Ajugümnastika

Mõista, mõista, mis see on?

Can you guess what this is?

Kikilips, mis teeb mehe šikiks?

A bowtie?

Üldsegi mitte, see on hoopis spiro[2.2]pentaan.

Nope, not even close, this is spiro[2.2]pentane.

Õppisime täna stereokeemia tunnis bitsükleid ja spiroühendeid nimetama. Tõeliselt põnev oli. Kohati nagu tundus, et need, kes reegleid välja mõtlesid, olid tol hetkel vist küll purjus. Küll keemia on põnev!

Today in stereochemistry we learned how to name bicyclic and spiro compounds. Really interesting stuff. From time to time it seemed like the people who invented the rules for it, must have been drunk at the time. Chemistry is exciting!

Elektronid liiguvad

Orgaaniline keemia on. Ta tuleb homme. Ja imelik on see, et mul on tunne, et ma olen õppinud ära kõik, mida mul vaja teada oleks ja mu ajud ei kärssagi. Sest nii uskumatu kui see ka pole, on orgaanika tegelikult täitsa loogiline. Nii paljugi, et ma ei pea kõike lihtsalt pähe tuupima, vaid võin lubada endale õige vastuseni jõuda loogiliste järelduste teel. Mis on vahelduseks tore. Kui mulle vaid meelde jääks, kuidas piperidiin ja pürimidiin välja näevad, siis oleks kõige toredam. Siis ma saaks neile tänaval tere öelda, kui nad mulle vastu peaks tulema.

Minu mitte-keemilisest elust niipalju, et seda pole viimastel päevadel eriti palju olnud. Säreveres käisin. Vaatasime Kirkega hobuseid ja mängisime liivakastis. Siis sõitsin tagasi, sest väljas läks külmaks ja minu plaanitud õuesõpe ei toiminud enam eriti. Ardo väänas jala välja, see on nüüd kole ja paistes. Täna ta tahtis veel jalgpalli mängima minna sellisena, aga ma keelasin selle ära. Ta oli kurb. Selline on elu.

Ootan juba 11. juunit, sest siis lõppevad mu piinad. Ardo omad ka.

P.S
Anna andeks, Teele, et mu blogi nii roosa on.

Lumekirbud

Ma olen kolmandat õhtut üksinda kodus. Üksinda selles mõttes, et Ardot ei ole. Mõnel on siin rebaste nädal ja pidu igal õhtul. Maritiga meenutasime, et alles oli Ardo rebane ja meie retsisime teda...ja alles see oli, kui me ise rebased olime... Me jõudsime järeldusele, et me oleme nii vanad juba.

Täna ma õppisin palmikut kuduma. Või siis noh, õppisin uuesti. Tuleb välja, et ma olen seda kunagi osanud, sest selle tunnistajaks on üks päris suur proovilapp mu käsitöösahtlis, mis on säilinud "vanadest headest" põhikooli käsitöötundidest. Igal juhul, nüüd ma õppisin selle uuesti ära ja punusin mõned oma uutesse oranžidesse villastesse sokkidesse, mis on küll veel pooleli.

Kui tänastest õppimistest veel rääkida, siis ma õppisin täna ka DNAd eraldama. Päris lahe oli. Ma arvan, et mu kõige lemmikum osa oli see, kui miskine rakuplöga sadenes välja ja see oli selline tatine klimp eppendorfi põhjas ja siis ma sain selle hambaorgiga välja koukida. Kas saab ülde midagi lahedamat olla? Ma arvan, et mitte.

Ma ei saa aru, mida me eile trennis tegime, et mu lihased täna nii valutavad. Müstika lihtsalt. Ma tantsisin sünnipäevatantsus seekord Karinile meest, kuna Ardot ei olnud ja naiste osa ei pakkunud enam pinget. Nähtavasti need meeste liigutused ei nõustunud minuga eriti.

Tuhat ruutmillimeetrit füüsikat

Üks meetod on kõige uuem! Kotranslatsiooniline translokalisatsioon! Ehk teisisõnu valgu sünteesiga samaaegne ümberpaigutumine.

