Saun

Viimasel ajal on kõvasti sauna saanud. Neljapäeval oli meil Teekkarisauna ehk siis inseneride saun. Neil on siin selle jaoks eraldi maja ülikooli lähedal metsa sees, kus on saun ja on tantsupõrand. Tantsupõrandale ma ei jõudnudki, sest ma olin terve õhtu saunas (ja ega ma ei tahtnud ka eriti, sest siin ei tantsita neid tantse, mis mulle meeldivad). Aga saun oli vinge. Alguses oli ainult naiste saun, aga mul ei saanud sellest veel küllalt, ma jäin ka siis kui mehed tulid. Lõpuks tuli sinna ikka väga palju rahvast ja siis ma läksin ära.

Eile käisime ka saunas. Seekord sõitsime kaugemale, Rauhaniemi avalikku sauna, mis on ühe suure järve ääres. Seal järves nad hoiavad väikesel alal vett pidevas liikumises, et see ära ei jäätuks ja seal viib trepp otse vette, niiet saab ujuma minna. Alguses tundus kahtlane, et ka mina selle tegevuse ette võtan, aga saun oli kuum ja kõik teised käisid vees ja ega mulgi midagi muud üle jäänud, kui et proovisin ka. Tuli välja, et see on tegelikult täiega lahe! Väga karastav. Vesi oli loomulikult väga külm, niiet ega ma väga kaua seal sees ei viibinud, aga pärast välja tulles oli lahe - jalgade peal olev vesi jäätus ära, kui välja tulla :P Ja kui esimesest külmast üle saab, siis pärast tundub õues täiega soe, mis siis, et tegelikult on -10 või veelgi enam. Kokku käisin suplemas neli korda ja oli vägev kogemus. Soovitan soojalt ;)

Lately there have been many saunas. On thursday we had a Teekkarisauna party. They have a special house for throwing sauna parties which is near the university. There is a sauna and a dance floor, but I didn't make it to the dance floor, because I was in the sauna the whole time I was there. But the sauna was great. First there was a women's sauna, but I didn't get enough and stayed also after the men came. But in the end it got so crowded there that I left.

Yesterday we also went to a sauna. This time it was the Rauhaniemi public sauna, which was near a big lake. There they have a hole in the ice, where they keep the water moving all the time to keep it from freezing and there are stairs and you can go right into the freezing cold water. At first I wasn't very certain that I would go there, but the sauna was hot and all the others went and I just had to try it. And I really liked it! It was very refreshing. The water was freezing of course, so I didn't stay in the water for very long, but after I came out, it was a cool feeling - the water on my legs turned to ice :P And after the first feelings of cold, it actually felt really warm outside despite the fact that it was -10 or maybe more. All in all I went into the lake for four times and it was a great experience. I recommend ;)

Jääauk nägi välja selline:

This is how it looked:

Revontulet

Eile oli nii lahe, et see oli lausa äge korda kümme astmes kakskümmend kolm. Esiteks hommikul sain ma teada, et ka mulle jagub soome keele rühmas üks koht ja see oli juba - jee! Nüüd ma hakkan soome keelt veel paremini puhuma.

Teiseks oli eile täiega ilus ilm - päike paistis ja oli üle kümne kraadi külma. Peale kooli läksin ma jalutama Suolijärvi äärde, kus oli kõik väga kaunis. Ja kõige kaunimad olid seal suusarajad. Oli lihtsalt ideaalne ilm - mõnusalt külm, aga tuult ei olnud ja päike paistis ja ma nii hästi kujutasin ette, kui hea oleks seal rajal suuskadega liuelda... Ma vist oleks peaaegu nutma hakanud sellest, kui väga ma sel hetkel suuski igatsesin :P. Aga siin on mõned pildid sellest kaunist kohast.

Yesterday it was so cool that it was like awesome times ten to power of twenty three. Firstly, in the morning I found out that there was a spot for me in the finnish course and I was like - yay!
Secondly, it was such a nice weather yesterday - the sun was out and it was over minus 10 degrees cold. So after my lectures I had a walk to Suolijärvi, where everything was so beautiful. Probably the most beautiful thing was the ski tracks. It was a perfect weather for skiing - nicely cold, no wind and the sun was shining. I imagined how fine it would be to glide along the tracks with my skis... I almost cried, because I missed my skis so much :P But here are some pictures.

