Jõul

Eile oli meil taas iga-aastane jõulu-kokkusaamine, mis oli ka seekord väga tore. Sõime, jõime ja lobisesime maast ja ilmast, katsime ära ka kohustuslikud pulmad-lapsed-tervis teemad ning saime teada, kelle vanaema nimi on Malle.

Õhtu lõpupoole tuli Mariti suust päeva tsitaat selle kohta, et Star Warsis see, kui Han Solo lõikab tontoni kõhu lahti, et Luke saaks sinna sisse sooja minna, on täpselt nagu keisrilõige, ainult et vastpidi.

Igal juhul oli väga tore jälle näha ja rääkida asjadest, mis üldse kasu ei toonud. Mul on nii lahedad sõbrad! :)

Ainult neli päeva veel. Homme võtan kohvri välja.

Lõpp hea, kõik hea

Lõpuks ometi on kõik eksamid tehtud! Oli ka aeg. Õnneks on mind saatnud edu, niiet kurta ei saa. Täna sain teada, et isegi arvutuskeemia sain viie, niiet oleks mul šampust olnud, oleks korgid pudelitelt lennanud. Aga küllap on selleks ka homme aega, sest siis saab Ardo välja puhkusele :)

Täna käisime Kirkega Pähklipurejat vaatamas. See oli hoopis teistsugune kui see, mida me Maritiga nägime oma kolm-neli aastat tagasi. Aga ilus oli ikkagi. Väga palju lapsi oli seal lihtsalt. Ikka VÄGA palju. Ma vahepeal lootsin natuke, et kui me teatrist välja tuleme, siis on vahepeal maagiliselt maa kõik lund täis sadanud. Ei olnud.

Parem oleks, et Tamperes oleks rohkem lund kui siin.

Maailma kõige nõmedam asi on ühelt eksamilt tulles kohe järgmiseks tööks õppima hakata.
Motivatsioon läks miinustesse.

Veidi veel

Õpin füüsikalist keemiat. Üldse ei viitsiks. Imelikul kombel ei tunne ma üldse pinget selle eksami pärast. Närv tuleb kindlasti alles siis, kui ma seal ukse taga seisan.
Aga ma õpin. õpin täpselt nende teemade kohta, mis Kalju ütles, et tulevad. Muud ei vaata. Sest see aine pole eriti põnev. Mulle tundub, et Erik on mind nakatanud oma "aega on, kiiret pole" suhtumisega. Sest mu õppimine on pigem diskreetne kui pidev.

Ja siin ma nüüd olen, rüüpan teed ja kuulan Youtube'ist Vaiko Epliku laule (millesse ma täna täiesti armusin . . . kuidas ma neid küll enne avastanud polnud) ja tegelt on päris hea olla (kui füüsikaline keemia välja arvata).

See on tänase päeva laul (ja üldse minu lemmik):

Loodan, et homme veab!

(kummitab)

Aaah! Bakterid!

Why do bacteria like nitrates so much?
They're cheaper than day rates.

What did one bacteria say to the other bacteria?

Your gene pool could use a little chlorine.

;)

Esimene lumi

Lõpuks ometi tuli lumi! Oh, kuidas ma ootasin!
Muidugi, hommikul välja minnes ma ei arvestanud sellega, et tegelikult on kummikuilm ja panin saapad jalga ning isegi minu kaheminutilise koolitee jooksul õnnestus mul jalad korralikult märjaks saada.

Muidu on kool...ja kool. Molekulaartootmise eksam läks täpselt nii kehvasti, kui ma arvasin, aga pole hullu, reedel on juba järgmises aines eksam ja siis läheb mul kindlasti paremini. Ma juba täna alustasin õppimisega, niiet seekord on kindel võit.

Ja Soome-ärevus on ka juba sees. Sest nii vähe on veel jäänud. Ma ei tea, kuidas ma küll hakkama saan. Ja muidugi, ma ei tea, mida kaasa võtta. See on see naiste igivana küsimus - mida ma selga panen?! - kuubis.

Kirket hoidsin ka täna vahepeal. Endiselt ta küsib väga palju. Kui ta minu juurde toodi, siis telekast tuli parasjagu mingi saade, kuidas ühed tüübid kuskil Aafrikas haisid püüdsid ja mõõtsid ja siis lasid vette tagasi või midagi sellist. Sattusin otsekohe küsimusterahe alla: "Aga miks see tädi niimoodi üle paadi serva kummardab? Kas ta vette ei kuku? Miks nad seda haid mõõdavad? Miks see tädi vahepeal räägib? Miks nad nüüd ei räägi? Kas nad räägivad Aafrika keeles? Kuhu nad nüüd sõidavad?" ... jne jne. Päeva kild oli ilmselt see, kui Kirke peale veidikest vaikimist ütles: "Aafrikas elavad ju ka inimesed ja neil on seal peremehed, aga neid nad ei hammusta." Ma olin suht šokeeritud. Pärast tuli siiki välja, et ta mõtles loomi, kellel seal Aafrikas peremehed on. Seejärel läks meie elav arutelu edasi teemal, kas on olemas sõbralikke karusid, kellele võib pai teha.

