I changed my mind, I wanna be a ballerina

Lugesin täna oma kahe aasta taguseid blogipostitusi ja avastasin endalegi üllatuseks, et mu pikad piinad bakatöö kirjutamise juures seal üldse ei kajastugi. Aga pole hullu, sest magistritöö kirjutamine on kindlasti vähemalt sama piinarikas ja siin ma nüüd olen. Eks ma lihtsalt otsin endale kõrvaltegevusi, et ma ei peaks sukelduma artiklite rägastikku otsima paremaid ja kõige uuemaid palasid, mida siis kirja panna. Tuba on juba korras, lilled kastetud ja pesu ka triigitud, niiet ma jõudsin nüüd otsapidi siia. Ei, tegelt ma vahepeal ikka pingutasin ka ja panin ka paar asja kirja, aga motivatsioon on ikka nii madal, et ikka kohe väga madal. Oleks siis, et mu ainuke ülesanne oleks lõputöö kirjutamine, aga ei - mul on iga päev loengud ja kuna juba natuke rohkem, kui pool semestrit on läbi, siis lisanduvad veel vaheeksamid ja kontrolltööd, pluss veel kodused ülesanded, mille peale aega läheb, ning nädalavahetustel on inimestel sünnipäevad ja muud värgid, mida tahaks teha ja siis millalgi tahaks ju puhata ja mängida ka. Ühesõnaga - skgehböosgbnsklwriqh!

Kui juba kurtmiseks läks, siis lisaks tabab mind iga paari päeva tagant sisemine kriis "ma lõpetan sel kevadel, appi, mis must saab!?" Mul peaks ju olema mingi eesmärk, mingi mõte, mingi siht, kuhu minna ja mida teha. Eks mul neid mõtteid on, aga mitte üks kindel, vaid ikka mitu ja need on pigem sellised kahtlevad ja ma ei tea, millist neist valida ja teoks teha. Ainuke mõte, mis on kindel, on see, et ma tahaks "midagi muud, kui see, mis praegu on", aga see vist on küll maailma kõige ebaspetsiifilisem idee üldse.

As I read my blog posts from two years ago, I discovered that my long torments of writing a Bachelor's thesis haven't been written about at all. But no worries - I am here now and the pains of writing my Master's thesis are just as bad. I guess I'm just looking for secondary activities so I wouldn't have to deal with writing it, but the apartment is already tidy and I've ironed the laundry, so this is the next thing. Ok, I've been writing the thesis a bit today, but my motivation is down low. It wouldn't be so bad if it were the only thing I had to do, but with half the semester gone, I'm also dealing with mid-term exams and tests and homeworks, plus I have lectures every day and during the weekends there are birthdays to attend and more stuff to do and it would be nice to have a rest sometimes too.

Since I'm complaining, I'm also plagued with an internal crisis every other day with the title of "I'm graduating this spring, I have no idea what will become of me!?" I should have a goal, a thought of where I want to go and what to do next. I do have thoughts but there isn't one that is dominant, instead there are several less certain ones and I don't know which of those to pick. The only one cetrain thought I have is that I want "something else than I'm doing right now", but this must be the world's most unspecific idea of all.

Elu helgemalt poolelt - hakkasin vahepeal taimi kasvatama! Saades julgustust sellest, et Marella kingitud orhidee on siiamaani elus (võiks isegi öelda, et tal läheb suurepäraselt), võtsin ma kätte ja hakkasin aknalaual maitsetaimi kasvatama. Ostsin seemneid ja mulda ja mõned sobivad potsikud ja mõne nädalaga on toimunud märgatavad muutused.

On the bright side - I started growing plants on my windowsill! I was encouraged by the fact that the orchid I was given, is still alive and well, and thus I bought some seeds and dirt and pots and after a few weeks, I have made good progress.

Enne:
Before:

Ja nüüd:

And now:

Eile proovisin esimesi murulaugukõrsi ja täitsa murulaugu maitsega olid. Ma olen päris uhke enda üle.

Yesterday I tried some chives and they tasted exactly like chives should taste like. Success! :D

Tere jälle, kool!

Viimased kuu aega on olnud töised. Käisin laboris, tegin katseid, sain tulemusi. Nüüd peaks tõsisemalt ette võtma ka nende tulemuste panemise sobilikku lõputöö-laadsesse vormi. Üldse ei tahaks seda teha, mitte üldse kohe, aga peab ära kannatama. Muud moodi nad ju magistrikraadi ei anna.

Sellest nädalast hakkas kool ka uuesti, käisin loengutes ja värki. Mul on sel semestril kuidagi palju orgaanilist keemiat. Ja kahjuks avastasin ma orgaanilise sünteesi meetodite tunnis, et kuna mu viimane kokkupuude sellega oli mingi 2-3 aastat tagasi, ei mäleta ma enam pooli asju. Tulid jälle mingid elektrofiilid ja nukleofiilid ja toimusid atakid ja asjad reageerisid ja ma tundsin kerget paanikat, sest kunagi ma teadsin neid asju väga hästi, aga nüüd tundus see rohkem nagu... maagia.

Siis ma võtsin veel ühe valikaine, mille nimi on reaktsiooniprotsessid ja kus ma olen ainukene Y-teaduskonna esindaja. Kõik teised on peamaja-keemikud ja õppejõud teab neid kõiki ja ta viitas pidevalt mingitele ainetele, mis need teised "just eelmisel semestril õppisid" ja mida nad peaks mäletama. Ma tundsin end veidi üksikuna. Aga aprillis lubati meid viia värvitehasesse ekskursioonile, mis on lahe. Ja reaktorid meeldivad mulle muidu ka, niiet ma saan hakkama.