Üldiselt on füüsika. Füüsika praks, füüsika ülesanded, füüsika loengud, kodus on füüsika, koolis on füüsika, füüsika on igal pool. Homme on füüsika kontrolltöö, mis koosneb ühest ülesandest. Bingo loto. Kui veab, siis on jee ja kui ei vea no siis ei vea. Täna oli plaanitud füüsika õpiõhtu, aga kuna mul lõunast saati on lihtsalt kirjeldamatu peavalu, siis ma olen suurema osa ajast diivanil lamanud ja surnut mänginud. Sest nõnda oli lihtsam. Õnneks on homme poolteist tundi geenitehnoloogia loengut, millal asjad selge(ma)ks teha endale.

Muidu on tore. Laboris on ka vahva. Teisipäeval algas tõsielusari Mari-Ann ja Mutantbakterid. Eile panin nad kasvama ja tänaseks olid nad arenema hakanud. Aga ma tõstsin nad külmkappi. Liiga palju head asja ka ei saa.

Autokool hakkab ka ära lõppema. Eile oli viimane sõidutund enne eksameid. Käisin pimedas maantee peal sõitmas. Pime oli. Auto sõitis kiiresti, aga kraavi ei sõitnud. Tegin oma elu esimese möödasõidu. Rebast nägin ka. Ta jooksis üle tee, kui ma esimest korda kaugtuledele ümber lülitusin. Tema jäi ellu ja mina jäin ellu.

Lõpetuseks kolm tunnust, mille järgi aru saada, et su aju töötab keemia lainetel:

1. Kuuldes fraasi "nende vahel on keemiat", kangastub sul esimesena pilt kahest inimesest, kes istuvad teine teisel pool laborilauda ja nende vahel on kõiksugu lahuseid ja kolvikesi jms.
2. Nähes füüsika valemit I=ml2(ruudus), mõtled sa esimesena sellele, mis huvitav ühik võiks olla ruutmilliliiter
3. Sa pead oma lemmiklõhnaks kloori vm taolise ühendi lõhna, mis keskmisele inimesele ei meeldi

Mmm...kloori lõhn. Marit ütles, et kui minu kallal peaks eutanaasiat tarvitama, siis ta nüüd teab, kuidas mulle kõige rohkem meeldiks surra. :P

Kuidas saab moos kommi sisse?

Täna oli koolis tore. Ma poleks seda arvanudki, sest täna oli kaks füüsikat ja molekulaari kontrolltöö ka veel pealekauba. Aga ikkagi oli kuidagi tore. Mulle meeldis tänane molekulaari loeng, kus üks onu rääkis meile tsütoskeletist. Ma avastasin, et tsütoskelett on lahe ja huvitav. Mikrotuubulid olid kõige toredamad. Keegi e tea väga täpselt, mis nende sees on, aga pildi peal nägid need välja sellised punased tombukesed. Mina pakkusin välja, et see on moos. Laura arvas, et kindlasti maasikamoos. Elu on magus.

Füüsikas rääkis õppejõud natuke sellest, et kui keha mass on piisavalt suur ja raadius väga väike, siis isegi valgus ei saa selle pealt minema ja ongi must auk. Näiteks kui Maa oleks must auk, siis tema raadius peaks olema 2 cm. Ta rääkis sellest teemast nii, et kui keegi elaks musta augu sees ja üritaks valgussignaali saata, siis see "kukuks" tagasi nagu kivi. Ja siis ma kujutlesin ette, kuidas pisikesed inimesed elavad seal tillukesel 2cm raadiusega planeedil ja vilgutavad oma taskulampidega ja siis need, kes tesel pool elavad, näevad seda, sest valgus kukub sinna tagasi. Siis saaks Aafrikasse morsega sõnumeid saata.

Lõpetuseks veel minu lemmikvideo:

Kinesiin on minu lemmik.

UGA! UGA!

Biokeemia õuverlõud taaskord. Erinevalt Laurast ma oma vaiba sees nukleotiide ei näinud, küll aga õudusunenägu sellest, kuidas ma biokeemia praksi arvestust teen ja täiega feilin. Unenägu lõppes küll sellega, et me läksime mingite tüüpidega parkuuri tegema, aga see polnud enam oluline :P

Sellest on veel vähe, et täna kontrolltöö oli, homme on praksi arvestus, mida ma veel üldse õppinud pole. Ma üritasin vahepeal, aga mu aju saatis mu pikalt. See oli temast väga inetu, aga samas ma ei süüdista teda.

Juba linnukesed...