Aga kõige lahedam asi oli õhtul, sest et oli päikesetorm ja ennustati virmalisi. Õhtul üheksa paiku pakkisime siis ennast korralikult sisse ja sõitsime bussiga kesklinnast veidi edasi järve äärde. Sealt avanes meile segamatu vaade põhjataevale ning tulede sära ei seganud vaatamist. Ja siis me ootasime. Väljas oli umbes -20 kraadi külma, niiet päris hea oli. Esimese veerand tunniga külmusid mu varbad täiesti ära, nii et ma ei tundnud neid ka enam, aga siis me tegime natuke kihutusjooksu ja sellest hakkas ikka palju parem. Peale seda oli varvastel terve õhtu mõnus ja soe. Kuna ma olin üsna hästi sisse pakitud - jalas vatipüksid ja retuusid ning jope all kolm kihti ja kurgu ümber kaks kõrget kaelust ja kaks salli - siis polnud väga vigagi. Kogu asi tundus üsna kahtlane, kuna päris pilves oli ja ainult vahepeal oli pilvede vahelt näha mõnda üksikut tähte. Mõned andsid alla ja läksid viimase bussi peale, mis sealt kesklinna viis, aga paljud jäid. Ja õigustatult, sest kui me olime oma poolteist tundi oodanud, saime me selle, mida me vaatama olime tulnud - virmalised! Alguses olid need väga väiksed rohelised sähvatused ja me mõtlesime, et kas me kujutame seda ette või on päriselt, aga need läksid järjest suuremaks ja võimsamaks kuni keegi enam ei kahelnud :D Lõpuks olid virmalised silmapiiri kohal üle põhjataeva ja vooklesid nagu ussid ja joonistasid taevasse radasid - see oli niiii ilus! Uskumatu. Ma olen nii õnnelik, et ma seda nägin :)
Virmalised tantsisid seal umbes viisteist minutit, siis jäi järgi ja me jalutasime kesklinna tagasi, jõudsime kenasti veel viimase bussi peale ja tagasi Hervantasse.

But the coolest thing happened in the evening, because there had been a sun storm and northern lights were forecast. So in the evening we took the bus to a place a little further from the city center near a lake, where we had an undisturbed view of the northern sky and city lights didn't bother us. It was about -20 degrees outside. In the first fifteen minutes my toes got so frozen, I couldn't feel them any more. But then we had a little run and it made me and my toes feel much better. After that I was quite warm the whole evening. I had so many layers of clothes on that it was ok. The whole northern lights thing seemed a little unlikely, because the sky was cloudy. Only from time to time we could see a star or two. Some people gave up and left with the last bus to the city center, but many of us stayed. And it was good that we did, because we got what we had come for - the northern lights! First they were small green flashes and we were not sure if they were real or was it just our imagination. But then they got bigger and we had no doubts any more :D The northern lights were finally stretching all over the northern sky, a little higher than the horizon and they were moving like snakes across the sky and drawing shapes - it was so beautiful! I am so happy, I got to see it :)

Maud tegemas virmaliste kutsumise tantsu.
Maud doing the northern lights dance.

Maudi ja minu uus põhjamaine väljanägemine peale mitut karastavat tundi külma käes.
Me and Maud's new northern look after spending several hours in the cold.

Through the Looking Glass

Ühes paralleelses universumis teen ma parajasti usinalt füüsikalise keemia kodutööd, ilusti ja õigesti.

Ühes paralleelses universumis ei saja praegu õues lund, vaid on juba päris kevad, kus paistab päike ja linnud laulavad.

Ühes paralleelses universumis on mu toas hea ja soe, mitte rõske ja külm, sest et keegi ei küta kui väljas on pluss kaks kraadi.

Ühes paralleelses universumis on mul ka kevadine koolivaheaeg.

Ühes paralleelses universumis ei ole ma kurb ja üksik, sest seal ei läinud Ardo nädalaks ajaks Amsterdami.

Kahjuks pole antud universum see.

