Tänane päev ei kuulunud just mu lemmikute hulka. Kõik algas looma- ja taimefüsioloogias, kus olid ikkagi tänaseks jäänud teha need kodused ülesanded, mis ma lootsin, et ei olnud tänaseks ja seetõttu ei heitnud neile pilkugi. Mis veel parem, terve tunni me arutasime neid ülesandeid nii, et iga pink ütles ühele küsimusele oma vastuseversiooni ja siis õppejõud seletas juurde. Häda oli lihtsalt selles, et nii mina kui ka Laura polnud materjale vaadanudki, rääkimata ülesannete tegemisest. Siiski lõppes päeva esimene etapp hästi, kuna mul oli läpakas kaasas ja seal oli meie suur sõber Wikipedia, kes kähku meile vastuse ette sosistas.
Järgmine etapp oli orgaanilise keemia esimene praks sel semestril. Ma jalutasin sinna rõõmsalt kohale, võtsin kusagil laua taga oma koha sisse ja asusin kuulama, mida Marju räägib. Ja siis järsku, vaadates teisi, kel kõigil olid kaasas kenasti täidetud protokollivihikud, koitis mulle, et UPS, ma ju ei ole midagi ette valmistanud, isegi mitte vaadanud, mis ainet ma pean sünteesima hakkama, rääkimata veel vihiku täitmisest! Ma lihtsalt panin oma nime kirja üks päev ja unustasin selle täielikult. Päris kehv tunne oli siis. No ikka tõeliselt kehv. Suht piinlik ka ja nii. Aga kõik polnud veel kadunud. Gretel, kes minuga sama ainet pidi tegema, oli juhuslikult protokollivhik jäänud maha kojukoju Pärnu kanti ja ta polnud saanud seda täita. Nii me siis täitsime minu vihiku kahe peale ära ja läksime Marju juurde kurba nägu tegema. Arvestades meie õnnetut olukorda ja seda, et meie töös sisaldus keeruline veeaurudestillatsiooniaparaat, laskis ta meil kahe peale ühe töö teha. Loomulikult saime me tädi Juta käest selle peale kõvasti pahandada, aga seda oli ette arvata, sest kõik saavad tema käest alati pahandada. Vähemalt mulle tundub nii. Edasi läks juba paremini. Panime oma klaasehitise püsti, midagi katki ei teinud ja põlema ei pannud.
Tulema sain praksist veerand tundi enne füskeemia harjutust, jooksin kähku peamajja, haarasin kohvikust võileiva ja kohvi ning tormasin loengusse. Ma olin vägaväga näljane ja jõudsin pool oma võileivast konsumeerida paari minuti jooksul enne loengu algust, kuid kõht oli ikka väga tühi ja ma üritasin süüa ka loengu ajal, kuid kahjuks see kile krõbises väga ja ma istusin kolmandas reas ja onu Kalju saatis mulle imelikke pilke, mille peale ma oma söögipausi lõpetasin ja asusin kuulama. Aga suht igav oli ikka. Me rääkisime Nernsti võrrandist ja vabaenergiast ja entroopiast ja labidamehest, kes läheb kõrtsi pummeldama. Kõigepealt ma joonistasin Nernsti, kes räägib oma Nobeli preemia kõnes labidamehe elust, aga tunni lõpus, kui kannatus hakkas katkema juba, siis ma joonistasin sinna kõrvale suure suu ja teravate hammastega koletise, kes Nernsti ära sööb enne kui ta jõuab oma võrrandist rääkida. Samal ajal põleb juhuslikult maha ta laboratoorium koos kõigi ta tööde ja märkustega, nii et keegi ei saagi teada tema võrrandist. Tõeline tragöödia.