Kõik teavad, et kaamlil on siinkandis ainukesena telefon

Õues on nii külm, et selle kahe ja poole minuti jooksul, mil ma laborist koju tulin, jõudis mu nägu täiesti tundetuks minna ja kätel oli jube külm ja üldse oli lihtsalt niiinii külm, et ma peaaegu jooksin koju, kuna väljas olemine oli väljakannatamatu. Eriti kuna ma eelnevad mitu tundi pidin toimetama oma valgupuhastustoimetusi külmkapis, kus hoolimata sellest, et mul oli puhvaika seljas, oli ikka päris külm olla.
Külm tuul puhub ka akna vahelt sisse, mis on muidugi tavaline, sest suurema tuule korral puhub ikka. Aga täna on see tuul lihtsalt eriti külm.

***
Kõrbes toimus võidujooks. Võistlesid valge tiiger, lõvi, ninasarvik, hüään ja mina, kes ma olin ka miskine loom. Kõik võtted olid lubatud, et võita. Sellepärast olid meil ka relvad kaasas. Toimus mitu jooksu, kord võitis üks, kord teine. Nii jõudis kätte see viimane ja otsustav. See võidujooks toimus rajal, mille algus oli kaetud sellise vastiku paksu ja pehme liivaga, mille sees on eriti raske liikuda. Stardil pidi kasutama nn "äratõukekeppe", mille abil ennast kohalt ära tõugata, aga mida ei tohtinud eriti sügavale liiva sisse torgata. Tiiger, ninasarvik ja lõvi startisid eespoolt, kuna nad olid rohkem võitnud. Mina ja hüään startisime tagareast, kus oli eriti vastik.
Käis stardipauk. Esimesed kolm panid ajama, samas kui tagareast sai üpris kehva stardi. Järsku pöördus valge tiiger ümber ja lasi oma vibuga maha lõvi ja ninasarviku. Just enne suremist jõudis lõvi visata oma kirka tiigrile kõhtu. Meie hüääniga nägime oma võimalust ja spurtisime. Samal ajal võttis tiiger end kokku, tõmbas kirka kõhust välja ja jooksis edasi. Stardijoon paistis, kõik kolm olid ühel joonel...
Ja siis helises äratuskell.
Ma olin nii pettunud.

Üks päev Ivan Ivanovitši elust

Täna oli üks huvitav päev. Hommikul kümnest (liiiga vara) läksin laborisse ja tegin seal paar tundi midagi tarka. Siis seadsin oma sammud füüsikute juurde. Leidsingi oma füüsika õppejõu ja küsisin talt oma eksamitööd näha. Nimelt paar päeva tagasi tulid tulemused ja ma olin ütlemata frapeeritud kui ma nägin, et olin hindeks saanud kolme, kuigi enda arvates oskasin hästi. Niisiis ma küsisin oma tööd näha, et teada saada, mis viga. Õppejõud andis siis mulle mu töö, ma vaatasin selle läbi ega leidnud sealt pealt ainsatki kriipsu. Küsisin siis, et mis värk on. Ta hakkas seejärel mu tööd ise ka uuesti läbi vaatama. Kontrollis ühe lehe, siis teise, kolmanda jne ning oh imet - ei leidnud mu töös ainsatki viga. Ta arvas, et ta oli parandamise ajal ühe lehe kogemata vahele jätnud ja arvanud, et mul midagi kirjutamata. Niisiis lõpp hea - kõik hea - füüsika 5. Nüüd me oleme füüsikaga viigis. Sain talle tagasi tehtud kõik selle, mis ma gümnaasiumi ajal kannatama pidin.

Teine huvitav asi täna oli see, et ma sain teada, et üks poiss, keda ma laboris kohtasin, aga kes nüüd Ameerikasse läks on seesama, kes Kaua Võib'is mängis Tõnist - seda vannabii kambaliiget, kellel oli palju juukseid ja palju lokke. Küll Eesti on ikka väike!