Kõik teavad, et kaamlil on siinkandis ainukesena telefon

Õues on nii külm, et selle kahe ja poole minuti jooksul, mil ma laborist koju tulin, jõudis mu nägu täiesti tundetuks minna ja kätel oli jube külm ja üldse oli lihtsalt niiinii külm, et ma peaaegu jooksin koju, kuna väljas olemine oli väljakannatamatu. Eriti kuna ma eelnevad mitu tundi pidin toimetama oma valgupuhastustoimetusi külmkapis, kus hoolimata sellest, et mul oli puhvaika seljas, oli ikka päris külm olla.
Külm tuul puhub ka akna vahelt sisse, mis on muidugi tavaline, sest suurema tuule korral puhub ikka. Aga täna on see tuul lihtsalt eriti külm.

***
Kõrbes toimus võidujooks. Võistlesid valge tiiger, lõvi, ninasarvik, hüään ja mina, kes ma olin ka miskine loom. Kõik võtted olid lubatud, et võita. Sellepärast olid meil ka relvad kaasas. Toimus mitu jooksu, kord võitis üks, kord teine. Nii jõudis kätte see viimane ja otsustav. See võidujooks toimus rajal, mille algus oli kaetud sellise vastiku paksu ja pehme liivaga, mille sees on eriti raske liikuda. Stardil pidi kasutama nn "äratõukekeppe", mille abil ennast kohalt ära tõugata, aga mida ei tohtinud eriti sügavale liiva sisse torgata. Tiiger, ninasarvik ja lõvi startisid eespoolt, kuna nad olid rohkem võitnud. Mina ja hüään startisime tagareast, kus oli eriti vastik.
Käis stardipauk. Esimesed kolm panid ajama, samas kui tagareast sai üpris kehva stardi. Järsku pöördus valge tiiger ümber ja lasi oma vibuga maha lõvi ja ninasarviku. Just enne suremist jõudis lõvi visata oma kirka tiigrile kõhtu. Meie hüääniga nägime oma võimalust ja spurtisime. Samal ajal võttis tiiger end kokku, tõmbas kirka kõhust välja ja jooksis edasi. Stardijoon paistis, kõik kolm olid ühel joonel...
Ja siis helises äratuskell.
Ma olin nii pettunud.

Close your eyes and think of England

Ime on sündinud! Ma tegin täna ARKis eksami ära ja nüüd jääb üle ainult oodata, millal load reaalselt valmis saavad. Oh seda õnne küll. See eksam oli üks jubedamaid asju, mida ma eales tegema olen pidanud, aga õnneks sai see läbi. Huh.

Teaduskonna jõulupidu oli eile. Teemaks oli "21. sajandi subkultuurid". Mina olin lilleline hipi. Seal oli märkimisväärselt suur populatsioon räppareid/hiphoppareid ja gootisid ja ka igasugu muid värvilisis ja mustvalgeid tegelasi. Muuhulgas oli esindatud ka ossindus kahe eesrindliku meeshinge poolt. Muidu oli vahva. Kuul oli kange, tantsujalg oli kerge ja lõpuks oli keel pehme.

Õues on võrratult külm. Täna ma mõtlesin, et tegelikult mulle meeldib, et nii külm on. See on kuidagi uskumatult mõnus, kuidas õhk on nii karge, pakane näpistab ja teeb nina punaseks ja paneb põsed õhetama. Ning siis on nii mõnus minna külmast õuest sooja tuppa ja juua tass sooja kohvi või teed (kuigi ma pean tõdema, et tänu hiljutisele haigusele ja sellega kaasnevale tee üledoosile, on tee suure osa oma populaarsusest kaotanud). Niisiis täna ma tõdesin, et ilma suhtes olen ma äärmustesse kalduv - mulle meeldib kui suvel on hästi soe ja talvel on hästi külm, mitte mingid vahepealsed nõmedused. Kõige halvem temperatuurivahemik on kusagil -2 kuni +14 kraadi Celsiuse järgi. Mis on juhuslikult ka temperatuurivahemik, mis on meil siinmail peaaegu kogu aeg. Go figure.

Aga homme on gängiga jõulupidu. Nii tore, nii tore, nii tore!

