Keerlevad, langevad

Mida rohkem sajab lund,
Tidilipomm,
Seda rohkem ajab lund,
Tidilipomm,
Akna alla hange.

Ikka veel on täiega palju lund, mis on superlahe. Oleme Ardoga Tamsalus ja siin on veel megapalju lund ja kogu aeg sajab juurde. Käisime eile kelgutamas ka ja saunas ja mängisime Munchkineid ka ja väga kihvt oli.

Õhtul lähme Ardoga kohalikule uusaastapeole, aga praegu ma veel õpin molekulaari, sest kes suudakski mõelda paremat ajaveetmisviisi kui translatsiooni, transkriptsiooni ja muude põnevate protsesside uurimine ja puurimine.
Kui me Tamsallu tulime, siis oli valida, kas ma võtan kaasa suusad või molekulaari õpiku, kuna nad kaaluvad umbes sama palju. Jah, loomulikult ma valisin molekulaari õpiku.


Ilusat uut aastat kõigile!

Kift nagu suure maja lift

Milline ilm! See on just täiuslik talveilm, enam paremaks minna ei saa. See on nagu nii hea, et mul on lausa kurb, kuna nii nii kahju on, et selline ilm ei keste terve talve ja et sel on kalduvus muutuda sopaseks lägaks.

Mul on hanged akna taga.

Ja homme ma hakkan õppima. Päriselt ka.

Muud midagi.

Close your eyes and think of England

Ime on sündinud! Ma tegin täna ARKis eksami ära ja nüüd jääb üle ainult oodata, millal load reaalselt valmis saavad. Oh seda õnne küll. See eksam oli üks jubedamaid asju, mida ma eales tegema olen pidanud, aga õnneks sai see läbi. Huh.

Teaduskonna jõulupidu oli eile. Teemaks oli "21. sajandi subkultuurid". Mina olin lilleline hipi. Seal oli märkimisväärselt suur populatsioon räppareid/hiphoppareid ja gootisid ja ka igasugu muid värvilisis ja mustvalgeid tegelasi. Muuhulgas oli esindatud ka ossindus kahe eesrindliku meeshinge poolt. Muidu oli vahva. Kuul oli kange, tantsujalg oli kerge ja lõpuks oli keel pehme.

Õues on võrratult külm. Täna ma mõtlesin, et tegelikult mulle meeldib, et nii külm on. See on kuidagi uskumatult mõnus, kuidas õhk on nii karge, pakane näpistab ja teeb nina punaseks ja paneb põsed õhetama. Ning siis on nii mõnus minna külmast õuest sooja tuppa ja juua tass sooja kohvi või teed (kuigi ma pean tõdema, et tänu hiljutisele haigusele ja sellega kaasnevale tee üledoosile, on tee suure osa oma populaarsusest kaotanud). Niisiis täna ma tõdesin, et ilma suhtes olen ma äärmustesse kalduv - mulle meeldib kui suvel on hästi soe ja talvel on hästi külm, mitte mingid vahepealsed nõmedused. Kõige halvem temperatuurivahemik on kusagil -2 kuni +14 kraadi Celsiuse järgi. Mis on juhuslikult ka temperatuurivahemik, mis on meil siinmail peaaegu kogu aeg. Go figure.

Aga homme on gängiga jõulupidu. Nii tore, nii tore, nii tore!

Aeg kaob, kontrolltööd jäävad

Aega on läinud, asja on ka saanud. Me oleme Ardoga taas tervise või enam-vähem tervise juures, mis minu puhul tähendab seda, et väga naljaka nalja või suure hulga külma õhu käest tulles langes ma korralikkudesse köhakrampidesse. Ma tahaks, et minu kopsus oleks ka need lahedad tähtede kujulised mehikesed nagu ACC reklaamis, kes kogu saasta ära koristavad.

Täna oli Lee jõulupidu. Jõuluvana käis ka ja puha ja oli kingitusi ja süüa ja tantsu ja tralli. Seekord olime me jagatud rühmadesse ja iga grupp pidi tegema loosiga võetud teemal etteaste. Meie gruppi eristas teistest see, et kui teistel oli ilusti ette valmistatud kava, siis meie mõtlesime oma asja välja mõni minut enne peo algust. Teemal "Lammaste jõulud laudas" esitasime me "lambad on siin ja lambad on sääl" tantsu, kusjuures Alo oli jõulupuu.

Viimane nädal käib muidu. On kontrolltöid, on prakse, on kaitsmisi, on õnneks ka loenguid, mis on ära lõppenud juba. Nt homme on mul ainult füüsika kell 8 hommikul, kus mul on vaja 3 tööd veel ära kaitsta. Mõnus.

ARKis kukkusin ühe korra juba läbi spidu, sest üks tädi ületas teed, aga ma ei näinud teda. Reedel jälle. Õudusunenägu nägin ka täna sõidueksamist. Seal ma tegin eksamit Kadrinas ja sõitsin ringi, paar viga tegin, aga mitte midagi hullu. Peale pooletunnist sõitu olin ma terve alevi läbi sõitnud ja eksam lõppeski sellepärast, et kusagile polnud enam sõita. Aga ma ikkagi ei saanud läbi, sest eksamineerija ütles mulle, et nii ikkagi ei sobi, ma peab Tallinnas eksamit tegema. Suht õnnetu.

Köhh

Me võistleme Ardo haige olemises. Või noh, tegelikult me moodustame eduka teatevõistkonna. See nädal oli Ardo haige, niiet oli nohu ja köha ja palavik ja täispakett ikka ning täna andis ta teatepulga mulle üle. Niiet nüüd olen mina haige ja Ardo terveks saamas. Ma küll mõtlesin, et äkki ma ei jää haigeks ja olin terve päeva laboris. Aga võib-olla poleks pidanud olema.
Ma loodan, et ma saan järgmiseks nädalaks ikka terveks, sest kolmapäeval ootab mind:

ARKi sõidueksam! (du-du-du-dummm)

Mu lootus läbi saada on see, et äkki tuleb lumetorm ja mul on hea vabandus koguaeg kahekümnega sõitmiseks.

Sel ja eelmisel nädalal veetsin ma kokku 13 tundi, et teha valmis rakendusstatistika kodutöö. Nõrganärvilistele ei soovita, kuna on suht närvesööv ja võib süüa närvid lihtsalt läbi. Kolmapäeval lasin kontrollida. Ainult üks asi oli vale. Saksess!

Täna ma nägin unes, kuidas ma teen oma sõidueksamit. Mul kästi autot parkida ja ma arvestasin kuidagi valesti ja hakkasin teisele autole otsa tagurdama. Eksamineerija käskis mul pidurdada, aga kui ma tahtsin seda teha, siis piduripedaali enam ei olnud. See lihtsalt kadus ära. Ja siis ma tahtsin käsipiduriga pidurdada, aga seda ka ei olnud. Ja siis oli paanika, kuna mul oli kiirust nii 5km/h ja oli totaalne "NOOOOOOOOOO" hetk.

Mängisime Ardoga just sõnamängu. Tema kaotas.

Pilvebaleriin

Meie esitlus rokkis! Me olime nagu täiega head. Õppejõud kiitsid ja puha. See oli selle semestri kõrghetk.

Päris kifft on olnud. Laboris oli ka tore. Tegin oma rakukestega toredaid asju. Lõhkusin nad ära ja uurisin valku, mis nende seest välja tuli. Põnev, onju.

Ma tahtsin täna Mustukesest pilti teha, aga ta oli uskumatult häbelik täna ja sellepärast mul ei õnnestunud normaalset pilti saada. Järgmine nädal proovin jälle.

Trennis me tegime klassikat eile. See ei ole just mu lemmik, kuna see tuletab mulle valusalt meelde, kui paindumatu ma olen. Tegelikult saaks kõik korda kui ma võtaks ära mõned alumised selgroolülid ja tõmbaks jala liigesest välja. Siis ma saaks tõsta jala tahapoole sama kõrgele kui Triinu ja võiks teha täiusliku viienda positsiooni.

Ardo sai täna märgi kätte. Tema oma on tammeokstega ja puha. 125 ikkagi.

Sooda

Ma olen sooda. Na2Co3. Sest homme on molekulaari esitlus ja ma kohe üldse ei taha seda teha, sest mu jutt on liiga pikk ja igav ja keeruline ja ma kardan, et õppejõud küsivad keerulisi küsimusi ja keegi meist kolmest ei oska vastata ja siis on piinlik. Laura arvas, et ta jääb homseks igaks juhuks haigeks, mille peale ma lubasin teda igaveseks kummitama tulla. Ta küll märkis, et ma ei saa teda kummitada kui ma veel elus olen, aga selle probleemi ma lahendaks nii, et ma lihtsalt tapaks end ära. Klassi ees. See oleks eriline. RNA polümeraasid I ja III jääks kõigile kauaks meelde.
Meie teine versioon oli see, et me tuleme kõik ikkagi kohale, aga esitluse lõpus laulaks lõbusa regilaulu RNA polümeraasidest. Sõnad paneks slaidile ja siis meie oleks eeslauljad ja kõik teised oleks koor. See oleks järjekordne viis meie teemat hästi meelde jätta.