Keegi sai biokeemia kontrolltööl 94 punkti :D
Minu väike evil scheme hakkas tööle :D

Ma nägin täna unes, et me olime Ardoga abielus ja me läksime mingil põhjusel abielunõustaja juurde. Seal majas, kus see kabinet oli, olid sellised rõsked, niisked ruumid, kus värv hakkas seintelt maha kooruma. Me nägime seal Erkkit, kellel läks süda pahaks. Ta tundus suht juua täis olevat. Selle peale läks ka minul süda pahaks. Siis me rääkisime selle nõustajaga ma-ei-mäleta-millest ja siis läksime koju. Me võtsime endale koera, kes alguses oli selline kuldse retriiveri kutsikas, mingil hetkel muutus ta millekski musta värvi spanjeli ja puudli vahepealseks. Ta oli nunnu. Aga ta ei söönud meie mööblit ära. Meil oli roheline diivan ja me vaatasime telekast mingit seebikat ja mina tegin põrandal spagaati. Fancy that.

Muidu käisin täna laboris ja otsisin III rühma katioone taga. Mõned leidsin kah.

Aga kevad on südames küll :)

Nikotiinamiidadenosiindinukleotiidfosfaat ja tema lõbusad sõbrad

Appi!

Mu pea on biokeemiat ääreni täis. Nii täis, et varsti hakkab see üle ajama, evolutsioneeruma; nad ühinevad omavahel kasutades ATP hüdrolüüsil vabanevat energiat ja moodustavad suure globulaarse süsteemi. Siis hakkab see värgendus ajama alfa-heeliksi kujulisi juuri, kõigepealt minu ajju ja siis üle kogu keha, kuni lõpuks on minu teadvus täielikult alla surutud ja jäänud on ainult Biokeemia. Ja siis ta vaatab välja läbi minu silmade ja räägib biokeemia keeles ja keegi ei saa enam midagi aru (peale nende, keda see on veel vallutanud). Ja siis on kõik.



Näete nüüd, mis võib juhtuda kui inimest sunnitakse liiga palju õppima.




Okei, tegelikult keegi ei sundinud, ma tegin seda ise vabatahtlikult.
Mis on isegi veel hirmsam.

Täna on teisipäev

Eile oli päris hea päev koolis. Või noh, laboris vähemalt. Filosoofia oli huvitav, aga väsitav. Peale pikka arutelu jõuti järeldusele, et munad on ikkagi mädad ja värskeid mune pole üldse olemas. Aga anorgaanika laboris oli mul nii täpne päev. Minu kolme korra tiitrimise kõige suurem ja kõige väiksem tulemus erinesid ainult 0,04 ml võrra. Ülihea lihtsalt. Noh, okei, oli ka üks kord, see neljas, mis tegelikult oli kolmas, kus ma õigesse alasse jõudes tahtsin kraani väiksemaks keerata, aga keerasin kogemata hoopis rohkem lahti ja siis õige hetk voolas sorinal koonilisse kolbi. Ja siis ma otsustasin uuesti teha. Aga teised asjad tulid ka ilusti välja.

Nädalavahetusel käisin Ardoga Tamsalus. Seal oli nii vahva. Freddi oli nii armas ja Volts oli ka sõber, sest ma enam ei kartnud teda üldse. Ma olen nüüd lõplikult aru saanud, et kuigi ta näeb välja suur ja hirmus, on ta tegelikult väga õrna hingega :P Freddi aga ainult magas või mängis või kui meie sõime, siis istus laua ääres ja vaatas meile sellise näoga otsa, nagu ta poleks mitu päeva söönud :P Aga me ei läinud õnge. Muul ajal ta näris kõike - käsi, varbaid, mängukarusid...misiganes haaramisulatuses oli :P

Ahjaa, ma tegin endale veel pildiblogi, kuhu ma kavatsen lisada pilte oma roosast maailmast. See asub siin.

Mõnel tuleb varsti koolivaheaeg. Aga minul tuleb biokeemia kontrolltöö. Jippiiijee.

Küll on kena

Jou.

Pole siia ammu kirjutanud, sest ma ei viitsinud. Austriast olen juba ammu tagasi. Reis oli väga lahe. Palju pidi küll bussiga sõitma, aga muidu polnud hullu. Esinemine läks ka kenasti. Mul tulid küll esimese tantsuga rõhud lahti ja ma ei saanud neid enam hästi kinni, aga lõpuks ikkagi sain ja edasi läks juba kenasti :P Süüa sai ka korralikult. Magu venis neli korda suuremaks selle ajaga :P
Aga lund oli palju. Ja sadas aina juurde. Täiuslik jõuluilm oli pidevalt :P

Uus lemmiklinn on Salzburg.




























