Hundu

Lumi tuli maha nagu kõik on vist juba märganud. Reede hommikul, kui see veel uus nähtus oli, mõistsin ma, et on halb mõte sõita varahommikul jäistel teedel suverehvidega. Päris libe oli. Aga jäin terveks.

Eelmisel nädalal nägin hirmsat unenägu, kus meil oli laborist isopropanool otsa saanud. No täiesti otsa ikka. Nii et enam tilgakestki kusagil polnud. Ja mul läks seda vaja ja siis ma otsisin ja otsisin ja otsisin... Järgmisel hommikul laborisse minnes (kui mul tõesti oligi isopropanooli vaja), oli see igatahes olemas. Aga mulle vajalikud praimerid oli jällegi kaudunud. Ja siis ma otsisin ja otsisin...kuni leidsin need otse oma nina alt karbist, kus ma teadsin, et need peavad olema. Neil oli vahepeal vist mingi nähtamatuse mantel seljas või miski.

Nädalavahetusel käisin PÖFFi koolitusel, sest minust saab sel aastal ka PÖFFihunt. Minust saab Coca-Cola Plazas piletikontrollija. Niiet 12.-28. november on PÖFF, tulge ka filme vaatama! ;)

Mina küll lähen!

We had our first snow here last friday. And it still hasn't melted, which is unusual, because usually it melts almost right away.

Last week I had a terrible dream where all the isopropanol had run out in our lab. There wasn't a drop of it anywhere and I needed it in my experiments. So I searched and searched and searched... The next morning when I went to work and actually needed the isopropanol, it was luckily there, but some primers I needed were missing. So I searched and searched...and finally found them in the box where I had looked many times and where they were supposed to be. But apparently they had their invisibility cloaks on or something...

I have been confirmed as a volunteer in the Dark Nights Film Festival that is held in Tallinn in November. This is really cool! My job is to be the ticket controller, which is great because usually there are two checking the tickets and one has to be inside the movie theatre while the film is showing. And we can go see movies for free also, as long as there are empty seats. So yeah...I get to see lots and lots of (hopefully) great movies soon! :D

Päev 15 - laul, mis sind kirjeldab

See on vähemalt mõnel päeval päris täone kirjeldus. Ja ma olen kindel, et ma pole just ainukene! :D

Day 15 - a song that describes you

The words of the refrain go like this:

I will get it done by tomorrow, it will be ready by tomorrow. Tomorrow we can plan ahead. Tomorrow I have the will and the time. Tomorrow it will be quick and easy.

Yeah, that's sometimes pretty accurate. Though, I'm sure it applies to many other people too :D

Kuna seda laulu Youtube ei sisaldanud, siis on see kuulatav järgnevalt lingilt:

Because Youtube didn't have this song, you can listen to it there:

Kukerpillid - Homseks saab tehtud

Ma nägin täna öösel unenägu, mis oli veider segu Resident Evilist ja Kill Billist. Oli möllu ja võitlust ja autoga tagaajamist. Jaapani maffia oli esindatud, aga zombisid ei olnud. Nende asemel olid lehmad. Go figure.

I saw a dream last night that was a weird mixture of Resident Evil and Kill Bill. There was action and fighting and car chases. It had Japanese mafia, but no zombies. Instead there were cows. Go figure.

Päev 07 - laul, mis meenutab sulle mingit kindlat sündmust

Peale poolt aastat Tamperes oma toredate rahvusvaheliste sõpradega, otsustasime viimasel nädalal teha veel viimase peo. Seda pidu ja neid vahvaid inimesi meenutabki see laul, mida me seal kuulasime ja mida me ka ise järgi tantsisime kõik koos rõõmsalt Maudi ja Gokce köögis. Sellest on isegi video, mida loodetevasti kellegi silmad enam kunagi ei näe :P

