Töö ja lõbu

 See suvi läheb kuidagi nii, et nädala sees on töö ja siis nädalavahetusel pidu. Ja nii juba ei-tea-mitu nädalat järjest. Vahepeal on küll väsimus peal ja mõtlen, et tahaks kasvõi ühe öö magada kodus oma voodis nii kaua kuniks aga und jätkub. Aga siis ma mõtlen, et küll talvel jõuab magada ja kordan oma motot, et uni on nõrkadele.

Niisiis peale jaanipäeva olen veel sattunud Kadrinasse vanaema juurde ja Säreverre Krete Marie ristimisele. Eelmisel nädalavahetusel olime Lee gängiga Võrus ja lähiümbruses, sõitsime ringi, käisime laadal, grillisime ja tegime sauna ja tantsisime simmanil jalad villi, käisime öösel alasti ujumas ja pidasime Eriku sünnat.

 

This summer seems to have the rhythm of work all week, trips at week-ends. And it has been that way for many weeks now, ever since my graduation. At times I feel tired and think that I would like to sleep at home for as long as I want for just one night. But then I think that I'll have time to sleep when winter comes.

After the midsummer's day I have visited my grandmother in the countryside and been to the baptism of a little relative of mine. Last weekend we were in southern Estonia again, driving around and enjoying the sights. We went to a fair, made barbeque and sauna, we danced at a party until our feet hurt, went swimming in a lake naked at night and celebrated a friend's birthday.

 

Meie gäng

 Nädala sees on suht tavaline tööelu. Hommikud on rasked, nagu ikka.

 

During the working days it's work as usual. But the mornings are tough.

 

 

 

 

 

Kodus käivad ikka oravad ja kajakad meil külas. Jõulukaktuse (või selle, mis sest järele oli jäänud) tõin ma rõdult ära, kuid võib-olla on teda liiga hilja päästa. Oravad on lihtsalt suurema osa sellest nahka pistnud. Omnomnom.

 

At home we still have regular visits from the squirrels and the seagulls. Recently I rescued a plant from my balcony that I had been growing there, but it may be too late to save it. The squirrels have been having it for lunch (and breakfast and dinner and snacks). Omnomnom.

 

 

Kajakas Paul
Paul the seagull

 

 

Linnadžunglis

Täna oli päev täis linnafaunat:

• Pargis ründas mind vares - ta lendas mulle küüntega pähe (?!) Hitchcock tõenäoliselt naeris hauas.
• Üks piiritaja oli meie rõdul ja üritas väga innukalt paokil olevast rõduuksest tuppa tulla - miks? - ei tea. Me ei lasknud igatahes.
• Kajakas oleks äärepealt ühe orava meie rõdult minema viinud. Orav pääses napilt.

Magamine on nõrkadele!

Today was a day of city fauna:

• I was attacked by a crow in a park I was walking through - it flew up from behind and clawed me on the head with its talons (?!) Hitchcock was probably laughing in his grave.
• A little bird was on our balcony and desperately tried to get into our living room through the door that was open a little. Why? I have no idea. We didn't let it.
• A gull almost had a squirrel for dinner. It nearly carried away one of those cute little squirrels from our balcony. The squirrel escaped barely.

Sleeping is for the weak!

Oravake

Oravad on päris armsad. Neil on kohevad sabad ja nad jooksevad ringi mööda seinu ja vaatavad aknast sisse ja teevad nunnut nägu. Umbes nii:Squirrels are quite adorable. They have fluffy tails and they run along the walls and look into my window and make cute faces. Something like this:

"Look at me, I'm a cute little squirrel"

