Sügis tuli

Nädalavahetus on läbi ja homme on tarvis jälle kooli minna. Õnneks hakkab esimene loeng alles kell 2 päeval :D Mul on homme ainult arvutitunnid: informaatika loeng, interneti baaskursuse loeng ja harjutustund. Põnev.

Nädalavahetusel oli Kirke kõige esimene sünnipäev. Merli sugulased ja sõbrad oma väikeste lastega, kes kõik olid küll Kirkest veidi vanemad, tulid külla. Alguses olime õues, aga pärast läksime tuppa kooki sööma, sest välistemperatuur oli suhteliselt madal. Toas oli väikeste laste konsentratsioon minu jaoks liiga suur igatahes. Nad kõik jooksid ringi, karjusid ja kilkasid ja nutsid. See oli õudne. Ma istusin vaikselt seina ääres, olles ka seltskonnas ja püüdes kõike seda välja kannatada. Raske oli. Lapsevanema elu on ikka raske, pidin ma taaskord tõdema.

Täna oli Kirke ristimine Türi kirikus. Mina sain siis tema ristivanemaks. Kirkele kirikuõpetaja eriti ei meeldinud ja kui hakati vett pähe panema, siis läks asi hoopis hirmaks. Ta oli terve jumalateenistuse jooksul üldse jutukas. Nende üksikute sõnade hulgast, mis ta on selgeks saanud, oli "lamp" ja "lill" tal seal koguaeg kasutuses, sest kirikus oli palju lampe ja ka mõned lilled altari juures. Ja lauluraamat meeldis talle ka väga. Siiski mitte nii palju, kui talle meeldis minu musketäride raamat "Kakskümmend aastat hiljem", mis mul Säreveres kaasas oli. Kui ma seda lugesin õhtul, siis Kirke ajas end diivani najale püsti ja oli kohe "aitäh, aitäh" ja tahtis väga raamatut vaadata. Siis ma pidin seda talle näitama ja ta hakkas hoolega lehti keerama ikka edasi ja tagasi. Raamat sai pisut kannatada selle all, aga õnneks oli see minu oma, mitte laenatud.

Ja nüüd ma olen taas koju jõudnud ja kodus on KÜLM. Nagu jääkambris. Temperatuur on alla inimväärse piiri, optimumist pole haisugi, pigem jõuab alumine taluvuspunkt enne kätte. Nüüd ma istun siis teki sisse mähituna ja võitlen kiusatusega kanda toas kindaid, sest mu sõrmed jäätuvad varsti ära. Õnneks on meil veel soe vesi olemas, aga ei tohiks vist ära sõnuda, sest kindlasti tuleb varsti mõni vahva kopamees, kes jälle midagi läbi kaevab. Ja siis me oleme jälle külmas ja pesemata.

Kui mul öösel und ei tule, siis ma mõtlen välja huvitavamaid meetodeid, kuidas oma aknast ehitusmehi teise ilma saata. Vahva oleks, kui saaks projektijuhile ka pihta või midagi.

Urr.

Keemikud ja geenikud

Tere jälle kõik poisid ja tüdrukud. Eelnädala loengud on minu jaoks nüüd läbi saanud. Reedel on veel ainult aktus, aga homme on vaba. Täna ma jõudsin kooli veel täpsemalt kui enne, sest ma lihtsalt ei viitsinud end enne liigutada kui viimasel minutil. Ma arvan, et koolile nii lähedal elamine mõjub minu kohalejõudmisele üsna halvasti. Ilmselt ma väga palju hiljaks ei jääks...nii minut või paar või jõuaksin täpselt kohale. Ma saan nüüd aru küll, miks alati hilinevad need, kes koolile kõige lähemal elavad [siin on muidugi ka erandeid, kes hilinevad alati, hoolimata nende kaugusest punktist, kuhu nad jõudma peavad (nt meie suur sõber Samoson)].