Ma peaks tegelt ARKi eksamitega tegelema, aga Keemia ei anna mulle isegi aega, et selle peale mõelda. Uhh.

Kartulid su katusel

Eile ma käisin arsti juures, kuna mu kurk oli kohutavalt valus. Ma kartsin, et äkki angiin või midagi, aga tuli välja, et mingi viirus on hoopis mul kurgus moodustanud sellise vahva külakuhja ja siis mingid bakterid seal hängivad ka ja teevad pahandust. Sain rohtu ka. Kas see aitab, veel ei tea. Päris vastik on muidu praegu.

Autokooli lõpetasin ka ära. Nüüd on veel ARKi eksamid. Ma üldse ei taha. Aga lubasid tahaks. Ja autot tahaks ka...

Muud midagi. November on.

Läheb käest ära

Suht feil on. Ma ei jaksa enam õppida! Ma vajan motivatsiooniüritust! Õnneks see tuleb juba järgmisel neljapäeval. Aga siis tuleb kohe molekulaari seminari esitlus ka peale, niiet läheb jälle käest ära. Aga saame hakkama.

Füüsikute naljanurk:
Newtoni lemmiknipp peitust mängides: ta joonistas maha ruutmeetri suuruse ruudu, seisis sinna keskele ja keegi ei tundnud teda ära, kuna pidasid teda Pascaliks.
(Selgituseks neile, kes füüsikale tänaval tere ei ütle: 1 Pa=1N/m2 (üks Pascal on üks Newton ruutmeetris). Hahahahahahaaa)

Ma kunagi hakkan normaalseks.

November

Reedel oli Suur Lumi. Seda oli palju ja see oli nii ilus. Ma käisin väljas jalutamas ja tegin 6825 sammu. Ja nii ilus oli. Ja lumi oli. Oli. Nüüd on see muutunud Suureks Plögaks. Ja ükspäev ma vaatasin välja ja oli pilves ja puud olid raagus ja kõik oli hall ja masendav ja ma mõtlesin, et huvitav, miks see nii on ning siis meenus mulle, et ahjaa, november on. See seletas kõik.

Eile käisime Mardilaadal Aimpsi ja Memme ja Kirkega. Ma sain uue rahvariidevöö mustriga rahakoti ja suure toki värvilist lõnga. Aimps sai kampsuni. Pärast käisime veel Kristiines, kust ma sain endale uued kingad. Täna käisin tantsukursustel nendega, et neid sisse tantsida. Täitsa head olid. Õppisime tangot täna. Ma sain aru, et tango on päris keeruline tants.

Muidu on tegelt raske, sest õppima peab koguaeg. Füüsikat. Ja füüüsika on nõme. Ma teeks füüsikaga sama nagu Sünnipäevatantsuga, mida ma kirjeldasin eelmises postituses. Ja peale füüsika nõmeduse mul veel pea valutab ja väsimus on koguaeg peal. Tahaks ainult puhata kogu aeg.

Miks jõulud juba ei tule?

Geneetilised imed

Ükspäev molekulaari loengus räägiti meile vähist. Tuleb välja, et eestlased on konservatiivsed sigijad ja sellepärast on meil võrdlemisi palju vähihaigeid. Niisiis - selleks, et kindlustada oma lastele hea elu, tuleb lapsi saada neegriga! Või noh, kui neeger ei meeldi, siis on ilmselt sobilikud ka indiaanlased, eskimod, veidrate rahvuste esindajad Vaikse ookeani saartelt või eksootilised inimesed, kes on geneetilise tausta poolest võimalikult erinevad sinu omast.

Ma tahtsin veel öelda seda, et ma väga vihkan sünnipäevatantsu. Mul on sellest lihtsalt nii kõrini, et ma ei suuda seda isegi sõnadesse panna kui kõrini mul sellest on. Kui ma saaks, siis ma tapaks selle tantsu ära, ma pooks ta üles, raiuks tükkideks, põletaks tükid ära, kõrge rõhu all teeks tuhast kuubiku ja laseks selle õhku, paneks peale kanget hapet, lõhuks molekulid aatomiteks ja aatomid põrgataks omavahel kokku, et neist saaks mingid leptonid või müüonid või misiganes imelikud osakesed. Siis ma oleks rahul.
Peale selle tantsisime me täna ka litsitantsu. Elu on ikka ilus kui on olemas nii toredad tantsud.

Väljas on muidu ilgelt külm. Rämedalt külm lihtsalt. Ma ei mäleta, et kunagi nii külm oleks olnud. Täna sadas taevast midagi, mida hea kujutlusvõime korral võiks pidada lumeks.

Aapo. P. Toos

Mõnikord ikka juhtub. Juhtub see, et mõni meist kukub sõidueksamil läbi. Juhtub, kui sa lähed eksamile eeldades, et sa sõidad väikse autoga, aga saad hoopis sellise suure ja sa pole kunagi enne nii suure autoga sõitnud. Seda juhtub, kui sa ehmatad sellest ära ja lähed närvi ja ei oska enam isegi korralikult ringi läbida. Juhtub, kui sa igast veast rohkem närvi lähed ja sellest hakkab vigade arv eksponentsiaalselt kasvama, kuni sa sõidad peaagu otsa bussile ja jalakäijatele.
Halb päev oli.

Peale seda teisipäeva läks õnneks lõbusamaks. Kolmapäeval käis molekulaari loengut andmas üks tore mees Helsingist. Ta rääkis meile rakkude programmeeritud surmast ja ta tegi seda sellise häälega, nagu Surm ise räägiks. See oli selline hääl, nagu ta räägiks kusagilt sügavast koopast või teispoolsusest, sest see kõlas sügavalt ja süngelt. Loeng ise oli ka väga naljakas. Mitte et see oleks naljakas teema. Või siis noh, tegelikult ikkagi on. Sest et rakud on altruistlikud ja nad teevad enesetappu kui nad pöördumatult haigeks jäävad. Või siis teised rakud tapavad nad ära. Siin ei ole enam päkapikke ja lillehaldjaid, see on tõsine asi. Ja minu väga tõsine skemaatiline joonis antud teema kohta.

Täna oli füüsikas ka lõbus. Me alustasime elektri teemadega ja siis õppejõud tegi meile näidikatseid ja võrdles neid õudusfilmidega. Näiteks hõõrus ta õhukest kilekotti oma villase kampsuni vastu ja siis see jäi tema külge kinni ning ta ütles, et see on nagu mingi koletis, mis haarab sust kinni ja ei lase enam lahti ja imeb su tühjaks vms (huvitav, kas ta näeb sellest õudusunenägusid ka...) ja siis Laura ütles (vaikselt, mitte õppejõule), et see on nagu dementor Harry Potterist. Ja siis me saime hea kõhutäie naerda kui me kujutasime ette, kuidas Voldemort dementoreid oma villase kampsuni vastu hõõrub ja siis teele saadab.

Minu uus lemmiksõna on flurbiprofeen. See kõlab nagu midagi limast, aga samas karvast...nagu hallitama länud kakao...

Hurraa! Ma sian autokooli teooriaeksami tehtud. Ja inka presentatsiooni ka esitatud.

Two down, a million more to go.



Vihma sajab jälle ja füüsikat ka.

Lumekirbud

Ma olen kolmandat õhtut üksinda kodus. Üksinda selles mõttes, et Ardot ei ole. Mõnel on siin rebaste nädal ja pidu igal õhtul. Maritiga meenutasime, et alles oli Ardo rebane ja meie retsisime teda...ja alles see oli, kui me ise rebased olime... Me jõudsime järeldusele, et me oleme nii vanad juba.

Täna ma õppisin palmikut kuduma. Või siis noh, õppisin uuesti. Tuleb välja, et ma olen seda kunagi osanud, sest selle tunnistajaks on üks päris suur proovilapp mu käsitöösahtlis, mis on säilinud "vanadest headest" põhikooli käsitöötundidest. Igal juhul, nüüd ma õppisin selle uuesti ära ja punusin mõned oma uutesse oranžidesse villastesse sokkidesse, mis on küll veel pooleli.

Kui tänastest õppimistest veel rääkida, siis ma õppisin täna ka DNAd eraldama. Päris lahe oli. Ma arvan, et mu kõige lemmikum osa oli see, kui miskine rakuplöga sadenes välja ja see oli selline tatine klimp eppendorfi põhjas ja siis ma sain selle hambaorgiga välja koukida. Kas saab ülde midagi lahedamat olla? Ma arvan, et mitte.

Ma ei saa aru, mida me eile trennis tegime, et mu lihased täna nii valutavad. Müstika lihtsalt. Ma tantsisin sünnipäevatantsus seekord Karinile meest, kuna Ardot ei olnud ja naiste osa ei pakkunud enam pinget. Nähtavasti need meeste liigutused ei nõustunud minuga eriti.

Tuhat ruutmillimeetrit füüsikat

Üks meetod on kõige uuem! Kotranslatsiooniline translokalisatsioon! Ehk teisisõnu valgu sünteesiga samaaegne ümberpaigutumine.

