Mäng on väikese inimese töö

Vahel õhtuti käime Maud'i ja Gokce juures - see on meie lemmik kokkusaamise koht. Seal me hängime niisama või mängime mänge. Üks, mida me tihti mängime, on Jungle Speed. See tuli koos Maud'iga Prantsusmaalt. Mängus on kaardid ja "tootem"-asi, kaartide peal on erinevad kujundid. Kõigile jaotatakse kaardid ja kordamööda iga üks pöörab oma hunnikust uue kaardi ja kui on kaks ühesugust kujundit, siis peab haarama tootemi võimalikult kiiresti - kes enne saab, see saab oma kaardid kaotajale anda. Eesmärgiks on oma kaartidest lahti saada. Mõnikord see läheb päris vägivaldseks, aga tavaliselt tüdrukud võidavad selles mängus :D

Some evenings we spend at our favourite place - Maud and Gokce's place. There we just hang out or play games. One game we ofter play is called Jungle Speed. It came with Maud from France. The game is played with cards and a totem, on the cards there are different shapes. Everyone is dealt cards and one by one we turn our cards and when there are two similar shapes, the totem must be grabbed as fast as possible. The one who gets to totem, can give his/her cards to the loser. The goal is to get rid of youe cards, Sometimes the game is quite violent, but the girls are usually the winners :D

Välja näeb selline:
Here's what it looks like:

Mõnikord mängime ka kaarte. Üldiselt on kõik õpetanud mingi mängu omalt maalt. Mitmed neist on olnud kiiruse peale, näiteks türklaste mäng "eesel", kus ma üsna lihtsa vaevaga eesliks jäin. Mina siis omakorda õpetasin neile kõige tavalisema mängu, mis meil Eestis üldse on, ehk siis ma õpetasin neid potikut mängima. Tuli välja, et see on päris keeruline mäng, teiste omadega võrreldes. Reegleid tundus kuidagi palju, kui ma neile seletasin, aga see võib olla ka selle pärast, et ma pole kunagi pidanud kellelegi reegleid seletama, sest et kõik eestlased oskavad seda mängida. Tavaliselt on ainuke küsimus, et kas saatmisega või ilma. Aga kui nad olid reeglid selgeks saanud, siis hakkas see neile igatahes meeldima. Me oleme seda päris mitmel korral mänginud. Ja kuna nimi "potik" ei jäänud neile kuidagi meelde ja ma ei suutnud seda ka kuidagi tõlkida, siis on see mäng siin üldiselt tuntuks saanud kui "estonian fights" (ilmselt sellest, et kaarte kogu aeg tapma peab :P).

Sometimes we play cards. Everyone of our group has taught us a game of their own country. Several have been games, where you have to be fast, for example the turkish game "donkey", where I quite easily earned the title "donkey", because I wasn't very fast. So I taught the others the most typicak game we have in Estonia, I taught them to play potik. It seemed to be a bit more complicated than the other games, but it may just seem so to me, because I have never explained the rules to anybody, because every estonian can play this. But once everybody had learned the rules, they began to like this. We have played it several times. And since the name "potik" has not been easy to remember and I couldn't translate it, the game is now known as "estonian fights" (because you have to kill cards all the time :P).

Onur oli päris õnnelik, kui ta esimest korda võitis mängu "estonian fights":

Onur was pretty happy, when he won the game of "estonian fights" for the first time:

Saun

Viimasel ajal on kõvasti sauna saanud. Neljapäeval oli meil Teekkarisauna ehk siis inseneride saun. Neil on siin selle jaoks eraldi maja ülikooli lähedal metsa sees, kus on saun ja on tantsupõrand. Tantsupõrandale ma ei jõudnudki, sest ma olin terve õhtu saunas (ja ega ma ei tahtnud ka eriti, sest siin ei tantsita neid tantse, mis mulle meeldivad). Aga saun oli vinge. Alguses oli ainult naiste saun, aga mul ei saanud sellest veel küllalt, ma jäin ka siis kui mehed tulid. Lõpuks tuli sinna ikka väga palju rahvast ja siis ma läksin ära.

Eile käisime ka saunas. Seekord sõitsime kaugemale, Rauhaniemi avalikku sauna, mis on ühe suure järve ääres. Seal järves nad hoiavad väikesel alal vett pidevas liikumises, et see ära ei jäätuks ja seal viib trepp otse vette, niiet saab ujuma minna. Alguses tundus kahtlane, et ka mina selle tegevuse ette võtan, aga saun oli kuum ja kõik teised käisid vees ja ega mulgi midagi muud üle jäänud, kui et proovisin ka. Tuli välja, et see on tegelikult täiega lahe! Väga karastav. Vesi oli loomulikult väga külm, niiet ega ma väga kaua seal sees ei viibinud, aga pärast välja tulles oli lahe - jalgade peal olev vesi jäätus ära, kui välja tulla :P Ja kui esimesest külmast üle saab, siis pärast tundub õues täiega soe, mis siis, et tegelikult on -10 või veelgi enam. Kokku käisin suplemas neli korda ja oli vägev kogemus. Soovitan soojalt ;)

Lately there have been many saunas. On thursday we had a Teekkarisauna party. They have a special house for throwing sauna parties which is near the university. There is a sauna and a dance floor, but I didn't make it to the dance floor, because I was in the sauna the whole time I was there. But the sauna was great. First there was a women's sauna, but I didn't get enough and stayed also after the men came. But in the end it got so crowded there that I left.

Yesterday we also went to a sauna. This time it was the Rauhaniemi public sauna, which was near a big lake. There they have a hole in the ice, where they keep the water moving all the time to keep it from freezing and there are stairs and you can go right into the freezing cold water. At first I wasn't very certain that I would go there, but the sauna was hot and all the others went and I just had to try it. And I really liked it! It was very refreshing. The water was freezing of course, so I didn't stay in the water for very long, but after I came out, it was a cool feeling - the water on my legs turned to ice :P And after the first feelings of cold, it actually felt really warm outside despite the fact that it was -10 or maybe more. All in all I went into the lake for four times and it was a great experience. I recommend ;)

Jääauk nägi välja selline:

This is how it looked:

Revontulet

Eile oli nii lahe, et see oli lausa äge korda kümme astmes kakskümmend kolm. Esiteks hommikul sain ma teada, et ka mulle jagub soome keele rühmas üks koht ja see oli juba - jee! Nüüd ma hakkan soome keelt veel paremini puhuma.

Teiseks oli eile täiega ilus ilm - päike paistis ja oli üle kümne kraadi külma. Peale kooli läksin ma jalutama Suolijärvi äärde, kus oli kõik väga kaunis. Ja kõige kaunimad olid seal suusarajad. Oli lihtsalt ideaalne ilm - mõnusalt külm, aga tuult ei olnud ja päike paistis ja ma nii hästi kujutasin ette, kui hea oleks seal rajal suuskadega liuelda... Ma vist oleks peaaegu nutma hakanud sellest, kui väga ma sel hetkel suuski igatsesin :P. Aga siin on mõned pildid sellest kaunist kohast.