Aga seekord ma jõudsin isegi 5 minutit enne kümmet kohale. Esimene loeng oli õpingukorraldus. Täna ei istunud ma mitte oma klassivendade juurde, vaid oma uue sõbra Eriku kõrvale, mis oli kahtlemata heaks vahelduseks. Tutvusin põgusalt ka ühe tüdrukuga, kes oli vist ta kooliõde vms, ja kes läks geenitehnoloogiat õppima, kuid kelle nime ma ei saanudki teada. Loeng ise oli üsna informeeriv, isegi minu jaoks.

Seejärel suundusime me spordihoonesse, kus meile räägiti kehalisest. Ma ilmselt võtan ka kehalise ja hakkan sulgpalli mängima jälle. Ma pole juba niii ammu korralikult sulgpalli mänginud, et väga tahaks juba.

Kehaline sai ruttu läbi ja järgmise loenguni oli umbes poolteist tundi aega. Otsustasin aega parajaks teha söömisega. Kuna Siimul pidi loeng olema ja oma kursusekaaslastega ma veel einet jagada ei tahtnud, läksin Aimpsi juurde, kes oli mulle ostnud banaani ja jogurtit. Vaevalt olin ma nendega ühele poole saanud kui helistas Siim ja teatas, et ta laseb veel ühe loengu üle. Noh, läksime siis koos midagi põske pistma. Peale meeldivat einet jalutasime mööda koridori, et aega parajaks teha. Fuajees läksime rääkima Katrega, kes oli SEBiga seal tudengeid varitsemas. Sealt leidsime ka Erkki ja Kristjani, kelle ta oli kinni püüdnud. Sander ja Taavi leidsid meid omakorda sealt ja meil oli jälle väike reaalne kogunemine kuni selle ajani, kui pidi hakkama järgmisesse loengusse minema.

Meil oli tuutori tund. Sinna läks iga rühm eraldi - füüsikud, keemikud ja geenikud. See oli siis esimene võimalus näha oma kaaskeemikuid. Väga rõõmustav see nägemine ei olnud, aga polnud ka kõige hullem. Ma ei hakka rääkima siin sellest, mis mulje mulle keegi jättis. Igatahes pärast sainma teada, et need kaks poissi, kes Kadrinast olid, olid kunagi Mariti klassivennad. Maailm on väike.

Viimaseks pidime me Gaudeamust laulma minema, aga see tuutori tund läks nii pikale, et me ei jõudnudki sinna.

Järgmiseks suundusime Erkki autoga Reaali, kus me saime kokku teiste klassikaaslastega ja õpetajaga. Tore oli jälle näha, kõik rääkisid, kuhu nad õppima läksid. TTÜ võitis :D Seal on meist 16 ja Tartus on 13. Ülejäänud on veel kusagil mujal. Pärast käisime veel Jaubil külas, kellel oli ka hea meel meid näha. tegelt oli nii hea jälle seal koolimajas olla. Selline hea ja tuttav tunne tuli peale. Nii tahaks sinna tagasi tegelt. Võtaks valikaineks veel ühe 12. klassi, palun.

Päeva lõpetuseks läksime Mariti ja Teele ja Marellaga Hella Hunti sööma. Söök oli hea ja seltskond oli hea. Mida veel tahta.

Vahepeal kui me Siimu ja Maritiga juttu rääkisime, siis kõigepealt kutsus Marit mind ja Siimu oma pulma, ükskõik millal see ka toimuma ei peaks. Siis kutsus ka Siim meid Maritiga ja mina Siimu ja Maritit oma pulma. Isegi kui see toimub alles aastakümnete pärast :P Loodetavasti siiski varem, sest pulma tahaks küll minna tegelt :P

Aga kui mina saan endale kunagi kaksikud tütred, siis mina panen neile nimeks Ester ja Ether [Eeter]. Lihtsalt puhtalt keemia auks. Ma ei tea, mida sellisel juhul küll poisile võiks nimeks panna. Trinitrotolueen?