Üldiselt on füüsika. Füüsika praks, füüsika ülesanded, füüsika loengud, kodus on füüsika, koolis on füüsika, füüsika on igal pool. Homme on füüsika kontrolltöö, mis koosneb ühest ülesandest. Bingo loto. Kui veab, siis on jee ja kui ei vea no siis ei vea. Täna oli plaanitud füüsika õpiõhtu, aga kuna mul lõunast saati on lihtsalt kirjeldamatu peavalu, siis ma olen suurema osa ajast diivanil lamanud ja surnut mänginud. Sest nõnda oli lihtsam. Õnneks on homme poolteist tundi geenitehnoloogia loengut, millal asjad selge(ma)ks teha endale.

Muidu on tore. Laboris on ka vahva. Teisipäeval algas tõsielusari Mari-Ann ja Mutantbakterid. Eile panin nad kasvama ja tänaseks olid nad arenema hakanud. Aga ma tõstsin nad külmkappi. Liiga palju head asja ka ei saa.

Autokool hakkab ka ära lõppema. Eile oli viimane sõidutund enne eksameid. Käisin pimedas maantee peal sõitmas. Pime oli. Auto sõitis kiiresti, aga kraavi ei sõitnud. Tegin oma elu esimese möödasõidu. Rebast nägin ka. Ta jooksis üle tee, kui ma esimest korda kaugtuledele ümber lülitusin. Tema jäi ellu ja mina jäin ellu.

Lõpetuseks kolm tunnust, mille järgi aru saada, et su aju töötab keemia lainetel:

1. Kuuldes fraasi "nende vahel on keemiat", kangastub sul esimesena pilt kahest inimesest, kes istuvad teine teisel pool laborilauda ja nende vahel on kõiksugu lahuseid ja kolvikesi jms.
2. Nähes füüsika valemit I=ml2(ruudus), mõtled sa esimesena sellele, mis huvitav ühik võiks olla ruutmilliliiter
3. Sa pead oma lemmiklõhnaks kloori vm taolise ühendi lõhna, mis keskmisele inimesele ei meeldi

Mmm...kloori lõhn. Marit ütles, et kui minu kallal peaks eutanaasiat tarvitama, siis ta nüüd teab, kuidas mulle kõige rohkem meeldiks surra. :P

Kuidas saab moos kommi sisse?

Täna oli koolis tore. Ma poleks seda arvanudki, sest täna oli kaks füüsikat ja molekulaari kontrolltöö ka veel pealekauba. Aga ikkagi oli kuidagi tore. Mulle meeldis tänane molekulaari loeng, kus üks onu rääkis meile tsütoskeletist. Ma avastasin, et tsütoskelett on lahe ja huvitav. Mikrotuubulid olid kõige toredamad. Keegi e tea väga täpselt, mis nende sees on, aga pildi peal nägid need välja sellised punased tombukesed. Mina pakkusin välja, et see on moos. Laura arvas, et kindlasti maasikamoos. Elu on magus.

Füüsikas rääkis õppejõud natuke sellest, et kui keha mass on piisavalt suur ja raadius väga väike, siis isegi valgus ei saa selle pealt minema ja ongi must auk. Näiteks kui Maa oleks must auk, siis tema raadius peaks olema 2 cm. Ta rääkis sellest teemast nii, et kui keegi elaks musta augu sees ja üritaks valgussignaali saata, siis see "kukuks" tagasi nagu kivi. Ja siis ma kujutlesin ette, kuidas pisikesed inimesed elavad seal tillukesel 2cm raadiusega planeedil ja vilgutavad oma taskulampidega ja siis need, kes tesel pool elavad, näevad seda, sest valgus kukub sinna tagasi. Siis saaks Aafrikasse morsega sõnumeid saata.

Lõpetuseks veel minu lemmikvideo:

Kinesiin on minu lemmik.

See, Mida Ei Nimetata

Täna ma tahan rääkida füüsikast. Füüsikast, mis on mul sellel semestril. Juba esimest praktikumi ette valmistades tuli vahepeal unustatu taas tagasi. Minu peast käisid läbi mõtted: "Füüsika on nõme.", "Ma vihkan füüsikat", "Füüsika on saatanast" jne, millega koos käis see soe karvane tunne, mis minus ikka tekib, kui ma mõtlen füüsikast. Ma isegi mõtlesin, et kunagi kui ma ära suren, siis ma lasen oma hauaplaadile kirjutada: "Siin puhkab Mari-Ann, kes vihkas füüsikat".

Ja siis saabus tänane hommik ja füüsika praks ise. Kohale saabudes me nägime, et see tore poiss, kes eelmine nädal oli meile sissejuhatust teinud, on endale "appi" kutsunud ühe naisfüüsiku, tädifüüsiku või kuidas iganes teda nimetada. Tema nimetas ennast Marikaks. See, mis järgnes, oli tumedam kui pime keskaeg ja ohvriterohkem kui Teine maailmasõda. Põhimõtteliselt me kõik feilisime oma praktikumi ettevalmistuses, joonised polnud kellelgi õigesti tehtud ja sada muud asja, mis tädile ei meeldinud. Esimesed veerand tundi üritasime me meeleheitlikult oma vigu parandada, tundes, et me jääme igaveseks sinna.
Enamikul õnnestus siiski oma tööd alustada. Tädi õpetas meid kruvikut kasutama "hoiatades" väga "lahke" häälega, et kõik, kes valesti teevad, saavad eksmati. Ja nii see poolteist tunnikest läks. Tädi karjus ja meie mõõtsime. Tulemuste näitamine oli julgustükk. Kõik, kes vähegi said, küsisid ja näitasid tulemusi Raavole (teisele õppejõule, kes oli tore ja sõbralik). Tunni lõpus olin ma plaaninud küsida, et millal ma neid prakse saan teha, mis mul Itaaliasse sõidu tõttu tegemata jäävad, aga ma ei julgenud seda teha, sest ma kartsin, et see tädi sööb mind ära või virutab nihikuga pähe vms.

Niisiis sain ma täna endale uue kurjuse etaloni. Kui ma saaks, siis ma hoiaks teda vaakumis, et ta ära ei kuluks, aga ma kardan, et ta pole eriti nõus.
Ta on Kuri suure algustähega. Darth Vader kahvatub tema kõrval. Hitler on temaga võrreldes pehme tallekene. Peale tundi tuli mul tahtmine Maritile helistada ja teda paluda, et ta kunagi selliseks ei hakkaks.

Tere, kool!

Kool algas täna neljateistkümnendat korda. See algas äkki. Alles oli suvi ja Aseri laager ja soojad ilmad ja vabad päevad ja suvi. Ning eile avastasin ma, et kool algab juba järgmisel päeval kell 8. Ja algaski. Esimene koolipäev väsitas täitsa ära. Kaheksast kolmeni.

Täna toimub minu akna taga kontsert uue ühika ja majandusemaja avamise puhul. See on väga vali ja aknad värisevad. Vahepeal see viskas üle ja siis ma käisin rattaga sõitmas. Kummid on tühjad ja siis ma käisin bensukas neid pumpamas. Seal hängisid kaks väikest vene poissi, kelle polnud ilmselt midagi teha ja kui ma umbes kuidagi ratast püsti hoidsin ja kumme täitsa püüdsin samal ajal, siis vanem neist (vanus u. 8 eluaastat või nii) tuli ja hoidis mu ratast püsti. See oli väga ootamatu, aga armas temast.

Aga nüüd on lootust, et karvased ja sulelised, kes mu akna taga rokivad, lõpetavad varsti ära, sest väidetavalt käib viimane lugu. Ilmselt tuleb ka lisalugusid, aga needki lõppevad kord. Ja küllap jääb ka siis purjus tudengeid siia hängima ja laulma ja karjuma, aga sellega olen ma juba harjunud.

Tähtis Teadja Anne!

Hoiatuseks kõigile (eriti mustamäelastele) - Mari-Ann on lahti lastud linnaliiklusesse. Tänasest alates olge Mustamäel ja Nõmmel liigeldes ekstra ettevaatlikud! Eeldusel, et peale tänast Mustamäest veel midagi alles on...
Parem on üldse mitte kodust väljuda, varuda toiduaineid ja sooje riideid ning võtta üks kausike šlamsi.

Mina ka ei tea, mis šlams on, aga me Triinuga arvasime, et see kõlab mingi magustoidu moodi. Kui keegi teab šlamsi retsepti, siis kirjutage :D

Veel ja veel ja veel

Nüüd on siis Tantsupidu ja kaks päeva proove seljataga. Kaks päeva lõõskavat päikest ja tapvat palavust, higi ja pisaraid, verd ja valu jaa nii edasi. Lee I rühmaga tantsisime me oma liigi väljakul just kõlari all ja jäime poolkurdiks, kuna see oli nii vali. Ööselgi nägin uneski seda, kuidas me Ardoga olime sunnitööl, kus me pidime riisi tegema ja terve aja karjus Linda Pihu hääl meie peale väga valjusti.

Täna tantsisime jälle terve päeva. Pärast läksime väljavalitud koosseisuga Admiraliteedi (või siis nagu Ardo ütleb Admiral Teedi) basseini juurde, kus oli Tuletulemise proov, kus me tantsime Tuljakut. Tingimused olid päris ektreemsed, meie tantsuplatsil oli üks suurem ja üks väiksem kivi, mis vaheldusid sügavate lohkude ja muude ebatasasustega. See onu, kes meid seal juhatas ütles nii toredalt: "Ja nüüd tantsite teie Tuljakut....põlevate tõrvikute vahel!" See on siis umbes nii, et meist kahel pool on põlevaid tõrvikuid hoidvad naisrühmad ja meie tantsime üsnagi kitsal alal nende vahel. Tavaline.