Yesterday it was so cool that it was like awesome times ten to power of twenty three. Firstly, in the morning I found out that there was a spot for me in the finnish course and I was like - yay!
Secondly, it was such a nice weather yesterday - the sun was out and it was over minus 10 degrees cold. So after my lectures I had a walk to Suolijärvi, where everything was so beautiful. Probably the most beautiful thing was the ski tracks. It was a perfect weather for skiing - nicely cold, no wind and the sun was shining. I imagined how fine it would be to glide along the tracks with my skis... I almost cried, because I missed my skis so much :P But here are some pictures.

Aga kõige lahedam asi oli õhtul, sest et oli päikesetorm ja ennustati virmalisi. Õhtul üheksa paiku pakkisime siis ennast korralikult sisse ja sõitsime bussiga kesklinnast veidi edasi järve äärde. Sealt avanes meile segamatu vaade põhjataevale ning tulede sära ei seganud vaatamist. Ja siis me ootasime. Väljas oli umbes -20 kraadi külma, niiet päris hea oli. Esimese veerand tunniga külmusid mu varbad täiesti ära, nii et ma ei tundnud neid ka enam, aga siis me tegime natuke kihutusjooksu ja sellest hakkas ikka palju parem. Peale seda oli varvastel terve õhtu mõnus ja soe. Kuna ma olin üsna hästi sisse pakitud - jalas vatipüksid ja retuusid ning jope all kolm kihti ja kurgu ümber kaks kõrget kaelust ja kaks salli - siis polnud väga vigagi. Kogu asi tundus üsna kahtlane, kuna päris pilves oli ja ainult vahepeal oli pilvede vahelt näha mõnda üksikut tähte. Mõned andsid alla ja läksid viimase bussi peale, mis sealt kesklinna viis, aga paljud jäid. Ja õigustatult, sest kui me olime oma poolteist tundi oodanud, saime me selle, mida me vaatama olime tulnud - virmalised! Alguses olid need väga väiksed rohelised sähvatused ja me mõtlesime, et kas me kujutame seda ette või on päriselt, aga need läksid järjest suuremaks ja võimsamaks kuni keegi enam ei kahelnud :D Lõpuks olid virmalised silmapiiri kohal üle põhjataeva ja vooklesid nagu ussid ja joonistasid taevasse radasid - see oli niiii ilus! Uskumatu. Ma olen nii õnnelik, et ma seda nägin :)
Virmalised tantsisid seal umbes viisteist minutit, siis jäi järgi ja me jalutasime kesklinna tagasi, jõudsime kenasti veel viimase bussi peale ja tagasi Hervantasse.

But the coolest thing happened in the evening, because there had been a sun storm and northern lights were forecast. So in the evening we took the bus to a place a little further from the city center near a lake, where we had an undisturbed view of the northern sky and city lights didn't bother us. It was about -20 degrees outside. In the first fifteen minutes my toes got so frozen, I couldn't feel them any more. But then we had a little run and it made me and my toes feel much better. After that I was quite warm the whole evening. I had so many layers of clothes on that it was ok. The whole northern lights thing seemed a little unlikely, because the sky was cloudy. Only from time to time we could see a star or two. Some people gave up and left with the last bus to the city center, but many of us stayed. And it was good that we did, because we got what we had come for - the northern lights! First they were small green flashes and we were not sure if they were real or was it just our imagination. But then they got bigger and we had no doubts any more :D The northern lights were finally stretching all over the northern sky, a little higher than the horizon and they were moving like snakes across the sky and drawing shapes - it was so beautiful! I am so happy, I got to see it :)

Maud tegemas virmaliste kutsumise tantsu.
Maud doing the northern lights dance.

Maudi ja minu uus põhjamaine väljanägemine peale mitut karastavat tundi külma käes.
Me and Maud's new northern look after spending several hours in the cold.

Nädalavahetus

Polegi veel rääkinud sellest, et neljapäeval oli meil pidu. Xchange party kui täpsem olla. Tegime väikse soojenduse Maudi ja Gokce juures.

I have yet to talk about the party we had on thursday. Xchange party to be exact. First we had a little "warm-up" at Maud's and Gokce's place.

Siin on Emre (pea paistab kõige vasakul), siis Onur, Maud ja Leticia. Meil oli väga lõbus :)
Kümne paiku hakkasime sõitma peopaika, milleks oli üks kesklinna klubi nimega Tivoli. Ikka veel oli väga lõbus, eriti naljakas oli siis, kui Aras ära väsis:

We had lots of fun. At about ten we started going to the city center to the club, where the party was, called Tivoli. We were still having a lot of fun, especially when Aras got really tired on the bus:

Meiega koos bussis sõitis veel üks seltskond, kus oli üks üliaktiivne iraanlane, kes hoogsalt kõigiga tutvust sobitas. Ta küsis ka, et kust keegi pärit on ja igaühele oli tal varuks vastus vastavas keeles. Ja siis kui ma talle ütlesin, et ma olen Eestist, siis tuli sealt muidugi üks väga rõõmus: "Priveeeet!". Olgem ausad, ma teadsin, et see ükskord juhtub, kuna ma olen kuulnud mitmeid lugusid selle kohta, kuidas välismaalased arvavad, et Eestis räägitaksegi ainult vene keelt, aga ega see midagi paremaks küll ei teinud. Tegin sellele kutile vigadeparanduse ja õpetasin teda ütlema hoopis "Tere".
Igatahes, jõudsime õnnelikult peole, tantsisime (isegi hea muusika oli). Ka Aras oli end bussis välja puhanud ja pidutses nüüd täie hooga :P

There was another group of people in the bus that was also going to the party. Among them was a very active iranian guy, who was very eager to meet everyone. He asked where we were from and for everyone he had some sort of an answer in a suitable language. So when I told him, I was from Estonia, he, of course, said very happily: "Priveeet!" (hello, in russian). To be honest, I knew that this was going to happen sooner or later, because I have heard stories from my friends about how many foreigners believe that russian is all we speak in Estonia, but that didn't make it any better. So I corrected the guy and told him we say "Tere" instead.
So we made it to the party and danced (even the music was good). Aras had also had a nice rest in the bus, so he was ready to party now :P

Kokkuvõttes oli tore ja ma jõudsin hommikul isegi peaaegu õigel ajal loengusse.

All in all it was a good party and in the morning I was almost on time for my lecture.

