Through the Looking Glass

Ühes paralleelses universumis teen ma parajasti usinalt füüsikalise keemia kodutööd, ilusti ja õigesti.

Ühes paralleelses universumis ei saja praegu õues lund, vaid on juba päris kevad, kus paistab päike ja linnud laulavad.

Ühes paralleelses universumis on mu toas hea ja soe, mitte rõske ja külm, sest et keegi ei küta kui väljas on pluss kaks kraadi.

Ühes paralleelses universumis on mul ka kevadine koolivaheaeg.

Ühes paralleelses universumis ei ole ma kurb ja üksik, sest seal ei läinud Ardo nädalaks ajaks Amsterdami.

Kahjuks pole antud universum see.

UGA! UGA!

Biokeemia õuverlõud taaskord. Erinevalt Laurast ma oma vaiba sees nukleotiide ei näinud, küll aga õudusunenägu sellest, kuidas ma biokeemia praksi arvestust teen ja täiega feilin. Unenägu lõppes küll sellega, et me läksime mingite tüüpidega parkuuri tegema, aga see polnud enam oluline :P

Sellest on veel vähe, et täna kontrolltöö oli, homme on praksi arvestus, mida ma veel üldse õppinud pole. Ma üritasin vahepeal, aga mu aju saatis mu pikalt. See oli temast väga inetu, aga samas ma ei süüdista teda.

Nikotiinamiidadenosiindinukleotiidfosfaat ja tema lõbusad sõbrad

Appi!

Mu pea on biokeemiat ääreni täis. Nii täis, et varsti hakkab see üle ajama, evolutsioneeruma; nad ühinevad omavahel kasutades ATP hüdrolüüsil vabanevat energiat ja moodustavad suure globulaarse süsteemi. Siis hakkab see värgendus ajama alfa-heeliksi kujulisi juuri, kõigepealt minu ajju ja siis üle kogu keha, kuni lõpuks on minu teadvus täielikult alla surutud ja jäänud on ainult Biokeemia. Ja siis ta vaatab välja läbi minu silmade ja räägib biokeemia keeles ja keegi ei saa enam midagi aru (peale nende, keda see on veel vallutanud). Ja siis on kõik.



Näete nüüd, mis võib juhtuda kui inimest sunnitakse liiga palju õppima.




Okei, tegelikult keegi ei sundinud, ma tegin seda ise vabatahtlikult.
Mis on isegi veel hirmsam.

Küll on kena

Jou.

Pole siia ammu kirjutanud, sest ma ei viitsinud. Austriast olen juba ammu tagasi. Reis oli väga lahe. Palju pidi küll bussiga sõitma, aga muidu polnud hullu. Esinemine läks ka kenasti. Mul tulid küll esimese tantsuga rõhud lahti ja ma ei saanud neid enam hästi kinni, aga lõpuks ikkagi sain ja edasi läks juba kenasti :P Süüa sai ka korralikult. Magu venis neli korda suuremaks selle ajaga :P
Aga lund oli palju. Ja sadas aina juurde. Täiuslik jõuluilm oli pidevalt :P

Uus lemmiklinn on Salzburg.




























Kuidas saakski seda mitte armastada?

Eelmine nädalavahetus pidasin sünnipäeva ka lõpuks. See oli ka vahva. Sain kingituseks Twisteri ja siis me väänasime seal ennast põhjalikult :P Ühesõnaga lõbus.

Täna oli täispikk päev. 10st hommikul 17.30ni, sealhulgas 2x90 minutit biokeemiat. "Kergelt" väsitav. Biokeemia on väga huvitav muidu, aga nii palju informatsiooni ja võõraid sõnu pooleteise tunni sisse pressitult väsitab ikka ära küll.

Päeva sõna: müofibrill. Hakkas kummitama. Aga see-eest on mõnus harjutus suulihastele. Proovige öelda. Müofibrill. Oi mis kontraktsioonid! Kas tunnete, kuidas aktiin poeb müosiinide vahele.. Mis saaks olla veel toredam.
Sarkoplasmaatiline retiikulum on ka tegelt päris tore.

Okei, biokeemia üledoos.


Tegelikult on keemia vahva ;)

Küborg

Ma olen nii väsinud!! Ma mängisin täna kehalises poolteist tundi Sergeiga sulgpalli. Nüüd on mu parem käsi omadega õhtal. Ma teen ühe rabava ennustuse - homme ei ole mu käel eriti hea olla. jalad on ka üsna läbi tegelt. Sulgpallilihaseid pole lihtsalt ammu kasutatud. Vähemalt tulid löögid meelde :)

Hommikul käisin arsti juures ka, lootuses et ehk tuleb ka minu aeg derobotiseerumiseks. Aga seda ilmselt ei tule. Käisin uut röntgenipilti tegemas ja minu polt elab väga kaunist elu minu käe sees ja tal on seal hea olla ja pole mingit mõtet teda välja võtta. Ja operatsiooniga võib üldse mingeid kõõluseid kahjustada jne. Ühesõnaga - küborg ma nüüd olen ja küborgiks ma jään. Vist :P

Homme on meie teaduskonna rebaste ristimine...tõotab tulla üks pikk päev taaskord. Eks näis, kas jääme ellu :P

10 päeva Kreekani!!!



P.S Ma lisaks veel siia pildi oma suurest eeskujust küborgistumise vallas, kes on asja viinud nii kaugele kui vähegi saab viia. Loomulikult on see General Grievous. Jeeeesss. :D
(Marit saab aru)

Vaid soojust igatsen veel

Ma olen nii väsinud. Emotsionaalselt väsinud. Esimene ülikoolinädal on põnev ja täitsa tore, aga seal on palju uusi inimesi, kellega tuleb tutvuda, rääkida, naeratada, muljetada jne. See väsitab mind seestpoolt. Aga ikkagi on tore, sest ma olen juba mitmete vahvate inimestega tuttavaks saanud. :)
Näiteks sain ma täna tuttavaks Mari-Anniga.

See kõlab kohe uskumatult, aga täna ma küpsetasin nii hea kohupiimakoogi, et isa ka ei usuks. Siim, Ruth ja Ardo ei jõudnud ära imestada, et mina olen midagi nii head teinud. Ardo sõi seda hoolimata sellest, et seal rosinad sees olid. Vot nii hea oli. Aga enam ei ole, sest see sai otsa. Aimps sõi viimase tüki ära ja ütles, et talle ka väga maitses.

Ma olen enda üle nii uhke :D

Ja ahi ja inimesed tegid toa ka soojaks. Vähemalt veidikeseks.