Kuidas saakski seda mitte armastada?

Eelmine nädalavahetus pidasin sünnipäeva ka lõpuks. See oli ka vahva. Sain kingituseks Twisteri ja siis me väänasime seal ennast põhjalikult :P Ühesõnaga lõbus.

Täna oli täispikk päev. 10st hommikul 17.30ni, sealhulgas 2x90 minutit biokeemiat. "Kergelt" väsitav. Biokeemia on väga huvitav muidu, aga nii palju informatsiooni ja võõraid sõnu pooleteise tunni sisse pressitult väsitab ikka ära küll.

Päeva sõna: müofibrill. Hakkas kummitama. Aga see-eest on mõnus harjutus suulihastele. Proovige öelda. Müofibrill. Oi mis kontraktsioonid! Kas tunnete, kuidas aktiin poeb müosiinide vahele.. Mis saaks olla veel toredam.
Sarkoplasmaatiline retiikulum on ka tegelt päris tore.

Okei, biokeemia üledoos.


Tegelikult on keemia vahva ;)

Hakkas jälle peale

Kool hakkas jälle pihta ja oi kui mõnusaid aineid meil sel semestril on. Mõnnamõnnamõnna kohe.

1. Filosoofia - kui ma meie õppejõudu esimest korda nägin, torkas mulle kohe silma tema kahetsusväärne sarnasus Harry Potteri filmist tuntud Peter Pettigrew'ga. Või noh, üldse selle näitlejaga, kes teda mängib. Need, kea näinud on, teavad, et see pole eriline kompliment. Esimesest loengust võis järeldada, et ta suht vihkab teadlasi ja keemia pole üldse mingisugune teadus; filosoofia on elu ja filosoofid ennast kiitmast ei väsi; maailm on iseorganiseeruv jne. Talutavam kui õigusõpetus, aga mitte eriti lemmik.

2. Mikro- ja makroökonoomika - minu õudusunenägu sai tõeks. Loengus ma olin isegi tubli, esimesed kolmveerand tundi ma isegi konspekteerisin ja kirjutasin mingeid majanduse mõisteid vihikusse, aga siis hakkas ta rääkima midagi sellest, et kas on aega magustoitu süüa ja siis mu mõte läks uitama, eksis metsa ära ja enam tagasi ei tulnudki. Harjutustund või "seminar" nagu seda nimetatakse, oli suht nõme nagu. Mingi tädike tuli ja rääkis meile, et me peame hakkama iga päev Äripäeva lugema ja ta annab mingid kohustuslikud artiklid sealt jne. Siis oli mul täpselt selline tunne et NOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO. Ainuke ajaleht, mida ma vähem meelsamini loeks, on Kesknädal. Tõsiselt. See on veel halvem kui õigusõpetus, see on nagu APPIAPPI. Mitte et see raske oleks, ei, see on isegi suht lihtne, aga ma lihtsalt nii südamest vihkan seda.

3. Keemiainformaatika - unenägu kuubis. Eile oli loeng. Tubli üliõpilasena hakkasin ma alguses kuulama, aga selle õppejõu hääl ja rääkimisviis väga soodustasid uitmõtteid, niiet enne kui ma arugi sain, oli mu mõte jälle minema uidanud. Ma küll hoiatasin teda, et vaata, mis eelmine kord juhtus, kui sa metsa ära eksisid, aga ta ei kuulanud. Ja läinud ta oligi. Viimased tund aega veetsin ma taas joonistades. Täna hommikul harjutustunnis seda kahjuks teha ei saanud, sest me olime arvutiklassis ja raamatukogutädi rääkis ja rääkis ja rääkis...ja tool oli pehme ja tuba oli soe ja hommik oli nii varajane ja uni oleks olnud nii magus...

Need on need "põnevemad" loengud, mis meil on. Teistel ainetel pole nendele midagi vastu panna :D

Varsti tuleb ülevaatus ka ja me tantsime muudkui Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja niimoodi n korda. See pole tegelikult halb, tantse on vaja puhastada jne, aga natuke tüütu ikka. Eelmine trenn me pidime rahvariide seelikud ka selga panema trennis ja oh seda õnne - esimene koosseis tantsib punastega. Kui ma peale kahte tundi tantsimist selle pagana seeliku seljast võtsin, tundsin ma ennast kohe kümme kilo kergemana. Ausalt. Ma ei hakka parem kirjeldamagi neid piinu, mida ma tundsin selle seelikuga kaks tundi järjest tantsides.

