Ellujäämiskursused

Nüüd ütleks kohe ühe kõva sõna nagu näiteks "raudbetoon". Miks? Sest meilt võeti soe vesi ära. Kaheks nädalaks (!) Ütlesivad, et miskine avarii ja orientaaruvalt paigaldatakse see uus asi 13. juuni. Orienteeruvalt. Nagunii neil läheb kauem. Ühesõnaga sõidan ma enne Leetu kui soe vesi tagasi tuleb. Oh, ma olin eile nii pahane selle peale. Nagu vene aeg oleks. 80s coming back tõepoolest. Hommikul pesin juba jääkülma veega hambaid. Jepiijuhhuu.

Aga üldiselt on lahe. Eile käisime Ardoga kinos Indiana Jonesi vaatamas. Normaalne film oli. Vaadatav. Seal olid mingid imelikud tulnukad ja väga halb vene keel. Ameeriklased ei ole lihtsalt loodud vene keelt rääkima. Neil tuleks see ära keelata, sest nad teevad seda nii halvasti :P Tegelikult seal polnud nende vene keel veel kõige hullem. Ma olen näinud filme, kus see on ikka kirjeldamatult jube.

Täna jäi meil trenn ära. Miks? Sest Maido oli unustanud Svetale öelda, et ta peaks täna meiega olema ja Maria ei saanud teda ka kätte ja niisiis me läksimegi sinna ilma asjata kohale. Mulle ikka meeldib kui nii juhtub.

Päike paistab ja varesed lendavad. Ma nägin öösel unes, kuidas ma kahvliga putukaid tapsin. Nii see elu läheb.

42

Nonii, bioloogia saigi läbi ja lõpuks on käes suvi. Enam pole tarvis õppida. Kool on läbi. Lõpuaktus ainult jäänud :P Imelik on tegelt. Ma ei oskagi kohe midagi peale hakata nüüd, kus õppida enam pole vaja. Tüüpiline, muidugi. Kui peab õppima, siis ei taha kuidagi ja on miljon muud asja teha, aga kui õppimisega on ühel pool, siis just tahaks. Jällegi tõestus sellest, et inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on. Jummel.

Nojah, tuleb vist raamatutesse sukelduda ja koristada jms. aga ikkagi on mingi suht mõttetu aeg kuni selle ajani, mil me klassiga Leetu sõidame. Ehk siis terve juuni esimene pool. Ja praegu pole veel nii soe ka, et randa või kusagile minna ja maale ma ka ei taha eriti minna, sest seal on need õitsevad asjad, mis mulle ninna kargavad. Oh häda. Mul on täna mingi virisemise päev. Vahel võib.

Praegu on õnneks veel trenn ja saab tantsida, aga varsti lõppeb see ka ära ja mis siis saab, ma tõesti ei tea. Siis on kõik hukas. Ardo kaob siis Tamsallu ja mina jään siia ja ootan oma elu mõtet. Mul on vist mingi identiteedikriis. Kuidagi väga ebastabiilne tunne. Võib-olla on see seotud sellega, et üks suur etapp minu elus lõppeb ära ja ma ei tea, mis tulevik toob... Kurat seda teab.

Tõepoolest.

Niisama

Ma ei viitsi üldse bioloogiat õppida.
Appi.
Eksam on nelja päeva pärast.
Mingi üleüldine eesmärgipuudus on.
Nagu ei ootagi enam midagi.
Lihtsalt olen.
Eksisteerin.
Laisklen.
Ei teegi midagi erilist.
Ja päevad lähevad mööda.
Peaks endale ikkagi mingi eesmärgi seadma.
Midagi tegema.
Kirjutada midagi ehk?
Aga ei viitsi.
Inspiratsiooni pole.
Juba pikemat aega ei tule isegi luuletuse poega.
Oh õudust.
Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Leegid varjuteatrit teevad veelgi

Oeh. Ma nii solvusin täna Ardo peale. Nüüd on mul halb tuju.
Kuulan Dagöt, siis läheb paremaks.


Suukorvis suudlustel maitse metalline tundub
ja üles pundub kurgulagi.
Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku.


Nüüd kuluks küll üks möödakarvapai ära.

Hõissaa valleraa

Mata ongi seljataga. Mul on hea tunne, sest ma arvan, et läks hästi. Oskasin. Tegin kõik ülesanded ära. Aga mõni asi oli natuke kahtlane ja vormistuse eest läheb ka nagunii mõni punkt maha. Nüüd hakkab siis intensiivne bioloogiakursus. See ei tohiks väga raske olla, ma olen bioloogias tegelikult üsna hea. :D (sest ennast kiitmast me ei väsi...)

Tegelt on imelik, et mata läbi on...see on olnud nagu loomulik osa minu elust juba väga kaua aega. :P Aga pole hullu, sügisel jälle, siis küll juba tudengina.