Ardo sõidab homme Itaaliasse mereuurijate konverentsile. Ise ta midagi rääkima ei pea, ta saadetakse lihtsalt kaasa vaatama, kuidas asjad käivad. Ja nüüd nad küsisid, et kas ta tahaks jaanipäeva ajal uuesti Itaaliasse minna. Ma olen natuke kade.

The last month has been filled with work. I have been doing experiments in the lab. But now I am faced with the task of writing something Master's thesis-like thing out of them. I wouldn't want to do that, not at all, but unfortunately they won't give the Master's degree to me any other way, so I'll have to suck it up.

This week the school began again. I have a lot of organic chemistry this semester. Unfortunately I discovered that since I last studied it some 2-3 years ago, I don't remember as much I would have liked to. There were some electrophilic and nucleophilic attacks and stuff and I felt some slight panic, because I used to know how these reactions and things work, but now it felt more like.. magic.

I also took a course of reaction processes, where I am the only person from my faculty. All the other ones are food or environmental chemistry students or something like that (I'm not sure what they study exactly), but anyway - the teacher knows all of them and kept referring to some courses that the others had just learned the previous semester and that they ought to remember. I, however, knew nothing about them, so I felt a bit lonely. But in april we are going to have an excursion to a paint factory, which sounds great. And I like reactors and stuff, so I'll be fine.

Ardo is going to fly to Italy tomorrow to a conference. He doesn't have to speak there, he is sent there only to watch and learn how these things work. And now from his workplace they have asked him if he wants to go to another one in Italy in summer. I am a little bit envious.

Tere, kool?

Sügis on käes ja Ardol algas kool. Minul...mitte päris. Loenguid mul see semester ei ole, seega on see sügis teistmoodi kui 16 eelmist, mil septembriga algas (niivõrd-kuivõrd) hoogne koolitöö. Mul ei ole täpsete kellaaegadega kohustusi. Ma ei pidanud endale lubama, et "see semester hakkan kohe alguses korralikult õppima", ainult selleks, et hiljem tõdeda, et see siiski päris nii ei läinud. Mul polnud vaja uusi vihikuid ja pastakaid osta (mis tegelt on natuke kurb, sest mulle meeldib uusi vihikuid osta). Sel sügisel oleme ainult mina ja minu magistritöö.

Noh ja kehaline ka tegelt. Et saaks trenni teha ja ka kaks ainepunkti skoorida. Et nagu päris nulliring ei oleks või nii...

Homsest läheb töö lahti.

So it's autumn and Ardo started school today. I didn't. I have no lectures this semester, so this autumn is quite different from the 16 previous ones, when september meant the start of studying. I have no obligations at specific times. No promises of "this semester I'll start studying right away" that never work out anyway. No shopping for school supplies. This semster it's just me and the work for my Master's thesis.

And the aerobics class. You know, for some workout and also two credit points, so that it wouldn't be a complete zero for this semster.

Tomorrow I'll be starting the work.

Meil on viimasel ajal uus lemmikloom ka. Ämblikorav. Ma olen teda viimasel ajal peaaegu iga päev meie rõdul näinud. Ükspäev mõtlesin, et kuidas ta küll sinna saab, sest ühtegi puud pole nii lähedal, et saaks hüpata. Siis läksingi vaatama, kuhu ta meie rõdult edasi läheb...ja nägin, et silmagi pilgutamata ronis ta mööda seina lihtsalt edasi järgmisele rõdule. Hoidis seinakivikestest kinni ja lihtsalt läks. Ühesõnaga, Ämblikorav on päris äge. Nunnu on ta ka. Mõtlesin, et jätaks talle natuke pähkleid, aga mul pole pähkleid praegu. Võib-olla hiljem.

Lately we've had a new pet. It's name is SpiderSquirrel! It's a squirrel that has visited our balcony almost every day recently. First, I had no idea how it was able to get there, because there are no trees within a jumpable distance. But one day I went to check where it went after visiting us, and saw that it was just climbing on the wall. The wall has these little stones that it was able to hold on to, but it was cool nonetheless. A real SpiderSquirrel. And it's also very cute :)

Eksaminädal on käimas. Täna oli kaks eksamit ja reedel on veel kaks. Ja siis veel mõned kodused ülesanded ja ongi kõik. Tundub, et täna läks vähemalt hästi. Täna oli ka esimene kord, kui Star Warsi vaatamisest eksamiküsimuse vastamisel kasu tõusis. Lingvistika eksamil oli nimelt küsimus nimetada kaks erinevust, mis eristavad Ameerika ja Briti inglise keelt kui dialekti. Ma ei osanud selle peale kohe midagi öelda. Püüdsin siis ette kujutada kedagi, kes vastavaid dialekte kõneleks. Siin aitas mind Obi Wan Kenobi, kelle kõnelemist olin ma kuulanud küll ja veel (kuigi ma tean, et Ewan McGregor on tegelikult šotlane, aga tal ei ole nii tugev šoti aktsent minu meelest...vähemalt mitte StarWarsis). Võrreldes tema kõne ameeriklaste omaga, mida on lihtne ette kujutada peaaegu ükskõik millisest filmist, olin ma suuteline leidma vastuse küsimusele. Näed siis, sellest, et ma Star Warsi peaaegu peast tean, on ka mingit kasu :D

Exam week is here. Today I had two exams and there is still two more on Friday. And then some assignments and that's it. I think today went well. And today was the first time that my knowledge of Star Wars actually paid off when answering a question in a test. It was in my linguistics exam and the question was to point out two dialect differences between American English and British English. I couldn't think of anything at first, but then I tried to imagine people speaking these. And here Obi Wan Kenobi helped me, whose speach I had listened to again and again (although I know that Ewan McGregor is scottish, but I think his accent is not so strong, at least not in the Star Wars movies). By comparing his speach to the one of americans (which can be found in almost every movie), I was able to work out the answer. So my countless times of watching Star Wars have proven useful for something at least :D

Raske uskudagi, aga täpselt nädala pärast olen ma tagasi Tallinnas. On rõõmus ja on kurb ka. Kuidas aeg küll nii kiirelt läheb...