Viimnepäev läheneb

Täna ma nägin unes sellist asja:

Mina, Marit, Siim ja Ardo läksime taigasse matkama. Oli külm ja vihmane, aga mäed olid ilusad. Läksime mööda väikest rada, mis kulges kuristiku kõrval, mis langes 90-kraadise nurga all otse alla, oli väga sügav ja selle põhjas oli väike jõgi. Ardo ei kartnud sealt otse alla vaadata. Järsku ilmus meie kõrvale hunt, kellel oli jänes suus. Meid nähes pillas ta jänese maha. Ta oli minust ainult mõne meetri kaugusel ja ma kartsin natuke, aga mul oli suur jahipüss kaasas ja ma mõtlesin ka, et tema kardab mind ilmselt rohkem kui mina teda. Nii oligi. Me läksime edasi ja hunt läks metsa poole. Õhtuks jõudsime ühe metsamajkese juurde, mis oli mäe otsas. Mäe all ma nägin seda sama hunti. Seekord ma tulistasin teda, aga lasin kogemata hoopis rebase maha. Igaks juhuks lasin paar lasku veel, aga ei saanud pihta. Kohalikud ütlesid, et hundid on siin tavalised ja et ma ei peaks muretsema.

Järgmistel päevadel Siim ja Marit koguaeg vaidlesid ja kaklesid. Siim ütles siis ükskord, et talle ei meeldi need puud, mis seal olid, mille peale tuli Marit suure buldooseriga ja hakkas puid maha murdma. Kui Päris suur osa puudest oli maha murtud ja lagedat maad palju, tõdes Siim kurvalt, et puudega oli ikkagi ilusam.
Edasi toimus veel mingit möllu, mida ma enam hästi ei mäleta, aga point oli selles, et see oli nagu Siimu ja Mariti suur armulugu, ainult et nad ise sellest aru ei saanud, et nad armunud on; meie Ardoga küll saime ja olime juba üsna frustreeritud nende käitumisest. Kõige lõpus oli kaunis stseen ühel metsalagendikul, kus Marit ja Siim teineteisele vastu jooksid ja päike paistis ja võililled lendasid taustal nagu ilusas filmis ikka. Lõpp hea, kõik hea.

Uudiste poole pealt aga - Mari-Ann läks autokooli! Jah, sa lugesid õigesti. Nii see juhtus. Homseks lubab vahelduva pilvisusega ilma, aeg-ajalt võib sadada makarone ja pussnuge. Otsige ka teisi viimsepäevamärke.

Silma komm

Ma leidsin ÜLIägeda pildi täna. Vaata siia!
See on lahe osalt sellepärast, et paljusid välismaiste kunstnike pilte vaadates leidsin ma ühe, mis on nii armas ja kodune, et tekkis kohe äratundmine - Lasnamäe! :D Ja see on veel väga omapärases kastmes. Shaken, not stirred.

Teise vahva pildi leidsin ka. Fotograafia vallast. Aga ka lahe.

Hommikul oli suvi. Umbes selline. ;)

Oligoloogid

Elu pole üldse nii ilus kui Ardot siin pole. Ma ei käinud täna kordagi väljas. Lihtsalt polnud tuju. Ma õppisin natuke mikromakrot, kuigi mul võttis päris mitu tundi aega hoovõtuks, enne kui ma päriselt õppima hakkasin. Makroökonoomika osa õppisin ära. Niivõrd-kuivõrd. Näiteks tean ma nüüd, kuidas kulumultiplikaatorit arvutada. Mis mul sellest kasu on? Mitte midagi.
Hommikul ma keetsin endale ise putru, sest Aimps on ka ära. Ja ma ei keetnudki piima üle ja täitsa hea puder tuli. Uskumatu, kas pole.
Õhtul vaatasin filmi "Apocalypto". Päris brutaalne oli. Lots änd lots off blaad ool õuver da pleiss. Ja siis oli üks koht, kus üks jaaguar pures ühe mehe nägu ja hammustas nii, et mehe kolju ja lõualuud nähtavalt murdusid teineteise küljest ja käis üsnagi orgaaniline raksatus. Teelele ma seda ei soovitaks :P

Kell on juba palju, aga ma ei viitsi magama minna. Kui Ardo on siin, siis mul pole probleemi kella üheteistkümne paiku magama minemisega, aga kui teda ei ole, siis voodi üksinda ei kutsu mind küll eriti.
Ma siis parem kirjutan, mida ma unes nägin eile. See oli nii, et maailma lõpp oli jälle. Seekord me olime Ardoga TTÜs. Aita jooksis meist mööda, ma nägin, et ta oli just juuksuris käinud ja ta näis olevat korraga paanikas ja õnnelik. Igatahes, me Ardoga hakkasime jooksma 6. korpuse ukse poole, et sealt välja saada. Aga siis Ardo ütles, et ta peab WCs käima ja läkski. Mina põrkasin aga Siimuga kokku, ütlesin talle, et mis ta passib, me peame välja saama. Samal ajal näitasid koridorides olevad ekraanid, mida maailmast parasjagu ära kustutatakse ja kui palju veel jäänud on. Kui mina vaatasin, siis kustutati parasjagu kuningad ja kuningannad ja umbes pool oli veel jäänud. Siimuga siis jooksime ja jõudsime uksest välja. Siis tuli mul meelde, et Ardo oli ju maha jäänud ja ma hakkasin talle järele minema. Aga ta tuli juba ise uksest välja ja järgmisel hetkel varises maja kokku. Üks buss ootas meid seal, mille Aita oli tellinud ja me läksime selle peale.
Järgmisel hetkel olime mingisuguses saalis, a la põrgu eeskojas, kus meil oli midagi viimse kohtupäeva vms taolist, kus hingi kaaluti. Kaalujaks ei olnud mingisugune jumal, vaid hoopis krahv Dracula oma täies hiilguses. Kaalu peale asetati kaks kirstu. Ühes olid põrgu hinged ja teises inimkonna hinged ja diil oli selline, et kui põrgu hinged kaaluvad rohkem, siis saab maailm edasi kesta. Õnneks nad kaalusidki rohkem ja Dracula ütles, et okei, võite tagasi minna nüüd.

Vot nii. Nüüd ma pean ikkagi magama minema, sest kõht hakkab tühjaks minema, aga on liiga hilja, et süüa.

UGA! UGA!

Biokeemia õuverlõud taaskord. Erinevalt Laurast ma oma vaiba sees nukleotiide ei näinud, küll aga õudusunenägu sellest, kuidas ma biokeemia praksi arvestust teen ja täiega feilin. Unenägu lõppes küll sellega, et me läksime mingite tüüpidega parkuuri tegema, aga see polnud enam oluline :P

Sellest on veel vähe, et täna kontrolltöö oli, homme on praksi arvestus, mida ma veel üldse õppinud pole. Ma üritasin vahepeal, aga mu aju saatis mu pikalt. See oli temast väga inetu, aga samas ma ei süüdista teda.

Siit- ja sealtpoolt horisonti

Mmmm...pole ammu kirjutanud. Mis siis vahepeal on toimunud?

• Triinu pidas sünnipäeva, aga Liisu ei tulnud kohale. Suht pidur. Aga meil oli ikkagi lõbus. Kas ma tahan veel džinni toonikuga? Jaa, muidugi. Pärast Ardo naeris minu üle. Ma ei süüdista teda.
• Käisin Kadrinas ja panin kartulit maha ja tegin peenraid ja muud vahvat aiatööd. Päris hea oli vahelduseks, aga pärast selg valutas suurest kaevamisest.
• Teine ülevaatus oli ka. Me saime tantsupeole ka. Vahva! Tulge kõik vaatama!
  
• Ükskord käisin veel Triinu juures, kus me mängisime Sõnamängu. Me avastasime uusi toredaid sõnu nagu "äialaul", "jubeigav" ja "bisirm" (bi-sirm - kahest osast koosnev sirm).
• Säreveres käisin koos Kirkega. Lillelaadal käisime ka. Sealt sain saagiks kaks t-särki (Ardole kirjaga "Eesti mees on tantsulõvi", mille ma lihtsalt pidin talle ostma, ja endale "Õnneseene" särgi õnneliku seene pildiga) ja Aimpsile lillelised kalossid. Veel käisin Kirkega liivakastis mängimas ja ooooooooooooki tegemas nagu Kirke ise ütles.
• Ardo ei saanud eelmine nädal trenni tulla ja siis ma tantsisin Siimuga. Ja siis ta lõi mind kõrva pihta. Lihtsalt. On ülbe noh. Ma virutasin talle selle peale veenilaienditesse. Paras noh :P Järgmine trenn ta enam midagi sellist ei teinud.
  
