Ma lahkun

Täna on see päev! Ma lendan Kreekasse koos Maritiga! :D Asjad on pakitud, kõik on valmis, natuke vaja veel oodata. Ma tõesti loodan, et ma pakkisin kaasa kõik, mis vaja läheb. Vihmavarju panin ka igaks juhuks kaasa. Ja röntgenpilt mu metallkäest on ka passi vahel olemas :P

Nüüd ma puhkan nädal aega ja õppimisele üldse ei mõtle. Kui ma tagasi tulen, siis kohe järgmisel nädalal ootab 2 kontrolltööd ja sellest järgmisel nädalal veel üks (või mitu?). Mõnna. Aga sellele pole praegu vaja mõelda. Praegu on Kreeka kõige olulisem ;)

Tulen tagasi järgmisel reedel.
Seniks -

Tsaupakaa! :)

Joujoujou

Täna oli mul esimene praktikum. Me leidsime süsinikdioksiidi molaarmassi (mis siis, et me tegelikult seda teadsime) ja määrasime Mg massi reaktsioonis eraldunud vesiniku järgi. Mul tuli üsna normaalselt välja. Magneesiumi katse oli küll keerukama aparatuuriga, aga tuli paremini välja. Arvutusi oli ka vaja vähem teha. Esimeses ülesandes tuli ikka mitu lk tehteid ja tulemus tuli väga napika veaprotsendiga - 5,09%. Meil võib maksimaalselt olla 5% viga, aga ma oletasin, et see kõlbab kah. Nõme oleks ka nii väikse asja pärast uuesti tegema hakata. Ja seda arvu võib natuke allapoole saada ka komakohtadega arvutuste keskel. Igatahes tuleb see üle vaadata.
Ja kogu aja, mis ma arvutasin seal, siis ma rääkisin endaga. Kõva häälega. Vahepeal lihtsalt keegi küsis mult midagi ja siis ma seletasin ja siis ma hakkasin endale ka neid asju seletama ja nii see läks, et vahepeal ma seletasin vteistele, vahepeal endale. Aga vähemalt sai asi selgeks. Mõnikord on hea targa inimesega aru pidada :P

Kehalises ma täna ei käinud. Sest mul on köha. Ja nohu. Ja kurk ka valutas hommikul. Aga trenni ma loomulikult lähen ja interneti baaskursuse harjutustundi ei lähe. Õpin ise vahepeal. Nõme lihtsalt kui peab samal ajal kahes kohas olema. Aga antud juhul rahvatants võitis (loogiliselt :P).

Veel uut sõnavara:
Kineetik - see, kes liigub (kvargib) mööda koridore omades suurt kineetilist energiat.
Näiteks olen ma hommikuti tihti kineetik, sest ma kipun loengusse jõudma viimasel hetkel ja pean sellepärast kiirustama.

Küborg

Ma olen nii väsinud!! Ma mängisin täna kehalises poolteist tundi Sergeiga sulgpalli. Nüüd on mu parem käsi omadega õhtal. Ma teen ühe rabava ennustuse - homme ei ole mu käel eriti hea olla. jalad on ka üsna läbi tegelt. Sulgpallilihaseid pole lihtsalt ammu kasutatud. Vähemalt tulid löögid meelde :)

Hommikul käisin arsti juures ka, lootuses et ehk tuleb ka minu aeg derobotiseerumiseks. Aga seda ilmselt ei tule. Käisin uut röntgenipilti tegemas ja minu polt elab väga kaunist elu minu käe sees ja tal on seal hea olla ja pole mingit mõtet teda välja võtta. Ja operatsiooniga võib üldse mingeid kõõluseid kahjustada jne. Ühesõnaga - küborg ma nüüd olen ja küborgiks ma jään. Vist :P

Homme on meie teaduskonna rebaste ristimine...tõotab tulla üks pikk päev taaskord. Eks näis, kas jääme ellu :P

10 päeva Kreekani!!!



P.S Ma lisaks veel siia pildi oma suurest eeskujust küborgistumise vallas, kes on asja viinud nii kaugele kui vähegi saab viia. Loomulikult on see General Grievous. Jeeeesss. :D
(Marit saab aru)

Nukleofiilne Lumepallimees

Aeg natuke sõnavara täiendada! Nimelt, teisipäeval tutvusime uue õppeainega, milleks oli anaeroobne matemaatika, mis on matemaatika ilma hapniku juurdepääsuta. Oli üsnagi huvitav, kuna muude asjade kõrval oli jutuks loogiline või. Seda paneks küll leiva peale ;) Aga üldiselt eelistan ma aeroobset matemaatikat, sest tolle produktiivsus on suurem.