It is hard to believe that exactly this time next week I will be back in Tallinn. I am happy and I'm sad. How the time flies...

Veidi veel

Õpin füüsikalist keemiat. Üldse ei viitsiks. Imelikul kombel ei tunne ma üldse pinget selle eksami pärast. Närv tuleb kindlasti alles siis, kui ma seal ukse taga seisan.
Aga ma õpin. õpin täpselt nende teemade kohta, mis Kalju ütles, et tulevad. Muud ei vaata. Sest see aine pole eriti põnev. Mulle tundub, et Erik on mind nakatanud oma "aega on, kiiret pole" suhtumisega. Sest mu õppimine on pigem diskreetne kui pidev.

Ja siin ma nüüd olen, rüüpan teed ja kuulan Youtube'ist Vaiko Epliku laule (millesse ma täna täiesti armusin . . . kuidas ma neid küll enne avastanud polnud) ja tegelt on päris hea olla (kui füüsikaline keemia välja arvata).

See on tänase päeva laul (ja üldse minu lemmik):

Kus on lumi?

Kaks nädalat veel. Kaks pikka piinarikast eksameid ja kontrolltöösid täis topitud nädalat. Ei oota seda. Üldse mitte ei oota. Ahjaa, boonusena on üks eksam veel sellel nädalal ka, kui kooli enam pole. Puhas võit! Muidugi, ma oleksin ta saanud panna ka viimasele koolinädalale, aga ma kartsin, et läheb liiga hulluks. Aga ma saan hakkama. Üks eksam juba tehtud ka. Molekulaartootmine, mille tulemusi ma üldse ei taha teada. Sest sealt pole ilmselt midagi head oodata.

Aga heade uudiste poole pealt on mul Tamperes nüüd kodu olemas. See asub ülikoolist umbes 700m kaugusel, niiet täiesti kõnnitav. Piltide pealt tundus päris normaalne, toad remonditud ja värki. Sain endale oma toa, aga korteris on veel üks või kaks tšikki peale minu. See on täiesti okei, aga üks päev ma mõtlesin, et ma kohe üldse ei tahaks, et mulle satuks korterikaaslaseks venelane (neid pidi seal üsna mitu olema). Mitte et mul oleks nende vastu midagi või et ma vihkaks neid, aga Eestis on niigi palju venelasi ja siin puutub nendega tihti kokku. Ja seega olekski tore kui mu korterikaaslased oleks natuke...eksootilisemad. Palju põnevam oleks ju elada koos näiteks hispaanlase või inglasega või kellegi niisugusega. Muidugi, nendega ma ei saaks pooltki nii hästi oma vene keelt harjutada :P

Homme saab Ardo välja ja tuleb Tallinnasse! Pidu! :D

Maasikad hapupiimaga

Eksamid on läinud edukalt siiamaani. Üks tulemus on veel teadmata, aga loodetavasti on seegi hea uudis. Kaalutud keskmine on see semester tõusnud tervelt 0,6 punkti, mistõttu võib lugeda semestri kordaläinuks. Tuleks järgmine ka vaid nii hea. Muidugi, ma tean, et ei tule, sest sügisel hakkab ettevõtte majandusõpetus ehk teiste sõnadega surm ja häving. Peale selle on meil sügisel paljupalju aineid ja umbes kõik neist lõppevad eksamiga. Musta stsenaariumi järgi peab tegema seitse eksamit ja ühe hindelise arvestuse, mida on ilmselgelt liiga palju. Tahaks loota, et mõnest eksamist saab kontrolltöödega ka ikka ära, muidu on küll ... halvasti.

Neljapäeval loodan ma, et maa avaneb mu ees ja neelab mu alla või midagi seesugust, sest ma pean muidu tegema labori seminaril ettekande sellest, mis ma see aasta teinud olen. Ma ei oota seda. Miks presentationid ei võiks ennast ära tappa vahelduseks?

Aga õnneks siis kui see asi läbi saab võib alata kõik hea, mille saab kokku võtta nimetuse alla - selle suve kõige parem nädalavahetus! Miks see nii hea on? Aga loomulikult selle pärast, et

• rohkem ei pea enam õppima (kuni sügiseni)
  
• jalgpalli MM hakkab
• Kadri ja Triinu tulevad Kadrinasse tsillima minuga
• ja pühapäeval on tippsündmus Meeste tantsupidu!

Ühesõnaga saab olema lahe ja tore ja kihvt ja mõnus ja palju mehi! :D

Täna käisime Ardoga kinos ja vaatasime filmi "Prince of Persia", mis pani mind tõdema vaid üht: Jake Gyllenhaal on uus Johnny Depp. Vähemalt minu jaoks.

Maailmal on maitse

Väljas on midagi, mis kohati meenutab kevadet.

Täna oli Keemiainstituudi doktorantide teaduskonverent, kus ma käisin ka kuulamas. Sain aru kah, millest nad rääkisid. Vähemalt enamjaolt. Enne lõunat oli raske kuulata, sest Eriku kõht korises nii valjusti.

Füüsikaline keemia on ikka igav. Ja teisipäeval tuleb kontrolltöö - oh õudust. Gibbsi energia ja muud sõbrad tulevad siis külla. Öpik viitas eelmises loengus, et me hakkame varsti Galvani elementi käsitlema. JÄLLE. See on vist kõige olulisem asi keemiamaailmas. See ja vesiniksidemed. Nendest räägitakse peaaegu igas aines. Ja kus ühest ei räägita, seal räägitakse teisest.
Kolmapäevases füskeemia loengus jõudsime Lauraga järeldusele, et kui Galvan oleks maitse, siis ta oleks midagi limast ja kibedat. Midagi nagu toores kala näiteks. Aga Gibbs oleks hapu maitsega ja kollast värvi.