• Siis käisime Maritiga vaatamas "Kolme musketäri" - balletti. Suht lahe oli. Seal oli üks tantsija, kes oli selja tagant vaadates Ardoga äravahetamiseni sarnane - teistega võrreldes lühikest kasvu, lühikesed blondid juuksed, sarnane kehaehitus, kõik oli olemas :P Aga Siim oleks pidanud ka vaatama seda, ta oleks saanud palju huvitavaid tõsteid näha. SEal oli nt üks number, kus 4 meest ja 1 naine tantsisid ja naine oli praktiliselt terve aja 2 m kõrgusel õhus. Miks ka mitte.
• Kevadball oli ka. Sai tantsida, nagu ikka. Siim oli nii hale, et lasi Mimmul endale naise kaasa võtta, aga tollel hõõrusid kingad vms ja vaene Siim ei saanud väga palju tantsida. Vahepeal ma tantsisin temaga tangot ja veel mõndagi hoogsat, niiet mu kleit tahtis seljast ära vajuda. Ja Ardo müüs mu Siimule 50ks aastaks maha. Algul Siim tahtis mind laenutada õhtuks, aga Ardo luges hinnakirja ette, et peale ühte aastat hakkavad hinnad alla minema ja kui ta mu 50ks aastaks võtab, siis saab täitsa tasuta. Ja siis nad tegidki diili. Kas keegi minu käest ka midagi küsis? Ei, muidugi mitte :P
• Eurovisiooni vaatasin nädalavahetusel. Vahelduseks olin ma täiesti rahul sellega, mis välja tuli, et Norra võitis jms. See Norra poiss oli ikka üle prahi nunnu :P Ja laul oli ka ilus.
• Ja ma tegin KÕIK protokollid ära, mis veel tegemata olid. Aga nüüd ma ei julge oma e-posti vaadata, kuna ma kardan, et õppejõud on nad ära parandanud ja käsib mul neid kõiki parandada. Aga ma õhtul peale trenni vaatan. Päriselt. Siis ma julgen.

Uue sõna rubriik! Nuhvel - terava äärega kahvel, mida saab kasutada nii noa kui kahvlina. Justkui kaks ühes. Väga mugav kasutada ;)

Et siis...viimane nädal.

Puu

Kui ma täna üles ärkasin ja kööki läksin, siis ma vaatasin aknast välja ja nägin, et selle maja taga, mis teisel pool teed on, kasvab üks väike puu ja see puu oli üleni valgeid õisi täis. Ja imelik oli see, et ma polnud seda puud kunagi varem märganud, ühelgi teisel korral ei olnud ta nagu märkimisväärne, ühelgi teisel kevadel pole ma seda õites näinud. Aga täna... täna oli see nii ilus. Ja päike paistis ja valged õied olid nii säravad. Mul oli täpselt selline tunne, nagu filmis "Lake House", seal kohas, kus see mees istutab naisele minevikus puu ja kui naine koju tuleb ja on maja ees ja vihma sajab ja välku lööb ja järsku on see puu seal. Mul oli täpselt samasugune tunne.

P.S Ardo mängis ühes lasteaia näidendis põõsast.

Ja footoniga koos nad läksid siis ja kaugusesse Linnutee neid viis

Kurbmäng kahes vaatuses. Südamlik ja liigutav lugu mehest ja footonist, mille ma leidsin oma sahtleid koristades.

Üks footon kukkus mehe lauale,
sähvis, sädeles ja põles kaua veel.
Ta oli mõelnud minna külla hoopis rauale,
kuid mees viis tema näitamiseks hauale.

Mees läks ja tagasi ei tulnud.
Ta läks vaid siis, kui oli surnud,
Vaid jahust valgeks värvusid ta kulmud,
nii maha jättis ta me teede tolmud.

Ja footoniga koos nad läksid siis
ja kaugusesse Linnutee neid viis,
planeedile, kus kasvas võimas riis
ja tervitas neid roheline hiis.

Nad riisiputru rõõmsasti seal sõid
ja õhtu varjus veidi tantsu lõid.
Meest kõnetas seal üpris kole nõid,
kes ütles: "Nüüd sa naerdes minna võid."

Ta läks ja kohtas õnnelikku kala,
kes hommikul läks tööle ikka jala.
Kuid jalgu tal ei olnud - oh mis hala!
Nii kokku varises ta elutala.

Veel nägi teel ta kahte laululindu,
kes ehtisid puuokste pruune pindu
ja siristasid siis täis ehtsat inud:
"Nii tore siin on lõpuks näha sind ju!"

Ta läks ja nägi sinist värvi mäge
ja jumalat, kes oli päris äge,
kes istus kõrgel toolil seal täis väge
ja oli kõigis asjus selgeltnägev.

Ta ütles: "Siin on nüüd su elupaik,
just seal all, kus paistab väike järvelaik
ja paksus metsas kostab linnuhuik,
siin paigas rahulik on kõik."

See mees jäi elama nüüd sinna,
kust enam ta ei tahtnud ära minna,
ei muule maale ega suurde linna.
Nii kaevu põhjast siirupit ta vinnas.

Kuid footon tundis ennast üksikuna
sel päeval kui ta keetis kanamuna.
Läks sõpra üles otsima ta, kuna
ta igatses ta rõõmsat põsepuna.

Ta otsis teda kaugelt, otsis lähedalt,
ta otsis igast nurgast, iga tähe alt
ja oli juba aastaid otsind vähemalt,
kui lõpuks tõdes siis ta kähedalt:

"Ma olen läinud läbi tulest, veest,
kuid nagu põgeneks ta minu eest -
ei suuda kuskilt leida sõbrameest,
kuid igatsus mind kõrvetab veel seest."

Kuid lõpuks nägi ta planeeti,
kus kasvatati kõrget suhkrupeeti,
kus pidu hommikuni peeti
ja inimesed kandsid keeleneeti.

Sealt leidis mehe keset metsa soos,
kus sel aal valmis rammus marjanoos
ning majakeses laual oli moos.
Sest peale õnnelikult elasid nad koos.


Ma pakun, et see oli emakeele tund, mis järgnes füüsikale. Nii juhtus minuga kui Jaup mõtles.

Mina olen Koll. Proto Koll.

Täna meil oli kokakool. Tegime biotehnoloogia laboris bakteritele süüa. Mõnusat mämmi. Glükoos-pärmiekstrakti-linnase-agari mämmi ja muud taolist. Nämm-nämm :D Kolbide/katseklaaside fooilumiga korgitamine osutus omaette teaduseks.

Aga...õues on jälle kevad. Homme sõidan jälle Tamsallu ja siis Kadrinasse lumikellukesi otsima :)

Muul aja protokollin. Protokoll on ikka päris õudne koll. Selline suur ja kuri.

Täna tabas mind hirmus hetk, mil ma mõistsin, et biokeemia järgmine kontrolltöö on juba järgmisel neljapäeval

Väljas on soe

Kevadine makeover. Muud midagi uut.

Marit otsib ikka meest.

Siim käib ikka naistega peol.

Mul on ikka köha.

Ardo on ikka Tartus.

Filosoofia kodutöö on ikka tegemata.

Tavaline.

Paljajalu asfaldil

Issand, kuidas ma suve tahaks. Ma tahaks seda rohkem kui midagi muud. See on lihtsalt kohutav, kui väga ma seda praegu tahaks. Ma tahaks õue minna lühikeste varrukatega ja ennast hästi tunda. Ma tahan tunda, et on soe. Ma tahan sooja tuult. Ma tahan käia jalgupidi merevees ja tunda suvise mere lõhna. Ma tahan pikutada rohelisel murul. Ma tahan pikutada kuumal liival. Ma tahan tunda, kuidas päike kõrvetab mu nahka. Ma tahan joosta jahedasse merevette ennast jahutama. Ma tahan tunda vabadust kõigist koolikohustustest. Ma tahan murul tantsida. Ma tahan jalgrattaga sõita. Ma tahan õues raamatut lugeda. Ma tahan sooja vihma peale pikka palavat. Ma tahan tunda seda värsket lõhna, mis on suvel alati peale vihma. Ma tahan sumedaid õhtuid. Ma tahan kõike seda ja veel rohkem. Kõike, mis on seotud suvega. Ja ma tahan seda kohe. Kohe! Ma võtaks lasso, püüaks sellega suve kinni ja vastu tema tahtmist vinnaks ta lähemale.

Ma jaksaks küll.

Köhhköhh

Viimaste päevade jooksul olen ära nuusanud terve mäe "nuskusid" kui tsiteerida Triinu. Sest jah, mõni meist on haige. Nädal aega. See ei ole tore. Algas see kõik laupäeva hommikul kui ma Maritile Tartusse küll sõitsin. Siis mul tuli bussis köha. Pühapäevaks köha süvenes, muidu polnud häda. Aga esmaspäeval oli ikka päris vahva juba...siis oli palavikku ka. Ja ma pidin laborisse minema. Ütleme nii, et ma polnud seal just kõige teravam pliiats või kirkam kriit kui kasutada Mariti väljendit. Ma pidin oma kopsud välja köhima ja mu pea valutas nii väga, et ma kujutasin ette, mis tunne võis Zeusil olla kui Athena ta peast sündis. Aga ma kannatasin lõpuni. Rohkem ma pole sellel nädalal toast välja saanud, sest haigus ei taha üldse ära minna. Nii ma olen veetnud oma päevad pikutades ja "Gilmore Girlsi" vaadates. Ma olen parajasti teise hooaja teise poole sees. Üsna üksik on, sest Ardol on see nädal nii palju tegemisi. Mitte et ma väga tahaks, et ta koguaeg siin oleks ja et ma teda ka nakataks. Seda mitte. Siim käis ükspäev külas ja Marit tuleb homme. Polegi kõige hullem. Tasapisi hakkab paremaks ka minema. Mul on juba piisavalt inimese tunne, et ma saan arvuti taga istuda ilma ühegi tilga Coldrexita. Kui hästi läheb, saan enne esmaspäeva õue ka, aga selle peale veel niiväga loota ei maksaks.