Geneetilised imed

Ükspäev molekulaari loengus räägiti meile vähist. Tuleb välja, et eestlased on konservatiivsed sigijad ja sellepärast on meil võrdlemisi palju vähihaigeid. Niisiis - selleks, et kindlustada oma lastele hea elu, tuleb lapsi saada neegriga! Või noh, kui neeger ei meeldi, siis on ilmselt sobilikud ka indiaanlased, eskimod, veidrate rahvuste esindajad Vaikse ookeani saartelt või eksootilised inimesed, kes on geneetilise tausta poolest võimalikult erinevad sinu omast.

Ma tahtsin veel öelda seda, et ma väga vihkan sünnipäevatantsu. Mul on sellest lihtsalt nii kõrini, et ma ei suuda seda isegi sõnadesse panna kui kõrini mul sellest on. Kui ma saaks, siis ma tapaks selle tantsu ära, ma pooks ta üles, raiuks tükkideks, põletaks tükid ära, kõrge rõhu all teeks tuhast kuubiku ja laseks selle õhku, paneks peale kanget hapet, lõhuks molekulid aatomiteks ja aatomid põrgataks omavahel kokku, et neist saaks mingid leptonid või müüonid või misiganes imelikud osakesed. Siis ma oleks rahul.
Peale selle tantsisime me täna ka litsitantsu. Elu on ikka ilus kui on olemas nii toredad tantsud.

Väljas on muidu ilgelt külm. Rämedalt külm lihtsalt. Ma ei mäleta, et kunagi nii külm oleks olnud. Täna sadas taevast midagi, mida hea kujutlusvõime korral võiks pidada lumeks.

Ain't no sunshine

Buuhuu. Mari-Ann on haige. Kas saaks üldse olla paremat aega haigeks jäämiseks, sest on ju nii hea kirjutada kontrolltöid kui sa ise palavikus oled. Hommikul mata ajal polnud õnneks kõige hullem, aga kui ma pärast koju tulin, siis ma oleks tahtnud ära surra, sest mul oli nii halb olla. Vahepeal läks nagu paremaks aga nüüd hakkab tagasi hiilime peavalu oma täies hiilguses.

Täna ma kurdan ainult, sest et mul on paha tuju ja halb enesetunne. Kui see ei anna head põhjendust kurtmisele, siis mis veel annab.

Ma teen lühidalt ja lihtsalt kirjutan nimekirja kõigest sellest, mis on pahasti:

1. Ma olen haige
2. Neljapäeval on õigusõpetuse kt, aga ma ei suuda end sundida selleks õppima
   
3. Ardo on Tamsalus
4. On november
5. Olen suure dilemma ees reede õhtu suhtes, sest Ardo arvas, et ma võiks juba siis Tamsallu sõita, aga meil oli nagu kokku lepitud filmiõhtu Mariti juures ja see on lihtsalt ebaaus, sest ma nii väga tahaks olla mõlemas kohas korraga
6. Eile kehalise tunnis ma tegin joogat ja hiljem käisin trennis ka ja nüüd on mul kõik lihased valusad. Kõik.

Küll elu on ikka raske.

Sügisel on õhtud pimedad

Minge, ma ei tule veel, tule peale tõstsin vee
Olingi ehk liiga kaua teel
Piilun aknast väheke, kuidas te seal lähete
Sügisel on õhtud pimedad
Kõik mis alles jääb see paistab praegu siit
Hetkeks peatusite, ei - see ainult näis
Mõtleme, kas miski maha jäi
Või kuidas meil see asi täpselt käis

Jään veel hetkeks vaatama, pilguga teid saatma ma
Pimeduses hõõguv sigarett
Kõik sai nagu öeldud vist keset pikka vaikimist
Tee on kitsas, kraavid täis on vett
Kurb on ainult see, et rõõm on nõnda suur
Vaatan ringi toas ja kedagi ei näe
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo
Ja homme üle läve ma ei lähe

Minge, ma ei tule veel
Kõik sai nagu öeldud vist
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo

Jaan Tätte "Sõprade laul nr 3"

See on minu ideaalne sügisõhtu laul, kui väljas on tuul ja torm, vihm peksab vastu aknaklaasi ja puudelt langevad viimased lehed leiavad koha tänavaporis. See on see tunne kui külalised on ära läinud ja tuba on äkitselt tühi ja vaikne, mis on korraga nii hea kui nukker. See on see sügisõhtune tunne, kus on soe tuba, kuum tee, hea raamat, veidike kurba üksildust ja armsaid mälestusi ja akna taga külm vihm, mille üdini ulatuv külm ja niiskus minuni ei pääse.