Trennis me tantsisime Tuurit-tuurit, mis on mul umbes nii selge, et ma suudan teha nägu, et ma oskan, kuigi ma veits ikka sokin veel. Jalad lähevad sassi noh. Imelik oli, sest võhma täna üldse polnud, tegin kaks kõhulihaste harjutust ja olin ikka täitsa läbi. Ja varbad olid nii kaugel, neid ka kätte ei saanud.

Sel nädalal käis võistlus - millist teed pidi on kõige parem trennist koju sõita. Konkureerisid Sõpruse pst ja Mustamäe tee. Võitis Sõpruse pst, sest et Mustamäe teel on rohkem auke, seal lõpus on imelik 30-ala, kus tee äärde on autod pargitud ja tuleb teha ebameeldiv vasakpööre.

Mis imelik masin see olla võib?

Kas see on lind? Kas see on lennuk? Ei! See on Mari-Anni uus auto:

Käisime eile salongis järel tal. Päris uhke oli. Täna sõitsime poodi sellega ja ma sain täitsa hakkama. Ainult parkimine pehmes lumes on see, millega ma jätkuvalt maadlen. Pehmelt öeldes on arenemisruumi.

Muidu on superlahe :D

Jõud, millega keha mõjutab tuge või riputusvahendit

Analüütika oligi täpselt nii jube kui ma arvasin, sest mul õnnestus saada selline variant, kus olid kokku pandud just need küsimused, mida ma hästi ei osanud. Eksole tore kui asjad ei peta su lootusi.

Nüüd tuleb Füüüüüüüüüsika. Uskumatul kombel leidsin ma endast hunniku motivatsiooni füüsikaõppimiseks ja ma tegelesin sellega täna tublisti mitu tundi. Homme jälle! Sest ülehomme on eksam! Õnneks me saame eksami ajal materjale piilumas käia, sest muidu oleks see lihtsalt kirjeldamatult jubbbbbe.
Ma loodan, et kogu mu halb õnn kulus analüütika peale ära ja füsas veab küsimustega rohkem.

Peale kõige muu on mul varvas ka haige. Laupäeva hommikul ärkasin üles ja mu vasaku jala suure varba liiges oli päris valus ja raksus käies. Üsna huvitav. Siiamaani on ta selline, kuigi veits on paremaks läinud, kuna olen seda ravinud esiisade meetodiga - viinakompressiga.

Täna ma nägin unes, et me jäime Ardo ja Laura ja Karoliniga Prismasse (poodi) peale selle sulgemist ja tegime filmiõhtut - istusime patjadel ja sõime krõpse ja lasime alla liumäest, mis juhuslikult ka seal oli. Ja siis ma nägin unes, et mul oli kanakujuline veekeetja, aga see läks katki :(

Ma vihkan analüütilist keemiat!!!

Sophisticated grammar structures

Esimene eksam on siis nüüd selja taga, milleks oli inka täna hommikul. Õnneks läks kõik hästi. Kirjalik osa oli tase lasteaed. Suulisel sain ma äärmiselt intrigeeriva teema "Success and Failure" (?!) Minu umbes kaheminutilise monoloogi sisu: "When people succeed, they are happy, when they fail, they are unhappy". Nad ei osanud selle teema peale ise ka midagi küsida. Aga nähtavasti olid mu grammar sturcture'id piisavalt sophisticated ja viis kukkus ära.

Täna oli põnev veel see, et käisin oma tulevase autoga proovisõidul. Ülimõnus auto oli. Üks tuluke läks armatuurlaual põlema kui ma auto arvates oleks pidanud käiku vahetama. Ülitsill :D Kui kõik asjaajamised kiirelt lähevad, siis järgmiseks reedeks on auto käes.

Ja siis homme on molekulaari eksam, mis on põhimõtteliselt elu ja surma peale. Ma loodan, et läheb hästi ja tulevad head küsimused. Ja et ma saan veel ühe viie. Sest kui ma ei saa, siis on ikka täitsa p****s. Appi, kui hirmus on.

Päeva sõna on unknome, mis tähistab geenide kogumit genoomis, mille funktsioon on teadmata. Ma poleks uskunud, et selline asi olemas on. Need rakubioloogid on ikka naljamehed.