Tänase päeva sõnad on flurbiprofeen ja lutsiferiin. Esimene neist kõlab nagu midagi venivalt limast ja samas karvast, nagu hallitanud kakao, samas kui teine meenutab lutsukommi teadaolevatel põhjustel. Või siis Luciferi, kes küll tõenäoliselt ei maitseks pooltki nii hästi.

Homme on aga hea päev, sest Ardo tuleb tagasi!

Siilid ja Jänesed

Täna oli füüsikaline keemia no niiiii IGAAAAAV. Sest tõesti, sorri, mind ei huvita, et on viis erinevat jääd ja kuidas on mingid võrrandid ja siis on tuletised ja integraalid ja faasid ja vabaduse astmed. Isegi und ei tulnud. Vähemalt oli naljakas, kuna me rääkisime lolli juttu samal ajal kui õppejõud rääkis tarka juttu. Mul oli natuke kahju neist, kes meie taga istusid, nad vist tahtsid kuulata. Aga selline on elu. Ja tavaliselt me niimoodi ei tee. Ausalt.

Käisin ka Kirkel lasteaias järgi ja pärast tsillisime tema pool. Ma pidin nukuteatrit tegema ja ennast ära peitma ja kogu selle vaeva eest sain Kirke käest Brunoga vasta vahtimist, kes õnneks oli ainult pehme mänguasi. Aga ta ei olnud piisavalt pehme, sest valus oli ikka. Kirke soovitas mul Lotte kaissu võtta, et kergem hakkaks.
Küll see laste kasvatamine on ikka raske.

Tahaks suve, sest siis on kaks head asja - Meeste tantsupidu ja jalgpalli MM just selles järjekorras. Mida ma siis teen kui juuni läbi saab, ma ei tea. Aga praegu on sinnani liiga kaua aega.

Kurbmäng kolmes vaatuses

Tänane päev ei kuulunud just mu lemmikute hulka. Kõik algas looma- ja taimefüsioloogias, kus olid ikkagi tänaseks jäänud teha need kodused ülesanded, mis ma lootsin, et ei olnud tänaseks ja seetõttu ei heitnud neile pilkugi. Mis veel parem, terve tunni me arutasime neid ülesandeid nii, et iga pink ütles ühele küsimusele oma vastuseversiooni ja siis õppejõud seletas juurde. Häda oli lihtsalt selles, et nii mina kui ka Laura polnud materjale vaadanudki, rääkimata ülesannete tegemisest. Siiski lõppes päeva esimene etapp hästi, kuna mul oli läpakas kaasas ja seal oli meie suur sõber Wikipedia, kes kähku meile vastuse ette sosistas.

Järgmine etapp oli orgaanilise keemia esimene praks sel semestril. Ma jalutasin sinna rõõmsalt kohale, võtsin kusagil laua taga oma koha sisse ja asusin kuulama, mida Marju räägib. Ja siis järsku, vaadates teisi, kel kõigil olid kaasas kenasti täidetud protokollivihikud, koitis mulle, et UPS, ma ju ei ole midagi ette valmistanud, isegi mitte vaadanud, mis ainet ma pean sünteesima hakkama, rääkimata veel vihiku täitmisest! Ma lihtsalt panin oma nime kirja üks päev ja unustasin selle täielikult. Päris kehv tunne oli siis. No ikka tõeliselt kehv. Suht piinlik ka ja nii. Aga kõik polnud veel kadunud. Gretel, kes minuga sama ainet pidi tegema, oli juhuslikult protokollivhik jäänud maha kojukoju Pärnu kanti ja ta polnud saanud seda täita. Nii me siis täitsime minu vihiku kahe peale ära ja läksime Marju juurde kurba nägu tegema. Arvestades meie õnnetut olukorda ja seda, et meie töös sisaldus keeruline veeaurudestillatsiooniaparaat, laskis ta meil kahe peale ühe töö teha. Loomulikult saime me tädi Juta käest selle peale kõvasti pahandada, aga seda oli ette arvata, sest kõik saavad tema käest alati pahandada. Vähemalt mulle tundub nii. Edasi läks juba paremini. Panime oma klaasehitise püsti, midagi katki ei teinud ja põlema ei pannud.

Tulema sain praksist veerand tundi enne füskeemia harjutust, jooksin kähku peamajja, haarasin kohvikust võileiva ja kohvi ning tormasin loengusse. Ma olin vägaväga näljane ja jõudsin pool oma võileivast konsumeerida paari minuti jooksul enne loengu algust, kuid kõht oli ikka väga tühi ja ma üritasin süüa ka loengu ajal, kuid kahjuks see kile krõbises väga ja ma istusin kolmandas reas ja onu Kalju saatis mulle imelikke pilke, mille peale ma oma söögipausi lõpetasin ja asusin kuulama. Aga suht igav oli ikka. Me rääkisime Nernsti võrrandist ja vabaenergiast ja entroopiast ja labidamehest, kes läheb kõrtsi pummeldama. Kõigepealt ma joonistasin Nernsti, kes räägib oma Nobeli preemia kõnes labidamehe elust, aga tunni lõpus, kui kannatus hakkas katkema juba, siis ma joonistasin sinna kõrvale suure suu ja teravate hammastega koletise, kes Nernsti ära sööb enne kui ta jõuab oma võrrandist rääkida. Samal ajal põleb juhuslikult maha ta laboratoorium koos kõigi ta tööde ja märkustega, nii et keegi ei saagi teada tema võrrandist. Tõeline tragöödia.