Täna algas november.

Külm kangeks on kohmetand meeled

Täna olid esimesed loengud, kus huvitav ka oli. Suht sissejuhatav jutt ja värk oli küll üleüldiselt, aga orgaanilises keemias meile räägiti vallatutest elektronidest, kes oskavad igasuguseid imelisi asju teha, olla korraga kahes kohas või üldse mitte kusagil ja muud sellist. Ja see on see tund, kus me hakkame amfetamiini sünteesima ;) Sest keemik peab kõike teadma!

Orgaanilise keemia praktikum järgnes sellele ja seal räägiti, mis meiega laboris juhtuda võib. Hullu iseenesest pole, sest meil on kõigest võimalus:

1. põlema minna
2. end söövitada millegagi
3. tekitada kuidagi muud moodi endale kemikaalidega kahju
4. veenid läbi lõigata (klaasnõu katkiminemise korral)
   

Tark laps mõtleb kindlasti sinna nimekirja veel asju juurde. Ja siis meie praktikumi tädi rääkis meile kõikide nõude ja värkide kasutusaladest ja nimedest. Neid oli palju ja igal imesugusel kolvil oli mingi imeliku saksa onu nimi. Kunagi jääb see mulle meelde ka.

Täna olin ma veel eriti asjalik ka. Hoolimata tühjast kõhust, läksin ma peale loenguid kõigepealt raamatukokku, kus ma sain kätte oma raamatukogu kaardi, millega ma siis ka õpikuid laenutasin. Mul läks hästi, kõiki õpikuid oli, mida ma tahtsin saada. Ma ei saa mainimata jätta kuivõrd optimistlikult näeb välja minu orgaanilise keemia õpik. See on VÄGA paks - seal on peaaegu 1200 lk. See on peaaegu A4 mõõdus ja üsna paksust paberist, mis teeb selle VÄGA raskeks (õnneks ei pea seda loengus kaasas kandma). Ja kõik see on inglise keeles. Positiivse külje pealt vaadates on seal vähemalt värvilised pildid :P
Nojah, siis ma sain veel mõned matemaatika õpikud ja ülesannete kogud, kus oli palju funktsioone (ja kuidas ma neid armastan...mnjah) ja palju palju integreerimist.

Igatahes, selle raamatuportsuga, mille põhimassi moodustas too keemiaõpik, lippasin ma spordihoonesse, et end kehalisse registreerida. Sain endale aja esmaspäevaks ja neljapäevaks ja ma hakkan sulgpalli mängima :)

Ja siis ma tulin jälle koju, kus on endiselt külm. Õhtul käisin veel Ardoga väljas ja pärast käisime veel Aimpsiga Kirket hoidmas. Kirkele väga meeldisid mu kollased ketsid ja ta uuris neid suure hoolega :P Ja pärast kui me ära hakkasime minema, siis ta hakkas nutma. Awwww...

Täna me (Kristjan, mina ja Erik) tulime innovatsioonilise idee peale TTÜ arendamiseks. Nimelt peaks peamaja ja loodusteaduste maja ühendama maa-aluse käiguga, sest jube kehv on ühest majast teise marssida, eriti kui väljas on selline ilm nagu praegu. Kristjani idee teleportatsiooniseadmetest oli ka päris tore, aga selle reaalsus pole nii tõenäoline.
Muide, nii võib täitsa hea vormi saavutada kui peab pidevalt mööda peamaja edasi-tagasi käima ja ka mujale loengusse marssima ja treppidest üles ronima. Nii meist saavad suured ja tugevad keemikud, kes jaksavad ka oma õpikuid käes tassida. ;)


Ma lihtsalt mainiks veel ära, et mul on ikka KÜLM. Väljas on külm ja toas on külm ja ma ei väsi sellel teemal kurtmast. Nii ma siin vaikselt roostetan.