Eile käisin lõpuks ometi rattaga sõitmas esimest korda sel aastal. Õues oli külm ja Kakumäe oli kaugemal kui eelnevatel aastatel. Muidu oli päris tore, kuigi väsitav. Ja siis pärast käisin trennis ka ja me tegime Nummerpolkat väga palju. Ma sain seal kellegagi pihta. Aga õnneks sinikat ei tulnud. Ardo oli juuksuris käinud. Ta nägi natukene naljakas välja :P

Rohkem polegi praegu midagi öelda.

Termoneutraalset tsooni oodates,
Mari-Ann

Kuupide (summa) summa on risttahukas

Mata tunnid on ikka nii naljakad. Täna tuli Marella välja imepäraselt uue ja geniaalse mõistega hüperpotentsmass. Nimelt oli ülesande tekstis poolitatud sõna hüpotenuus ja ta luges seda "natuke" valesti :P Kui me seda pärast Maritile rääkisime, siis mõtles ta loomulikult väga vasakule, aga meie olime puhtalt matemaatilised. Me küll ei suutnud mõelda välja valemit, kuidas enda või ülesande hüperpotentsmassi arvutada, aga eks see jääb homseks siis.

Nädalavahetusel pidas Kristel sünnipäeva. See oli lõbus. Me olime öö läbi üleval, kusjuures mul ei tulnudki väga und. Kuulasime muusikat ja rääkisime juttu (ka matemaatikast kella kolme-nelja paiku öösel - kohe näha, et Reaalkool :P). Saime teada, et Marit ei tea kaasaegsest Eesti ja ka muu maailma popmuusikast eriti midagi. Ta ei teadnud isegi Absoluutselt-lugu ega Mikat ega kedagi. Selle peale ütles tema, et ta kuulab ainult seda muusikat, mis on kirjutatud surnute poolt (ta oli sel hetkel isegi täiesti kaine). Karl oli ka seal ja lõbustas meid...vähemalt vahepeal. Hommikupoole ta lihtsalt suht magas seal. Ja me saime aru tõsiasjast, et Karl on täis peaga täpselt samasugune nagu kainelt. Mitte mingit vahet pole, ta on ikka sama uimane ja imelik :P Pole siis ime, et ta ema arvab, et ta on narkomaan.

Täna tuli mul meelde üks luuletus, mille me kunagi algklassis pidime pähe õppima. See käis nii (ja see on mul siiani peas):

Mardikas kord marjul käis.
Maasikaid sai korvitäis.
Kodus rõõmsalt maigutas,
marjad potti paigutas.

Pliidi ääres aega veetis,
maasikatest moosi keetis.
Ja kui võttis põlle eest,
säras moos tal purgi sees.

Meie tegime sellest aga oma versiooni. See käis nii:

Maasikas kord mardikal käis.
Mardikaid sai korvitäis.
Kodus rõõmsalt paigutas,
marjad potti maigutas.

Pliidi ääres aega keetis,
maasikatest moosi veetis.
Ja kui võttis põlle seest,
säras moos tal purgi ees.

Mul meeles veel see päev, mil me seda pähe õppisime. Sandra elas siis minu juures (järelikult oli see 2. klassis) ja me ei saanud kuidagi muud moodi, kui et üks meist pidi lihtsalt vannituppa minema, sest muidu me ainult naersime ja naersime, sest nii lõbus oli. Aga see ka ei aidanud. Ja siis me mõtlesime, et kui me selle teise variandi välaj mõtlesime, et see teine jääb meelde, mitte see õige. Aga näed, mõlemad jäid. (Nad pole ju eriti erinevad ka) Igaveseks vist :P

Oh aegu ammuseid.

Täna

Täna mulle meeldib see luuletus :

Vähid

 Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid,
ei klõbista nemad konte, ei krigista hambaid, ei ähi.
Nad roomavad rohtu mööda ja jätavad järved maha,
neil midagi musta on mõttes, jah, nende plaanid on pahad.
Nad jätavad järved maha ja tungivad tubadesse,
nad kubinal kuhjuvad tuppa ja vahivad vooditesse,
nad ronivad mööda tekki ja puutuvad pihudesse,
ja kõikide avade kaudu nad imbuvad ihudesse.
Nad imbuvad ihudesse, öö varjus ja salamahti.
Kui ärkavad inimesed ja teevad silmad lahti,
aim ütleb, et juhtund on miski: nad pole, kes olid õhtul.
Nad kardavad oma keha, nad kardavad keelt ja kõhtu.
Nad pagevad kohkunult kodust, nad tunglevad tänavaile,
nad põlema panevad linnad ja rändavad muile maile.
Nad otsivad kodu ja kindlust, kus uueks saaks inimsugu,
kus poleks olemas vähke, kes õudu tooks ühtelugu.