Ma nägin ükspäev unes, kuidas ma olin kosmoselaevas ja veel seda, kuidas ma Andrus Veerpalu ja Frode Estiliga koos suusatasin. Ja Ardo ütles selle peale, et on nii ebaaus, et ükski minu unenägu ei alga umbes nii, et "olin koolis" või "olin kodus". :P Ma küll ei kurda :P





Homme juhtub midagi.

Nõme keemia

Appiapppi, ma ei viitsi üldse õppida. Üldseüldse. Orgaaniline keemia oli vähemalt natukenegi huvitav, aga keemia alused on ikka niii igav. Ülesandeid ma isegi vist võib-olla oskaks, aga mõisteid peaks ka teadma ja mingeid asju seletada oskama jms. Seda läheb ka vaja, okei. Aga ma ei viiiiiiiiitsi.

Tehke midagi! Punkteerige!

Küll on tore olla pilv

Ma elasin oma esimese eksami õnnelikult üle. Käisime. Tegime. Ootasime ja eile olid tulemused juba väljas. 88 punkti sain mina, aga meie õppejõud on nii tore, et ta ütles, et need, kes 88-89 punkti said, võivad tulla temaga vestlema ja kui ikkagi teab viie peale, siis saabki viie. No täna hommikul ma siis läksin temaga vestlema. Mul oli töö muidu suht hea, paar näpukat ja aromaatsusega oli mingi suurem jama. No siis ta tegi mulle sinna ühe aromaatsuse ülesande ja noh, alguses oli küll täitsa tühi tunne, et seda asja ma küll ei mäleta. Aga siis minu imeliselt tore Loogiline Mõistus, kes on suured algustähed ära teeninud, võttis asja üle ja tegi ülesande õigesti ära.
Lopp oli üldse päris vahva, küsis mis ma edasi kavatsen teha ja rääkis, et ma võiks ikka sinna nende laborisse tulla sünteese tegema, et nad hakkavad mingit AIDSi ravimit seal tegema vms. Päris põnev isegi. Viis mind teaduslaboritesse ekskursioonile ka, kui ma ütlesin, et ma pole seal käinud :P Pärast küsis ta mult veel mingi küsimuse ja siis ma sain oma viie kätte. Jee :D

Teisipäeval on järgmine eksam. Keemia alused. Ja ma ei viiiiiitsi õppida. Päris õudne kohe. Selle niisama lebotamisega võib täitsa ära harjuda :P Nii mõnna on hommikul kaua magada.

Siimul oli ka vahepeal sünna ja Aimps tahtis talle väga kooki küpsetada. Siim siis käiski eile meil kooki söömas. Pärastpoole me vaatasime vanu Aseri laagri videosid ja Kaua Võibi ka ja naersime ennast ribadeks. Nii naljakas oli. Eriti Kaua Võib, kus oli üks koht, mida oli aegluubis täiega naljakas vaadata. Seal oli Konnapoisi pea suurelt esiplaanis samal ajal kui ta pööras ja kaamera liikus edasi Marti peale, kes oli veidi tagapool oma silmatorkavalt rohelise särgiga. Tema ka pööras parajasti ja ta siis veel pikad juuksed lehvisid nagu šampoonireklaamis ja kogu see stseen oli nagu actionfilmis, kus Konn nagu hakkaks just Martit tulistama või midagi. Me vaatasime seda veel ja veel ja oi kui naljakas see oli. Rääkides see pole nii naljakas, seda tuleb näha, et aru saada.
Peale selle oli veel Liisi tähetunni hetk, kus ta oli Mikuga eriti suures plaanis. Ja Siimu hetk oli siis kui ta oma inglikest lennutas ja oli täpselt selline tunne, et see väike tüdruk on kusagilt nööriga sinna riputatud, sest Siim hoidis teda sirgete kätega nagu ta ei kaalukski midagi :P

Agaa...

Lumi tuli maha! Lõpuks. Aga ma ei saa suusatama minna, sest suusad on Tamsalus. Ma jätsin nad üsna rahumeelselt sinna, sest noh...Tallinnas ju ikka lund ei saja. Nädalavahetusel pidin nad kätte saama, aga siis tuleb raudselt sula. See lihtsalt on nii. Alati.