Kodustatud molekulid

Uus semester hakkas ja ühes sellega ka uued ka toredad õppeained. Näiteks:

Looma- ja taimefüsioloogia - potentsiaalselt huvitav kui tädi järgmine kord slaidid kaasa võtaks, kõvema häälega räägiks ja kui see ei oleks kell 8 hommikul.

Füüsikaline keemia - iga aine, mille nimetuses sisaldub "füüsika" on potentsiaalset ja üldjuhul ka väga reaalselt halb. Antud juhul rääkis harjutustunni tüüp sellest, kuidas universum tekkis ja kuidas moodle'is on kõik materjalid olemas. Kas me ülesandeid harjutasime? Ei, loomulikult mitte. Loengu vead seisnevad selles, et see kestab 2 ja pool tundi ja et see on kell 9 hommikul. Muidu on vist isegi kuulatav. Vähemalt esimesed tund aega.

Orgaaniline keemia II - kuna see loeng on kohe peale füüsikalise keemia oma, siis see toob justkui elule tagasi, tekitab tunde, et kõik pole veel kadunud, maailm on ikka ilus ja huvitav...ja et peale seda kui loeng on tund aega kestnud, tuleb ikka uni.
Ja siis on veel paar ainet, millega mul pole olnud veel "õnn" tutvuda.

Eile autoga maja ette pöörates sõitsin lumehange, sest ei pööranud välja. Aga kõik läks hästi. Pärast nägin aknast, et ühel tüübil läks ka samamoodi kui mul, mis tekitas sellise sooja tunde, et haa, ma polegi ainuke. Kahjurõõm on ikka kõige suurem rõõm.

Unes ma nägin, kuidas ma ühe mehe kogemata tükkideks lasin, kuna ta tahtis mind basuukaga lasta ja kuidas ma ei tahtnud siis enam Ardoga abielluda, kuna ta muutus paranoiliseks ja sujuvalt edasi läks ikka täiesti hulluks.

Jõud, millega keha mõjutab tuge või riputusvahendit

Analüütika oligi täpselt nii jube kui ma arvasin, sest mul õnnestus saada selline variant, kus olid kokku pandud just need küsimused, mida ma hästi ei osanud. Eksole tore kui asjad ei peta su lootusi.

Nüüd tuleb Füüüüüüüüüsika. Uskumatul kombel leidsin ma endast hunniku motivatsiooni füüsikaõppimiseks ja ma tegelesin sellega täna tublisti mitu tundi. Homme jälle! Sest ülehomme on eksam! Õnneks me saame eksami ajal materjale piilumas käia, sest muidu oleks see lihtsalt kirjeldamatult jubbbbbe.
Ma loodan, et kogu mu halb õnn kulus analüütika peale ära ja füsas veab küsimustega rohkem.

Peale kõige muu on mul varvas ka haige. Laupäeva hommikul ärkasin üles ja mu vasaku jala suure varba liiges oli päris valus ja raksus käies. Üsna huvitav. Siiamaani on ta selline, kuigi veits on paremaks läinud, kuna olen seda ravinud esiisade meetodiga - viinakompressiga.

Täna ma nägin unes, et me jäime Ardo ja Laura ja Karoliniga Prismasse (poodi) peale selle sulgemist ja tegime filmiõhtut - istusime patjadel ja sõime krõpse ja lasime alla liumäest, mis juhuslikult ka seal oli. Ja siis ma nägin unes, et mul oli kanakujuline veekeetja, aga see läks katki :(

Sophisticated grammar structures

Esimene eksam on siis nüüd selja taga, milleks oli inka täna hommikul. Õnneks läks kõik hästi. Kirjalik osa oli tase lasteaed. Suulisel sain ma äärmiselt intrigeeriva teema "Success and Failure" (?!) Minu umbes kaheminutilise monoloogi sisu: "When people succeed, they are happy, when they fail, they are unhappy". Nad ei osanud selle teema peale ise ka midagi küsida. Aga nähtavasti olid mu grammar sturcture'id piisavalt sophisticated ja viis kukkus ära.

Täna oli põnev veel see, et käisin oma tulevase autoga proovisõidul. Ülimõnus auto oli. Üks tuluke läks armatuurlaual põlema kui ma auto arvates oleks pidanud käiku vahetama. Ülitsill :D Kui kõik asjaajamised kiirelt lähevad, siis järgmiseks reedeks on auto käes.

Ja siis homme on molekulaari eksam, mis on põhimõtteliselt elu ja surma peale. Ma loodan, et läheb hästi ja tulevad head küsimused. Ja et ma saan veel ühe viie. Sest kui ma ei saa, siis on ikka täitsa p****s. Appi, kui hirmus on.

Päeva sõna on unknome, mis tähistab geenide kogumit genoomis, mille funktsioon on teadmata. Ma poleks uskunud, et selline asi olemas on. Need rakubioloogid on ikka naljamehed.

Pilvebaleriin

Meie esitlus rokkis! Me olime nagu täiega head. Õppejõud kiitsid ja puha. See oli selle semestri kõrghetk.

Päris kifft on olnud. Laboris oli ka tore. Tegin oma rakukestega toredaid asju. Lõhkusin nad ära ja uurisin valku, mis nende seest välja tuli. Põnev, onju.

Ma tahtsin täna Mustukesest pilti teha, aga ta oli uskumatult häbelik täna ja sellepärast mul ei õnnestunud normaalset pilti saada. Järgmine nädal proovin jälle.

Trennis me tegime klassikat eile. See ei ole just mu lemmik, kuna see tuletab mulle valusalt meelde, kui paindumatu ma olen. Tegelikult saaks kõik korda kui ma võtaks ära mõned alumised selgroolülid ja tõmbaks jala liigesest välja. Siis ma saaks tõsta jala tahapoole sama kõrgele kui Triinu ja võiks teha täiusliku viienda positsiooni.