Ja see on ka vahva:

Üks lapsesuu on lausunud

Üks lapsesuu on lausunud,
et oled loll kui saabas,
kui usud kurje vaimusid
või kanget kivi Kaabas.

Et vaime pole olemas
ja Jumalat ka mitte,
et ainus veider olevus
on olnud Adolf Hitler

Mõlemad on kirjutanud Hando Runnel. Vot siis.

Aga seda ka, et ma sain inka suulisel 20 punkti (juhuuu) ja venku sertifikaadil
90,4% ja mata proovieksamil 64,5 punkti.
Pole ju üldsegi paha :)

Veel üks päev, veel üks eksam

Inka eksami kirjalik osa on nüüd siis seljataga. See polnud eriti keeruline, nagu oligi arvata. Paar kahtlast kohta leidus, aga ma arvan, et siiski läks hästi. Teisipäeval ootab mind veel suuline osa, mida mina aga ei oota. Tegelikult pole hullu. Ma lihtsalt loodan, et ma saan monoloogi teema mingi normaalse, mille kohta mul midagi öelda ka on. Siis on kõik korras.

Uskumatu, aga ma sain mata proovieksami nelja. Ma ei tea küll, mis punktisummaga, aga neli igal juhul. Tegelikult see pole eriti motiveeriv, sest nüüd ma hakkan ju mõtlema, et kui ma haigest peast sain üsnagi haigete ülesannetega eksamil nelja, siis päris eksam peaks ju ka hästi minema. Kui ma oleks kollme saanud, oleks seee mind sundinud rohkem õppima. Nüüd ma pean lihtsalt iseenda ja oma laiskusega rohkem vaeva nägema :P Aga seda peab, sest matat õppima peab ja kindlasti rohkem kui eelneval õhtul enne eksamit.

Ühel päeval kui ma poes käisin, siis ma nägin meest, kes ostis ainult kassitoitu ja viina. Ja ühel teisel päeval nägin ma meest, kelle mobiilihelinaks oli NSVLi hümn.

Täna öösel ma nägin palju und. Esiteks ma nägin, et Ardo ütles mulle midagi ilusat...ma ei mäleta täpselt mida, aga see oli ilus ja mul oli hea meel. Teiseks ma nägin, et me jalutasime sugulastega sügiseses metsas ja nägime üht väga kevadist õitsevat kirsipuud. Ja kolmandaks nägin ma und, kus me hakkasime kellegagi maailma vallutama ja ehitasime kusagil Vaikse ookeani saarel mingeid rakette, aga pidime seda ühe teise onu eest varjama.

Jätkuks eelmisele postitusele tahaks ma öelda, et kevad pole mitte ainult käe, vaid ka südame sees ja pea sees ja jalgade sees. Ühesõnaga igal pool minu sees ja elu on nii ilus :D

Kevad on käe sees

Esimene eksam ongi seljataga. Mina kirjutasin kirjandi teemal "Kunst avab tee maailma mõistmisele". Loodab, et läheb hästi.

Pühapäeval tegime minu juures filmiõhtu, kuna Aimps sõitis Rootsi. Me vaatasime Sõrmuste isandat. Kõik kolm pikka osa. Alustasime poole kaheksa paiku õhtul ja lõpetasime veidi enne viit hommikul. Väljas hakkas juba pisitasa valgemaks minema kui me ükskord õhele poole jõudsime. Ja me kõik pidasime lõpuni vastu...välja arvatud Ardo, kes läks viimase trolli peale, sest tema pidi esmaspäeval kooli minema. Vahepeal tuli küll kange uni peale. Kõige raskem oli kella nelja paiku, siis ei seisnud silmad kohe kuidagi lahti ja Frodol oli veel nii pikk tee minna. Aga siis varsti hakkas lõpp paistma ja me hakkasime kokku lugema kordi kui film oleks saanud lõppeda. Saime kokku 7 lõppu ;) Maritile meeldisid loomulikult orkid väga, sest ta oli neist ilusam (väidetavalt :P). Veel pidasime me aru selle üle, millised võiksid olla orkibeebid. Kindla peale väga nunnud, kuigi sõnad "ork" ja "nunnu" ei sobi eriti ühte lausesse :P

Muidu on suht lebo. Väga lahe on, et hommikuti saab kaua magada ja koolis käima ei pea. Mõnikord konsultatsioonis ikka, aga see pole nagu päris tund. Laupäeval tuleb juba inka eksam, aga ma ei muretse eriti.

Väljas on juba nii soe. Supermõnna :)
Tegelt oleks lahe kui korralikult vihma tuleks ka vahepeal, siis peksaks selle tolmu kinni, mis praegu ringi lendab ja kõik läheks nii roheliseks ja lõhnaks nii hästi.

Ja minu akna taga elutseb mingi hullumeelne linnuke, kes laulab täiest kõrist kell 5 hommikul kui väljas veel täitsa pime on. Arusaamatu.