Linnadžunglis

Täna oli päev täis linnafaunat:

• Pargis ründas mind vares - ta lendas mulle küüntega pähe (?!) Hitchcock tõenäoliselt naeris hauas.
• Üks piiritaja oli meie rõdul ja üritas väga innukalt paokil olevast rõduuksest tuppa tulla - miks? - ei tea. Me ei lasknud igatahes.
• Kajakas oleks äärepealt ühe orava meie rõdult minema viinud. Orav pääses napilt.

Magamine on nõrkadele!

Today was a day of city fauna:

• I was attacked by a crow in a park I was walking through - it flew up from behind and clawed me on the head with its talons (?!) Hitchcock was probably laughing in his grave.
• A little bird was on our balcony and desperately tried to get into our living room through the door that was open a little. Why? I have no idea. We didn't let it.
• A gull almost had a squirrel for dinner. It nearly carried away one of those cute little squirrels from our balcony. The squirrel escaped barely.

Sleeping is for the weak!

Oravake

Oravad on päris armsad. Neil on kohevad sabad ja nad jooksevad ringi mööda seinu ja vaatavad aknast sisse ja teevad nunnut nägu. Umbes nii:Squirrels are quite adorable. They have fluffy tails and they run along the walls and look into my window and make cute faces. Something like this:

"Look at me, I'm a cute little squirrel"

Ja siis, kui sa selja pöörad, on need samad nunnud loomakesed nagu saatana sigitised. Ma ei räägi sellest, et nad hommikul kell 6 mööda plekist rõdu äärt jooksevad ja põrgumüra teevad. Ei, ma räägin sellest, mis mind ühel päeval ees ootas, kui ma koolist koju tulin. Sel kevadel olen ma hakanud igasuguseid taimi kasvatama. Ja siis eelmisel nädalal tundus mulle, et oleks aeg need rõdule tõsta, sest väljas on päris soe juba. Alguses oli kõik tore ja nii. Aga siis, ühel neljapäeval õhtupoolikul avanes selline vaatepilt:

And then, when you turn your back, these same cute squirrels are like little devils. Not only do they run along the balcony's tin railings at 6 in the morning and make lots of noise. No, I'm talking about what I saw one day when I came home after school. A mindful reader would remember that I started to grow different plants this spring. Well, last week I decided to put them onto the balcony because the weather was quite warm already. At first it was okay, but then, one thursday evening this is what my plants looked like:

Põhimõtteliselt olid nad mu taimedes põhjalikult mürgeldanud - kaevanud sibulad peaaegu välja, kiskunud välja tüümiani, kõik kohad mulda täis vedanud, salati poti ümber ajanud ning ühest potist salati koos mullaga välja kaevanud ja salati enda kas ära söönud või rõdult alla visanud (seda ma enam ei leidnudki).

Ja teisel rõdul söödi ära kõik võõrasemade õied.

Siis mul viskas üle ja ma tõstsin kõik taimed tuppa tagasi.

Praeguseks ma olen neile andestanud, sest tegelikult on nad ikka täiega nunnud :D Ja varsti on neid veelgi rohkem, sest ühel laupäeva hommikul tabasin ma kaks oravakest oma rõdul paaritumast. Ma ei tea, kas nutta või naerda...

The squirrels had made a mess of my plants. They almost dug out the onions, spread dirt all over the floor, pulled out my thyme, knocked over pots of salad and entirely dug out a salad plant from one pot, took out all the dirt from it and then either ate the salad or threw it away somewhere (I couldn't find it afterwards).

And on the other balcony, the ate all the blossoms of my violets.

Then I was angry at them and put all the plants back inside.

But now I have forgiven them, because after all, they are really cute :D Soon there will be more of them, because one saturday morning I found two squirrels mating on my balcony. I don't know weather to be happy or sad...

 Eelmisel nädalal tegin selle nädala viisaastakuplaani. Nüüd on nädal möödas ja peaaegu sain kõik tehtud. Peaaegu... Vahepeal paneb juukseid kitkuma küll, kui palju on teha ja kui vähe aega jäänud.

Last week I wrote down all the things I have to do this week. Now the week has passed and I am almost done with these tasks...almost. But there's so much still to do and so little time...

Level 5

Ükspäev panin tähele, et emotsioonide virrvarr, mis mind seoses lõputöö kirjutamisega on läbinud, sarnaneb suuresti leina viie staadiumiga. Alguses oli eitus - siis kui oli veel liiga palju aega ja muid asju oli ka teha ja noh teate küll. Siis tuli kauplemine (või noh, midagi sarnast) - "ma luban, et esmaspäevast ma hakkan pihta", "ausõna, sel nädalavahetusel ma kirjutan vähemalt viis lehekülge", "noh, täna ma nii palju ei jõudnud, aga homme pingutan topelt" jne mis ma endale kokku lubasin. Mingil hetkel tuli viha. Selline sügav must viha, kus ma olin täiesti valimatult kogu maailma peale pahane, et ma nüüd sellises olukorras olen, et semester vaikselt tiksub lõpu poole ja ma pole veel üldse nii kaugel, kui ma võiksin olla. Kõige raskem pingutus oli mitte valada viha välja koduste peale, kes polnud ju milleski süüdi. Peaaegu õnnestus.

Viha läks ühel hetkel sujuvalt üle depressiooni-laadseks seisundiks, kus vahepeal oli tunne, et miski ei saa mind enam õnnelikuks teha. Praeguseks olen õnneks jõudnud selleni, et olen olukorraga leppinud. Tuleb lihtsalt ära kannatada, pole midagi teha. Soov magistrikraadi saada on ikkagi piisavalt suur.

One day I began to notice that the turmoil of emotions that has been going through me during the thesis-writing process greatly resembles the 5 stages of grief. First, there was denial. There was still time and there were other things to do and so on. Then came bargaining - promising myself I would write five pages that weekend; or if I didn't write as much, promises that I'd put twice as much effort in it the next day and all other such bargaining with myself.

At some point the anger came over me. The deep black anger of hating everything and everyone. The hardest part was not to yell at the people at home who had done nothing to deserve it. I was almost successful at it. Then, the anger slowly became a depression-like state, when I felt that I'd never be happy again.

And now I have finally accepted the situation. I just have to make it through this month and a little bit of the next and all will be ok. 

Huumorirubriigist ka midagi. Reedel vaatasime Ardoga Kuldvillakut ja seal oli üks naine ja kaks meest ja naine ei vastanud eriti küsimustele. Ja siis Ardo teatas selle peale, et "ainuke viis, kuidas naisi vait saada, on panna nad mälumängu mängima" :P Aitäh, Ardo!

P.S. Ma kasvatan nüüd tomateid ka.

P.S. I began growing tomatoes.