Niisiis ma käisin Tartus nädalavahetusel. Nägin Maritit ja Kristelit. Maritiga käisime Maailmafilmi festivali raames dokfilme vaatamas. Üks rääkis Malaisia maistest ja teine Iisraeli tüdrukutest, kes pidid sõjaväes käima. See teine meeldis mulle eriti. Maritile tegi nalja see, kuidas nad oma relvadega isegi duši all käisid, aga minule, kui riigikaitseõpetuse läbinule, et tulnud see suureks üllatuseks :P
Pärast õhtul me käisime söömas, kus Kristel ühines ka meiega ja tsillisime niisama Mariti juures. Hiljem öösel, kui Kristel oli koju läinud, tuli jutuks teema, mis alati hiilib minu ja Mariti vestlusesse - Star Wars. Seekord me mõtlesime, et kui me teeks filmi ja tegelasi peaksid mängima meie klassi inimesed, siis kes keda mängiks. See oli väga põnev, kõigile osi leida :P Lõpuks me tulime välja umbes sellise nimekirjaga:

Darth Vader - Erkki (lehviv keep jne; noore Anakini jaoks ta ilmselt kõige sobivam ei oleks, aga selle peale me ei mõelnud tookord :P)
Luke - Martin Kiisküla (välimuse poolest palju etem kui päris Luke)
Leia - Teele (imelised kõrvaklapisoengud)
Yoda - Karl (kes siis veel)
Darth Sidious - Laan (the ultimate evil)
Palpatine - Viktor (poliitiku värk)
General Grievous - Tanel K.
Count Dooku - Marit (kuna pahad tegelased talle niiväga istuvad)
R2D2 - Mari-Ann (väike ja nutikas, nagu Marit ütles :P)
Chewbacca - Karl Kirsipuu
Han Solo - Siim (sest ta lihtsalt sobib)
Obi-Wan - Kristjan (tegelikult sinna ei sobi minu arust nagu keegi, aga Kristjan on enam-vähem okei)

ja nimekiri läheb edasi. Mul pole kõik enam nii hästi meeles ka. Aga jah. Star Warsist ei saa üle ega ümber meie puhul :P

Ma lähen nüüd köhin edasi.
Tsaupakaa.

Juba linnukesed...

Keegi sai biokeemia kontrolltööl 94 punkti :D
Minu väike evil scheme hakkas tööle :D

Ma nägin täna unes, et me olime Ardoga abielus ja me läksime mingil põhjusel abielunõustaja juurde. Seal majas, kus see kabinet oli, olid sellised rõsked, niisked ruumid, kus värv hakkas seintelt maha kooruma. Me nägime seal Erkkit, kellel läks süda pahaks. Ta tundus suht juua täis olevat. Selle peale läks ka minul süda pahaks. Siis me rääkisime selle nõustajaga ma-ei-mäleta-millest ja siis läksime koju. Me võtsime endale koera, kes alguses oli selline kuldse retriiveri kutsikas, mingil hetkel muutus ta millekski musta värvi spanjeli ja puudli vahepealseks. Ta oli nunnu. Aga ta ei söönud meie mööblit ära. Meil oli roheline diivan ja me vaatasime telekast mingit seebikat ja mina tegin põrandal spagaati. Fancy that.

Muidu käisin täna laboris ja otsisin III rühma katioone taga. Mõned leidsin kah.

Aga kevad on südames küll :)

Viimased uudised:

Reedel oli Teele juures filmiõhtu, kus me vaatasime filme.
Laupäeval käisin pulmas kontvõõraks. Okei, mitte päris, aga peaaegu, sest see oli ühe Ardo sugulase pulm ja ma ei teadnud seal põhimõtteliselt kedagi. Aga mõni neist oli minust kuulnud.
Pühapäeval ma magasin ja käisin Kirkega õues pipa-pipa tegemas.
Esmaspäeval käisin koolis ja tegin laboris piima ja mädamunahaisu. Või siis lahust, kus oli CaCl2 sade, mis oli piima moodi ja sadestasin sulfiide. Õhtul käisin trennis ka. Ja terve päeva pea valutas õudselt ja minu vana hea metallkäsi valutas ka.
Täna käisin ka koolis, kus keegi polnud ikka kontrolltöid ära parandanud. Õhtul käisin esinemas, kus minu niigi valus käsi sai teiste käest veel peksa.
Homme on mul vaba päev :)

Elu on ilus :)

Nõudepesija, mitte naine

Käisin jälle Tamsalus. Seekord käisime suusatamas. Kui laupäeval käisime, siis sõitsime 10 km, aga minu suusad ei libisenud üldse. Nagu liivapaberi peal sõida, midagi polnud teha. Sõitsin ikkagi lõpuni. Õhtul andsin suusad määrdemeestele või siis noh...Argole ja tema määris mu suusad ülihästi ära (Ardo aitas ka kaasa) ja suusad läksid alt kohe ilusaks. Pühapäeval oli juba märkimisväärselt parem, ainult et päike oli kuum ja rada sulas ja nii väsitav oli, et me ei jaksanud enam nii palju sõita ja tegime väiksema ringi. Siis mul õnnestus ühe mäe peal kukkuda ka. Kurv läks liiga järsuks. Kesktõmbekiirendus ei töötand enam ja siis läks natuke nihu.
Kõige selle tulemus: valusad tagumikulihased.

Täna tegin laboris geelkromatograafiat ja pesin ära 45 katseklaasi ja ühe koonilise kolvi. Beat that. :P

Aga õppida ei viiitsi.

Nikotiinamiidadenosiindinukleotiidfosfaat ja tema lõbusad sõbrad

Appi!

Mu pea on biokeemiat ääreni täis. Nii täis, et varsti hakkab see üle ajama, evolutsioneeruma; nad ühinevad omavahel kasutades ATP hüdrolüüsil vabanevat energiat ja moodustavad suure globulaarse süsteemi. Siis hakkab see värgendus ajama alfa-heeliksi kujulisi juuri, kõigepealt minu ajju ja siis üle kogu keha, kuni lõpuks on minu teadvus täielikult alla surutud ja jäänud on ainult Biokeemia. Ja siis ta vaatab välja läbi minu silmade ja räägib biokeemia keeles ja keegi ei saa enam midagi aru (peale nende, keda see on veel vallutanud). Ja siis on kõik.



Näete nüüd, mis võib juhtuda kui inimest sunnitakse liiga palju õppima.




Okei, tegelikult keegi ei sundinud, ma tegin seda ise vabatahtlikult.
Mis on isegi veel hirmsam.

Täna on teisipäev

Eile oli päris hea päev koolis. Või noh, laboris vähemalt. Filosoofia oli huvitav, aga väsitav. Peale pikka arutelu jõuti järeldusele, et munad on ikkagi mädad ja värskeid mune pole üldse olemas. Aga anorgaanika laboris oli mul nii täpne päev. Minu kolme korra tiitrimise kõige suurem ja kõige väiksem tulemus erinesid ainult 0,04 ml võrra. Ülihea lihtsalt. Noh, okei, oli ka üks kord, see neljas, mis tegelikult oli kolmas, kus ma õigesse alasse jõudes tahtsin kraani väiksemaks keerata, aga keerasin kogemata hoopis rohkem lahti ja siis õige hetk voolas sorinal koonilisse kolbi. Ja siis ma otsustasin uuesti teha. Aga teised asjad tulid ka ilusti välja.

Nädalavahetusel käisin Ardoga Tamsalus. Seal oli nii vahva. Freddi oli nii armas ja Volts oli ka sõber, sest ma enam ei kartnud teda üldse. Ma olen nüüd lõplikult aru saanud, et kuigi ta näeb välja suur ja hirmus, on ta tegelikult väga õrna hingega :P Freddi aga ainult magas või mängis või kui meie sõime, siis istus laua ääres ja vaatas meile sellise näoga otsa, nagu ta poleks mitu päeva söönud :P Aga me ei läinud õnge. Muul ajal ta näris kõike - käsi, varbaid, mängukarusid...misiganes haaramisulatuses oli :P

Ahjaa, ma tegin endale veel pildiblogi, kuhu ma kavatsen lisada pilte oma roosast maailmast. See asub siin.

Mõnel tuleb varsti koolivaheaeg. Aga minul tuleb biokeemia kontrolltöö. Jippiiijee.

Küll on kena

Jou.