Mis siis veel viimastest päevadest meelde jäänud on? Teisipäeval sadas vihma. Kolmapäeval ei sadanud, aga oli külm. Kolmapäev oli mul üleüldse väga halb päev. Kolmapäeval ei ole eriti huvitavaid aineid ka ja päev kestab kõige kauem (tervelt kella kaheni). Ma pidin üldloodusteadusesse peaaegu ära surema ja see tund lõppes ära ainult tänu sellele, et järgmised hakkasid audikasse sisse trügima. Muidu Raivo olekski rääkinud ja rääkinud ja siis kui on juba lootust, et ta lõpetab, siis Madis jälle küsib midagi ja Raivo räägib ja kui nad surnud pole, siis räägivad nad tänase päevani (õnnelikult?!). Mina küll õnnelik ei olnud.

Ma ostsin endale täna kitli ära. Nüüd saan ma stiilselt laborisse minna ;)

Kolmapäevases keemia aluste tunnis sai Rakettmees endale kaaslase, kelleks on Lumepallimees. Tema juurde käis salm ka:

Oh, lumepallimees,
viska mullegi üks pall,
et see keemiatund
ei tunduks ometi nii hall!

Mul oli igav. Loengu igavuse määr on võrdelises seoses joonistuste hulgaga lehel. Nii on. Ja kui mõnikord saab joonistamise inspiratsioon otsa, siis ma hakkan luuletama ka veel. Idee järgmiseks neljapäevaks - kirjutada "Sonett õigusõpetusele". Keemiasonett mul juba on.

Lõpetuseks kuulutan ma välja nädala sõna, milleks on nukleofiil. Ma polnud seda juba ammu kuulnud ja see oli mul meelest läinud kuni orgaanika õppejõud seda täna hommikul mainis. Öelge omaette: nukleofiil. Kas ei kõla mitte mõnusalt :D

Rakettmehe seiklused

Uus nädal algas jälle uue hooga. Või siis ka mitte. Täna oli meil viimane informaatika loeng (jee!), mis oli väääga uinutav. Ma sisustasin oma aega taas joonistamisega. Kuna ma reedel orgaanilise keemia harjutustunnis olin poolkogemata joonistanud stiliseeritud printsess Leia, siis ma mõtlesin, et oleks ju sobiv Luke'i ka joonistada. Aga mu käsi oli teisel arvamusel nähtavasti ja lõppkokkuvõttes joonistasin ma rakettmehe ja tema truu robotkaaslase lendamas orbiidile. Nojah, mul jäi aega veel üle ja siis ma joonistasin veel ühe paksu hiinlase ka. Tema ei lennanud orbiidile, vaid oli kahe jalaga maa peal. Maakas selline.

Oma kõige suurema joonistussaavutuse tegin ma ikkagi eelmisel neljapäeval õigusõpetuse loengus. See oli kirjeldamatult igav ja see onu sosistas seal ees ka nii vaikselt, et suht midagi polnud kuulda. Mikrofonist ta nähtavasti kuulnud polnud. Aga sellest mõnest lausest, mis ka minu kõrvu ulatus, jõudsin ma otsusele, et ma tegelikult ei tahagi eriti kuulda, mida ta räägib. Ja siis ma joonistasin südamerahus kaks ja pool tundi. Loeng sai läbi täpselt siis kui mul leheküljel ruum otsa sai. Ajastus maksimaalne.

Nädalavahetusel ma olin natuke kultuurne ja käisin ooperis. Me vaatasime Maritiga "Tristan ja Isoldet", mis kestis viis tundi. Kusjuures, seda polnudki nii raske kuulata, kui ma olin arvanud. Muusika oli väga ilus ja lüüriline. Ma võtaks selle kokku nii, et muusika maksimaalne, tegevus minimaalne. Terve esimese vaatuse nad sõitsid laevaga, kusjuures kohe alguses neil oli umbes nii, et "Oh, näe, maa paistab!" ja vaatuse lõpuks jõudsid nad kohale. Teises vaatuses nad armastasid. Selle vaatuse lõpus nad küll avastati kuningas Marke poolt, aga kogu see dramaatika toimus ka väga leebelt ja lüüriliselt. Ja siis kolmandas vaatuses nad (või siis täpsemalt Tristan ja tema teener) ootasid ja teise poole (siis juba täies koosseisus) nad surid järgemööda. Ka niimoodi rahulikult ja lüüriliselt. Tegelikult oli ilus :)

Ma mõtlesin informaatikas väikse luuletuse ka Rakettmehe kohta (ma pidin ta nüüd suure tähega kirjutama, ta hakkab mulle juba armsaks saama). See käib nii:

Minu unelmate mees on Rakettmees,
sest igas asjas on ta kõigist ees:

oskab vormindada lõike,
oskab üleüldse kõike;
teab, et kus käib tabulaator,
rootor, staator, generaator.
Mõte töötab tal kui raal,
isegi kui puudub kaal.


Rohkem ei jõudnud mõelda. Eks ma kunagi jätkan, kui jälle mõni igav loeng tuleb.

Ma õppisin täna natuke htmli interneti baaskursuse tunnis. Oli palju huvitavam kui ma olin arvanud :)

Lõpetuseks veel - ai äm praud tu prisent - printsess Leia (ülal) ja Rakettmees (all). Rakettmehega sama pildi peal on vasakul üleval veel tema Truu Kaaslane ja vasakul all paks hiinlane. Selle tädi üleval vasakus nurgas joonistasin ma juba eelmine kord, teda ei maksa tähele panna.