Ardo sai täna märgi kätte. Tema oma on tammeokstega ja puha. 125 ikkagi.

Aapo. P. Toos

Mõnikord ikka juhtub. Juhtub see, et mõni meist kukub sõidueksamil läbi. Juhtub, kui sa lähed eksamile eeldades, et sa sõidad väikse autoga, aga saad hoopis sellise suure ja sa pole kunagi enne nii suure autoga sõitnud. Seda juhtub, kui sa ehmatad sellest ära ja lähed närvi ja ei oska enam isegi korralikult ringi läbida. Juhtub, kui sa igast veast rohkem närvi lähed ja sellest hakkab vigade arv eksponentsiaalselt kasvama, kuni sa sõidad peaagu otsa bussile ja jalakäijatele.
Halb päev oli.

Peale seda teisipäeva läks õnneks lõbusamaks. Kolmapäeval käis molekulaari loengut andmas üks tore mees Helsingist. Ta rääkis meile rakkude programmeeritud surmast ja ta tegi seda sellise häälega, nagu Surm ise räägiks. See oli selline hääl, nagu ta räägiks kusagilt sügavast koopast või teispoolsusest, sest see kõlas sügavalt ja süngelt. Loeng ise oli ka väga naljakas. Mitte et see oleks naljakas teema. Või siis noh, tegelikult ikkagi on. Sest et rakud on altruistlikud ja nad teevad enesetappu kui nad pöördumatult haigeks jäävad. Või siis teised rakud tapavad nad ära. Siin ei ole enam päkapikke ja lillehaldjaid, see on tõsine asi. Ja minu väga tõsine skemaatiline joonis antud teema kohta.

Täna oli füüsikas ka lõbus. Me alustasime elektri teemadega ja siis õppejõud tegi meile näidikatseid ja võrdles neid õudusfilmidega. Näiteks hõõrus ta õhukest kilekotti oma villase kampsuni vastu ja siis see jäi tema külge kinni ning ta ütles, et see on nagu mingi koletis, mis haarab sust kinni ja ei lase enam lahti ja imeb su tühjaks vms (huvitav, kas ta näeb sellest õudusunenägusid ka...) ja siis Laura ütles (vaikselt, mitte õppejõule), et see on nagu dementor Harry Potterist. Ja siis me saime hea kõhutäie naerda kui me kujutasime ette, kuidas Voldemort dementoreid oma villase kampsuni vastu hõõrub ja siis teele saadab.

Minu uus lemmiksõna on flurbiprofeen. See kõlab nagu midagi limast, aga samas karvast...nagu hallitama länud kakao...

Tuhat ruutmillimeetrit füüsikat

Üks meetod on kõige uuem! Kotranslatsiooniline translokalisatsioon! Ehk teisisõnu valgu sünteesiga samaaegne ümberpaigutumine.

Üldiselt on füüsika. Füüsika praks, füüsika ülesanded, füüsika loengud, kodus on füüsika, koolis on füüsika, füüsika on igal pool. Homme on füüsika kontrolltöö, mis koosneb ühest ülesandest. Bingo loto. Kui veab, siis on jee ja kui ei vea no siis ei vea. Täna oli plaanitud füüsika õpiõhtu, aga kuna mul lõunast saati on lihtsalt kirjeldamatu peavalu, siis ma olen suurema osa ajast diivanil lamanud ja surnut mänginud. Sest nõnda oli lihtsam. Õnneks on homme poolteist tundi geenitehnoloogia loengut, millal asjad selge(ma)ks teha endale.

Muidu on tore. Laboris on ka vahva. Teisipäeval algas tõsielusari Mari-Ann ja Mutantbakterid. Eile panin nad kasvama ja tänaseks olid nad arenema hakanud. Aga ma tõstsin nad külmkappi. Liiga palju head asja ka ei saa.

Autokool hakkab ka ära lõppema. Eile oli viimane sõidutund enne eksameid. Käisin pimedas maantee peal sõitmas. Pime oli. Auto sõitis kiiresti, aga kraavi ei sõitnud. Tegin oma elu esimese möödasõidu. Rebast nägin ka. Ta jooksis üle tee, kui ma esimest korda kaugtuledele ümber lülitusin. Tema jäi ellu ja mina jäin ellu.

Lõpetuseks kolm tunnust, mille järgi aru saada, et su aju töötab keemia lainetel:

1. Kuuldes fraasi "nende vahel on keemiat", kangastub sul esimesena pilt kahest inimesest, kes istuvad teine teisel pool laborilauda ja nende vahel on kõiksugu lahuseid ja kolvikesi jms.
2. Nähes füüsika valemit I=ml2(ruudus), mõtled sa esimesena sellele, mis huvitav ühik võiks olla ruutmilliliiter
3. Sa pead oma lemmiklõhnaks kloori vm taolise ühendi lõhna, mis keskmisele inimesele ei meeldi

Mmm...kloori lõhn. Marit ütles, et kui minu kallal peaks eutanaasiat tarvitama, siis ta nüüd teab, kuidas mulle kõige rohkem meeldiks surra. :P

Kuidas saab moos kommi sisse?

Täna oli koolis tore. Ma poleks seda arvanudki, sest täna oli kaks füüsikat ja molekulaari kontrolltöö ka veel pealekauba. Aga ikkagi oli kuidagi tore. Mulle meeldis tänane molekulaari loeng, kus üks onu rääkis meile tsütoskeletist. Ma avastasin, et tsütoskelett on lahe ja huvitav. Mikrotuubulid olid kõige toredamad. Keegi e tea väga täpselt, mis nende sees on, aga pildi peal nägid need välja sellised punased tombukesed. Mina pakkusin välja, et see on moos. Laura arvas, et kindlasti maasikamoos. Elu on magus.