Pole siia ammu kirjutanud, sest ma ei viitsinud. Austriast olen juba ammu tagasi. Reis oli väga lahe. Palju pidi küll bussiga sõitma, aga muidu polnud hullu. Esinemine läks ka kenasti. Mul tulid küll esimese tantsuga rõhud lahti ja ma ei saanud neid enam hästi kinni, aga lõpuks ikkagi sain ja edasi läks juba kenasti :P Süüa sai ka korralikult. Magu venis neli korda suuremaks selle ajaga :P
Aga lund oli palju. Ja sadas aina juurde. Täiuslik jõuluilm oli pidevalt :P

Uus lemmiklinn on Salzburg.




























Kuidas saakski seda mitte armastada?

Eelmine nädalavahetus pidasin sünnipäeva ka lõpuks. See oli ka vahva. Sain kingituseks Twisteri ja siis me väänasime seal ennast põhjalikult :P Ühesõnaga lõbus.

Täna oli täispikk päev. 10st hommikul 17.30ni, sealhulgas 2x90 minutit biokeemiat. "Kergelt" väsitav. Biokeemia on väga huvitav muidu, aga nii palju informatsiooni ja võõraid sõnu pooleteise tunni sisse pressitult väsitab ikka ära küll.

Päeva sõna: müofibrill. Hakkas kummitama. Aga see-eest on mõnus harjutus suulihastele. Proovige öelda. Müofibrill. Oi mis kontraktsioonid! Kas tunnete, kuidas aktiin poeb müosiinide vahele.. Mis saaks olla veel toredam.
Sarkoplasmaatiline retiikulum on ka tegelt päris tore.

Okei, biokeemia üledoos.


Tegelikult on keemia vahva ;)

Nach Österreich!

Kõik on hästi. Maailm on paigas. Ja Austria ootab :D. Täna tegime muusikutega viimased proovid ja homme vara-vara ongi minek.
Vahepeal on normaalne olnud. Sünnipäev oli. Alustasin siis kolmanda aastakümnega. Paar päeva kõik mõnitasid, aga siis läks kõik jälle tavapäraselt edasi :P
Ülevaatus oli. Päris hästi tuli välja, meie rühmast keegi hullu sokki ei pannud õnneks. Homme jälle! Või noh..maikuus siis.
Eile käisin Siki sünnipäeval Kaius. Seal oli ka vahva. Kurb oli ainult, et Ardo ei tulnud, aga vähemalt sai ta oma uurimistöö valmis. Öösel sai loomulikult vähe magada ja nüüd ma olen päris vässu. Asjade pakkimise tuhin on täna ka olnud. Ostsime Aimpsiga uue kohvri mulle. Väga ilusa. Kollased lilled või värgid on peal ja puha :D. Sinna mahuvad kõik asjad õnneks sisse, mida ma võtta tahan. Väga suuri väljapraakimisi seekord tegema ei pidanud.

Järgmisel pühapäeval tulen tagasi.
Seniks - Auf Wiedersehen!

Hakkas jälle peale

Kool hakkas jälle pihta ja oi kui mõnusaid aineid meil sel semestril on. Mõnnamõnnamõnna kohe.

1. Filosoofia - kui ma meie õppejõudu esimest korda nägin, torkas mulle kohe silma tema kahetsusväärne sarnasus Harry Potteri filmist tuntud Peter Pettigrew'ga. Või noh, üldse selle näitlejaga, kes teda mängib. Need, kea näinud on, teavad, et see pole eriline kompliment. Esimesest loengust võis järeldada, et ta suht vihkab teadlasi ja keemia pole üldse mingisugune teadus; filosoofia on elu ja filosoofid ennast kiitmast ei väsi; maailm on iseorganiseeruv jne. Talutavam kui õigusõpetus, aga mitte eriti lemmik.

2. Mikro- ja makroökonoomika - minu õudusunenägu sai tõeks. Loengus ma olin isegi tubli, esimesed kolmveerand tundi ma isegi konspekteerisin ja kirjutasin mingeid majanduse mõisteid vihikusse, aga siis hakkas ta rääkima midagi sellest, et kas on aega magustoitu süüa ja siis mu mõte läks uitama, eksis metsa ära ja enam tagasi ei tulnudki. Harjutustund või "seminar" nagu seda nimetatakse, oli suht nõme nagu. Mingi tädike tuli ja rääkis meile, et me peame hakkama iga päev Äripäeva lugema ja ta annab mingid kohustuslikud artiklid sealt jne. Siis oli mul täpselt selline tunne et NOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO. Ainuke ajaleht, mida ma vähem meelsamini loeks, on Kesknädal. Tõsiselt. See on veel halvem kui õigusõpetus, see on nagu APPIAPPI. Mitte et see raske oleks, ei, see on isegi suht lihtne, aga ma lihtsalt nii südamest vihkan seda.

3. Keemiainformaatika - unenägu kuubis. Eile oli loeng. Tubli üliõpilasena hakkasin ma alguses kuulama, aga selle õppejõu hääl ja rääkimisviis väga soodustasid uitmõtteid, niiet enne kui ma arugi sain, oli mu mõte jälle minema uidanud. Ma küll hoiatasin teda, et vaata, mis eelmine kord juhtus, kui sa metsa ära eksisid, aga ta ei kuulanud. Ja läinud ta oligi. Viimased tund aega veetsin ma taas joonistades. Täna hommikul harjutustunnis seda kahjuks teha ei saanud, sest me olime arvutiklassis ja raamatukogutädi rääkis ja rääkis ja rääkis...ja tool oli pehme ja tuba oli soe ja hommik oli nii varajane ja uni oleks olnud nii magus...

Need on need "põnevemad" loengud, mis meil on. Teistel ainetel pole nendele midagi vastu panna :D

Varsti tuleb ülevaatus ka ja me tantsime muudkui Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja niimoodi n korda. See pole tegelikult halb, tantse on vaja puhastada jne, aga natuke tüütu ikka. Eelmine trenn me pidime rahvariide seelikud ka selga panema trennis ja oh seda õnne - esimene koosseis tantsib punastega. Kui ma peale kahte tundi tantsimist selle pagana seeliku seljast võtsin, tundsin ma ennast kohe kümme kilo kergemana. Ausalt. Ma ei hakka parem kirjeldamagi neid piinu, mida ma tundsin selle seelikuga kaks tundi järjest tantsides.

Ma nägin ükspäev unes, kuidas ma olin kosmoselaevas ja veel seda, kuidas ma Andrus Veerpalu ja Frode Estiliga koos suusatasin. Ja Ardo ütles selle peale, et on nii ebaaus, et ükski minu unenägu ei alga umbes nii, et "olin koolis" või "olin kodus". :P Ma küll ei kurda :P





Homme juhtub midagi.

Ja kui ma suren, siis mu hing muutub bussikujuliseks külmkapiks

Nüüd ma leidsin lõpuks aega, et siia kirjutada. Mitte et mul aega muidu vähe oleks, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Ardo läks kooli just natuke aega tagasi ja Kirke tuleb umbes tunnikese pärast ja ma mõtlesin, et pole mõtet enam magama tagasi minna. Ja nüüd ma olengi üleval. Tsekkasin uude ÕISi, nägin, et minu 24 ainepunktikest on mulle ilusti laekunud. Jee. Tore oli vaadata kohe. Kaalutud keskhinne oli 4,75. Ma ei kurda :P

Eelmisel reedel oli kauaoodatud Lee kontsert, mis oli vahva. Muidugi, me tegime selleks lihtsalt niiiiiii palju proovi. Näiteks neljapäeva õhtul me tantsisime natuke üle viie tunni - kella 7st kuni poole üheni öösel välja. Ei usu, et jalad pärast päris läbi olid. Reedel ka olime juba kella ühest kohal ja muudkui tegime proovi. Õnneks läks kontsert ilusti. Rõhkudega tantsida oli veidi harjumatu, aga polnud hullu. Oma sõle tegin ma kahjuks katki. See oli mul nii kehva kinnitusega, et valgetelt rahvariietelt ta lihtsalt kukkus poole tantsu pealt ära. Õnneks ma leidsin ta üles, aga keegi oli sellele peale astunud ja kinnitus oli täiesti lömmis. Etenduse lõpuni laenasin ma õnnekombel üle jäänud Liisi sõlge, millega midagi ei juhtunud.
Pärast pidasime Hele sünnipäeva ja sõime torti ja värki. Teele oli ka seal ja filmis meie tantse ja pärast tuli ja sõi meiega torti ka, sest ta oli ikkagi täitsa oma. Ma küpsetasin selleks ürituseks terve portsu viineripirukaid. Selleks ajaks kui ma üles peosaali jõudsin, nägin ma nelja pisikest leekat kõhuli laua peal kahe suupoolega minu pirukaid hävitamas. Kiire tegutsemisega suutsin kindlustada endale kaks tükki enne kui nad kõik kadusid väikeste kõhtu.
Pärast veel Juhan mängis meile tantsuks, aga me väga kaua seal ei olnud, sest Ardo ei jaksanud enam tantsida ja siis me läksime koju ära.