Ja siis, kui sa selja pöörad, on need samad nunnud loomakesed nagu saatana sigitised. Ma ei räägi sellest, et nad hommikul kell 6 mööda plekist rõdu äärt jooksevad ja põrgumüra teevad. Ei, ma räägin sellest, mis mind ühel päeval ees ootas, kui ma koolist koju tulin. Sel kevadel olen ma hakanud igasuguseid taimi kasvatama. Ja siis eelmisel nädalal tundus mulle, et oleks aeg need rõdule tõsta, sest väljas on päris soe juba. Alguses oli kõik tore ja nii. Aga siis, ühel neljapäeval õhtupoolikul avanes selline vaatepilt:

And then, when you turn your back, these same cute squirrels are like little devils. Not only do they run along the balcony's tin railings at 6 in the morning and make lots of noise. No, I'm talking about what I saw one day when I came home after school. A mindful reader would remember that I started to grow different plants this spring. Well, last week I decided to put them onto the balcony because the weather was quite warm already. At first it was okay, but then, one thursday evening this is what my plants looked like:

Põhimõtteliselt olid nad mu taimedes põhjalikult mürgeldanud - kaevanud sibulad peaaegu välja, kiskunud välja tüümiani, kõik kohad mulda täis vedanud, salati poti ümber ajanud ning ühest potist salati koos mullaga välja kaevanud ja salati enda kas ära söönud või rõdult alla visanud (seda ma enam ei leidnudki).

Ja teisel rõdul söödi ära kõik võõrasemade õied.

Siis mul viskas üle ja ma tõstsin kõik taimed tuppa tagasi.

Praeguseks ma olen neile andestanud, sest tegelikult on nad ikka täiega nunnud :D Ja varsti on neid veelgi rohkem, sest ühel laupäeva hommikul tabasin ma kaks oravakest oma rõdul paaritumast. Ma ei tea, kas nutta või naerda...

The squirrels had made a mess of my plants. They almost dug out the onions, spread dirt all over the floor, pulled out my thyme, knocked over pots of salad and entirely dug out a salad plant from one pot, took out all the dirt from it and then either ate the salad or threw it away somewhere (I couldn't find it afterwards).

And on the other balcony, the ate all the blossoms of my violets.

Then I was angry at them and put all the plants back inside.

But now I have forgiven them, because after all, they are really cute :D Soon there will be more of them, because one saturday morning I found two squirrels mating on my balcony. I don't know weather to be happy or sad...

 Eelmisel nädalal tegin selle nädala viisaastakuplaani. Nüüd on nädal möödas ja peaaegu sain kõik tehtud. Peaaegu... Vahepeal paneb juukseid kitkuma küll, kui palju on teha ja kui vähe aega jäänud.

Last week I wrote down all the things I have to do this week. Now the week has passed and I am almost done with these tasks...almost. But there's so much still to do and so little time...

Tere, kool?

Sügis on käes ja Ardol algas kool. Minul...mitte päris. Loenguid mul see semester ei ole, seega on see sügis teistmoodi kui 16 eelmist, mil septembriga algas (niivõrd-kuivõrd) hoogne koolitöö. Mul ei ole täpsete kellaaegadega kohustusi. Ma ei pidanud endale lubama, et "see semester hakkan kohe alguses korralikult õppima", ainult selleks, et hiljem tõdeda, et see siiski päris nii ei läinud. Mul polnud vaja uusi vihikuid ja pastakaid osta (mis tegelt on natuke kurb, sest mulle meeldib uusi vihikuid osta). Sel sügisel oleme ainult mina ja minu magistritöö.

Noh ja kehaline ka tegelt. Et saaks trenni teha ja ka kaks ainepunkti skoorida. Et nagu päris nulliring ei oleks või nii...

Homsest läheb töö lahti.

So it's autumn and Ardo started school today. I didn't. I have no lectures this semester, so this autumn is quite different from the 16 previous ones, when september meant the start of studying. I have no obligations at specific times. No promises of "this semester I'll start studying right away" that never work out anyway. No shopping for school supplies. This semster it's just me and the work for my Master's thesis.

And the aerobics class. You know, for some workout and also two credit points, so that it wouldn't be a complete zero for this semster.