Nädalavahetusel olen olnud peaaegu kasulik. Eile oli suur pesu- ja koristuspäev. Katse-eksitus meetodil suutsin saada pesumasina kenasti tööle ja tundus, et pesu sai puhtaks ka. Õnneks oli masin ka viisakas ja ei söönud ära ühtegi sokki.
Osad käisid laupäeval Helsingis, aga ma ei läinud. Peale koristamist ma õppisin. Täna läksid mõned Turusse, aga ma ei läinud, sest ma õppisin edasi. Pealegi, ma olen mõlemas kohas käinud ka. Siis ma küpsetasin kooki:

During the weekend I was quite useful. Yesterday was a big laundry and cleaning day. By trial and error I figured out how the washing mashine works and it seemed my things got clean. Fortunately the mashine was well-behaved and didnõt eat any of my socks.
Some of us went to Helsinki on saturday, but I didn't. After enerything was clean, I studied. Today some people went to Turku, but I didn't, because I was still studying. Luckily it wasn't that bad for me, for I have been to both of those cities. So I baked a cake:

Ja ülejäänud aja joonistasin Darth Mauli :D

And the rest of the evening I drew Darth Maul :D

Ja lõpetuseks veel teemakohane video.

And lastly, a nice video of our sith friend.

Kuidas olla lahe?

How to be cool?

Step 1: Buy some overalls

Step 2: Sew some badges on the overalls

Step 3: Wear it!

Meelde tuli

Veel üks tore fakt eilsest toidupeost. Ma jäin natuke hiljaks, nagu ikka ja kui ma oma toiduga kohale jõudsin, oli ainuke vaba laud jäänud juhuslikult geograafilises mõttes õigesse kohta. Minu naabriteks olid lätlased ühel pool ja venelased teisel pool. Huvitaval kombel olid õhtu lõpuks lätlased jäänud oma kohale, aga venelased olid okupeerinud suurema osa lauast, kus minu toit oli (olnud, sest selleks ajaks oli see, tõsi küll, otsa saanud).
Kokkusattumus? :P

Just another fun fact from yestarday's food party. I was late there as usual and when I arrived, the only free table was in a geographically correct place as my neighbours were latvians on one side and russians on the other. Curiously, by the end of the evening the russians had invaded a large part of the table where my food was (or had been, because, true enough, it was all gone by then).
Coincidence? :P

Toidupidu

Täna oli mul väga raske üles saada. Ma ei teagi miks, sest äratus oli kell 9.20, mis ei ole ju teab-mis vara. Aga praktiliselt võimatu oli. Lõpuks sain üles kell 9.45. Siis oli kiire riidessepanek, kiire hambapesu ja väike hommikusöök käigu pealt. Ja ikkagi jõudsin õigeks ajaks. Enam-vähem.

Lingvistika loengus rääkisime me täna keeleperekondadest ja foneetikast. Esimese teema juures, kui oli juttu soome-ugri keeltest, siis õppejõud mainis, et nii tore, et grupis on ka üks eesti keele kõneleja, mille peale üks iraanlasest noormees hüüdis: "Lahe, ütle midagi eesti keeles!". Ma võin teile öelda, et see on ülinõme asi, mida paluda, sest kui keegi nii ütleb, siis see lööb pea täiesti tühjaks, nagu ma ei oskaks enam ühtegi sõna eesti keelt rääkida. Kui ma olin esimesest ehmatusest üle saanud, suutsin talle öelda "Kena päeva" või midagi seesugust. Mõtlesin, et peaks välja mõtlema mingi eriti kihvti lause, mida võiks öelda, kui keegi jälle nii ütleb, aga praeguseni pole ma midagi välja mõelnud.

Õhtu naelaks oli Rahvusvaheline Toidupidu, kus kõik rahvused tegid omale iseloomulikke roogi ja siis kõik sõid ja sõid ja sõid.... Mina, olles ainuke eestlane, tegin kiirelt enne minekut valmis kaks suurt taldrikutäit kilu ja munavõiga tikuvõileibu. Ja kui ma kohale jõudsin, siis ma sõin ja sõin ja sõin. Ja teised sõid. Ja me kõik sõime. Ja kõht sai väga-väga täis, sest ma ju pidin pea kõiki asju proovima, mis seal olid, sest kõik toidud olid nii head. Ma isegi ei oska öelda, mis mulle kõige rohkem maitses. Ma arvan, et esikoha pärast võistleksid ungarlaste guljašši moodi asi, itaallaste pasta ja kanada šokolaadimaiustus. Nendele annaksin vist medalid. Aga ülejäänud olid ka väga maitsvad.

Today I had a really hard time getting up in the morning. I don't even know why, because the alarm was set to 9.20, which is not so early. But it was really bad. Finally I got up at 9.45. Then I dressed very quickly, washed my teeth very quickly and had some breakfast on the run. And still made it on time. More or less.

In the linguistics course we talked about language families and phonetics. During the discussion of the first subject we talked about the finno-ugric family where the estonian language also belongs to. The professor mentioned that oh, it was so nice to have a native estonian speaker in the group and then a young man from Iran said: "Oh, say something in estonian!". I can tell you, this is a very bad thing to ask a person to do because my head went completely blank, like I couldn't speak a word of estonian any more. After I had recovered, I managed to say something like "kena päeva" (have a nice day). I thought that it would be a good idea to prepare an especially cool sentence for occasions like these, but I haven't yet thought of anything.

'The best part of the evening was the International Food Party. People from every nationality had made their special dishes and we all ate and ate and ate... I, being the only estonian, made some small sandwiches with sprat and egg butter. And when I got there I ate and ate and ate. And everyone else was eating. And our stomachs were very very full. I just had to try almost everything because all the food was so good. If I had to choose the best dishes I think I would give the first three places to hungarians with their goulash-like thing, italians with their pasta and canadians with their chocolate sweets. But all the rest were very good as well.

Rahvast oli küll väga palju.
There was a lot of people.

Mary, Giovanni ja Virginia Itaaliast
Mary, Giovanni and Virginia from Italy

Aras ja Onur Türgist
Aras and Onur from Turkey

Siin hakkab toit juba vaikselt otsa lõppema. Inimesi on ikka palju.
Here the food is nearly all eaten. Still a lot of people.

Gokce, Mari-Ann ja Maud

Paranähtus

Varased hommikud ei ole minu lemmikud. Täna pidin ärkama kell 6.30, et jõuda kella 8ks biomeditsiini praksi, mis minu õnnetuseks toimus Tampere haigla ühes hoones, mis juhslikult asus linna teises otsas. Seega mitte just eriti mugav. Kuidagi mul õnnestus siiski õigeks ajaks kohale jõuda. Praktikum oli EKG (elektrokardiogramm) mõõtmise peale. Mul oli paariline ka, üks hiina tüdruk. Et mõõtmisi teostada, pidi üks meist olema patsient ja juhuse tahtel osutusin selleks mina. Seega ma sain terve praksi aja rahulikult pikutada, samal ajal kui mulle juhtmeid igat erinevat pidi külge topiti. Vahepeal vastasin paarile küsimusele ka. Aga muidu oli tšill. See oli justkui hariv õppetund ja tervisekontroll samaaegselt :P

Pärastlõunal oli infotund projektile "Erasmus in schools", mis on selline projekt, mis saadab välistudengeid soome koolidesse, et harida ennast ja kooliõpilasi ja tutvustada oma maad ja anda lastele võimalus inglise keelt harjutada jne. Üritus oli tore, rääkija oli mõnus, sai tasuta snäkke ja pärast oli ka loterii osavõtjate vahel ja ma võitsin ühe märgi oma tunkede (overalls - vt järgmine lõik) jaoks. Aga projekt tundus tore, ma arvan, et ma osalen ka selles. Tundub nagu hea kogemus.