Ja kui Marit peaks kunagi oma bordelli avama, siis ta paneb sellele nimeks "Alasti ja odavalt" ;)

Ja oli õhtu ja oli hommik - teine päev

Teine päev oli parem kui esimene. Hommikul pidi minema 12ks alles, aga ikka oli mul probleeme voodist üles saamisega. Ma põõnasin peaagu poole 12ni, mil ma otsustasin, et peaks end ikka üles ajama, seadsin end kiiresti minekuvalmis ja lippasin kooli poole. Täna hommikul polnud VI korpus enam nii hirmuäratava välimusega ja tudengid olid ka vähem segaduses nägudega. Nüüd tundusid nad teadvat, kuhu lähevad. Mina teadsin ka. Viskasin jope Aimpsi juurde ja suundusin esimesse longusse, milleks oli karjäär ja nõustamine. Ei olnud huvitav. Õnneks see kestis vaid veidi üle poole tunni. Selle aja jooksul jõudsin ma üldiselt järeldusele, et ma olen ülikooliasjades liiga hästi informeeritud, et mul põnev võiks olla.

Järgmisena suundusime energeetikamajja, kus meil hakkas loeng nimetusega infootsioskused, mis põhimõtteliselt kujutas endast raamatukoguvärgindusega tutvumist. See asi veel jätkub meil, järgmisel korral saame me juba raamatukokku ka minna ja kasutada sellist imeasja nagu ESTER. Ausõna, see tädi seal rääkis, nagu me oleks kuu pealt kukkunud ja poleks sellisest asjast enne kuulnud. Okei, mõni, kes on maalt ja hobusega, võib-olla polegi, niiet ma ei saa kõigi eest rääkida. Selles loengus oli üleüldiselt ka uut infot minu jaoks, niiet see polnud kaotatud aeg.

Kui me olime teel järgmisesse, meie selle päeva viimasesse loengusse, kohtasime tee peal Erkkit ja Olegi. Nad otsustasid meiega hängida selle poole tunni jooksul, mis meil jäi järgmise loenguni. Siis ma kohtasin veel Siimu ja me rääkisime juttu. Ja ma sain aimu ka sellest, et ehitusteaduskonnas on väga palju reaalikaid. No ikka tõesti palju. Võrreldes kasvõi minu teaduskonnaga. Igatahes, järgmise loengu pidasid meile üliõpilasesinduse omad ja muud tudengiorganisatsioonid käisid ka rääkimas. See on siiani olnud kõige lahedam loeng. Seal oli huvitav. Mingit nänni sai ka.

See oligi tänase päeva kulminatsiooniks. Homme jälle.

Üli Õpilane

Nonii, täna oli minu esimene koolipäev. Hommikul ärkasin juba varakult ja käisin duši all. Ootusi ületades suutsin ma kakskümmend minutit enne kümmet end uksest välja ajada ja ülikooli poole astuma hakata. Kohale jõudnud, leidsin ma eest palju rahvast ja päris mitme värske tudengi näolt võis lugeda ülimat segadust, kui nad, paber näpus, õigeid ruume otsisid. Tundsin neile hetkeks kaasa ja jätkasin teed. Mina leidsin enda ruumi kerge vaevaga üles, sest ma toetusin varasematele luureandmetele. Uksest sisse astudes, tervitas mind kõigepealt Madis. Lehvitasin talle vastu ja asusin inimhulga seest otsima muid tuttavaid nägusid. Olin peaaegu lootust kaotamas kui nägin Henrit ja Kristjanit mulle tagapingist lehvitamas. Rõõmsa vanainimese hüpakuga jõudsin nendeni ja platseerusin Henri kõrvale. Esimene loeng oli õpingukorraldus. Ei olnud põnev. Uni tuli peale. Ja eriti midagi uut minu jaoks ka polnud.

Järgmisena seadsime sammud aula poole, kus pidi hakkama enesejuhtimise (?!) loeng. Seal me olime koos itimeestega ning seetõttu kohtasime ka teisi tuttavaid reaalikaid. Grupeerusime ja ajasime veidi juttu enne loengu algust. Loeng ise oli kirjeldamatu kannatus. Minu fellõu-reaalikad mäletavad veel 10. klassi ja Irene Pukki. See oli palju hullem igatahes, aga samasse kanti. Mingi onu virvendas üleval lava peal ja luges moraali ja üleüldine point, mis mulle tema jutust jäi oli see, et me ikka valiks selle tema aine, muidu meil tulevad suured probleemid ja meiega juhtub midagi koledat. Umbes pool tundi enne lõppu läks mul kõht tühjaks ja viimased 30 minutit ma kuulasin oma kõhu korinat ja minutid näisid seisvat. Umbes nagu ajaloo klassis oli. Kõik head asjad saavad kord otsa ja õnneks saavad ka halvad asjad lõppude lõpuks otsa. Ka see loeng leidis oma otsa.

Ma ei olnud oma päeva üle eriliselt õnnelik - olid olnud suht igavad loengud ja väga palju võõraid inimesi ja ei ühtegi sõpra, kes oleks selle juures mulle toeks olnud. Seda rõõmsam ma olin kui koridoris jalutas mulle vastu Siim. Nii hea oli näha sõbralikku nägu, et mul läks tuju kohe paremaks. Ta oli parajasti teel loengusse, kust mina olin äsja lahkunud. Mõne lausega ma kirjeldasin siis Siimule teda ees ootavat kannatust ja kuna antud loengus mingit kohalolekukontrolli ei olnud, siis otsustas Siim üle lasta oma esimese loengu ja me läksime hoopis minu juurde sööma. Me saime peaaegu tunnikese juttu rääkida enne kui ta pidi bussi peale minema.

Õhtupoole käisin ma veel Kirkel külas ja vaatasin veidi telekat. Hiljem võtsin ma julguse kokku ja kõnelesin Orkutis ühe uue kursavennaga. Ta tundus päris sõbralik olevat ja me jätkasime oma vestlust msnis ja nii ma tutvusin täna ka ühe uue inimesega. Tema nimi on Erik. Ma loodan, et ma tunnen ta homme ära. Või tema minu. Tore oleks kellegi teisega rääkida kui oma klassivendadega, kellega ma suurt sidet ei tunne, või Madisega.

Kokkuvõttes läks päev ikkagi korda.

Vahepeal ma mõtlesin ka sellele, mida ma praegu kõige rohkem tahaks. Mõtlesin välja, et ma tahaks:

• leida veel toredaid inimesi oma kursakaaslaste hulgast
• et Ardo tuleks linna
• et ilm oleks soojem
• näha oma vanu klassikaaslasi (kolmapäevani peab veel ainult ootama :)) ja teada saada, mis neist on saanud
• tantsida !!!! ...nii väga tahaks juba trenni

Need viis asja on praegu põhilised...muidugi on palju asju, mida veel tahaks, aga need pole praegu olulised.

Ma sain oma matriklinumbri ka kätte. Kui gümnaasiumis me olime veel nimelised, siis praegu oleme numbrilised. Nüüdsest alates võite mind lühidalt hüüda 557-ks ;)

Olgu, ma nüüd lõpetan selle kroonika kirjutamise ja lähen "Kolme musketäri" manu, sest jah, ma hakkasin seda uuesti lugema. See meeldib mulle endiselt. Kerge lugemine ja lihtsalt mõnus.

Kuu aja pärast lähen ma juba Kreekasse!!! :D

Öölaulupidu oli ÄGE.




Ja eksperiment tõestas, et lauluväljakult koju jalutamine võtab õige tempo juures aega täpselt kaks tundi.

Mari-Ann raporteerib sündmuskohalt

Suvavaheaja viimane nädal on käimas. Tänasest päevast peale olen ma ametlikult TTÜ üliõpilane ja esmaspäeval hakkab juba eelnädal. Aga tunne on eriline, mitte nagu tavaline nördimus sellest, et suvi saab läbi ja jälle on tarvis kooli minna, vaid väike põnevus on sees, nagu läheks jälle esimesse klassi. Ja see on täiesti omavahel võrreldav. Millegi täiesti uue algus, uued inimesed (vähemalt enamik). Natuke kurb on muidugi ka. 12. klass oli niivõrd tore, et ma käiks seal hea meelega veel paar aastat. Aga seda ei saa enam kunagi tagasi. Klass läheb laiali ja kuigi paljud tulevad ka TTÜsse, ei näe ma neid ikkagi nii tihti ja Marit ja Kristel lähevad üleüldse Tartusse karvaste ja suleliste füüsikasõprade manu ja see on omaette suur põhjus kurvastamiseks. Aga tuleb siiski keskenduda positiivsele, sest ega nad ei lähe teise ilma, nad on ikka olemas ja me võime täiesti vabalt üksteist vaatama sõita kui tuju tuleb.

Niipalju siis sellest. Lõbusamate sündmuste juurde minnes - Mariti sünnipäev oli nädalavahetusel. See oli tõesti tore. Nagu ikka sai palju süüa ja maffiat mängida ja niisama juttu ajada ja tore oli kõiki jälle näha, keda polnud ammu näinud ja saada tuttavamaks Taavi Pungasega, kes, nagu välja tuli, on ka üks täitsa tore inimene.
Siim ja Ardo kinkisid Maritile ühe väga stiilse pastaka ja kirjatehnika vihiku. Seal vihikus oli muuhulgas ka ühe elevandi pilt ja selle kohta oli kirjas: "Elevendil on pikk lont. Sellega ta sööb ja joob. Ta oskab londiga ka igasuguseid trikke teha". Või midagi sinnakanti. Igatahes oli see väga vasakule. Vähemalt minu rikutud mõttemaailmas. :P Naljakas ikkagi.

Eile käisime Maritiga kinos ka. Mamma Miat vaatasime. Päris tore oli. Naljakas oli vaadata Pierce Brosnanit laulmas. Eriti naljakas oli vaadata teda laulmas sinises liibuvas kostüümis a la 70ndad. Marit ütles selle peale, et ta ei saa enam kunagi James Bondi vaadata ilma naerma puhkemata. Jaa, James Bond pole tõesti pärast seda enam endine :P Kõige parem idee oleks järgmisena teha James Bond: the Musical, kus kõik, kes kunagi Bondi mänginud, laulaksid ja tantsiksid (soovitatavalt siis eriti nilbetes kostümides). Pahad oleks ka ja esitaks oma numbreid jne. Sellest tuleks tohutu suur kassahitt ;)

Side lõpp.

Kanepiga tuttav

Ma olen tagasi. Rõõmselt elus. Seekordne laager oli meil Kanepis, kus inimesed olid majutatud kahte erinevasse kohta ja söömas ja pesemas käisime kolmandas ja trenni tegime neljandas kohas. Ühesõnaga oli palju edasi-tagasi marssimist. Õnneks on Kanepi võrdlemisi väike koht. Esimesel päeval oli meil igatahes üsnagi kole olla, sest vihma sadas terve päeva. Hommikul läks buss juba kell 7, niiet ma sain juba pool 6 üles tõusta (juhhuu). Igatahes kui ma hommikul ärkasin, siis sadas ja kui me lõpuks lõuna paiku Kanepisse jõudsime, siis sadas ikka veel. Meie õnneks tegime trenni siis sees. Pärast kui majutumiseks läks, siis Lee majutati teistest eraldi, Kanepi kultuurimajja, kus oli väga külm ja rõske ja kus oli meeliülendava aroomiga kuivkäimla. Ja öösel oli seal nii külm, et kohe oli külm. Ma panin öösel veel kampsuni selga, mul oli peal enda tekk, Ardo magamiskott ja ma pugesin Ardo kaissu, aga mitte miski ei aidanud, ikka oli külm. Ja järgmisel hommikul oli mu käsi kirjeldamatult valus.

Ma tegelt ei olegi rääkinud sellest, et mu käsi oli haige terve selle aja. Nimelt enne laagrit ärkaisn ühel hommikul üles ja vasak käsi oli mu poldi koha pealt nii valus, et kohe oli. See oli mingi väga konkreetne lihas, mis oli mingil viisil viga saanud ja sealt oli käsi paistes ja valus. Ja nii umbes nädal aega. Niiskus ja külm ilm ei teinud seda kindlasti paremaks. Nii ma olingi terve laagri aja käeinvaliid. Praeguseks on paistetus ja valu õnneks üle läinud.

Igatahes, teisel ja kolmandal päeval me tegime trenni, trenni ja trenni. Vahepeal sõime ja puhkasime ka natuke. Vallavanema tellitud hea ilm oli selleks ajaks ka kohale jõudnud, niiet proovid toimusid välitingimustes. Ardo kurvastuseks pandi meid mõlemaks lembekaks ette keskele tantsima. Üks neist ei ole ka mul suur lemmik, aga teine, Armutuli, mulle meeldib. Ja Hele andis mulle mingit möksi, millest oli mu käele isegi reaalset abi, aga mis oli väga tugeva lõhnaga ja mis tõmbas väheke herilasi ligi, keda seal oli tõeliselt palju. Mu haigele käele oli abi ka sellest, et me kolisime Ardoga sealt kultuurimajast ära noortekeskusesse teiste rühmade juurde. Magasime küll võõraste juures, aga vähemalt oli soe.

Neljapäeva õhtul oli meil peaproov-etendus Kanepi rahvale. Täitsa mitu inimest tuli kohale meie üllatuseks. Kõik läks üsna hästi, kuigi Dagmari mikrofon tõrkus vahepeal ja küünlad kustusid väga kähku ära.

Reedel sõitsime Tõrvasse, kus me tegime veel proovi (üllatus-üllatus) ja kus õhtul toimus etendus. Kõigepealt pidime regilaulu lauldes küünaldega läbi kiriku minema, kus toimus esimene kontsert, kus esinesid mõned soolopaarid. Kuna naised pidid küünalt hoidma vasakus käes, aga mina nii kaua ei jaksanud, siis ma vahetasin Mariliisiga kohad - tema hakkas ajutiselt Ardo naiseks ja mina olin Maarja mees. Nii me siis läksime ja laulsime (millega mul tulid meelde minu kunagised unenäod sellest, kuidas Maido Leest laulukoori tegi), siis me ootasime oma tunnikese kiriku taga. Aga meil oli lõbus, me tegime tutvust kabukatega ja üritasime panna Maidot meie nimesid ära arvama (mis tal eriti hästi välja ei tulnud nagu arvata oligi :P). Siis hakkasid juba vihmapilved kogunema ja isegi tibutas veidi. Kui meie etendus hakkas, siis igatahes ei sadanud enam. Väga pime oli küll, sest kell oli juba 11 läbi. Prožektorid paistsid täiega näkku ja nende taga oli täielik pimedus, ehk siis publikut polnud üldse näha. Seal lendasid mingid imelikud ööputukad ringi ja kui me seal ees keskel seisime ja ootasime oma korda, et esimese tantsuga ühineda, lendas mulle üks neist krae vahele. Väga kõdi oli ja ma pidin endaga tõeliselt võitlema, et mitte sellest välja teha. Muidu läbi kõik ilusti. Hoolimata minu esialgsest murest leidsin ma pimedas üles ka oma padja, lehviku ja ka musta pluusi. Esimese küünlatantsu ajal kustus mul üks küünal ära, aga selle ma sain vahepeal uuesti põlema panna ja teises tantsus jäid mõlemad põlema. Muidugi oli suur boonus see kui eelviimase tantsu ajal hakkas vihma sadama. Ja mitte niisama vihma, vaid ikka täiega padukat. Ja kõik said läbimärjaks, padjad said märjaks ja lõpuks polnud enam vahet, sest me olime ennast kuumaks tantsind ja vihm oli soe ja tegelikult oli jube vahva.

Koju jõudsin ma kella viieks. Bussis ma ka eriti magada ei saanud, sest Ardo ja Mihkel rääkisid minu kõrval füüsikast (pagana reaalkool ma ütlen...kuigi Mihkel pole reaalikas, on ta ikka sinnakanti). Aimps ajas mind hommikul peale kahteteist üles, sest ta läks Kirket ära tooma, sest me pidime eile Kirket hoidma, sest tema emme läks teatrisse. Ma ei olnud selles eriti aktiivne, sest mul oli nii uni. Ma suht lebotasin diivanil terve päeva ja sõin, sest mul oli miskipärast kõht väga tühi koguaeg. Nüüd ma lähen vist küll paksuks. Õnneks ei pea Ardo mind tõstma enne sügist, niiet mul on aega. :P

Nonii, sellega mu raport praegu lõppeb.
Tsaupakaa.