Füüsikas rääkis õppejõud natuke sellest, et kui keha mass on piisavalt suur ja raadius väga väike, siis isegi valgus ei saa selle pealt minema ja ongi must auk. Näiteks kui Maa oleks must auk, siis tema raadius peaks olema 2 cm. Ta rääkis sellest teemast nii, et kui keegi elaks musta augu sees ja üritaks valgussignaali saata, siis see "kukuks" tagasi nagu kivi. Ja siis ma kujutlesin ette, kuidas pisikesed inimesed elavad seal tillukesel 2cm raadiusega planeedil ja vilgutavad oma taskulampidega ja siis need, kes tesel pool elavad, näevad seda, sest valgus kukub sinna tagasi. Siis saaks Aafrikasse morsega sõnumeid saata.

Lõpetuseks veel minu lemmikvideo:

Kinesiin on minu lemmik.

Oligoloogid

Elu pole üldse nii ilus kui Ardot siin pole. Ma ei käinud täna kordagi väljas. Lihtsalt polnud tuju. Ma õppisin natuke mikromakrot, kuigi mul võttis päris mitu tundi aega hoovõtuks, enne kui ma päriselt õppima hakkasin. Makroökonoomika osa õppisin ära. Niivõrd-kuivõrd. Näiteks tean ma nüüd, kuidas kulumultiplikaatorit arvutada. Mis mul sellest kasu on? Mitte midagi.
Hommikul ma keetsin endale ise putru, sest Aimps on ka ära. Ja ma ei keetnudki piima üle ja täitsa hea puder tuli. Uskumatu, kas pole.
Õhtul vaatasin filmi "Apocalypto". Päris brutaalne oli. Lots änd lots off blaad ool õuver da pleiss. Ja siis oli üks koht, kus üks jaaguar pures ühe mehe nägu ja hammustas nii, et mehe kolju ja lõualuud nähtavalt murdusid teineteise küljest ja käis üsnagi orgaaniline raksatus. Teelele ma seda ei soovitaks :P

Kell on juba palju, aga ma ei viitsi magama minna. Kui Ardo on siin, siis mul pole probleemi kella üheteistkümne paiku magama minemisega, aga kui teda ei ole, siis voodi üksinda ei kutsu mind küll eriti.
Ma siis parem kirjutan, mida ma unes nägin eile. See oli nii, et maailma lõpp oli jälle. Seekord me olime Ardoga TTÜs. Aita jooksis meist mööda, ma nägin, et ta oli just juuksuris käinud ja ta näis olevat korraga paanikas ja õnnelik. Igatahes, me Ardoga hakkasime jooksma 6. korpuse ukse poole, et sealt välja saada. Aga siis Ardo ütles, et ta peab WCs käima ja läkski. Mina põrkasin aga Siimuga kokku, ütlesin talle, et mis ta passib, me peame välja saama. Samal ajal näitasid koridorides olevad ekraanid, mida maailmast parasjagu ära kustutatakse ja kui palju veel jäänud on. Kui mina vaatasin, siis kustutati parasjagu kuningad ja kuningannad ja umbes pool oli veel jäänud. Siimuga siis jooksime ja jõudsime uksest välja. Siis tuli mul meelde, et Ardo oli ju maha jäänud ja ma hakkasin talle järele minema. Aga ta tuli juba ise uksest välja ja järgmisel hetkel varises maja kokku. Üks buss ootas meid seal, mille Aita oli tellinud ja me läksime selle peale.
Järgmisel hetkel olime mingisuguses saalis, a la põrgu eeskojas, kus meil oli midagi viimse kohtupäeva vms taolist, kus hingi kaaluti. Kaalujaks ei olnud mingisugune jumal, vaid hoopis krahv Dracula oma täies hiilguses. Kaalu peale asetati kaks kirstu. Ühes olid põrgu hinged ja teises inimkonna hinged ja diil oli selline, et kui põrgu hinged kaaluvad rohkem, siis saab maailm edasi kesta. Õnneks nad kaalusidki rohkem ja Dracula ütles, et okei, võite tagasi minna nüüd.

Vot nii. Nüüd ma pean ikkagi magama minema, sest kõht hakkab tühjaks minema, aga on liiga hilja, et süüa.

Hakkas jälle peale

Kool hakkas jälle pihta ja oi kui mõnusaid aineid meil sel semestril on. Mõnnamõnnamõnna kohe.

1. Filosoofia - kui ma meie õppejõudu esimest korda nägin, torkas mulle kohe silma tema kahetsusväärne sarnasus Harry Potteri filmist tuntud Peter Pettigrew'ga. Või noh, üldse selle näitlejaga, kes teda mängib. Need, kea näinud on, teavad, et see pole eriline kompliment. Esimesest loengust võis järeldada, et ta suht vihkab teadlasi ja keemia pole üldse mingisugune teadus; filosoofia on elu ja filosoofid ennast kiitmast ei väsi; maailm on iseorganiseeruv jne. Talutavam kui õigusõpetus, aga mitte eriti lemmik.

2. Mikro- ja makroökonoomika - minu õudusunenägu sai tõeks. Loengus ma olin isegi tubli, esimesed kolmveerand tundi ma isegi konspekteerisin ja kirjutasin mingeid majanduse mõisteid vihikusse, aga siis hakkas ta rääkima midagi sellest, et kas on aega magustoitu süüa ja siis mu mõte läks uitama, eksis metsa ära ja enam tagasi ei tulnudki. Harjutustund või "seminar" nagu seda nimetatakse, oli suht nõme nagu. Mingi tädike tuli ja rääkis meile, et me peame hakkama iga päev Äripäeva lugema ja ta annab mingid kohustuslikud artiklid sealt jne. Siis oli mul täpselt selline tunne et NOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO. Ainuke ajaleht, mida ma vähem meelsamini loeks, on Kesknädal. Tõsiselt. See on veel halvem kui õigusõpetus, see on nagu APPIAPPI. Mitte et see raske oleks, ei, see on isegi suht lihtne, aga ma lihtsalt nii südamest vihkan seda.