Siinkohal väike selgitus tunkede kohta. Siinmail on tudengitel tavaks pidudel/üritustel kanda tunkesid. Iga eriala jaoks on eri värv, nii on tunkede järgi kohe näha, kes, kus ja mida õpib. Tunkede külge õmmeldakse erinevaid märke, mida saadakse üritustelt, pidudelt, teatud organisatsioonidelt jne. Mida rohkem märke sul on, seda lahedam sa oled ;) Siin on üks pilt, mille ma leidsin Wikipediast vastavast artiklist ja mis juhuslikult kujutab just seda gildi, millega ka mina liitusin. Niiet varsti on mul sama värvi tunked ;)



Lõpetuseks võin veel öelda, et täna ma olin tubli ja käisin esimest korda oma ühika jõusaalis. Maud oli ka. Tegime terve tund aega erinevaid jõu- ja ilunumbreid ja nüüd me oleme väga tugevad ;)


Early mornings are not my favourites. Today I had to get up at 6.30, because the bioengineering lab started at 8 and unfortunately it was in one of the building of Tampere hospital, which is located far far away. So it's not very comfortable. Still I managed to catch my bus in time and not be late. The work we had to do was about ECG (electrocardiogram) measurement. I had a partner, a chinese girl, and to make the measurement, one of us had to be the patient and by chance it was me. So I got to lie down and relax the whole time while my partner attached a lot of wires on me and did measurements in different configurations. I wasn't completely useless, at least I answered some questions that our supervisor asked during the measurement. But it was chill :P. It was kind of like an educational lesson and a health check-up at the same time.

In the afternoon there was an info lesson on the project "Erasmus in schools". This project sends foreign students to finnish schools to get to know the education system and educate the students, introduce your own country and give the kids a chance to practice English and so on. The event was nice, the presenter was interesting, there were free snacks and afterwards there was a lottery in which I won a badge for my overalls (see next chapter). But the project seemed nice and I'm thinking of also taking part of this. Seems like a nice experience.

And here is a brief explanation about overalls. Here students wear overalls to alla kinds of events and parties and so on. For each subject, there are different colours, so by the overalls you can easily see who is studying what and where. Different badges are sewn to the overalls and they can be aquired from all kinds of events, parties, organisations and so on. The more badges you have, the cooler you are ;) The picture shown above was taken from a Wikipedia article and it shows the overalls of the Hiukkanen guild, which I have also joined. Soon I will have overalls just like these :)

And lastly, I went to the Mikontalo gym today. Maud was there too. We exercised for and hour and now we are really strong ;)

Vaade ülalt

Täna käisime muuseumites, vaatetornis ja akvaariumis.

Today we visited some museums, a tower and an aquarium.

Tekstiilimuuseumis.

In the textile museum.

Vaatetorn.
The tower.

Mõned vaated linnale:
Some views of the city:

Ja viimaks akvaarium, kus me nägime kalapoeg Nemot.
And then the aquarium where we saw little Nemo.

Lisaks sellele sain valmis oma villased sokid :)

And besides that I finished my woollen socks :)

Snow People

Täna tahaks ma pajatada teile sellest, mis oli eile. Meil oli üritus - Campus Olymics. See kujutas endast sellist võistlust, kus tiimides pidi läbi käima 10 erinevat punkti ja igas punktis tegema ülesandeid. Ülesanded olid väga erinevad, nende hulka kuulusid näiteks ühe suusaga suusatamine, lumememme ehitamine (kusjuures lumi ei hakanud kokku :P), lumesõda, kyykkä mängimine (teatud soome mäng kaigaste ja klotsidega, mõni teine kord räägin lähemalt), naisekandmine jne. Iga ülesande täitmise eest andsid kohtunikud kuni 10 punkti (tavaliselt vähem) ja punktisummat oli võimalik tõsta igasugustel erinevatel viisidel - lauldes, tantsides, lumeingleid tehes, kohtunikele altkäemaksu (loe: alkoholi) andes jne, mis aga pähe tuli.
Meie tiimis, mis koosnes üsna juhuslikult kokku sattunud inimestest, oli peale minu veel Nilda, siis kaks türklast, kaks korealast ja üks tšehhi tüdruk. Alguses me olime kõik väga entusiastlikud, laulsime ja tantsisime ja sukeldusime lumme ja mida veel. Erinevalt paljudest teistest tiimidest, ei olnud meil aga alkoholi kaasas, seega kui me olime umbes kaks tundi väljas lume sees möllanud, hakkas päris külm juba. Aga me ei saanud ometi alla anda ja läksime võiduka lõpuni, mis saabus umbes veel kahe tunni pärast. Selleks ajaks oli meil lisapunktidest juba üsna üks, peaasi, et kõik kontrollpunktid saaks läbitud.
Koju jõudes tegin endale mõnusa sooja tee ja peitsin end teki alla. Varbad olid ikka täitsa külmunud ja läks pea veerand tundi enne kui sain näppudesse peenmotoorika võimed tagasi. Mul oli väga kahju vaestest korealastest, kes ei olnud ennast üldse siinse kliima vastu ette valmistanud - kummalgi neist polnud mütse, ühel polnud kindaid ja teisel olid jalas jooksutossud.

Ja nüüd veel üks naljakas lugu, mis minuga juhtus täna öösel. Umbes kella kolme paiku helises telefon. See oli mul kirjutuslaua peal, seega vedasin end voodist üles, et seda vastu võtta. Vaatan: võõras number, aga ma võtsin ikkagi vastu. Kuna oli ikkagi keset ööd, siis ma olin terve aja umbes poolunes. Seega pole imestada, et kuigi telefon, mis helises, oli see, milles mul on eesti SIM-kaart, ütlesin ma vastu võttes: "Hello!". Telefonis tervitas mind meesterahva hääl, kes rääkis midagi, mida ma hästi ei kuulnud, seega küsisin: "What?". Mees telefonis ütles selle peale: "Oh, you speak english?! Did you order a taxi already?" (või midagi sellist). Mille peale mina, juba väga segaduses, küsisin "What?", mille peale mees ütles: "Ok, wrong number" ja pani toru ära. Ja ma läksin magama tagasi. Hommikul tundus mulle see kõik väga kahtlane ja ma arvasin, et nägin seda unes, kuid telefoni vaadates selgus, et see oli siiski kõik päriselt. Siit saab järeldada, et inglise keel on mu aju juba täiesti üle võtnud ja une pealt räägin ma nüüd seda keelt.
Loo moraal: ärge helistage mulle keset ööd, ma hakkan teiega rääkima võõras keeles! :D

Today I would like to tell you about what happened yesterday. We had an event - Campus Olympics. This was a competition where you had to, in teams, go through 10 checkpoints and in each point there were different tasks. There were all kinds of tasks, for example skiing with one ski, building a snowman (but the snow didn't stick together :P), snow war, playing kyykkä (a finnish game, I will tell more about it some other time), wife-carrying and so on. For each task the judges would give up to 10 points (usually less) and you cpuld get more points by singing, dancing, making snow angels, bribing the judges (with alcohol) and in whatever way you cpuld think of.