Tomorrow I'll be starting the work.

Meil on viimasel ajal uus lemmikloom ka. Ämblikorav. Ma olen teda viimasel ajal peaaegu iga päev meie rõdul näinud. Ükspäev mõtlesin, et kuidas ta küll sinna saab, sest ühtegi puud pole nii lähedal, et saaks hüpata. Siis läksingi vaatama, kuhu ta meie rõdult edasi läheb...ja nägin, et silmagi pilgutamata ronis ta mööda seina lihtsalt edasi järgmisele rõdule. Hoidis seinakivikestest kinni ja lihtsalt läks. Ühesõnaga, Ämblikorav on päris äge. Nunnu on ta ka. Mõtlesin, et jätaks talle natuke pähkleid, aga mul pole pähkleid praegu. Võib-olla hiljem.

Lately we've had a new pet. It's name is SpiderSquirrel! It's a squirrel that has visited our balcony almost every day recently. First, I had no idea how it was able to get there, because there are no trees within a jumpable distance. But one day I went to check where it went after visiting us, and saw that it was just climbing on the wall. The wall has these little stones that it was able to hold on to, but it was cool nonetheless. A real SpiderSquirrel. And it's also very cute :)

Sad Goodbyes

See postitus on pühendatud minu Tampere sõpradele, seega kirjutan praegu vaid inglise keeles.

It is the most difficult part of being and exchange student -  saying goodbye. Last days I have been saying my goodbyes to so many people with who I have had such a good time during my studies in Finland. This morning was the hardest of it all - parting with my dearest friends who I have become so close with these past months. It is just heart-breaking to go from seeing each other (nearly) every day to not knowing when we will meet again. But we will meet, be sure of that!

So thank you, my friends, for making these five months in Tampere so memorable; we had such a great time together! You will always have a place in my heart!

Love you, guys (and girls)! :)

(The song is called "get up and let's go away" (it sounds quite harsh in English, which it is actually not in Estonian), I think it is appropriate for today)

Undercover Finnish

Nüüd on Wappu läbi. See oli tõeliselt vahva. Siin on veel mõned meenutused eelmisest nädalast.

Üks päev käisime Näsijärve ääres päikeseloojangut vaatamas. Nagu võiski arvata, oli taevas täiesti selge, välja arvatud seal ilmakaares, kuhu päike loojus, kus laiutasid suured pilvemassiivid. Ehk siis päikeseloojangut me päris ei näinud. Jalutasime niisama ja tegime tobedaid pilte.

One day we went to see the sunset on lake Näsijärvi. The sky was completely clear, except in the direction where the sun was setting, where big clouds obscured all view of the nice sunset. But then we just had a walk and took some silly pictures. 

Maud, Nilda, Roberto, mina and Alexandra captured by Maud's camera.

Esmaspäeval oli üks väga huvitav päev. Minu uus soomlasest sõber, Taina, kutsus mind koos ta sõpradega grillima. Tundus põnev ja läksingi. Kohtusin Tero, Mikko ja Minnaga ning koos läksime Tero juurde, kus siseõues oli grill. Ütlesin neile, et võib rääkida soome keeles ja suutsin ise kah mõne sõna sekka öelda. Me grillisime jube häid asju - lisaks tavalisele sealihale ostsime šampinjone, peekonit ja sinihallitusjuustu ja sulatatud juustu. Võtsime šampinjonidelt jalad ära, niiet auk jäi järele, sinna auku panime juustu ja mässisime peekoniviilu selle kõige ümber ja siis grillisime. Ikka täiega hea oli.

