Nüüd ma leidsin lõpuks aega, et siia kirjutada. Mitte et mul aega muidu vähe oleks, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Ardo läks kooli just natuke aega tagasi ja Kirke tuleb umbes tunnikese pärast ja ma mõtlesin, et pole mõtet enam magama tagasi minna. Ja nüüd ma olengi üleval. Tsekkasin uude ÕISi, nägin, et minu 24 ainepunktikest on mulle ilusti laekunud. Jee. Tore oli vaadata kohe. Kaalutud keskhinne oli 4,75. Ma ei kurda :P
Eelmisel reedel oli kauaoodatud Lee kontsert, mis oli vahva. Muidugi, me tegime selleks lihtsalt niiiiiii palju proovi. Näiteks neljapäeva õhtul me tantsisime natuke üle viie tunni - kella 7st kuni poole üheni öösel välja. Ei usu, et jalad pärast päris läbi olid. Reedel ka olime juba kella ühest kohal ja muudkui tegime proovi. Õnneks läks kontsert ilusti. Rõhkudega tantsida oli veidi harjumatu, aga polnud hullu. Oma sõle tegin ma kahjuks katki. See oli mul nii kehva kinnitusega, et valgetelt rahvariietelt ta lihtsalt kukkus poole tantsu pealt ära. Õnneks ma leidsin ta üles, aga keegi oli sellele peale astunud ja kinnitus oli täiesti lömmis. Etenduse lõpuni laenasin ma õnnekombel üle jäänud Liisi sõlge, millega midagi ei juhtunud.
Pärast pidasime Hele sünnipäeva ja sõime torti ja värki. Teele oli ka seal ja filmis meie tantse ja pärast tuli ja sõi meiega torti ka, sest ta oli ikkagi täitsa oma. Ma küpsetasin selleks ürituseks terve portsu viineripirukaid. Selleks ajaks kui ma üles peosaali jõudsin, nägin ma nelja pisikest leekat kõhuli laua peal kahe suupoolega minu pirukaid hävitamas. Kiire tegutsemisega suutsin kindlustada endale kaks tükki enne kui nad kõik kadusid väikeste kõhtu.
Pärast veel Juhan mängis meile tantsuks, aga me väga kaua seal ei olnud, sest Ardo ei jaksanud enam tantsida ja siis me läksime koju ära.
Ma olen viimasel ajal lausa igal ööl unenägusid näinud, mis on mul hommikuks ka meeles. Nagu tavaliselt, on üks veidram kui teine, aga üks neist ületas lihtsalt kõik ootused. See oli nii:
Maailma lõpp oli saabumas ja kõik teadsid seda. Sellepärast oligi hästi vähe inimesi liikvel, kõik oli väga vaikne. Asi oli nii, et peale surma läksid inimeste hinged ühte kohta/mingisse metsa ja muutusid bussikujulisteks külmkappideks. Need olid sellised valged nagu külmkapid, ainult et bussikujulised, sellised vanade veneaegsete busside kujulised, ainult et rataste asemel olid meil jämedad metallist jalad, sellised labajalaga ja alt siledad. Need hinged, kes olid juba ammu surnud, nemad olid sellised tõsised ja hallid ja vanad, aga äsja surnud hinged oli vallatud ja ajasid üksteist taga ja tegid igast lollust. Niisiis, need vanad otsustasid siis, et aeg on käes ja maailma lõpp peab tulema. Nad moodustasid kõikidest bussikujulistest külmkappidest sellise faalanksi ja hakkasid aeglaselt sammudes tulema. Nad marssisid kõik ühes rütmis ja maa nende all läks nagu resonentsi ja hakkas võnkuma ja nad hävitasid kõik, mis nende teele jäi ja nende taga oli tühi rusudes väli.
Mina teadsin ka, et maailma lõpp tuleb. Ma vaatasin oma aknast välja ja kõik oli lihtsalt nii vaikne. Päike loojus ja see oli kõige ilusam ja värvilisem päikeseloojang, mida ma iialgi näinud olin. Ma mõtlesin, et sellest ma pean küll pilti tegema, võtsin oma fotoka ja läksin õue. Minu maja kõrval, seal, kus on muruplats, oli rohi väga kõrgeks heinaks kasvanud ja seal ma siis olin ja tegin pilti. Siis ma istusin sinna kõrte sisse maha justkui taibates oma tegevuse mõttetust. Ja viimane pilt oli selline väga eepiline - päike loojub, mina istun kaugusse vaatava pilguga kõrrepõllul ja kaugemalt tulevad bussikujulised külmkapid.
Marit pidi ennast pooleks naerma kui ma talle rääkisin ja Ardo arvas, et ma valetan, sest tema meelest on võimatu sellist asja unes näha :P
Marit arvas ka seda, et selline hingede rändamise teooria teeb isegi Ermannile silmad ette, sest draakoneid ja sinisilmseid jumalaid suudab igaüks välja mõelda, aga eks sa proovi tulla bussikujuliste külmkappide peale :P
Teised unenäod, mida ma nägin, ei olnud nii põnevad, nad tunduksid igavad bussikujuliste külmkappide kõrval, niiet nendest ma ei räägi.
Ahjaa, mul õnnestus vahepeal endale põlvetrauma ka saada. Reedel proovis Üle veed tantsides olid minu ja Oti põlvede kiirusvektorid vastassuunalised, kuid hoolimata sellist kohtusid nad täiskiirusel poole tee peal. See oli niii valus, aga veider oli see, et valus oli ainult mul, Ott isegi ei saanud aru, et midagi oleks juhtunud. Alguses läks mu põlv kollakaks, siis roheliseks, siis siniseks ja nüüd on ta tumelilla. Ta on mingi veider ka. Muidu pole eriti häda midagi, valus on ainult kükitada ja tantsides ta üldiselt tunda ei anna, aga hakkab rõvedalt valutama siis, kui ma jälle seisma jään :S Väga veider isiksus.