Day 07 - a song that reminds you of a certain event

Remember this? :P

Snow People

Täna tahaks ma pajatada teile sellest, mis oli eile. Meil oli üritus - Campus Olymics. See kujutas endast sellist võistlust, kus tiimides pidi läbi käima 10 erinevat punkti ja igas punktis tegema ülesandeid. Ülesanded olid väga erinevad, nende hulka kuulusid näiteks ühe suusaga suusatamine, lumememme ehitamine (kusjuures lumi ei hakanud kokku :P), lumesõda, kyykkä mängimine (teatud soome mäng kaigaste ja klotsidega, mõni teine kord räägin lähemalt), naisekandmine jne. Iga ülesande täitmise eest andsid kohtunikud kuni 10 punkti (tavaliselt vähem) ja punktisummat oli võimalik tõsta igasugustel erinevatel viisidel - lauldes, tantsides, lumeingleid tehes, kohtunikele altkäemaksu (loe: alkoholi) andes jne, mis aga pähe tuli.
Meie tiimis, mis koosnes üsna juhuslikult kokku sattunud inimestest, oli peale minu veel Nilda, siis kaks türklast, kaks korealast ja üks tšehhi tüdruk. Alguses me olime kõik väga entusiastlikud, laulsime ja tantsisime ja sukeldusime lumme ja mida veel. Erinevalt paljudest teistest tiimidest, ei olnud meil aga alkoholi kaasas, seega kui me olime umbes kaks tundi väljas lume sees möllanud, hakkas päris külm juba. Aga me ei saanud ometi alla anda ja läksime võiduka lõpuni, mis saabus umbes veel kahe tunni pärast. Selleks ajaks oli meil lisapunktidest juba üsna üks, peaasi, et kõik kontrollpunktid saaks läbitud.
Koju jõudes tegin endale mõnusa sooja tee ja peitsin end teki alla. Varbad olid ikka täitsa külmunud ja läks pea veerand tundi enne kui sain näppudesse peenmotoorika võimed tagasi. Mul oli väga kahju vaestest korealastest, kes ei olnud ennast üldse siinse kliima vastu ette valmistanud - kummalgi neist polnud mütse, ühel polnud kindaid ja teisel olid jalas jooksutossud.

Ja nüüd veel üks naljakas lugu, mis minuga juhtus täna öösel. Umbes kella kolme paiku helises telefon. See oli mul kirjutuslaua peal, seega vedasin end voodist üles, et seda vastu võtta. Vaatan: võõras number, aga ma võtsin ikkagi vastu. Kuna oli ikkagi keset ööd, siis ma olin terve aja umbes poolunes. Seega pole imestada, et kuigi telefon, mis helises, oli see, milles mul on eesti SIM-kaart, ütlesin ma vastu võttes: "Hello!". Telefonis tervitas mind meesterahva hääl, kes rääkis midagi, mida ma hästi ei kuulnud, seega küsisin: "What?". Mees telefonis ütles selle peale: "Oh, you speak english?! Did you order a taxi already?" (või midagi sellist). Mille peale mina, juba väga segaduses, küsisin "What?", mille peale mees ütles: "Ok, wrong number" ja pani toru ära. Ja ma läksin magama tagasi. Hommikul tundus mulle see kõik väga kahtlane ja ma arvasin, et nägin seda unes, kuid telefoni vaadates selgus, et see oli siiski kõik päriselt. Siit saab järeldada, et inglise keel on mu aju juba täiesti üle võtnud ja une pealt räägin ma nüüd seda keelt.
Loo moraal: ärge helistage mulle keset ööd, ma hakkan teiega rääkima võõras keeles! :D

Today I would like to tell you about what happened yesterday. We had an event - Campus Olympics. This was a competition where you had to, in teams, go through 10 checkpoints and in each point there were different tasks. There were all kinds of tasks, for example skiing with one ski, building a snowman (but the snow didn't stick together :P), snow war, playing kyykkä (a finnish game, I will tell more about it some other time), wife-carrying and so on. For each task the judges would give up to 10 points (usually less) and you cpuld get more points by singing, dancing, making snow angels, bribing the judges (with alcohol) and in whatever way you cpuld think of.

Our team was made up of quite random people, there were, besides me, Nilda, two turkish guys, two koreans and a girl from Czech Republic. In the beginning we were very excited and enthusiastic, singing and dancing and diving in the snow and all. But unlike some other teams we didn't have any alcohol with us, so after frolicking in the snow for two hours, we were beginning to get very cold. But we just couldn't give up, so we completed all the checkpoints, which took another two hours. By that time we didn't much care for these extra points, as long as the tasks got done.
When I got home, I immediately made myself a nice warm cup of tea and hid myself under a blanket. My toes were quite frozen and it took almost 15 minutes to get fine motorskills back to my fingers. I felt very sorry for the koreans, because they had not prepared themselves for this kind of weather - neither of them had hats, one didn't have gloves and the other had only sneakers on.


And now a funny story that happened to me last night. It was about three o'clock when the phone rang. It was on my writing desk, so I got up from bed to pick up. I didn't know the number, but I still took the call. As it was in the middle of the night I was kind of half-asleep during the whole time. So it's nothing to wonder about, that even though the phone that rang, was my estonian phone, I still said "Hello!" when I picked up. A man's voice answered me and was speaking something that I didn't quite hear, so I asked: "What?". Then the man said: "Oh, you speak english?! Did you order a taxi already?" (or something like that). By that time I was very confused and just asked: "What?". Having heard that the man just said: "Ok, wrong number." and hung up. And I went back to bed. In the morning I thought I had dreamed the whole thing, but looking at my phone, I saw that it had all happened for real. So it seems that English has taken over my brain.
The moral of this story: don't call me in the middle of the night, because I will talk to you in a strange language! (this moral was mostly meant for estonian people :P)

Mari-Ann ja mikrolained

Ostsime endale viimaks mikrolaineahju. Ma panin talle nimeks Berta.

Unenäod on aga värvilised. Liigagi lausa. Esimene päev nägin, et läksime Ardoga Kuljusesse tantsima ja katseteks pidid nii poisid kui tüdrukud "Meri õue all" tantsima. Teisel päeval sain ma lapse, kes oli blond ja sinisilmne. Kolmandal päeval läksime Ardoga jälle Kuljusesse tantsima ning me tegime kukerpalle. Ja neljandal päeval (täna) olid tulnukad. Oh seda alateadvust küll!

Mati käis külas

See juhtus siis kui oli talv ja ma teadsin, et tuleb väga külm lumetorm. Kadrinas oli mul palju loomi ja ma kogusin nad kõik kokku ja viisin tuppa teki sisse. Välja jäi ainult hüljes, kes elas kuuri kõrval tünnis, millele oli jää peale tulnud. Õnneks oli keegi olnud piisavalt taibukas ja õhuaugud sisse teinud. Lumetorm tuligi ja nii külm oli, et ma istusin kasukaga toas oma loomakeste keskel. Aga kõik jäid õnnelikult ellu ja ilm läks ka soojemaks.
Läksin siis välja, et vaadata, mis hülgest on saanud. Ta oli täitsa elu ja tervise juures ja lõbus nagu alati. Mõtlesin, et nüüd tuleb ju kevad ja lõin rusikatega jääpuruks. Hülgel oli hea meel. Toimetasin siis veidi ja kui ma järgmine kord tünni vaatasin, siis oli Volli (Ardo vanemate koer, kes on väga suur) ka tünnis. Mõtlesin, et okei, las siis olla. Veidi aja pärast oli tünnis veel üks veidi väiksem musta värvi koer. Siis ma imestasin, et kuidas nad sinna küll ära mahuvad. Aga mahtusid. Ükskord läks siiski kitsaks vist ja Volli hüppas tünnist välja. Teine koer tema järel. See oli ka okei. Aga siis tuli hõljes ka takkajärgi ja see polnud enam hea minu arvates. Üritasin teda siis kinni püüda, et ta tagasi panna, aga kui ma lähemale läksin, siis ta hammustas mind. Jätsin ta rahule ja läksin mujale. Tünnist möödudes nägin, et hüljes oli seal olles pojad saanud, sest kaks väikest hülgepoega seal ringi ujusid. Varsti tulid nemad ka tünnist välja. Aga kuna nad olid väiksed ja ei hammustanud, sain ma nad kätte ja panin sinna tagasi. Sest nii oli õige.

***

Üks teine kord juhtus nii, et olid pulmad. Nimelt minu ja Eriku pulmad. Kogu värk toimus Salmes ja külalised olid kõik rahvariietes, enamik neist leekad. Minul oli aga ilus valge kleit ja Erik oli frakis. Kõik oli olemas, tseremoonia algamas, aga mina ikkagi veel kahtlesin, sest Erik meeldis mulle küll, aga ma mõtlesin siiski Ardo peale. Peale pikka kahtlemist ja viivitamist ütlesin ma Erikule siiski, et ma ei saa temaga abielluda, kuna ma tegelikult armastan Ardot. Ta oli siis veidike kurb. Siis ilmus rahva seest Ardo, kes oli ka frakis ja siis me mõtlesime, et kuna kõik on nagunii kohal, siis miks mitte siinsamas ja kohe abielluda. Mõeldud, tehtud. Samal ajal kui me seda otsustasime, oli Erik endale külaliste seast samuti uue naise leidnud ja me tegime topeltpulmad. Pidu oli suur ja uhke, kõik tantsisid ja laulsid ja lasid trepi käsipuudel liugu. Ja kõik elasid õnnelikult elupäevade lõpuni.

Kodustatud molekulid

Uus semester hakkas ja ühes sellega ka uued ka toredad õppeained. Näiteks:

Looma- ja taimefüsioloogia - potentsiaalselt huvitav kui tädi järgmine kord slaidid kaasa võtaks, kõvema häälega räägiks ja kui see ei oleks kell 8 hommikul.

Füüsikaline keemia - iga aine, mille nimetuses sisaldub "füüsika" on potentsiaalset ja üldjuhul ka väga reaalselt halb. Antud juhul rääkis harjutustunni tüüp sellest, kuidas universum tekkis ja kuidas moodle'is on kõik materjalid olemas. Kas me ülesandeid harjutasime? Ei, loomulikult mitte. Loengu vead seisnevad selles, et see kestab 2 ja pool tundi ja et see on kell 9 hommikul. Muidu on vist isegi kuulatav. Vähemalt esimesed tund aega.

Orgaaniline keemia II - kuna see loeng on kohe peale füüsikalise keemia oma, siis see toob justkui elule tagasi, tekitab tunde, et kõik pole veel kadunud, maailm on ikka ilus ja huvitav...ja et peale seda kui loeng on tund aega kestnud, tuleb ikka uni.
Ja siis on veel paar ainet, millega mul pole olnud veel "õnn" tutvuda.

Eile autoga maja ette pöörates sõitsin lumehange, sest ei pööranud välja. Aga kõik läks hästi. Pärast nägin aknast, et ühel tüübil läks ka samamoodi kui mul, mis tekitas sellise sooja tunde, et haa, ma polegi ainuke. Kahjurõõm on ikka kõige suurem rõõm.

Unes ma nägin, kuidas ma ühe mehe kogemata tükkideks lasin, kuna ta tahtis mind basuukaga lasta ja kuidas ma ei tahtnud siis enam Ardoga abielluda, kuna ta muutus paranoiliseks ja sujuvalt edasi läks ikka täiesti hulluks.

Kõik teavad, et kaamlil on siinkandis ainukesena telefon

Õues on nii külm, et selle kahe ja poole minuti jooksul, mil ma laborist koju tulin, jõudis mu nägu täiesti tundetuks minna ja kätel oli jube külm ja üldse oli lihtsalt niiinii külm, et ma peaaegu jooksin koju, kuna väljas olemine oli väljakannatamatu. Eriti kuna ma eelnevad mitu tundi pidin toimetama oma valgupuhastustoimetusi külmkapis, kus hoolimata sellest, et mul oli puhvaika seljas, oli ikka päris külm olla.
Külm tuul puhub ka akna vahelt sisse, mis on muidugi tavaline, sest suurema tuule korral puhub ikka. Aga täna on see tuul lihtsalt eriti külm.

***
Kõrbes toimus võidujooks. Võistlesid valge tiiger, lõvi, ninasarvik, hüään ja mina, kes ma olin ka miskine loom. Kõik võtted olid lubatud, et võita. Sellepärast olid meil ka relvad kaasas. Toimus mitu jooksu, kord võitis üks, kord teine. Nii jõudis kätte see viimane ja otsustav. See võidujooks toimus rajal, mille algus oli kaetud sellise vastiku paksu ja pehme liivaga, mille sees on eriti raske liikuda. Stardil pidi kasutama nn "äratõukekeppe", mille abil ennast kohalt ära tõugata, aga mida ei tohtinud eriti sügavale liiva sisse torgata. Tiiger, ninasarvik ja lõvi startisid eespoolt, kuna nad olid rohkem võitnud. Mina ja hüään startisime tagareast, kus oli eriti vastik.
Käis stardipauk. Esimesed kolm panid ajama, samas kui tagareast sai üpris kehva stardi. Järsku pöördus valge tiiger ümber ja lasi oma vibuga maha lõvi ja ninasarviku. Just enne suremist jõudis lõvi visata oma kirka tiigrile kõhtu. Meie hüääniga nägime oma võimalust ja spurtisime. Samal ajal võttis tiiger end kokku, tõmbas kirka kõhust välja ja jooksis edasi. Stardijoon paistis, kõik kolm olid ühel joonel...
Ja siis helises äratuskell.
Ma olin nii pettunud.

Jõud, millega keha mõjutab tuge või riputusvahendit

Analüütika oligi täpselt nii jube kui ma arvasin, sest mul õnnestus saada selline variant, kus olid kokku pandud just need küsimused, mida ma hästi ei osanud. Eksole tore kui asjad ei peta su lootusi.

Nüüd tuleb Füüüüüüüüüsika. Uskumatul kombel leidsin ma endast hunniku motivatsiooni füüsikaõppimiseks ja ma tegelesin sellega täna tublisti mitu tundi. Homme jälle! Sest ülehomme on eksam! Õnneks me saame eksami ajal materjale piilumas käia, sest muidu oleks see lihtsalt kirjeldamatult jubbbbbe.
Ma loodan, et kogu mu halb õnn kulus analüütika peale ära ja füsas veab küsimustega rohkem.

Peale kõige muu on mul varvas ka haige. Laupäeva hommikul ärkasin üles ja mu vasaku jala suure varba liiges oli päris valus ja raksus käies. Üsna huvitav. Siiamaani on ta selline, kuigi veits on paremaks läinud, kuna olen seda ravinud esiisade meetodiga - viinakompressiga.

Täna ma nägin unes, et me jäime Ardo ja Laura ja Karoliniga Prismasse (poodi) peale selle sulgemist ja tegime filmiõhtut - istusime patjadel ja sõime krõpse ja lasime alla liumäest, mis juhuslikult ka seal oli. Ja siis ma nägin unes, et mul oli kanakujuline veekeetja, aga see läks katki :(

Köhh

Me võistleme Ardo haige olemises. Või noh, tegelikult me moodustame eduka teatevõistkonna. See nädal oli Ardo haige, niiet oli nohu ja köha ja palavik ja täispakett ikka ning täna andis ta teatepulga mulle üle. Niiet nüüd olen mina haige ja Ardo terveks saamas. Ma küll mõtlesin, et äkki ma ei jää haigeks ja olin terve päeva laboris. Aga võib-olla poleks pidanud olema.
Ma loodan, et ma saan järgmiseks nädalaks ikka terveks, sest kolmapäeval ootab mind:

ARKi sõidueksam! (du-du-du-dummm)

Mu lootus läbi saada on see, et äkki tuleb lumetorm ja mul on hea vabandus koguaeg kahekümnega sõitmiseks.

Sel ja eelmisel nädalal veetsin ma kokku 13 tundi, et teha valmis rakendusstatistika kodutöö. Nõrganärvilistele ei soovita, kuna on suht närvesööv ja võib süüa närvid lihtsalt läbi. Kolmapäeval lasin kontrollida. Ainult üks asi oli vale. Saksess!

Täna ma nägin unes, kuidas ma teen oma sõidueksamit. Mul kästi autot parkida ja ma arvestasin kuidagi valesti ja hakkasin teisele autole otsa tagurdama. Eksamineerija käskis mul pidurdada, aga kui ma tahtsin seda teha, siis piduripedaali enam ei olnud. See lihtsalt kadus ära. Ja siis ma tahtsin käsipiduriga pidurdada, aga seda ka ei olnud. Ja siis oli paanika, kuna mul oli kiirust nii 5km/h ja oli totaalne "NOOOOOOOOOO" hetk.

Mängisime Ardoga just sõnamängu. Tema kaotas.

Viimnepäev läheneb

Täna ma nägin unes sellist asja:

Mina, Marit, Siim ja Ardo läksime taigasse matkama. Oli külm ja vihmane, aga mäed olid ilusad. Läksime mööda väikest rada, mis kulges kuristiku kõrval, mis langes 90-kraadise nurga all otse alla, oli väga sügav ja selle põhjas oli väike jõgi. Ardo ei kartnud sealt otse alla vaadata. Järsku ilmus meie kõrvale hunt, kellel oli jänes suus. Meid nähes pillas ta jänese maha. Ta oli minust ainult mõne meetri kaugusel ja ma kartsin natuke, aga mul oli suur jahipüss kaasas ja ma mõtlesin ka, et tema kardab mind ilmselt rohkem kui mina teda. Nii oligi. Me läksime edasi ja hunt läks metsa poole. Õhtuks jõudsime ühe metsamajkese juurde, mis oli mäe otsas. Mäe all ma nägin seda sama hunti. Seekord ma tulistasin teda, aga lasin kogemata hoopis rebase maha. Igaks juhuks lasin paar lasku veel, aga ei saanud pihta. Kohalikud ütlesid, et hundid on siin tavalised ja et ma ei peaks muretsema.

Järgmistel päevadel Siim ja Marit koguaeg vaidlesid ja kaklesid. Siim ütles siis ükskord, et talle ei meeldi need puud, mis seal olid, mille peale tuli Marit suure buldooseriga ja hakkas puid maha murdma. Kui Päris suur osa puudest oli maha murtud ja lagedat maad palju, tõdes Siim kurvalt, et puudega oli ikkagi ilusam.
Edasi toimus veel mingit möllu, mida ma enam hästi ei mäleta, aga point oli selles, et see oli nagu Siimu ja Mariti suur armulugu, ainult et nad ise sellest aru ei saanud, et nad armunud on; meie Ardoga küll saime ja olime juba üsna frustreeritud nende käitumisest. Kõige lõpus oli kaunis stseen ühel metsalagendikul, kus Marit ja Siim teineteisele vastu jooksid ja päike paistis ja võililled lendasid taustal nagu ilusas filmis ikka. Lõpp hea, kõik hea.

Uudiste poole pealt aga - Mari-Ann läks autokooli! Jah, sa lugesid õigesti. Nii see juhtus. Homseks lubab vahelduva pilvisusega ilma, aeg-ajalt võib sadada makarone ja pussnuge. Otsige ka teisi viimsepäevamärke.

Oligoloogid

Elu pole üldse nii ilus kui Ardot siin pole. Ma ei käinud täna kordagi väljas. Lihtsalt polnud tuju. Ma õppisin natuke mikromakrot, kuigi mul võttis päris mitu tundi aega hoovõtuks, enne kui ma päriselt õppima hakkasin. Makroökonoomika osa õppisin ära. Niivõrd-kuivõrd. Näiteks tean ma nüüd, kuidas kulumultiplikaatorit arvutada. Mis mul sellest kasu on? Mitte midagi.
Hommikul ma keetsin endale ise putru, sest Aimps on ka ära. Ja ma ei keetnudki piima üle ja täitsa hea puder tuli. Uskumatu, kas pole.
Õhtul vaatasin filmi "Apocalypto". Päris brutaalne oli. Lots änd lots off blaad ool õuver da pleiss. Ja siis oli üks koht, kus üks jaaguar pures ühe mehe nägu ja hammustas nii, et mehe kolju ja lõualuud nähtavalt murdusid teineteise küljest ja käis üsnagi orgaaniline raksatus. Teelele ma seda ei soovitaks :P

Kell on juba palju, aga ma ei viitsi magama minna. Kui Ardo on siin, siis mul pole probleemi kella üheteistkümne paiku magama minemisega, aga kui teda ei ole, siis voodi üksinda ei kutsu mind küll eriti.
Ma siis parem kirjutan, mida ma unes nägin eile. See oli nii, et maailma lõpp oli jälle. Seekord me olime Ardoga TTÜs. Aita jooksis meist mööda, ma nägin, et ta oli just juuksuris käinud ja ta näis olevat korraga paanikas ja õnnelik. Igatahes, me Ardoga hakkasime jooksma 6. korpuse ukse poole, et sealt välja saada. Aga siis Ardo ütles, et ta peab WCs käima ja läkski. Mina põrkasin aga Siimuga kokku, ütlesin talle, et mis ta passib, me peame välja saama. Samal ajal näitasid koridorides olevad ekraanid, mida maailmast parasjagu ära kustutatakse ja kui palju veel jäänud on. Kui mina vaatasin, siis kustutati parasjagu kuningad ja kuningannad ja umbes pool oli veel jäänud. Siimuga siis jooksime ja jõudsime uksest välja. Siis tuli mul meelde, et Ardo oli ju maha jäänud ja ma hakkasin talle järele minema. Aga ta tuli juba ise uksest välja ja järgmisel hetkel varises maja kokku. Üks buss ootas meid seal, mille Aita oli tellinud ja me läksime selle peale.
Järgmisel hetkel olime mingisuguses saalis, a la põrgu eeskojas, kus meil oli midagi viimse kohtupäeva vms taolist, kus hingi kaaluti. Kaalujaks ei olnud mingisugune jumal, vaid hoopis krahv Dracula oma täies hiilguses. Kaalu peale asetati kaks kirstu. Ühes olid põrgu hinged ja teises inimkonna hinged ja diil oli selline, et kui põrgu hinged kaaluvad rohkem, siis saab maailm edasi kesta. Õnneks nad kaalusidki rohkem ja Dracula ütles, et okei, võite tagasi minna nüüd.

Vot nii. Nüüd ma pean ikkagi magama minema, sest kõht hakkab tühjaks minema, aga on liiga hilja, et süüa.

UGA! UGA!

Biokeemia õuverlõud taaskord. Erinevalt Laurast ma oma vaiba sees nukleotiide ei näinud, küll aga õudusunenägu sellest, kuidas ma biokeemia praksi arvestust teen ja täiega feilin. Unenägu lõppes küll sellega, et me läksime mingite tüüpidega parkuuri tegema, aga see polnud enam oluline :P

Sellest on veel vähe, et täna kontrolltöö oli, homme on praksi arvestus, mida ma veel üldse õppinud pole. Ma üritasin vahepeal, aga mu aju saatis mu pikalt. See oli temast väga inetu, aga samas ma ei süüdista teda.

Juba linnukesed...

Keegi sai biokeemia kontrolltööl 94 punkti :D
Minu väike evil scheme hakkas tööle :D

Ma nägin täna unes, et me olime Ardoga abielus ja me läksime mingil põhjusel abielunõustaja juurde. Seal majas, kus see kabinet oli, olid sellised rõsked, niisked ruumid, kus värv hakkas seintelt maha kooruma. Me nägime seal Erkkit, kellel läks süda pahaks. Ta tundus suht juua täis olevat. Selle peale läks ka minul süda pahaks. Siis me rääkisime selle nõustajaga ma-ei-mäleta-millest ja siis läksime koju. Me võtsime endale koera, kes alguses oli selline kuldse retriiveri kutsikas, mingil hetkel muutus ta millekski musta värvi spanjeli ja puudli vahepealseks. Ta oli nunnu. Aga ta ei söönud meie mööblit ära. Meil oli roheline diivan ja me vaatasime telekast mingit seebikat ja mina tegin põrandal spagaati. Fancy that.

Muidu käisin täna laboris ja otsisin III rühma katioone taga. Mõned leidsin kah.

Aga kevad on südames küll :)

Hakkas jälle peale

Kool hakkas jälle pihta ja oi kui mõnusaid aineid meil sel semestril on. Mõnnamõnnamõnna kohe.

1. Filosoofia - kui ma meie õppejõudu esimest korda nägin, torkas mulle kohe silma tema kahetsusväärne sarnasus Harry Potteri filmist tuntud Peter Pettigrew'ga. Või noh, üldse selle näitlejaga, kes teda mängib. Need, kea näinud on, teavad, et see pole eriline kompliment. Esimesest loengust võis järeldada, et ta suht vihkab teadlasi ja keemia pole üldse mingisugune teadus; filosoofia on elu ja filosoofid ennast kiitmast ei väsi; maailm on iseorganiseeruv jne. Talutavam kui õigusõpetus, aga mitte eriti lemmik.

2. Mikro- ja makroökonoomika - minu õudusunenägu sai tõeks. Loengus ma olin isegi tubli, esimesed kolmveerand tundi ma isegi konspekteerisin ja kirjutasin mingeid majanduse mõisteid vihikusse, aga siis hakkas ta rääkima midagi sellest, et kas on aega magustoitu süüa ja siis mu mõte läks uitama, eksis metsa ära ja enam tagasi ei tulnudki. Harjutustund või "seminar" nagu seda nimetatakse, oli suht nõme nagu. Mingi tädike tuli ja rääkis meile, et me peame hakkama iga päev Äripäeva lugema ja ta annab mingid kohustuslikud artiklid sealt jne. Siis oli mul täpselt selline tunne et NOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO. Ainuke ajaleht, mida ma vähem meelsamini loeks, on Kesknädal. Tõsiselt. See on veel halvem kui õigusõpetus, see on nagu APPIAPPI. Mitte et see raske oleks, ei, see on isegi suht lihtne, aga ma lihtsalt nii südamest vihkan seda.

3. Keemiainformaatika - unenägu kuubis. Eile oli loeng. Tubli üliõpilasena hakkasin ma alguses kuulama, aga selle õppejõu hääl ja rääkimisviis väga soodustasid uitmõtteid, niiet enne kui ma arugi sain, oli mu mõte jälle minema uidanud. Ma küll hoiatasin teda, et vaata, mis eelmine kord juhtus, kui sa metsa ära eksisid, aga ta ei kuulanud. Ja läinud ta oligi. Viimased tund aega veetsin ma taas joonistades. Täna hommikul harjutustunnis seda kahjuks teha ei saanud, sest me olime arvutiklassis ja raamatukogutädi rääkis ja rääkis ja rääkis...ja tool oli pehme ja tuba oli soe ja hommik oli nii varajane ja uni oleks olnud nii magus...

Need on need "põnevemad" loengud, mis meil on. Teistel ainetel pole nendele midagi vastu panna :D

Varsti tuleb ülevaatus ka ja me tantsime muudkui Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja niimoodi n korda. See pole tegelikult halb, tantse on vaja puhastada jne, aga natuke tüütu ikka. Eelmine trenn me pidime rahvariide seelikud ka selga panema trennis ja oh seda õnne - esimene koosseis tantsib punastega. Kui ma peale kahte tundi tantsimist selle pagana seeliku seljast võtsin, tundsin ma ennast kohe kümme kilo kergemana. Ausalt. Ma ei hakka parem kirjeldamagi neid piinu, mida ma tundsin selle seelikuga kaks tundi järjest tantsides.

Ma nägin ükspäev unes, kuidas ma olin kosmoselaevas ja veel seda, kuidas ma Andrus Veerpalu ja Frode Estiliga koos suusatasin. Ja Ardo ütles selle peale, et on nii ebaaus, et ükski minu unenägu ei alga umbes nii, et "olin koolis" või "olin kodus". :P Ma küll ei kurda :P





Homme juhtub midagi.

Ja kui ma suren, siis mu hing muutub bussikujuliseks külmkapiks

Nüüd ma leidsin lõpuks aega, et siia kirjutada. Mitte et mul aega muidu vähe oleks, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Ardo läks kooli just natuke aega tagasi ja Kirke tuleb umbes tunnikese pärast ja ma mõtlesin, et pole mõtet enam magama tagasi minna. Ja nüüd ma olengi üleval. Tsekkasin uude ÕISi, nägin, et minu 24 ainepunktikest on mulle ilusti laekunud. Jee. Tore oli vaadata kohe. Kaalutud keskhinne oli 4,75. Ma ei kurda :P

Eelmisel reedel oli kauaoodatud Lee kontsert, mis oli vahva. Muidugi, me tegime selleks lihtsalt niiiiiii palju proovi. Näiteks neljapäeva õhtul me tantsisime natuke üle viie tunni - kella 7st kuni poole üheni öösel välja. Ei usu, et jalad pärast päris läbi olid. Reedel ka olime juba kella ühest kohal ja muudkui tegime proovi. Õnneks läks kontsert ilusti. Rõhkudega tantsida oli veidi harjumatu, aga polnud hullu. Oma sõle tegin ma kahjuks katki. See oli mul nii kehva kinnitusega, et valgetelt rahvariietelt ta lihtsalt kukkus poole tantsu pealt ära. Õnneks ma leidsin ta üles, aga keegi oli sellele peale astunud ja kinnitus oli täiesti lömmis. Etenduse lõpuni laenasin ma õnnekombel üle jäänud Liisi sõlge, millega midagi ei juhtunud.
Pärast pidasime Hele sünnipäeva ja sõime torti ja värki. Teele oli ka seal ja filmis meie tantse ja pärast tuli ja sõi meiega torti ka, sest ta oli ikkagi täitsa oma. Ma küpsetasin selleks ürituseks terve portsu viineripirukaid. Selleks ajaks kui ma üles peosaali jõudsin, nägin ma nelja pisikest leekat kõhuli laua peal kahe suupoolega minu pirukaid hävitamas. Kiire tegutsemisega suutsin kindlustada endale kaks tükki enne kui nad kõik kadusid väikeste kõhtu.
Pärast veel Juhan mängis meile tantsuks, aga me väga kaua seal ei olnud, sest Ardo ei jaksanud enam tantsida ja siis me läksime koju ära.


Ma olen viimasel ajal lausa igal ööl unenägusid näinud, mis on mul hommikuks ka meeles. Nagu tavaliselt, on üks veidram kui teine, aga üks neist ületas lihtsalt kõik ootused. See oli nii:
Maailma lõpp oli saabumas ja kõik teadsid seda. Sellepärast oligi hästi vähe inimesi liikvel, kõik oli väga vaikne. Asi oli nii, et peale surma läksid inimeste hinged ühte kohta/mingisse metsa ja muutusid bussikujulisteks külmkappideks. Need olid sellised valged nagu külmkapid, ainult et bussikujulised, sellised vanade veneaegsete busside kujulised, ainult et rataste asemel olid meil jämedad metallist jalad, sellised labajalaga ja alt siledad. Need hinged, kes olid juba ammu surnud, nemad olid sellised tõsised ja hallid ja vanad, aga äsja surnud hinged oli vallatud ja ajasid üksteist taga ja tegid igast lollust. Niisiis, need vanad otsustasid siis, et aeg on käes ja maailma lõpp peab tulema. Nad moodustasid kõikidest bussikujulistest külmkappidest sellise faalanksi ja hakkasid aeglaselt sammudes tulema. Nad marssisid kõik ühes rütmis ja maa nende all läks nagu resonentsi ja hakkas võnkuma ja nad hävitasid kõik, mis nende teele jäi ja nende taga oli tühi rusudes väli.
Mina teadsin ka, et maailma lõpp tuleb. Ma vaatasin oma aknast välja ja kõik oli lihtsalt nii vaikne. Päike loojus ja see oli kõige ilusam ja värvilisem päikeseloojang, mida ma iialgi näinud olin. Ma mõtlesin, et sellest ma pean küll pilti tegema, võtsin oma fotoka ja läksin õue. Minu maja kõrval, seal, kus on muruplats, oli rohi väga kõrgeks heinaks kasvanud ja seal ma siis olin ja tegin pilti. Siis ma istusin sinna kõrte sisse maha justkui taibates oma tegevuse mõttetust. Ja viimane pilt oli selline väga eepiline - päike loojub, mina istun kaugusse vaatava pilguga kõrrepõllul ja kaugemalt tulevad bussikujulised külmkapid.

Marit pidi ennast pooleks naerma kui ma talle rääkisin ja Ardo arvas, et ma valetan, sest tema meelest on võimatu sellist asja unes näha :P
Marit arvas ka seda, et selline hingede rändamise teooria teeb isegi Ermannile silmad ette, sest draakoneid ja sinisilmseid jumalaid suudab igaüks välja mõelda, aga eks sa proovi tulla bussikujuliste külmkappide peale :P

Teised unenäod, mida ma nägin, ei olnud nii põnevad, nad tunduksid igavad bussikujuliste külmkappide kõrval, niiet nendest ma ei räägi.

Ahjaa, mul õnnestus vahepeal endale põlvetrauma ka saada. Reedel proovis Üle veed tantsides olid minu ja Oti põlvede kiirusvektorid vastassuunalised, kuid hoolimata sellist kohtusid nad täiskiirusel poole tee peal. See oli niii valus, aga veider oli see, et valus oli ainult mul, Ott isegi ei saanud aru, et midagi oleks juhtunud. Alguses läks mu põlv kollakaks, siis roheliseks, siis siniseks ja nüüd on ta tumelilla. Ta on mingi veider ka. Muidu pole eriti häda midagi, valus on ainult kükitada ja tantsides ta üldiselt tunda ei anna, aga hakkab rõvedalt valutama siis, kui ma jälle seisma jään :S Väga veider isiksus.

Praegu on all, sööb köögis.