Sel ajal kui me sõime, tuli pidevalt rahvast juurde sinna õue, kes kõik ka grillisid ja tšillisid. Ja kõik olid soomlased. Kui juba päris palju rahvast oli, siis ma ei julgenud enam eriti midagi öelda ja möödus paar tundi enne kui teised aru said, et ma tegelikult eestlane olen. Siis nad tulid lagedale oma eesti keele oskustega, mis koosnes peamiselt väljenditest nagu "tere hommikust" või "kuidas käsi käib". Viimane tundus neile tohutult naljakas, nad ütlesid seda ja vehkisid kätega :P Mina samal ajal naersin sisimas selle üle, kuidas nad ei suuda öelda sõna "käib", vaid nad ütlevad alati "käyb". Ja nad ei saanud aru, miks ma arvan, et lämpimämpi on naljakas sõna. Õhtupoole hakkas külm ja siis me läksime tuppa ning kuna mul oli jäänud ainult pool tundi enne kui ma pidin minema, et Maudiga sauna jõuda, siis me mängisime pool tundi telekamängu. Ühesõnaga, soomlased olid lahedad :P

Monday was quite cool. My new Finnish friend Taina invited me to go and have a BBQ with her friends. So we went to Tero's place where there was a grill in the inner yard. We cooked many delicious things. And since I told them it's ok to talk in Finnish, we did just that and this time I was also able to participate in the conversation. All the time when we were sitting there and eating, more and more students came to chill and grill there as well and all if them were Finnish. At that time I didn't dare to say much, so it took them a couple of hours, before they figured out I'm Estonian :P

Õhtul läksime linna peale Maudi, Alexandra, Roberto, Nilda, Felixi, Josefi, Martina ja Luisiga. Kesklinn oli rahvast täis, peamiselt tudengeid. Paljud istusid jõe kaldapealsel murul, tarvitasid vägijooke ja tšillisid niisama. Meiega leidsime endale platsi nende hulgas. 

In the evening we went to the city center with  Maud, Alexandra, Roberto, Nilda, Felix, Josef, Martina and Luis. There was a lot of people, mostly students. Many were sitting on the banks of the river, drinking and chilling out. We too found a place among them.

Põhjus, miks kõik seal olid, oli see, et täpselt keskööl pandi Hämeensilla peal olevale kujule inseneride müts pähe. Väga uhke. Tugevamad peoloomad jäid peale seda hommikuni linna peale pidutsema, aga me läksime koju. Olime isegi piisavalt osavad, et saada esimese bussi peale, mis peale seda sündmust väljus (uskuge mind, see oli omaette saavutus arvestades seda rahvahulka, mis seal oli)

The reason for everyone's being there was the capping of the statue on Hämeensilta with the teekkaricap. The strongest party people stayed in the center after this event until morning, but we went home. We were even able to catch the first bus after this (and this was an accomplishment of its own considering the amount of people there)

Neiu mütsiga

1. mai hommikul sõitsime puhanult kesklinna tagasi. Vaatasime paraadi. Iga gildi rebased olid valmistanud härweli, mis oli mingi kergelt lõhutav ja kerge asi, mis võis olla põhimõtteliselt ükskõik misasi (vt nt pilti allpool) ja kõigil olid oma tunked seljas, niiet see oli üks vahva ja värviline paraad. Me kvalifitseeruksime kah rebaste alla muidu, aga paraadil võisid osaleda ainult need, kes pärast jõkke kasteti, kelle hulka me ei kuulunud.

On the morning of 1st of May, we went once again to the center to see the parade. Each guild's fuksis had their härweli and their overalls and it was nice and colourful. 

Onur, mina, Gokce, Maud ja Emre paraadi algust ootamas

Paraad

Ja kulminatsiooniks kasteti paraadil olnud rebased kolm korda jääkülma Tammerkoski jõkke, peale mida said nad ametlikult teekkariks. Brrrrrrr..

And the culmination of all this was the dipping of the fuksis three times in the Tammerkoski river, after which they became teekkaris. Brrrrr..

Wappu-time!

Meil käib Wappu täie hooga! Igast värki toimub kogu aeg. Kool on ka ja päris palju koduseid ülesandeid on kah antud, niiet igav kõige selle keskel ei ole.

Around here Wappu is happening! Different events are going on every day. But there's also quite much school now and lots of assignments, so among all this, I won't be bored.

Wappu algas peoga eelmisel neljapäeval. Soojendasime Maudi ja Gokce juures, siis läksime edasi linna. Klubi ees oli tohutu järjekord, kus me seisime oma poolteist tundi. Ja oh seda irooniat, kui mind uksest sisse ei lastud, kuna minu üliõpilaspilet (mis oli pildi ja sünnikuupäevaga dokument) ei olnud piisav, et mind lasta uksest sisse tudengitele mõeldud peole. Teised siis pidutsesid, ma läksin koju.

Wappu started with a party last thursday. We had a pre-party at Maud and Gokce's place, then went to city center. There was a huge line to enter the club, we stood there for something like an hour and a half. And oh the irony, when I couldn't enter the club with only my student card, even though it was a party for students and I even had my overalls on. So the others partied and I went home.

Siin me oleme järjekorras, vasakult Emre, Gokce, Aras, Jerem', mina ja Luis.

Here we are in the line.

Laupäeval oli vabaõhukontsert, aga ma ei läinud sinna, kuna väljas oli külm ja märg. See-eest pühapäeval oli täiega ilus ja soe ja mõnus ja päikseline. Siis oli Wappu piknik, kus me ka käisime. Ostsime pisut provianti ja seadsime end muru peal sisse. Väga tšill oli.

On saturday there was an open-air concert, but I didn't go there, because it was cold and wet outside. However, on sunday it was the perfect weather - warm and sunny and nice. Then we had a Wappu picnic. We bought some stuff to eat and chilled out on the lawn enjoying the weather and good company.

Siin me oleme piknikul, mina, Alexandra ja Luis, Maud tegi pilti ja David tuli hiljem.

Here we are at the picnic, me, Alexandra and Luis, Maud was taking the picture and David arrived later.

Me oleme nii õnnelikud, et kevad on lõpuks kohal!

We are so happy, because it's finally spring!

Esmaspäeval käisime Maudiga WappuBic'il ehk Wappu aeroobikat tegemas. Selle raames sai tasuta sportida, seal oli neli erinevat tundi kella neljast kaheksani. Me jätsime ainult ühe vahele, ülejäänud tegime kõik kaasa. Mu lihased tunnevad seda siiani.

On monday there was WappuBic or Wappu aerobics where we went with Maud. There were four different lessons from 4 to 8 in the evening and we only left out one and participated in all the others. My muscles are still feeling it.

Teisipäeva tippsündmus oli Wappu film - The Blues Brothers. See oli parim filmielamus, mis mul kunagi olnud on. Kuna igal aastal näidatakse Wappu ajal sama filmi, siis kõik teavad, mis seal juhtub ja nad hüüavad filmile vahele umbes selliseid asju, et "ei, ära mine sinna!", "vajuta gaasi!", "uks lahti" ja "uks kinni" (alati kui keegi uksest sisse-välja läheb) jne. Soome keeles muidugi. Kuna see on muusikaline film, siis iga kord kui filmis tuleb laul ja seal tantsitakse, siis kõik hüppavad püsti ja lähevad ekraani ette tantsima. Ja seal filmis on üks tegelane naine, kes tahab peategelasi õhku lasta ja seda mängib Carrie Fisher, kes mängib printsess Leiat Star Warsis ja iga kord kui ta ekraanile tuli, siis hakati ümisema Imerial March'i, mis oli ka päris naljakas. Üleüldse - see oli vägev!

The main event on tuesday was the Wappu movie - The Blues Brothers. It was a great movie experience. Because they have the same movie every year, then everyone knows what will happen in the movie and they are shouting things like "don't go in there!", "step on the gas!", "door open" and "door close" (every time someone goes through a door). And because it's a musical movie, whenever there was a song in the movie, everyone got up and went to dance in front of the screen. Also, Carrie Fisher, who played Princess Leia in Star Wars, was playing a woman there who wanted to blow up the Blues Brothers and every time she appeared, people started humming the Imperial March, which was also quite funny. All in all - it was great!

