Jõudu tööle! :)

U-duur

Täna käisime Estonias "Tuhkatriinut" vaatamas. See oli ooper. Ooper on tore. Tädid laulsid. Seekord ei olnud tädid paksud. Onud ka mitte. Ja kõik laulsid. See oli hästi vahva. Naljakas oli ka. Neljapäev on ka ooperipäev. Siis me lähme Maritiga Toscat vaatama. Täna Maritit ei olnud, sest ta oli haige. Ma loodan, et ta saab neljapäevaks ikka terveks.

Ma olin terve see nädal haige. Istusin kodus päevad läbi ja koolis ei käinud. Uurimistööd ka ei teinud :P Tähendab, ma ei teinud seda kuni neljapäevani. Aga kuna neljapäev oli nagu tähtaeg, siis ma hakkasin natuke liigutama ja tänaseks oli igatahes valma. Kokku sain 26 lehekülge, millest 6 lehekülge on pildid (lisad). Dokument tuli kokku piisavalt suur, et ma sain ta alles kolmandal katsel ära saadetud kui ma otsustasin seda Gmailiga teha. Nüüd ei taha ma natuke aega uurimistööd näha ega kuulda. Jube asi selline. Loomapiinamine.

Ma ei viitsi kooli minna enam. Võiks tulla midagi huvitavamat...näiteks vaheaeg...:P Suvevaheaeg soovitatavalt :P Aga kevadvaheajani on praegusel hetkel jäänud veel kõigest 26 päeva ehk 639 tundi ehk 38359 minutit... :D

Nädalavahetuse rõõmud ja mured

Tore nädalavahetus oli. Niivõrd-kuivõrd. See sisaldas palju vähem uurimistööd ja palju rohkem haigust kui oli plaanitud. Laupäev, tore päev, läksin hommikul rõõmsalt loodusteadusi kuulama. Poole pealt tulin ära, sest kogu see jutt kumises mu peas ja pea valutas ja üldse oli kole olla. Ja siis kodus oligi palavik ja pool päeva olin siruli ja vahtisin püssidega suusatamist selle asemel et uurida. Õhtupoole ma sain midagi tehtud, aga seda ei olnud eriti palju.
Pühapäeval oli juba natuke parem olla, aga siis ma ka palju teha ei jõudnud. Memm tuli külla ja me üritasime koos mulle sisukorda teha, aga koguaeg oli mingi jamss erineva taseme pealkirjadega ja siis see läks ka nässu. Siis tuli juba sünnipäev. Ussu ja Triinu ja Teele ja Liisu tulid minu maja juurde ja me läksime koos. Marit, rikas inimene, sõitis taksoga treppi ja poisid tulid üldse ma-ei-tea-kust-poolt. Me pidasime minu vanaks saamist Glehni lossis, käisime saunas ja sõime. Teised kinkisid mulle raha, nagu ma olin palunud. Triinu, Ussu ja Liisu tõid mulle geniaalselt kotitäie raha, kus sees oli palju igat sorti münte, terve pakk kahekrooniseid, üks kümnekas, üks kahekümne viiene, üks viiene ja üks ühene. Niiet mul on nüüd väga palju peenraha :P Oleks kogu see patakas olnud vaid viiesajastes....:D
Aga ikkagi olen ma nüüd haige ja homme kooli ei lähe. Mis siis et homme on vene keeles töö ja keemias võib-olla ka. Mind ei huvita. Neid saab järgi ka teha. Homse päeva ma pühendan haige olemisele ja uurimistööle (lubadused, lubadused..:P)
Vähemalt sai täna palju nalja. Me saime teada, et Ussu on Siimu Kõht ja väga palju põnevat informatsiooni Taneli ja kepphobuste kohta :P Ja vene keele filmi tegevustiku mõtlesime ka välja. Me paneme Erkki aka piiskop Alberti päris hobusega ratsutama ja suitsetama ja meil tuleb Mariti ja Alberti laavstoori ja minu ja Siimu pulmad ja hulk muid põnevaid asju. Coming soon. Only in cinemas ;)

Jou!

Ma tegin endale ka blogi. Jee. Sest Teele tegi ka ja ma tahan ka lahe olla :D

Mõnel meist (kelle nime me ei nimeta ja kelle otsa me ka ei vaata) on täna sünna :D
Ühesõnaga kõik õnnitlesid täna ja laulsid ja üldse oli päris tore. Kuna me käisime mata ja ajaloo ajal arheoloogiamuuseumis, jäin ma riigikaitsesse hiljaks ja siis kui ma ükskord uksest sisse sadasin oma kingikoti ja lilledega, siis onu kapten kohe küsis, et mis värk lilledega on ja siis ma ütlesin, et mul on sünna ja tema soovis ka palju õnne. Ja Uku õnnitles ka. Olin üllatunud. Ta paistab üks viisakas poiss olevat :P Aga tal oli vist väga uni, igatahes jäi ta tunni ajal kaks korda peaaegu magama. Ühe korra märkas onu kapten ka seda ja pidi talle märkuse tegema, et ta ei lamaskleks niimoodi laua peal :P
Ja saksa keele õpetaja täna seletas meile, et tunnis peab magama nii, et õpetaja tähele ei pane. See tähendab, et õpid magama nii, et nagu vaataks raamatusse ja pastakas on käes, aga tegelikult magad :D

Tänase päeva kild a la Joonas: "Kellena su vend töötab? Mu vend on õde." :D Täiesti geniaalne :D

Aga okei, sellega on mu esimene postitus ammendunud, sest nagu kraps laps kunagi, läheb Mari-Ann nüüd jooksuga trenni ;)