Vaid soojust igatsen veel

Ma olen nii väsinud. Emotsionaalselt väsinud. Esimene ülikoolinädal on põnev ja täitsa tore, aga seal on palju uusi inimesi, kellega tuleb tutvuda, rääkida, naeratada, muljetada jne. See väsitab mind seestpoolt. Aga ikkagi on tore, sest ma olen juba mitmete vahvate inimestega tuttavaks saanud. :)
Näiteks sain ma täna tuttavaks Mari-Anniga.

See kõlab kohe uskumatult, aga täna ma küpsetasin nii hea kohupiimakoogi, et isa ka ei usuks. Siim, Ruth ja Ardo ei jõudnud ära imestada, et mina olen midagi nii head teinud. Ardo sõi seda hoolimata sellest, et seal rosinad sees olid. Vot nii hea oli. Aga enam ei ole, sest see sai otsa. Aimps sõi viimase tüki ära ja ütles, et talle ka väga maitses.

Ma olen enda üle nii uhke :D

Ja ahi ja inimesed tegid toa ka soojaks. Vähemalt veidikeseks.

Külm kangeks on kohmetand meeled

Täna olid esimesed loengud, kus huvitav ka oli. Suht sissejuhatav jutt ja värk oli küll üleüldiselt, aga orgaanilises keemias meile räägiti vallatutest elektronidest, kes oskavad igasuguseid imelisi asju teha, olla korraga kahes kohas või üldse mitte kusagil ja muud sellist. Ja see on see tund, kus me hakkame amfetamiini sünteesima ;) Sest keemik peab kõike teadma!

Orgaanilise keemia praktikum järgnes sellele ja seal räägiti, mis meiega laboris juhtuda võib. Hullu iseenesest pole, sest meil on kõigest võimalus:

1. põlema minna
2. end söövitada millegagi
3. tekitada kuidagi muud moodi endale kemikaalidega kahju
4. veenid läbi lõigata (klaasnõu katkiminemise korral)
   

Tark laps mõtleb kindlasti sinna nimekirja veel asju juurde. Ja siis meie praktikumi tädi rääkis meile kõikide nõude ja värkide kasutusaladest ja nimedest. Neid oli palju ja igal imesugusel kolvil oli mingi imeliku saksa onu nimi. Kunagi jääb see mulle meelde ka.

Täna olin ma veel eriti asjalik ka. Hoolimata tühjast kõhust, läksin ma peale loenguid kõigepealt raamatukokku, kus ma sain kätte oma raamatukogu kaardi, millega ma siis ka õpikuid laenutasin. Mul läks hästi, kõiki õpikuid oli, mida ma tahtsin saada. Ma ei saa mainimata jätta kuivõrd optimistlikult näeb välja minu orgaanilise keemia õpik. See on VÄGA paks - seal on peaaegu 1200 lk. See on peaaegu A4 mõõdus ja üsna paksust paberist, mis teeb selle VÄGA raskeks (õnneks ei pea seda loengus kaasas kandma). Ja kõik see on inglise keeles. Positiivse külje pealt vaadates on seal vähemalt värvilised pildid :P
Nojah, siis ma sain veel mõned matemaatika õpikud ja ülesannete kogud, kus oli palju funktsioone (ja kuidas ma neid armastan...mnjah) ja palju palju integreerimist.

Igatahes, selle raamatuportsuga, mille põhimassi moodustas too keemiaõpik, lippasin ma spordihoonesse, et end kehalisse registreerida. Sain endale aja esmaspäevaks ja neljapäevaks ja ma hakkan sulgpalli mängima :)

Ja siis ma tulin jälle koju, kus on endiselt külm. Õhtul käisin veel Ardoga väljas ja pärast käisime veel Aimpsiga Kirket hoidmas. Kirkele väga meeldisid mu kollased ketsid ja ta uuris neid suure hoolega :P Ja pärast kui me ära hakkasime minema, siis ta hakkas nutma. Awwww...

Täna me (Kristjan, mina ja Erik) tulime innovatsioonilise idee peale TTÜ arendamiseks. Nimelt peaks peamaja ja loodusteaduste maja ühendama maa-aluse käiguga, sest jube kehv on ühest majast teise marssida, eriti kui väljas on selline ilm nagu praegu. Kristjani idee teleportatsiooniseadmetest oli ka päris tore, aga selle reaalsus pole nii tõenäoline.
Muide, nii võib täitsa hea vormi saavutada kui peab pidevalt mööda peamaja edasi-tagasi käima ja ka mujale loengusse marssima ja treppidest üles ronima. Nii meist saavad suured ja tugevad keemikud, kes jaksavad ka oma õpikuid käes tassida. ;)


Ma lihtsalt mainiks veel ära, et mul on ikka KÜLM. Väljas on külm ja toas on külm ja ma ei väsi sellel teemal kurtmast. Nii ma siin vaikselt roostetan.