Praegu on all, sööb köögis.
Eelmisel reedel oli kauaoodatud Lee kontsert, mis oli vahva. Muidugi, me tegime selleks lihtsalt niiiiiii palju proovi. Näiteks neljapäeva õhtul me tantsisime natuke üle viie tunni - kella 7st kuni poole üheni öösel välja. Ei usu, et jalad pärast päris läbi olid. Reedel ka olime juba kella ühest kohal ja muudkui tegime proovi. Õnneks läks kontsert ilusti. Rõhkudega tantsida oli veidi harjumatu, aga polnud hullu. Oma sõle tegin ma kahjuks katki. See oli mul nii kehva kinnitusega, et valgetelt rahvariietelt ta lihtsalt kukkus poole tantsu pealt ära. Õnneks ma leidsin ta üles, aga keegi oli sellele peale astunud ja kinnitus oli täiesti lömmis. Etenduse lõpuni laenasin ma õnnekombel üle jäänud Liisi sõlge, millega midagi ei juhtunud.
Pärast pidasime Hele sünnipäeva ja sõime torti ja värki. Teele oli ka seal ja filmis meie tantse ja pärast tuli ja sõi meiega torti ka, sest ta oli ikkagi täitsa oma. Ma küpsetasin selleks ürituseks terve portsu viineripirukaid. Selleks ajaks kui ma üles peosaali jõudsin, nägin ma nelja pisikest leekat kõhuli laua peal kahe suupoolega minu pirukaid hävitamas. Kiire tegutsemisega suutsin kindlustada endale kaks tükki enne kui nad kõik kadusid väikeste kõhtu.
Pärast veel Juhan mängis meile tantsuks, aga me väga kaua seal ei olnud, sest Ardo ei jaksanud enam tantsida ja siis me läksime koju ära.
Ma olen viimasel ajal lausa igal ööl unenägusid näinud, mis on mul hommikuks ka meeles. Nagu tavaliselt, on üks veidram kui teine, aga üks neist ületas lihtsalt kõik ootused. See oli nii:
Maailma lõpp oli saabumas ja kõik teadsid seda. Sellepärast oligi hästi vähe inimesi liikvel, kõik oli väga vaikne. Asi oli nii, et peale surma läksid inimeste hinged ühte kohta/mingisse metsa ja muutusid bussikujulisteks külmkappideks. Need olid sellised valged nagu külmkapid, ainult et bussikujulised, sellised vanade veneaegsete busside kujulised, ainult et rataste asemel olid meil jämedad metallist jalad, sellised labajalaga ja alt siledad. Need hinged, kes olid juba ammu surnud, nemad olid sellised tõsised ja hallid ja vanad, aga äsja surnud hinged oli vallatud ja ajasid üksteist taga ja tegid igast lollust. Niisiis, need vanad otsustasid siis, et aeg on käes ja maailma lõpp peab tulema. Nad moodustasid kõikidest bussikujulistest külmkappidest sellise faalanksi ja hakkasid aeglaselt sammudes tulema. Nad marssisid kõik ühes rütmis ja maa nende all läks nagu resonentsi ja hakkas võnkuma ja nad hävitasid kõik, mis nende teele jäi ja nende taga oli tühi rusudes väli.
Mina teadsin ka, et maailma lõpp tuleb. Ma vaatasin oma aknast välja ja kõik oli lihtsalt nii vaikne. Päike loojus ja see oli kõige ilusam ja värvilisem päikeseloojang, mida ma iialgi näinud olin. Ma mõtlesin, et sellest ma pean küll pilti tegema, võtsin oma fotoka ja läksin õue. Minu maja kõrval, seal, kus on muruplats, oli rohi väga kõrgeks heinaks kasvanud ja seal ma siis olin ja tegin pilti. Siis ma istusin sinna kõrte sisse maha justkui taibates oma tegevuse mõttetust. Ja viimane pilt oli selline väga eepiline - päike loojub, mina istun kaugusse vaatava pilguga kõrrepõllul ja kaugemalt tulevad bussikujulised külmkapid.
Marit pidi ennast pooleks naerma kui ma talle rääkisin ja Ardo arvas, et ma valetan, sest tema meelest on võimatu sellist asja unes näha :P
Marit arvas ka seda, et selline hingede rändamise teooria teeb isegi Ermannile silmad ette, sest draakoneid ja sinisilmseid jumalaid suudab igaüks välja mõelda, aga eks sa proovi tulla bussikujuliste külmkappide peale :P
Teised unenäod, mida ma nägin, ei olnud nii põnevad, nad tunduksid igavad bussikujuliste külmkappide kõrval, niiet nendest ma ei räägi.
Ahjaa, mul õnnestus vahepeal endale põlvetrauma ka saada. Reedel proovis Üle veed tantsides olid minu ja Oti põlvede kiirusvektorid vastassuunalised, kuid hoolimata sellist kohtusid nad täiskiirusel poole tee peal. See oli niii valus, aga veider oli see, et valus oli ainult mul, Ott isegi ei saanud aru, et midagi oleks juhtunud. Alguses läks mu põlv kollakaks, siis roheliseks, siis siniseks ja nüüd on ta tumelilla. Ta on mingi veider ka. Muidu pole eriti häda midagi, valus on ainult kükitada ja tantsides ta üldiselt tunda ei anna, aga hakkab rõvedalt valutama siis, kui ma jälle seisma jään :S Väga veider isiksus.
Praegu on all, sööb köögis.