Our team was made up of quite random people, there were, besides me, Nilda, two turkish guys, two koreans and a girl from Czech Republic. In the beginning we were very excited and enthusiastic, singing and dancing and diving in the snow and all. But unlike some other teams we didn't have any alcohol with us, so after frolicking in the snow for two hours, we were beginning to get very cold. But we just couldn't give up, so we completed all the checkpoints, which took another two hours. By that time we didn't much care for these extra points, as long as the tasks got done.
When I got home, I immediately made myself a nice warm cup of tea and hid myself under a blanket. My toes were quite frozen and it took almost 15 minutes to get fine motorskills back to my fingers. I felt very sorry for the koreans, because they had not prepared themselves for this kind of weather - neither of them had hats, one didn't have gloves and the other had only sneakers on.


And now a funny story that happened to me last night. It was about three o'clock when the phone rang. It was on my writing desk, so I got up from bed to pick up. I didn't know the number, but I still took the call. As it was in the middle of the night I was kind of half-asleep during the whole time. So it's nothing to wonder about, that even though the phone that rang, was my estonian phone, I still said "Hello!" when I picked up. A man's voice answered me and was speaking something that I didn't quite hear, so I asked: "What?". Then the man said: "Oh, you speak english?! Did you order a taxi already?" (or something like that). By that time I was very confused and just asked: "What?". Having heard that the man just said: "Ok, wrong number." and hung up. And I went back to bed. In the morning I thought I had dreamed the whole thing, but looking at my phone, I saw that it had all happened for real. So it seems that English has taken over my brain.
The moral of this story: don't call me in the middle of the night, because I will talk to you in a strange language! (this moral was mostly meant for estonian people :P)

Tamperes on suur lumi

See vahetustudengi elu on siin põnev, kogu aeg toimub midagi. Eile oli meil "pubides roomamine" (pub crawl), mille raames me külastasime Tampere kesklinnas erinevaid pubsid ja baare. Nimekirjas oli 8 erinevat, aga me jõudsime külastada neist 5 (mis oli isegi hea saavutus, kuna mõned käisid ainult kahes). Esimene oli mingi pubi, mille nime ma enam ei mäleta, kus oli palju ruumi. Kokteilid olid hea hinnaga, seega tellisin minagi ühe, mille nimi oli Humanoidi (kõlab põnevalt, eksole). Kuid oh häda - see oli lagritsa maitsega! Kurat võtaks neid soomlasi oma lagritsaga :P Õnneks oli lagritsa maitse piisavalt nõrk, niiet ma suutsin selle ikkagi ära juua. Vähemalt ma tean nüüd, mida vältida.

Kuna hinnad on siin ikka soolasevõitu, siis ma joomisesse eriti ei panustanud. Ale baaris, nagu nimigi ütleb, olid ainukesena enam-vähem talutavad hinnad. Seal me võtsime kõik ühed shotid, teised mingi lagritsa oma, aga mina võtsin Pehmisshoti, mis ühe kohaliku baarikülastaja sõnade järgi oli rohkem nagu naistele mõeldud. Ja tõepoolest - see kujutas endast shoti, millest pool oli mingisugune magus mustikanaps ja teine pool jäätisekokteil vms. Mmmm...see maitses küll hästi :D
Peale kõiki neid pubisid läksid enamik ööklubisse, aga mina kui põline mitte-ööklubi-inimene läksin mõndade teistega hoopis koju. Järgmine nädal on meil mingisugune vahetustudengitele mõeldud ööklubipidu ja sinna ma ausalt lähen. Siis on mul vähemalt järgmiseks kuuks ajaks isu täis kah (mitte et mul üleüldse oleks suur tahtmine kluppi minna, aga noh - see on peer pressure :P)

Täna oli meil Get-Together Party, kus ülikooli koor laulis meile ja improvisatsioonikoomikute punt Jadajada tegi meile nalja (nad olid tõesti päris naljakad :D). Parim osa selle ürituse juures - loomulikult tasuta söök! :D
Pärast käisime väikesel jalutuskäigul ümber Ahvenisjärvi. Kõik oli väga kaunis, sest et siin on praegu suur lumi :)

The life of an exchange student is very interesting, all the time something is going on. Yesterday we had a pub crawl, during which we visited different pubs and bars in Tampere city center. We had a list of 8 pubs, but we only made it to 5 (which was a good effort, because some only visited two). First was a pub where the coctails had quite a good price, so I ordered one too. It was called Humanoidi. But oh no - it tasted like licorice! Damn those finns and their licorice :P Luckily the taste wasn't so terrible and I was able to finish my drink. At least now I know what to avoid.
The prices are rather high here, so I wasn't putting much effort and money into drinking. The Ale bar was the only one that had more or less normal prices. There we took some shots, others had some licorice ones, but I took Pehmisshot, which (according to some local guy in the bar) was more of a women's drink. And so it was - this was a shot that consisted of two layers, one was some blueberry schnapps and the other was ice cream shake or something like that. Mmm...it tasted really good :D
After all those pubs, most people went to the night club, but as I'm really not into night clubs, I went home instead with some other guys. Next week we have some party in a night club and there I will go. After that I'll probably lose my appetite for nightclubs for at least a month (actually, I have no real wanting to go to night clubs at all, but you know - it's peer pressure :P)

Tonight we had a Get-Together Party, where the university choir sang and some improv comics did some funny things (and they really were funny :D). The best part of this event - free food of course! :D
After that we took a little walk around Ahvenisjärvi. Everything was so beautiful, because we have big snow here ;)

Alexandra teeb lumeinglit

Alexandra making a snow angel

Ahvenisjärvi

Esimene koolipäev

Täna hakkas lõpuks päris kool kah pihta. Esimesel päeval pääsesin siiski kerge vaevaga - mul oli ainult üks sissejuhatav loeng biomeditsiinitehnoloogia? (biomedical engineering) laborikursusesse. Ma tundsin end veidi võõrastes vetes, aga samas tundus see huvitav. Ning selleks ma ju olengi siin, et oma silmapiiri ja teadmisi laiendada. Töö toimub seal paarides ning ma kuidagi sattusin paari ühe Aasiast pärit tüdrukuga. Ta tundus tore, me küll palju rääkida ei jõudnud. Peaasi, et ma ta jägmine kord ära tunneks (sest aasialased on minu jaoks kõik üsna ühte nägu :P).