3. Keemiainformaatika - unenägu kuubis. Eile oli loeng. Tubli üliõpilasena hakkasin ma alguses kuulama, aga selle õppejõu hääl ja rääkimisviis väga soodustasid uitmõtteid, niiet enne kui ma arugi sain, oli mu mõte jälle minema uidanud. Ma küll hoiatasin teda, et vaata, mis eelmine kord juhtus, kui sa metsa ära eksisid, aga ta ei kuulanud. Ja läinud ta oligi. Viimased tund aega veetsin ma taas joonistades. Täna hommikul harjutustunnis seda kahjuks teha ei saanud, sest me olime arvutiklassis ja raamatukogutädi rääkis ja rääkis ja rääkis...ja tool oli pehme ja tuba oli soe ja hommik oli nii varajane ja uni oleks olnud nii magus...

Need on need "põnevemad" loengud, mis meil on. Teistel ainetel pole nendele midagi vastu panna :D

Varsti tuleb ülevaatus ka ja me tantsime muudkui Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja niimoodi n korda. See pole tegelikult halb, tantse on vaja puhastada jne, aga natuke tüütu ikka. Eelmine trenn me pidime rahvariide seelikud ka selga panema trennis ja oh seda õnne - esimene koosseis tantsib punastega. Kui ma peale kahte tundi tantsimist selle pagana seeliku seljast võtsin, tundsin ma ennast kohe kümme kilo kergemana. Ausalt. Ma ei hakka parem kirjeldamagi neid piinu, mida ma tundsin selle seelikuga kaks tundi järjest tantsides.

Ma nägin ükspäev unes, kuidas ma olin kosmoselaevas ja veel seda, kuidas ma Andrus Veerpalu ja Frode Estiliga koos suusatasin. Ja Ardo ütles selle peale, et on nii ebaaus, et ükski minu unenägu ei alga umbes nii, et "olin koolis" või "olin kodus". :P Ma küll ei kurda :P





Homme juhtub midagi.

Küll on tore olla pilv

Ma elasin oma esimese eksami õnnelikult üle. Käisime. Tegime. Ootasime ja eile olid tulemused juba väljas. 88 punkti sain mina, aga meie õppejõud on nii tore, et ta ütles, et need, kes 88-89 punkti said, võivad tulla temaga vestlema ja kui ikkagi teab viie peale, siis saabki viie. No täna hommikul ma siis läksin temaga vestlema. Mul oli töö muidu suht hea, paar näpukat ja aromaatsusega oli mingi suurem jama. No siis ta tegi mulle sinna ühe aromaatsuse ülesande ja noh, alguses oli küll täitsa tühi tunne, et seda asja ma küll ei mäleta. Aga siis minu imeliselt tore Loogiline Mõistus, kes on suured algustähed ära teeninud, võttis asja üle ja tegi ülesande õigesti ära.
Lopp oli üldse päris vahva, küsis mis ma edasi kavatsen teha ja rääkis, et ma võiks ikka sinna nende laborisse tulla sünteese tegema, et nad hakkavad mingit AIDSi ravimit seal tegema vms. Päris põnev isegi. Viis mind teaduslaboritesse ekskursioonile ka, kui ma ütlesin, et ma pole seal käinud :P Pärast küsis ta mult veel mingi küsimuse ja siis ma sain oma viie kätte. Jee :D

Teisipäeval on järgmine eksam. Keemia alused. Ja ma ei viiiiiitsi õppida. Päris õudne kohe. Selle niisama lebotamisega võib täitsa ära harjuda :P Nii mõnna on hommikul kaua magada.

Siimul oli ka vahepeal sünna ja Aimps tahtis talle väga kooki küpsetada. Siim siis käiski eile meil kooki söömas. Pärastpoole me vaatasime vanu Aseri laagri videosid ja Kaua Võibi ka ja naersime ennast ribadeks. Nii naljakas oli. Eriti Kaua Võib, kus oli üks koht, mida oli aegluubis täiega naljakas vaadata. Seal oli Konnapoisi pea suurelt esiplaanis samal ajal kui ta pööras ja kaamera liikus edasi Marti peale, kes oli veidi tagapool oma silmatorkavalt rohelise särgiga. Tema ka pööras parajasti ja ta siis veel pikad juuksed lehvisid nagu šampoonireklaamis ja kogu see stseen oli nagu actionfilmis, kus Konn nagu hakkaks just Martit tulistama või midagi. Me vaatasime seda veel ja veel ja oi kui naljakas see oli. Rääkides see pole nii naljakas, seda tuleb näha, et aru saada.
Peale selle oli veel Liisi tähetunni hetk, kus ta oli Mikuga eriti suures plaanis. Ja Siimu hetk oli siis kui ta oma inglikest lennutas ja oli täpselt selline tunne, et see väike tüdruk on kusagilt nööriga sinna riputatud, sest Siim hoidis teda sirgete kätega nagu ta ei kaalukski midagi :P

Agaa...

Lumi tuli maha! Lõpuks. Aga ma ei saa suusatama minna, sest suusad on Tamsalus. Ma jätsin nad üsna rahumeelselt sinna, sest noh...Tallinnas ju ikka lund ei saja. Nädalavahetusel pidin nad kätte saama, aga siis tuleb raudselt sula. See lihtsalt on nii. Alati.


Trallallaaa, trallallaa,
Varbad on nii kaugel, neid kätte ei saa.

Ikka veel.