Ma olen viimasel ajal lausa igal ööl unenägusid näinud, mis on mul hommikuks ka meeles. Nagu tavaliselt, on üks veidram kui teine, aga üks neist ületas lihtsalt kõik ootused. See oli nii:
Maailma lõpp oli saabumas ja kõik teadsid seda. Sellepärast oligi hästi vähe inimesi liikvel, kõik oli väga vaikne. Asi oli nii, et peale surma läksid inimeste hinged ühte kohta/mingisse metsa ja muutusid bussikujulisteks külmkappideks. Need olid sellised valged nagu külmkapid, ainult et bussikujulised, sellised vanade veneaegsete busside kujulised, ainult et rataste asemel olid meil jämedad metallist jalad, sellised labajalaga ja alt siledad. Need hinged, kes olid juba ammu surnud, nemad olid sellised tõsised ja hallid ja vanad, aga äsja surnud hinged oli vallatud ja ajasid üksteist taga ja tegid igast lollust. Niisiis, need vanad otsustasid siis, et aeg on käes ja maailma lõpp peab tulema. Nad moodustasid kõikidest bussikujulistest külmkappidest sellise faalanksi ja hakkasid aeglaselt sammudes tulema. Nad marssisid kõik ühes rütmis ja maa nende all läks nagu resonentsi ja hakkas võnkuma ja nad hävitasid kõik, mis nende teele jäi ja nende taga oli tühi rusudes väli.
Mina teadsin ka, et maailma lõpp tuleb. Ma vaatasin oma aknast välja ja kõik oli lihtsalt nii vaikne. Päike loojus ja see oli kõige ilusam ja värvilisem päikeseloojang, mida ma iialgi näinud olin. Ma mõtlesin, et sellest ma pean küll pilti tegema, võtsin oma fotoka ja läksin õue. Minu maja kõrval, seal, kus on muruplats, oli rohi väga kõrgeks heinaks kasvanud ja seal ma siis olin ja tegin pilti. Siis ma istusin sinna kõrte sisse maha justkui taibates oma tegevuse mõttetust. Ja viimane pilt oli selline väga eepiline - päike loojub, mina istun kaugusse vaatava pilguga kõrrepõllul ja kaugemalt tulevad bussikujulised külmkapid.

Marit pidi ennast pooleks naerma kui ma talle rääkisin ja Ardo arvas, et ma valetan, sest tema meelest on võimatu sellist asja unes näha :P
Marit arvas ka seda, et selline hingede rändamise teooria teeb isegi Ermannile silmad ette, sest draakoneid ja sinisilmseid jumalaid suudab igaüks välja mõelda, aga eks sa proovi tulla bussikujuliste külmkappide peale :P

Teised unenäod, mida ma nägin, ei olnud nii põnevad, nad tunduksid igavad bussikujuliste külmkappide kõrval, niiet nendest ma ei räägi.

Ahjaa, mul õnnestus vahepeal endale põlvetrauma ka saada. Reedel proovis Üle veed tantsides olid minu ja Oti põlvede kiirusvektorid vastassuunalised, kuid hoolimata sellist kohtusid nad täiskiirusel poole tee peal. See oli niii valus, aga veider oli see, et valus oli ainult mul, Ott isegi ei saanud aru, et midagi oleks juhtunud. Alguses läks mu põlv kollakaks, siis roheliseks, siis siniseks ja nüüd on ta tumelilla. Ta on mingi veider ka. Muidu pole eriti häda midagi, valus on ainult kükitada ja tantsides ta üldiselt tunda ei anna, aga hakkab rõvedalt valutama siis, kui ma jälle seisma jään :S Väga veider isiksus.

Praegu on all, sööb köögis.

Tsill

Mul pole tegelikult eriti millestki kirjutada, sest ma ei tee eriti midagi :P Ahjaa, eskamitulemused sain ka teada. Ma sain 88 punkti jälle. Veider. Aga ma olen rahul, ma arvasingi, et nelja saan ja neli on väga hea hinne :) (muidugi, viis on ikkagi parem :P)

Praegusel ajal on õnneks tantsimist üsna palju, niiet päris igav mul ei hakka. Kontsert on juba nädala pärast ja ikka on vaja harjutada :P
Austria proovid tulevad ka veel peale kontserti, seekord juba Otsa koolis ja koos bändiga. Kava sai ka lõplikult selgeks ja mul on hea meel selle üle, et Tule aga tule välja jäi, sest mulle endiselt ei meeldi seda tantsida. Noored esinevad sellega reedel kaheksa paariga. Alati kui ma pean seda tantsu kaheksases koosseisus tantsima, on mul kartus, et ma saan sealt ükskord peatrauma. See on päris hirmus tegelikult. Aga õnneks olen mina vana kala ja tantsin hoopis toredamaid tantse :)


Okidoki. Ma nüüd lähen Allikute juurde oma reede õhtut veetma.

Puhkus!

Totaalne vastuvaieldamatu vastpandamatu ülimõnus lõõgastav rahulik rõõmus hea tore tantsuline aktiiv-passivne puhkus!
Tempo on minimaalne, sõit kelguga mäest alla, tase kelder. Nüüd ma ainult lebotan ja tantsin ja ei pea enam üldse õppimise pärast muretsema 3 nädalat :D


Teadja-Anne! Tantsuansambel Lee kontsert toimub 23. jaanuaril kell 19.00 Salme kultuurikeskuses. Pilet 35.-
Ole kohal!

;)

Nõme keemia

Appiapppi, ma ei viitsi üldse õppida. Üldseüldse. Orgaaniline keemia oli vähemalt natukenegi huvitav, aga keemia alused on ikka niii igav. Ülesandeid ma isegi vist võib-olla oskaks, aga mõisteid peaks ka teadma ja mingeid asju seletada oskama jms. Seda läheb ka vaja, okei. Aga ma ei viiiiiiiiitsi.

Tehke midagi! Punkteerige!

Küll on tore olla pilv

Ma elasin oma esimese eksami õnnelikult üle. Käisime. Tegime. Ootasime ja eile olid tulemused juba väljas. 88 punkti sain mina, aga meie õppejõud on nii tore, et ta ütles, et need, kes 88-89 punkti said, võivad tulla temaga vestlema ja kui ikkagi teab viie peale, siis saabki viie. No täna hommikul ma siis läksin temaga vestlema. Mul oli töö muidu suht hea, paar näpukat ja aromaatsusega oli mingi suurem jama. No siis ta tegi mulle sinna ühe aromaatsuse ülesande ja noh, alguses oli küll täitsa tühi tunne, et seda asja ma küll ei mäleta. Aga siis minu imeliselt tore Loogiline Mõistus, kes on suured algustähed ära teeninud, võttis asja üle ja tegi ülesande õigesti ära.
Lopp oli üldse päris vahva, küsis mis ma edasi kavatsen teha ja rääkis, et ma võiks ikka sinna nende laborisse tulla sünteese tegema, et nad hakkavad mingit AIDSi ravimit seal tegema vms. Päris põnev isegi. Viis mind teaduslaboritesse ekskursioonile ka, kui ma ütlesin, et ma pole seal käinud :P Pärast küsis ta mult veel mingi küsimuse ja siis ma sain oma viie kätte. Jee :D

Teisipäeval on järgmine eksam. Keemia alused. Ja ma ei viiiiiitsi õppida. Päris õudne kohe. Selle niisama lebotamisega võib täitsa ära harjuda :P Nii mõnna on hommikul kaua magada.

Siimul oli ka vahepeal sünna ja Aimps tahtis talle väga kooki küpsetada. Siim siis käiski eile meil kooki söömas. Pärastpoole me vaatasime vanu Aseri laagri videosid ja Kaua Võibi ka ja naersime ennast ribadeks. Nii naljakas oli. Eriti Kaua Võib, kus oli üks koht, mida oli aegluubis täiega naljakas vaadata. Seal oli Konnapoisi pea suurelt esiplaanis samal ajal kui ta pööras ja kaamera liikus edasi Marti peale, kes oli veidi tagapool oma silmatorkavalt rohelise särgiga. Tema ka pööras parajasti ja ta siis veel pikad juuksed lehvisid nagu šampoonireklaamis ja kogu see stseen oli nagu actionfilmis, kus Konn nagu hakkaks just Martit tulistama või midagi. Me vaatasime seda veel ja veel ja oi kui naljakas see oli. Rääkides see pole nii naljakas, seda tuleb näha, et aru saada.
Peale selle oli veel Liisi tähetunni hetk, kus ta oli Mikuga eriti suures plaanis. Ja Siimu hetk oli siis kui ta oma inglikest lennutas ja oli täpselt selline tunne, et see väike tüdruk on kusagilt nööriga sinna riputatud, sest Siim hoidis teda sirgete kätega nagu ta ei kaalukski midagi :P

Agaa...

Lumi tuli maha! Lõpuks. Aga ma ei saa suusatama minna, sest suusad on Tamsalus. Ma jätsin nad üsna rahumeelselt sinna, sest noh...Tallinnas ju ikka lund ei saja. Nädalavahetusel pidin nad kätte saama, aga siis tuleb raudselt sula. See lihtsalt on nii. Alati.


Trallallaaa, trallallaa,
Varbad on nii kaugel, neid kätte ei saa.

Ikka veel.

Ma nägin täna unes oma orgaanilise keemia õppejõudu.
Kas see tähendab, et ma olen üleõppinud?
Ei.


See tähendab, et ma olen alaõppinud.





Appi.