Väike vahepala sellest filmist:
Something from the movie:

Toidupidu

Täna oli mul väga raske üles saada. Ma ei teagi miks, sest äratus oli kell 9.20, mis ei ole ju teab-mis vara. Aga praktiliselt võimatu oli. Lõpuks sain üles kell 9.45. Siis oli kiire riidessepanek, kiire hambapesu ja väike hommikusöök käigu pealt. Ja ikkagi jõudsin õigeks ajaks. Enam-vähem.

Lingvistika loengus rääkisime me täna keeleperekondadest ja foneetikast. Esimese teema juures, kui oli juttu soome-ugri keeltest, siis õppejõud mainis, et nii tore, et grupis on ka üks eesti keele kõneleja, mille peale üks iraanlasest noormees hüüdis: "Lahe, ütle midagi eesti keeles!". Ma võin teile öelda, et see on ülinõme asi, mida paluda, sest kui keegi nii ütleb, siis see lööb pea täiesti tühjaks, nagu ma ei oskaks enam ühtegi sõna eesti keelt rääkida. Kui ma olin esimesest ehmatusest üle saanud, suutsin talle öelda "Kena päeva" või midagi seesugust. Mõtlesin, et peaks välja mõtlema mingi eriti kihvti lause, mida võiks öelda, kui keegi jälle nii ütleb, aga praeguseni pole ma midagi välja mõelnud.

Õhtu naelaks oli Rahvusvaheline Toidupidu, kus kõik rahvused tegid omale iseloomulikke roogi ja siis kõik sõid ja sõid ja sõid.... Mina, olles ainuke eestlane, tegin kiirelt enne minekut valmis kaks suurt taldrikutäit kilu ja munavõiga tikuvõileibu. Ja kui ma kohale jõudsin, siis ma sõin ja sõin ja sõin. Ja teised sõid. Ja me kõik sõime. Ja kõht sai väga-väga täis, sest ma ju pidin pea kõiki asju proovima, mis seal olid, sest kõik toidud olid nii head. Ma isegi ei oska öelda, mis mulle kõige rohkem maitses. Ma arvan, et esikoha pärast võistleksid ungarlaste guljašši moodi asi, itaallaste pasta ja kanada šokolaadimaiustus. Nendele annaksin vist medalid. Aga ülejäänud olid ka väga maitsvad.

Today I had a really hard time getting up in the morning. I don't even know why, because the alarm was set to 9.20, which is not so early. But it was really bad. Finally I got up at 9.45. Then I dressed very quickly, washed my teeth very quickly and had some breakfast on the run. And still made it on time. More or less.

In the linguistics course we talked about language families and phonetics. During the discussion of the first subject we talked about the finno-ugric family where the estonian language also belongs to. The professor mentioned that oh, it was so nice to have a native estonian speaker in the group and then a young man from Iran said: "Oh, say something in estonian!". I can tell you, this is a very bad thing to ask a person to do because my head went completely blank, like I couldn't speak a word of estonian any more. After I had recovered, I managed to say something like "kena päeva" (have a nice day). I thought that it would be a good idea to prepare an especially cool sentence for occasions like these, but I haven't yet thought of anything.

'The best part of the evening was the International Food Party. People from every nationality had made their special dishes and we all ate and ate and ate... I, being the only estonian, made some small sandwiches with sprat and egg butter. And when I got there I ate and ate and ate. And everyone else was eating. And our stomachs were very very full. I just had to try almost everything because all the food was so good. If I had to choose the best dishes I think I would give the first three places to hungarians with their goulash-like thing, italians with their pasta and canadians with their chocolate sweets. But all the rest were very good as well.