Kus on lumi?

Kaks nädalat veel. Kaks pikka piinarikast eksameid ja kontrolltöösid täis topitud nädalat. Ei oota seda. Üldse mitte ei oota. Ahjaa, boonusena on üks eksam veel sellel nädalal ka, kui kooli enam pole. Puhas võit! Muidugi, ma oleksin ta saanud panna ka viimasele koolinädalale, aga ma kartsin, et läheb liiga hulluks. Aga ma saan hakkama. Üks eksam juba tehtud ka. Molekulaartootmine, mille tulemusi ma üldse ei taha teada. Sest sealt pole ilmselt midagi head oodata.

Aga heade uudiste poole pealt on mul Tamperes nüüd kodu olemas. See asub ülikoolist umbes 700m kaugusel, niiet täiesti kõnnitav. Piltide pealt tundus päris normaalne, toad remonditud ja värki. Sain endale oma toa, aga korteris on veel üks või kaks tšikki peale minu. See on täiesti okei, aga üks päev ma mõtlesin, et ma kohe üldse ei tahaks, et mulle satuks korterikaaslaseks venelane (neid pidi seal üsna mitu olema). Mitte et mul oleks nende vastu midagi või et ma vihkaks neid, aga Eestis on niigi palju venelasi ja siin puutub nendega tihti kokku. Ja seega olekski tore kui mu korterikaaslased oleks natuke...eksootilisemad. Palju põnevam oleks ju elada koos näiteks hispaanlase või inglasega või kellegi niisugusega. Muidugi, nendega ma ei saaks pooltki nii hästi oma vene keelt harjutada :P

Homme saab Ardo välja ja tuleb Tallinnasse! Pidu! :D

Päkapikud tulevad

Kuna ma sel aastal Mardilaadale ei jõudnudki, siis tellisin endale siit lehelt ühe väga mõnusa lõhnaküünla. Maasika-rabarberi lõhnaga . . . mmmm. Üldse on neil väga head lõhnaküünlad, niiet soovitan soojalt ;)

Kui nüüd oleks veel piparkoogid ja LUMI, siis oleks juba täitsa jõulutunne. Aga mul on ainult mandariinid, vihm akna taga, Coca-Cola ja teoreetilise- ja arvutuskeemia lõputöö.
Ilusat esimest adventi!

November saab varsti läbi

Tänane päev algas sellega, et ma üldse ei viitsinud üles tõusta. No ikka üldsegi mitte. Väljas oli üsna november...vihm ja sombune ja hall. Ja Ardo ka ei saanud see nädalavahetus välja. Nii ma siis põõnasin. Kell 12 suutsin end nii palju kokku võtta, et end voodist välja vedada.

Edasi läks päev õnneks ülesmäge. Vaatasin suusatamist. Tore oli näha, et kusagil vähemalt on lumi. Õhtupoole käisime Erikuga Sõlekese kontserdil. See oli päris tore, aga niiii pikk. Koos vaheajaga kestis 3 ja pool tundi (!). Natuke väsitas ära küll see pikk vaatamine. Õnneks oli üsna palju lahedaid tantse. Muidugi väikesed lapsed olid eriti nunnud, sest kuidas nad saavadki mitte olla. Isegi kui nad tuleks oma väikeste rahvariietega niisama lavale ja ei teeks midagi, oleks nummimeeter juba laes.

Ühtedel olid päris ägeda mustriga sukad rahvariiete juures (ma ei suuda kahjuks meenutada, mis koha rahvariided need olid...aga need on need, kus naistel on selline lühem seelik, tumepunane, mustad põikitriibud valgel taustal allääres....vist olid Saaremaalt kusagilt...aga pole kindel). Aga sukad olid nii ägedad, et ma seda tantsu ennast eriti ei näinudki, vahtisin aga sukki ja mõtlesin, et peaks endale kah sellised tegema.

Kuna me olime kontserdil maido kutsetega, siis me istusime väga headel kohtadel ja rõõmsalt teiste tantsuõpetajate seltsis. Väga uhke oli. Pärast oli bankett ka. Suupisted olid küll pisikesed, aga kook (või see koogi moodi suupiste, mis seal pakuti) oli väga maitsev :).

Ja nii ongi

Ükspäev ma tundsin, et oleks aeg blogimaailma tagasi tulla. Osalt võib-olla sellepärast, et Ardo on ära sõjaväes ja arvuti on nüüd igapäevaselt mul suur sõber; osalt ehk sellepärast, et peagi pühin kodumaa tolmu jalgadelt ja lähen Soome ja siis, nagu sageli kombeks on, oleks ju hea pidada blogi oma tegemiste kohta seal, kuna kõik ei jää ju meelde ja ei jaksagi rääkida kui tulla tagasi.

Olgu põhjus, milline tahes, siin ma nüüd olen. Ja ma läksin isegi nii hoogu, et tegin kohe teise blogi kah. See on pühendatud minu osavatele näppudele, mis juba pikemat aega on endale kõiksuguse näputööga tegevust leidnud. Ja kuna mu valmistatud asjad kukuvad juba päris hästi välja, siis miks mitte ka neid teistele näidata.