Täna tahaks ma pajatada teile sellest, mis oli eile. Meil oli üritus - Campus Olymics. See kujutas endast sellist võistlust, kus tiimides pidi läbi käima 10 erinevat punkti ja igas punktis tegema ülesandeid. Ülesanded olid väga erinevad, nende hulka kuulusid näiteks ühe suusaga suusatamine, lumememme ehitamine (kusjuures lumi ei hakanud kokku :P), lumesõda, kyykkä mängimine (teatud soome mäng kaigaste ja klotsidega, mõni teine kord räägin lähemalt), naisekandmine jne. Iga ülesande täitmise eest andsid kohtunikud kuni 10 punkti (tavaliselt vähem) ja punktisummat oli võimalik tõsta igasugustel erinevatel viisidel - lauldes, tantsides, lumeingleid tehes, kohtunikele altkäemaksu (loe: alkoholi) andes jne, mis aga pähe tuli.
Meie tiimis, mis koosnes üsna juhuslikult kokku sattunud inimestest, oli peale minu veel Nilda, siis kaks türklast, kaks korealast ja üks tšehhi tüdruk. Alguses me olime kõik väga entusiastlikud, laulsime ja tantsisime ja sukeldusime lumme ja mida veel. Erinevalt paljudest teistest tiimidest, ei olnud meil aga alkoholi kaasas, seega kui me olime umbes kaks tundi väljas lume sees möllanud, hakkas päris külm juba. Aga me ei saanud ometi alla anda ja läksime võiduka lõpuni, mis saabus umbes veel kahe tunni pärast. Selleks ajaks oli meil lisapunktidest juba üsna üks, peaasi, et kõik kontrollpunktid saaks läbitud.
Koju jõudes tegin endale mõnusa sooja tee ja peitsin end teki alla. Varbad olid ikka täitsa külmunud ja läks pea veerand tundi enne kui sain näppudesse peenmotoorika võimed tagasi. Mul oli väga kahju vaestest korealastest, kes ei olnud ennast üldse siinse kliima vastu ette valmistanud - kummalgi neist polnud mütse, ühel polnud kindaid ja teisel olid jalas jooksutossud.
Ja nüüd veel üks naljakas lugu, mis minuga juhtus täna öösel. Umbes kella kolme paiku helises telefon. See oli mul kirjutuslaua peal, seega vedasin end voodist üles, et seda vastu võtta. Vaatan: võõras number, aga ma võtsin ikkagi vastu. Kuna oli ikkagi keset ööd, siis ma olin terve aja umbes poolunes. Seega pole imestada, et kuigi telefon, mis helises, oli see, milles mul on eesti SIM-kaart, ütlesin ma vastu võttes: "Hello!". Telefonis tervitas mind meesterahva hääl, kes rääkis midagi, mida ma hästi ei kuulnud, seega küsisin: "What?". Mees telefonis ütles selle peale: "Oh, you speak english?! Did you order a taxi already?" (või midagi sellist). Mille peale mina, juba väga segaduses, küsisin "What?", mille peale mees ütles: "Ok, wrong number" ja pani toru ära. Ja ma läksin magama tagasi. Hommikul tundus mulle see kõik väga kahtlane ja ma arvasin, et nägin seda unes, kuid telefoni vaadates selgus, et see oli siiski kõik päriselt. Siit saab järeldada, et inglise keel on mu aju juba täiesti üle võtnud ja une pealt räägin ma nüüd seda keelt.
Loo moraal: ärge helistage mulle keset ööd, ma hakkan teiega rääkima võõras keeles! :D
Meie tiimis, mis koosnes üsna juhuslikult kokku sattunud inimestest, oli peale minu veel Nilda, siis kaks türklast, kaks korealast ja üks tšehhi tüdruk. Alguses me olime kõik väga entusiastlikud, laulsime ja tantsisime ja sukeldusime lumme ja mida veel. Erinevalt paljudest teistest tiimidest, ei olnud meil aga alkoholi kaasas, seega kui me olime umbes kaks tundi väljas lume sees möllanud, hakkas päris külm juba. Aga me ei saanud ometi alla anda ja läksime võiduka lõpuni, mis saabus umbes veel kahe tunni pärast. Selleks ajaks oli meil lisapunktidest juba üsna üks, peaasi, et kõik kontrollpunktid saaks läbitud.
Koju jõudes tegin endale mõnusa sooja tee ja peitsin end teki alla. Varbad olid ikka täitsa külmunud ja läks pea veerand tundi enne kui sain näppudesse peenmotoorika võimed tagasi. Mul oli väga kahju vaestest korealastest, kes ei olnud ennast üldse siinse kliima vastu ette valmistanud - kummalgi neist polnud mütse, ühel polnud kindaid ja teisel olid jalas jooksutossud.