Trallallaaa, trallallaa,
Varbad on nii kaugel, neid kätte ei saa.

Ikka veel.

Ma nägin täna unes oma orgaanilise keemia õppejõudu.
Kas see tähendab, et ma olen üleõppinud?
Ei.


See tähendab, et ma olen alaõppinud.





Appi.

Tere vana kere

Nädal on jälle peaaegu märkamatult möödunud. Mina enam haige ei ole, aga ma olin uskumatult osav ja suutsin ka Ardot nakatada samasse haigusesse, mis mul oli. Nädalavahetusel pidi ta oma sünnipäeva pidama, aga see jäi selle tõttu ära, et tal oli kõrge palavik. Me küll mõtlesime, et me võime Ardo voodiga keset tuba asetada ja tema ümber pidu panna, aga see jäi üldiselt ära. Mina, kes ma olin juba reedel Tamsallu sõitsin, sain vähemalt Ardo perega kohtuda ja kutsadega ka. Kõik olid täitsa toredad. Sellel nädalavahetusel on sünnipäeva teine katse. Loodab, et seekord läheb kõik õnneks.

Teisipäeval saime teada oma matanaali teooria töö hinded. Ma sain 100 punkti ja viie. Jee :D Ma olin tublisti õppinud ka ja selle ka täielikult ära teeninud. Kusjuures mitmed minu kursakaaslased kukkusid läbi selle töö. Vaesed nemad.

Mis siis veel? Orgaanilise keemia praksis sünteesisime see nädal m-dinitrobenseeni. Selle hais on üks kõige rõvedam hais, mis üldse olla saab. Erik ajas kallates seda natuke maha ja siis oli kõik jälle seda vastikut lõhna täis. Muide, see on väga mürgine aine. Kui me seda ära pühkisime, siis see vist söövitas nuustiku sisse suure augu. Ups. Meie eelmise korra eeter lõhnas tegelt ka jubedalt. Ma koukisin CaCl2, millega me olime seda värki kuivatanud, jäänuseid kolvist välja ja see oli ikka suht vastik, sest hais oli hingemattev. Ahjaa, poole tunni pealt sadasid sisse Polma, Karu ja Lopp (keda ma nägin vist esimest korda ilma valge kitlita). Karu tundis mu ära ja Polma tuli küsis mult, et mis ma teen. Ma ütlesin, et ma keedan dinitrobenseeni.
Järgmine kord me hakkame tegema bensoehapet. Lugesime selle juhendit ja esimene lause oli: segu kuumutada veevannis 3-4 tundi. Normaalne. Peab vist meelelahutust kaasa võtma järgmiseks korraks. Kolm tundi laevade pommitamist ikka ei mängiks.

Täna orgaanilise keemia tunnis me õppisime tundma ketoonide psühholoogiat ja saime teada, et ketoonil on kaksikelu. Keemia on intrigeeriv.

Joujoujou

Täna oli mul esimene praktikum. Me leidsime süsinikdioksiidi molaarmassi (mis siis, et me tegelikult seda teadsime) ja määrasime Mg massi reaktsioonis eraldunud vesiniku järgi. Mul tuli üsna normaalselt välja. Magneesiumi katse oli küll keerukama aparatuuriga, aga tuli paremini välja. Arvutusi oli ka vaja vähem teha. Esimeses ülesandes tuli ikka mitu lk tehteid ja tulemus tuli väga napika veaprotsendiga - 5,09%. Meil võib maksimaalselt olla 5% viga, aga ma oletasin, et see kõlbab kah. Nõme oleks ka nii väikse asja pärast uuesti tegema hakata. Ja seda arvu võib natuke allapoole saada ka komakohtadega arvutuste keskel. Igatahes tuleb see üle vaadata.
Ja kogu aja, mis ma arvutasin seal, siis ma rääkisin endaga. Kõva häälega. Vahepeal lihtsalt keegi küsis mult midagi ja siis ma seletasin ja siis ma hakkasin endale ka neid asju seletama ja nii see läks, et vahepeal ma seletasin vteistele, vahepeal endale. Aga vähemalt sai asi selgeks. Mõnikord on hea targa inimesega aru pidada :P

Kehalises ma täna ei käinud. Sest mul on köha. Ja nohu. Ja kurk ka valutas hommikul. Aga trenni ma loomulikult lähen ja interneti baaskursuse harjutustundi ei lähe. Õpin ise vahepeal. Nõme lihtsalt kui peab samal ajal kahes kohas olema. Aga antud juhul rahvatants võitis (loogiliselt :P).

Veel uut sõnavara:
Kineetik - see, kes liigub (kvargib) mööda koridore omades suurt kineetilist energiat.
Näiteks olen ma hommikuti tihti kineetik, sest ma kipun loengusse jõudma viimasel hetkel ja pean sellepärast kiirustama.

Külm kangeks on kohmetand meeled

Täna olid esimesed loengud, kus huvitav ka oli. Suht sissejuhatav jutt ja värk oli küll üleüldiselt, aga orgaanilises keemias meile räägiti vallatutest elektronidest, kes oskavad igasuguseid imelisi asju teha, olla korraga kahes kohas või üldse mitte kusagil ja muud sellist. Ja see on see tund, kus me hakkame amfetamiini sünteesima ;) Sest keemik peab kõike teadma!

Orgaanilise keemia praktikum järgnes sellele ja seal räägiti, mis meiega laboris juhtuda võib. Hullu iseenesest pole, sest meil on kõigest võimalus:

1. põlema minna
2. end söövitada millegagi
3. tekitada kuidagi muud moodi endale kemikaalidega kahju
4. veenid läbi lõigata (klaasnõu katkiminemise korral)
   

Tark laps mõtleb kindlasti sinna nimekirja veel asju juurde. Ja siis meie praktikumi tädi rääkis meile kõikide nõude ja värkide kasutusaladest ja nimedest. Neid oli palju ja igal imesugusel kolvil oli mingi imeliku saksa onu nimi. Kunagi jääb see mulle meelde ka.

Täna olin ma veel eriti asjalik ka. Hoolimata tühjast kõhust, läksin ma peale loenguid kõigepealt raamatukokku, kus ma sain kätte oma raamatukogu kaardi, millega ma siis ka õpikuid laenutasin. Mul läks hästi, kõiki õpikuid oli, mida ma tahtsin saada. Ma ei saa mainimata jätta kuivõrd optimistlikult näeb välja minu orgaanilise keemia õpik. See on VÄGA paks - seal on peaaegu 1200 lk. See on peaaegu A4 mõõdus ja üsna paksust paberist, mis teeb selle VÄGA raskeks (õnneks ei pea seda loengus kaasas kandma). Ja kõik see on inglise keeles. Positiivse külje pealt vaadates on seal vähemalt värvilised pildid :P
Nojah, siis ma sain veel mõned matemaatika õpikud ja ülesannete kogud, kus oli palju funktsioone (ja kuidas ma neid armastan...mnjah) ja palju palju integreerimist.

Igatahes, selle raamatuportsuga, mille põhimassi moodustas too keemiaõpik, lippasin ma spordihoonesse, et end kehalisse registreerida. Sain endale aja esmaspäevaks ja neljapäevaks ja ma hakkan sulgpalli mängima :)

Ja siis ma tulin jälle koju, kus on endiselt külm. Õhtul käisin veel Ardoga väljas ja pärast käisime veel Aimpsiga Kirket hoidmas. Kirkele väga meeldisid mu kollased ketsid ja ta uuris neid suure hoolega :P Ja pärast kui me ära hakkasime minema, siis ta hakkas nutma. Awwww...

Täna me (Kristjan, mina ja Erik) tulime innovatsioonilise idee peale TTÜ arendamiseks. Nimelt peaks peamaja ja loodusteaduste maja ühendama maa-aluse käiguga, sest jube kehv on ühest majast teise marssida, eriti kui väljas on selline ilm nagu praegu. Kristjani idee teleportatsiooniseadmetest oli ka päris tore, aga selle reaalsus pole nii tõenäoline.
Muide, nii võib täitsa hea vormi saavutada kui peab pidevalt mööda peamaja edasi-tagasi käima ja ka mujale loengusse marssima ja treppidest üles ronima. Nii meist saavad suured ja tugevad keemikud, kes jaksavad ka oma õpikuid käes tassida. ;)


Ma lihtsalt mainiks veel ära, et mul on ikka KÜLM. Väljas on külm ja toas on külm ja ma ei väsi sellel teemal kurtmast. Nii ma siin vaikselt roostetan.