Esimene lumi

Lõpuks ometi tuli lumi! Oh, kuidas ma ootasin!
Muidugi, hommikul välja minnes ma ei arvestanud sellega, et tegelikult on kummikuilm ja panin saapad jalga ning isegi minu kaheminutilise koolitee jooksul õnnestus mul jalad korralikult märjaks saada.

Muidu on kool...ja kool. Molekulaartootmise eksam läks täpselt nii kehvasti, kui ma arvasin, aga pole hullu, reedel on juba järgmises aines eksam ja siis läheb mul kindlasti paremini. Ma juba täna alustasin õppimisega, niiet seekord on kindel võit.

Ja Soome-ärevus on ka juba sees. Sest nii vähe on veel jäänud. Ma ei tea, kuidas ma küll hakkama saan. Ja muidugi, ma ei tea, mida kaasa võtta. See on see naiste igivana küsimus - mida ma selga panen?! - kuubis.

Kirket hoidsin ka täna vahepeal. Endiselt ta küsib väga palju. Kui ta minu juurde toodi, siis telekast tuli parasjagu mingi saade, kuidas ühed tüübid kuskil Aafrikas haisid püüdsid ja mõõtsid ja siis lasid vette tagasi või midagi sellist. Sattusin otsekohe küsimusterahe alla: "Aga miks see tädi niimoodi üle paadi serva kummardab? Kas ta vette ei kuku? Miks nad seda haid mõõdavad? Miks see tädi vahepeal räägib? Miks nad nüüd ei räägi? Kas nad räägivad Aafrika keeles? Kuhu nad nüüd sõidavad?" ... jne jne. Päeva kild oli ilmselt see, kui Kirke peale veidikest vaikimist ütles: "Aafrikas elavad ju ka inimesed ja neil on seal peremehed, aga neid nad ei hammusta." Ma olin suht šokeeritud. Pärast tuli siiki välja, et ta mõtles loomi, kellel seal Aafrikas peremehed on. Seejärel läks meie elav arutelu edasi teemal, kas on olemas sõbralikke karusid, kellele võib pai teha.