Today was the day when school finally started. On the first day I had it easy - only one introductory lecture for the biomedical engineering lab course. I felt a little out of my comfort zone in this subject, but it seemed interesting. And I am here to broaden my horizons and gain new knowledge, so it's all good. The work is done in pairs and somehow I got paired up with an asian girl. She seemed nice, though we didn't get to talk much. I hope I'll recognize her the next time (because all asians look so much alike to me :P).

Õhtul käisime pubis, mängisime piljardit (täna ei olnud minu päev), mängisime kaarte ja hängisime niisama. Põhiliselt olid esindatud kolm rahvust - mehhiklased, türklased ja tšehhid. Türklaste hulgas oli üks noormees, kellel oli seljas punane vest, mis oli natuke naljakas. Kuna tal olid vuntsid ka, siis teda vaadates keerles mu peas pidevalt lõiguke laulust Peegelpõrand: "...sest vuntsid, okei, aga vest.. ei ole seksikas..."
Nendele, kes ei tea, on see video valgustuseks:
Here is a funny estonian song:

Kui sa Lapimaale lähed, siis käsi kokku löö

Tänase päeva võib lugeda kordaläinuks, kuna me tegime midagi erakordselt toredat - ostsime ära piletid Lapimaale! :D Nüüd on see ametlik, me päriselt lähemegi. Meie seltskond on kuueliikmeline: mina, kaks prantsuse tüdrukut Maud ja Alexandra ning kolm mehhiklast Luis, Roberto ja Nilda. Kõiki meie seltskonna liikmeid võib näha eelnevates postitustes. Meie plaan on minna 3. veebruari õhtul Tamperes rongi peale, sõita 9h läbi öö ning jõuda hommikuks Rovaniemisse. Seal me hängime ja tšillime (peamiselt küll tšillime) kaks päeva ja 5. veebruari õhtul istume jälle rongi peale ja esmaspäeva (loe: minu sünnipäeva) hommikuks oleme kenasti kodus tagasi :)
Niisiis kirjutage valmis oma kirjad Joulupukkile ja saatke need mulle, sest ma varsti lähen talle külla ;)

Today was a really good day, because we did something extraordinally great - we bought the tickets to Lapland! So now it's official, we are really going. We have six members in our group: me, Maud, Alexandra and three mexicans Luis, Roberto and Nilda, all of whom you can see in my previous posts. Our plan is to board the train in Tampere on 3rd February, the trip to Rovaniemi is 9h, so we will be there in the morning. Then we'll hang out and chill (mostly chill) for two days and on 5th February we'll board the train again and be home on monday (read: my birthday) morning.
So write your letters to Joulupukki and send them to me, because I'll see him very soon ;)

Ahjaa, leidsin Wikipediast ka Lapimaa vapi, mis räägib juba enda eest:

Oh yes, I found the coat of arms of Lapland from Wikipedia, which speaks for itself:

Talve muinasjutt

Täna oli Tamperes imeilus talvepäev. Ärkasin hommikul üheteist paiku, et näha aknatagust puud lumisena päiksesäras sätendamas :) Imeilus. Lõpuks ometi tuli päike välja! Ja ega sellise ilmaga ei saa siis magada... ainult pikutada veel tunnikese jagu ja lugeda raamatut mõnusas soojas voodis. Aga siis ma tõusin küll üles, sõin eilseid pannkooke ja läksin välja jalutama.

Väljas oli karge - umbes -10 kraadi, aga kuna ma kõnnin päris kiiresti, siis mul ei hakanud külm. Hervanta on peaaegu igast küljest ümbritsetud metsaga ning mu jalutuskäik kulgeski mööda metsa äärt põhimõtteliselt ümber Hervanta. Jalgadel hakkas lõpuks päris külm, kuna mul ikka veel pole pakse pükse, aga see oli seda väärt ja mul on fotod, et seda tõestada ;)

Ja kuna ma andsin oma blogi aadressi ka oma rahvusvahelistele sõpradele, siis hakkab siin nüüd olema ka tõlge inglise keelde, et nemad ka aru saaksid. Jutt on sama, niiet kui sa räägid eesti keelt, siis jäta järgmine osa lihtsalt vahele ;)

Today in Tampere was a beautyful wintry day. I woke up at about eleven to see the tree behind my window all snowy and glittering in the sunshine. Finally the sun was out! You can't sleep with this kind of weather... but it's nice to read in bed for yet for an hour more. But then I got up, ate some pancakes from yesterday and headed outside.
It was frosty outside - about -10 degrees. But I walk rather fast, so I wasn't cold. Hervanta is surrounded by forest and I walked on the edge of the forest along the roadside. In the end I did feel a bit cold in my legs, but it was worth it and I have photos to prove it ;)

Selline oli vaade täna hommikul mu aknast, mis mind õue kutsus.

This was the view from my wondow this morning.

Saanid ja reed küll ei sõitnud, aga talvetee missugune.

A wintry road.

Jääpurikad!

Icicles!

Päiksepaisteline vaade minu kodule - Mikontalole.

A sunshine view of my home - Mikontalo.

Nii külm, et jäätuvad sõrmed

Tänane päev möödus taaskord Maud'i ja Alexandra seltsis. Käisime jälle linna peal, jalutasime, nautisime vaatamisväärsusi ja mõnusat lumesajust ilma. Sellest ilma nautimisest sai ajapikku küll totaalne külmumine. Oi kuidas ma oleks tahtnud teist paari kindaid, aga need saabuvad alles teisipäeval. Seniajani peab lihtsalt ära kannatama.

Samuti külastasime IKEA poodi, mis oli hiiglasuur. Seal oli nii palju asju, et pea hakkas täitsa ringi käima. Lõpuks sain sealt endale kena punase vaiba, toolikatte, et oleks pehmem istuda, pesulõkse ja laualambi. Selle laualambiga juhtus selline tore lugu, et kui ma koju jõudes tahtsin seda kokku panna, tuli välja, et seal tuleb ühendada omavahel kaks toru kruvidega. Probleem on selles, et mul ei ole kruvikeerajat ja need kruvid on sinna päris kõvasti kinni keeratud - need tuleks lahti võtta ja uuesti kinni keerata, et lampi kokku saada - kuid hoolimata minu pingutustest leida midagi, mis kruvikeerajat asendaks, ei ole ükski veel töötanud.

Ahjaa, hommikul ma olin lausa nii tubli, et tegin pannkooke ja sõin neid vaarikamoosiga. Mmmm... :) Mõned on veel alles ka homseks hommikuks.

Praegu on väljas -11 kraadi. Homseks päevaks lubab -15. Head soojad suusapüksid ja veel paljud toredad soojad asjad tulevad teisipäeval. Senimaani on natuke jahe. Aga soomlased pole veel oma talveasju välja võtnudki.
...ja kui on -273 kraadi C, siis nad tunnistavad, et kipub pisut krõbedaks jah.