Ja nüüd veel üks naljakas lugu, mis minuga juhtus täna öösel. Umbes kella kolme paiku helises telefon. See oli mul kirjutuslaua peal, seega vedasin end voodist üles, et seda vastu võtta. Vaatan: võõras number, aga ma võtsin ikkagi vastu. Kuna oli ikkagi keset ööd, siis ma olin terve aja umbes poolunes. Seega pole imestada, et kuigi telefon, mis helises, oli see, milles mul on eesti SIM-kaart, ütlesin ma vastu võttes: "Hello!". Telefonis tervitas mind meesterahva hääl, kes rääkis midagi, mida ma hästi ei kuulnud, seega küsisin: "What?". Mees telefonis ütles selle peale: "Oh, you speak english?! Did you order a taxi already?" (või midagi sellist). Mille peale mina, juba väga segaduses, küsisin "What?", mille peale mees ütles: "Ok, wrong number" ja pani toru ära. Ja ma läksin magama tagasi. Hommikul tundus mulle see kõik väga kahtlane ja ma arvasin, et nägin seda unes, kuid telefoni vaadates selgus, et see oli siiski kõik päriselt. Siit saab järeldada, et inglise keel on mu aju juba täiesti üle võtnud ja une pealt räägin ma nüüd seda keelt.
Loo moraal: ärge helistage mulle keset ööd, ma hakkan teiega rääkima võõras keeles! :D
Today I would like to tell you about what happened yesterday. We had an event - Campus Olympics. This was a competition where you had to, in teams, go through 10 checkpoints and in each point there were different tasks. There were all kinds of tasks, for example skiing with one ski, building a snowman (but the snow didn't stick together :P), snow war, playing kyykkä (a finnish game, I will tell more about it some other time), wife-carrying and so on. For each task the judges would give up to 10 points (usually less) and you cpuld get more points by singing, dancing, making snow angels, bribing the judges (with alcohol) and in whatever way you cpuld think of.
Our team was made up of quite random people, there were, besides me, Nilda, two turkish guys, two koreans and a girl from Czech Republic. In the beginning we were very excited and enthusiastic, singing and dancing and diving in the snow and all. But unlike some other teams we didn't have any alcohol with us, so after frolicking in the snow for two hours, we were beginning to get very cold. But we just couldn't give up, so we completed all the checkpoints, which took another two hours. By that time we didn't much care for these extra points, as long as the tasks got done.
When I got home, I immediately made myself a nice warm cup of tea and hid myself under a blanket. My toes were quite frozen and it took almost 15 minutes to get fine motorskills back to my fingers. I felt very sorry for the koreans, because they had not prepared themselves for this kind of weather - neither of them had hats, one didn't have gloves and the other had only sneakers on.
And now a funny story that happened to me last night. It was about three o'clock when the phone rang. It was on my writing desk, so I got up from bed to pick up. I didn't know the number, but I still took the call. As it was in the middle of the night I was kind of half-asleep during the whole time. So it's nothing to wonder about, that even though the phone that rang, was my estonian phone, I still said "Hello!" when I picked up. A man's voice answered me and was speaking something that I didn't quite hear, so I asked: "What?". Then the man said: "Oh, you speak english?! Did you order a taxi already?" (or something like that). By that time I was very confused and just asked: "What?". Having heard that the man just said: "Ok, wrong number." and hung up. And I went back to bed. In the morning I thought I had dreamed the whole thing, but looking at my phone, I saw that it had all happened for real. So it seems that English has taken over my brain.
The moral of this story: don't call me in the middle of the night, because I will talk to you in a strange language! (this moral was mostly meant for estonian people :P)
When I got home, I immediately made myself a nice warm cup of tea and hid myself under a blanket. My toes were quite frozen and it took almost 15 minutes to get fine motorskills back to my fingers. I felt very sorry for the koreans, because they had not prepared themselves for this kind of weather - neither of them had hats, one didn't have gloves and the other had only sneakers on.
And now a funny story that happened to me last night. It was about three o'clock when the phone rang. It was on my writing desk, so I got up from bed to pick up. I didn't know the number, but I still took the call. As it was in the middle of the night I was kind of half-asleep during the whole time. So it's nothing to wonder about, that even though the phone that rang, was my estonian phone, I still said "Hello!" when I picked up. A man's voice answered me and was speaking something that I didn't quite hear, so I asked: "What?". Then the man said: "Oh, you speak english?! Did you order a taxi already?" (or something like that). By that time I was very confused and just asked: "What?". Having heard that the man just said: "Ok, wrong number." and hung up. And I went back to bed. In the morning I thought I had dreamed the whole thing, but looking at my phone, I saw that it had all happened for real. So it seems that English has taken over my brain.
The moral of this story: don't call me in the middle of the night, because I will talk to you in a strange language! (this moral was mostly meant for estonian people :P)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar