Viimnepäev läheneb

Täna ma nägin unes sellist asja:

Mina, Marit, Siim ja Ardo läksime taigasse matkama. Oli külm ja vihmane, aga mäed olid ilusad. Läksime mööda väikest rada, mis kulges kuristiku kõrval, mis langes 90-kraadise nurga all otse alla, oli väga sügav ja selle põhjas oli väike jõgi. Ardo ei kartnud sealt otse alla vaadata. Järsku ilmus meie kõrvale hunt, kellel oli jänes suus. Meid nähes pillas ta jänese maha. Ta oli minust ainult mõne meetri kaugusel ja ma kartsin natuke, aga mul oli suur jahipüss kaasas ja ma mõtlesin ka, et tema kardab mind ilmselt rohkem kui mina teda. Nii oligi. Me läksime edasi ja hunt läks metsa poole. Õhtuks jõudsime ühe metsamajkese juurde, mis oli mäe otsas. Mäe all ma nägin seda sama hunti. Seekord ma tulistasin teda, aga lasin kogemata hoopis rebase maha. Igaks juhuks lasin paar lasku veel, aga ei saanud pihta. Kohalikud ütlesid, et hundid on siin tavalised ja et ma ei peaks muretsema.

Järgmistel päevadel Siim ja Marit koguaeg vaidlesid ja kaklesid. Siim ütles siis ükskord, et talle ei meeldi need puud, mis seal olid, mille peale tuli Marit suure buldooseriga ja hakkas puid maha murdma. Kui Päris suur osa puudest oli maha murtud ja lagedat maad palju, tõdes Siim kurvalt, et puudega oli ikkagi ilusam.
Edasi toimus veel mingit möllu, mida ma enam hästi ei mäleta, aga point oli selles, et see oli nagu Siimu ja Mariti suur armulugu, ainult et nad ise sellest aru ei saanud, et nad armunud on; meie Ardoga küll saime ja olime juba üsna frustreeritud nende käitumisest. Kõige lõpus oli kaunis stseen ühel metsalagendikul, kus Marit ja Siim teineteisele vastu jooksid ja päike paistis ja võililled lendasid taustal nagu ilusas filmis ikka. Lõpp hea, kõik hea.

Uudiste poole pealt aga - Mari-Ann läks autokooli! Jah, sa lugesid õigesti. Nii see juhtus. Homseks lubab vahelduva pilvisusega ilma, aeg-ajalt võib sadada makarone ja pussnuge. Otsige ka teisi viimsepäevamärke.