Vähemalt on siin palju-palju lund :)

Loppiainen

Täna oli meil Loppiainen ehk kolmekuningapäev ehk vaba päev. Hommikul magasin kella 12ni :) Päris mõnus oli. Aga nii pika magamise peale sain ma aru, et voodi on tegelikult päris kõva; õigemini on madrats lihtsalt õhuke ja läbi selle on puitu tunda. Aga saab hakkama.

Eilse õhtu kohta ka - käisin itaallastega saunas. Nad polnud kunagi enne käinud. Üks neist (noormees, kelle nime ma kahjuks ei mäleta) pidas päris hästi vastu, aga üldiselt, kui ma tegin ettepaneku leili visata, siis neil oli: no, no, no... Muidugi rääkisid nad suurema osa ajast itaalia keeles, niiet ma ei saanud midagi aru. Õnneks oli seal see tüdruk, kes ikkagi püüdis ka inglise keeles rääkida, niiet polnud hullu. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi hea saun.

Täna, siis kui ma olin lõpuks üles saanud, otsustasin minna linna avastama. Läksin omapead, sest nii ma sain minna, kuhu tahan, käia nii kiiresti kui tahan (enamiku käimistempo jääb minu omale kõvasti alla :P) ja pealegi ei eksi ma üksinda tavaliselt ära. Ei eksinud ka, kuigi igaks juhuks oli mul kaart ka kaasas. Mulle üllatuseks olid mõned poed isegi täna lahti, ning ma käisin end Stockmannis ja Koskikeskuses vahepeal soojendamas, sest väljas oli peaegu kümme kraadi külma.

Mõned pildid minu avastusretkest:

Selliseid punasest tellisest tehasehooneid on Tamperes päris palju. Jõgi on Tammerkoski jõgi, mis voolab kahe suure järve vahel, mis Tamperes on.

Jällegi Tammerkoski; kollane maja, mis paremal paistab, on Tampere teater.

Keskväljak - Keskustori. Päeval, kui ma kohale jõudsin, oli siin ka mingisugune (jõulu)turg, aga nüüd on see ära koristatud.

Tänav tuledes.

Tammerkoski peal on ka kaks või kolm kärestikku. Ma leidsin ühe (tagaplaanil on näha, praegusel ajal sinna lähemale ei saanud), kus oli ühtlasi ka kohalike partide kodu.

Õhtupoole läksin koos Alexandra, Maud'i, Roberto, Luis'i ja Nildaga pizzat sööma. Tellisime kõik kõige väiksema pizza, mis seal oli, aga tuli välja, et ka see on üsna hiiglaslik. Ma ei tea, milline seal veel suur pizza välja näeb. Kuigi mul oli kõht väga tühi, suutsin ma ära süüa vaid pool. Õnneks sain teise poole koju tuua ja saan seda homme süüa.

Siis me läksime Maud'i poole kuuma šokolaadi jooma. Roberto oli toonud selle Mehhikost ja see oli muy bueno :) Siis me mängisime Uuno kaarte ja mängu Jungle Speed ja meil oli väga lõbus.

Roberto valmistub kuuma šokolaadi tegema :)

Maud (vasakul) ja Nilda (paremal).

Nilda ja Luis.

Alexandra, Luis, Nilda ja Nacho Libre aka Roberto :D

Nähtävyyksien katselu

Hyvää iltaa!

Eile oli päris tihe päev, arvuti taha peaaegu ei jõudnudki. Hommikul vara kella üheksa ajal hakkasid infoloengud juba peale. Meile räägiti sportimisvõimalustest, sellest, et me oma salasõna kellelegi ei ütleks, üliõpilasliidust jms. Siis me vaatasime oma tuutorite juhatusel ülikoolis veidi ringi ja sõime lõunat. Peale lõunat oli meil linnaekskursioon, kus me sõitsime bussiga igal pool Tamperes ringi.

See linnaosa, kus ma elan on midagi umbes Mustamäe sarnast. Siin on palju elumaju, mille vahel on koolid ja lasteaiad, mets on lähedal ja neil on siin oma Tehnopolis ka olemas. Võrreldes Mustamäega on siin aga õnneks rohkem söögi- ja joogikohti ümbruskonnas olemas ja ka suur ostukeskus, kus on lausa 3 toidupoodi.
Kesklinn on siin nagu kesklinn ikka - palju poode, inimesi, peaaegu kõik bussid viivad vist sinna (igatahes on neid seal palju sõitmas). Tamperes on palju vanu tehasehooneid, paar tehast veel töötab, aga suurem osa neist hoonetest on ümber tehtud elumajadeks, kontoriteks, söögikohtadeks jne. Igal juhul näevad need päris ägedad välja. Umbes sellised:


Pildid muidugi ei tulnud eriti head välja, sest need on bussi aknast tehtud. Aga loodetavasti sel nädalavahetusel leian ma aega kesklinnas niisama ringi jalutada ja paremaid pilte teha, kuna on ikkagi pikk nädalavahetus, sest kolmekuningapäev on siin riigipüha.
Igatahes, üks koht Tamperes oli veel eriti äge. Tamperes on kaks suurt järve - Näsijärvi ja Pühäjärvi - ja nende järvede vahel on suur mägi ning seal mäe otsas asuski see äge koht. Seal oli esiteks suur park, kus asus ka väike vaatetorn (muide, ilma tornitagi oli vaade sealt väga ilus). Kõik majad seal piirkonnas olid sellised armsad puidust majakesed väikeste aedadega, mis olid ehitatud selle künka harjale, järkude nõlvade äärele. Majade vahelt viisid alla järvede äärde trepid, mis olid ikka väga järsud. Näiteks talvel ma vist ei julgekski minna sealt trepist alla, kuna on üsna kindel, et siis ootab ees pikk liug. Aga kui kevad tuleb, siis ma kindlasti lähen külastan seda kohta, sest siis pidi seal kõige ilusam aeg olema.
Kusjuures ma ei ole siin veel ühtegi koledat maja näinud. Mitte ühtegi. Kõik on kenasti korda tehtud. Või siis on need kusagile ära peidetud.

Eile õhtul oli meil ka karaoke ja piljardi õhtu ühes pubis. Üldiselt on Soomes alkohol nii kallis, et siin on vist võimatu purju jääda. Moe pärast võtsin ühe õlle ikkagi. Mängisime piljardit (tiimidega, sest meid on päris mitu) ja vahepeal minu tiim isegi võitis ja ma sain ka täitsa mitu palli aukudesse. Ja siis laulsime karaoket ka, mis oli päris naljakas. Ma polnud kunagi enne karaoket laulnud, aga kuna seal oli palju inimesi ja kõik laulsid kaasa, siis ei olnudki kõige hullem. Kahtlemata pean ma seda mõni kord veel tegema, kuna karaoke on siinmail ebanormaalselt populaarne.

Täna ma sõin lõunat terve pundi itaallastega. Pool aega nad rääkisid itaalia keeles, niiet ma ei saanud midagi aru, aga õnneks oli seal üks tüdruk, kes ikka üritas inglise keeles ka rääkida ja vahepeal seletas mulle, millest teised räägivad. Ja nad kutsusid mind sauna täna, niiet sinna ma nüüd varsti suundungi. Keegi neist ei ole kunagi saunas käinud, niiet saab ilmselt huvitav olema :D

Toinen päivä

Nonii, juba ongi teine päev seljataga. Täna oli samuti väga tihe ja huvitav päev. Hommikul pidin täitsa vara ärkama, et jõuda üheksaks kooli. Seal saime infot igasuguste asjade kohta ja siis pidime kuidagimoodi ära maksma "student union fee", mis on siin kohustuslik kõigile üliõpilastele ja mille alusel saab ka üliõpilaskaardi, millega saab igasugu soodustusi ja värki. Seda võis maksta läbi interneti või minna panka kohale, ainult et neile pidi pärast selle kviitungi viima. Kuna mul igasugused väljaprintimisvõimalused puudusid, otsustasin minna panka. Kahjuks oli loeng lõppenud üsna vara, jõudsin panga juurde kell 9.35 ja olin seega sunnitud pool tundi ootama, kuna see tehti lahti alles kell 10. Selle poole tunni jooksul kogunes panga ukse taha kena pikk saba, mis koosnes vahetusüliõpilastest ja soome pensionäridest.

Igatahes, pärast veidikest ootamist pangas, said ka rahaasjad aetud ja ma suundusin tagasi ülikooli poole, kus ma ajasin veel natuke asju kuni kell oli lõpuks umbes 11. Kuna mu lõunasöögisõbrad pidid saabuma alles kell 12, siis tegin aega parajaks ja jalutasin tiiru ümber kampuse ja kaugemalegi veel ning lugesin fuajees ajalehte Helsingit Sanomat (ja sain isegi täitsa hästi aru sellest).

Ülikooli sööklates neil on siin ka mingi huvitav süsteem, mida ja kui palju võtta tohib. Näiteks võib võtta ainult ühe klaasi piima ja siis teise klaasi midagi muud (nt mahla), aga kindlasti mitte kaks klaasi piima välja arvatud juhul kui sa ei võta leiba ja võtad selle asemel ühe klaasi piima. Kuna ma piima niikuinii ei joo, siis mul pole tegelikult vahet. Aga süsteem missugune. Toidud olid igatahes head ja ise sai tõsta nii palju kui tahad.

Täna käisime ka kesklinnas bussikaarte tegemas, millega on bussipilet peaaegu poole odavam. Saime siis kaardid ja neile sai kaasa ka kaaned, mida sai ise valida. Ma võtsin rohelise :D Tagasi tulles juhtus huvitav lugu - buss läks katki. Sõidu ajal hakkas järsku mingit rõvedat haisu tulema bussi tagant otsast; bussijuht läks välja vaatama, milles võib asi olla ja mingit mehed bussist läksid aitama ja öritasid nagu abiks olla, aga keegi midagi teha ei osanud. Siis me tulime maha ja jalutasime koju tagasi, kuna õnneks olime ainult kolme peatuse kaugusel.

Poest ostsin täna sellise asja:

Kui ma seda riiulil nägin, siis tuli küll naer peale. Siin kehtib ilmselt põhimõtte, et miks öelda otse, kui saab ringiga :P Kuid noh, mis teha kui tähestikus õiget tähte pole. Karm lugu. Üldse, võrreldes Eestiga oli purgisuppide valik suht minimaalne, oligi põhimõtteliselt ainult borš ja seljanka, mis ei näinud eriti seljanka moodi välja.

Olgu, nüüd lähen magama, homme peab jälle varakult end kooli vedama.

Hyvää yötä!

Tervetuloa!

Olen õnnelikult Tamperesse kohale jõudnud. Hommikul läks lennuk otse Tallinnast Tamperre, millega reisis umbes 15 inimest. Lennuk oli pisike, ma polnud nii pisikesega veel lennanudki. Maandumisel see rappus ja kõikus päris korralikult, aga kõik läks ikkagi õnnelikult. Lennujaamas (mis oli ka õige pisike) leidsin kenasti õige koha ja sain õige bussi peale; imekombel sain ka õigel ajal bussi pealt maha ja kohtusin Uguriga (jah, tal ongi selline nimi), kes on üks mu tuutoritest ja kes mulle oli vastu tulnud. Siis läksime sinna kohta, kust ma sain oma ühika võtmed. Siis pidi Ugur kellelegi veel vastu minema ja ma jätkasin oma teekonda ühika poole juba üksinda.

Bussipeatuses kohtasin ma ühte hiina tüüpi, kes paistis olevat sama nõutu kui mina oma sihtmärgi suhtes ja tuligi välja, et me läheme samasse kohta. Tema nimi oli Michael, aga tal on ka päris hiina nimi, mis ta mulle ütles ja mis oli ???. Aga ma tegin talle tagasi ja kaarti vaadates suutsin ma välja hääldada tänavanimetuse Insinöörinkatu, mis tema meelest oli täesti võimatu. Kuid see kaart ei aidanud meid eriti, sest meil polnud kummalgi aimugi, mis peatuses me täpselt peame maha minema. Õnneks oli seal sõbralik bussijuht, kes ütles meile, millal õige peatus on ja ütles ka, kuhu poole me edasi minema peaks, ja nii me õige koha üles leidsimegi.

Siis läksid meie teed lahku ja ma asusin oma tuba otsima. Leidsin selle kolmandalt korruselt. Sinna jõudes tabas mind üks halb üllatus - mu võti ei keeranud. Peale seda kui ma olin juba oma viis minutit lukuga nökerdanud ja teinud kindlaks, et see on see ainuõige uks, mille taga mu tuba on, helistasin kella lootes, et keegi on äkki veel kodus. Oligi. Tuli välja, et ma olin täiesti õiges kohas, aga korteriukse lukk oli vahepeal ära vahetatud, kuna keegi oli võtme ära kaotanud, aga mulle selle võtit ei olnud antud.

No kena. Sain siis kokku oma teise tuutori Anttiga, kellega me läksime tagasi sinna, kust ma võtme olin saanud. Tuli välja, et selle korteri lukku oli isegi kaks korda vahetatud ja "ups, nad ei märganud". Aga seekord läks neil õnneks anda mulle õige võti ja nüüd saan ma täitsa ise uksest sisse.

Ja siis ma sõin oma korterikaaslastega koos lõunat ja käisin poes ostmas endale ka süüa ja nüüd ma puhkan korraks, sest üheksast lähen oma tuutorigrupi inimestega Las Vegase baari dringile ;)

Mõned pildid ka:

Minu ühikas

Minu tuba (üks suur kapp on veel, aga see ei mahtunud pildile)

Köök (seal on veel üks diivan, mille nurk ainult natuke paistab ja akna all väike söögilaud)


Vaade minu aknast