Rahvast oli küll väga palju.
There was a lot of people.

Mary, Giovanni ja Virginia Itaaliast
Mary, Giovanni and Virginia from Italy

Aras ja Onur Türgist
Aras and Onur from Turkey

Siin hakkab toit juba vaikselt otsa lõppema. Inimesi on ikka palju.
Here the food is nearly all eaten. Still a lot of people.

Gokce, Mari-Ann ja Maud

Loppiainen

Täna oli meil Loppiainen ehk kolmekuningapäev ehk vaba päev. Hommikul magasin kella 12ni :) Päris mõnus oli. Aga nii pika magamise peale sain ma aru, et voodi on tegelikult päris kõva; õigemini on madrats lihtsalt õhuke ja läbi selle on puitu tunda. Aga saab hakkama.

Eilse õhtu kohta ka - käisin itaallastega saunas. Nad polnud kunagi enne käinud. Üks neist (noormees, kelle nime ma kahjuks ei mäleta) pidas päris hästi vastu, aga üldiselt, kui ma tegin ettepaneku leili visata, siis neil oli: no, no, no... Muidugi rääkisid nad suurema osa ajast itaalia keeles, niiet ma ei saanud midagi aru. Õnneks oli seal see tüdruk, kes ikkagi püüdis ka inglise keeles rääkida, niiet polnud hullu. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi hea saun.

Täna, siis kui ma olin lõpuks üles saanud, otsustasin minna linna avastama. Läksin omapead, sest nii ma sain minna, kuhu tahan, käia nii kiiresti kui tahan (enamiku käimistempo jääb minu omale kõvasti alla :P) ja pealegi ei eksi ma üksinda tavaliselt ära. Ei eksinud ka, kuigi igaks juhuks oli mul kaart ka kaasas. Mulle üllatuseks olid mõned poed isegi täna lahti, ning ma käisin end Stockmannis ja Koskikeskuses vahepeal soojendamas, sest väljas oli peaegu kümme kraadi külma.

Mõned pildid minu avastusretkest:

Selliseid punasest tellisest tehasehooneid on Tamperes päris palju. Jõgi on Tammerkoski jõgi, mis voolab kahe suure järve vahel, mis Tamperes on.

Jällegi Tammerkoski; kollane maja, mis paremal paistab, on Tampere teater.

Keskväljak - Keskustori. Päeval, kui ma kohale jõudsin, oli siin ka mingisugune (jõulu)turg, aga nüüd on see ära koristatud.

Tänav tuledes.

Tammerkoski peal on ka kaks või kolm kärestikku. Ma leidsin ühe (tagaplaanil on näha, praegusel ajal sinna lähemale ei saanud), kus oli ühtlasi ka kohalike partide kodu.

Õhtupoole läksin koos Alexandra, Maud'i, Roberto, Luis'i ja Nildaga pizzat sööma. Tellisime kõik kõige väiksema pizza, mis seal oli, aga tuli välja, et ka see on üsna hiiglaslik. Ma ei tea, milline seal veel suur pizza välja näeb. Kuigi mul oli kõht väga tühi, suutsin ma ära süüa vaid pool. Õnneks sain teise poole koju tuua ja saan seda homme süüa.

Siis me läksime Maud'i poole kuuma šokolaadi jooma. Roberto oli toonud selle Mehhikost ja see oli muy bueno :) Siis me mängisime Uuno kaarte ja mängu Jungle Speed ja meil oli väga lõbus.

Roberto valmistub kuuma šokolaadi tegema :)

Maud (vasakul) ja Nilda (paremal).

Nilda ja Luis.

Alexandra, Luis, Nilda ja Nacho Libre aka Roberto :D

Jõul

Eile oli meil taas iga-aastane jõulu-kokkusaamine, mis oli ka seekord väga tore. Sõime, jõime ja lobisesime maast ja ilmast, katsime ära ka kohustuslikud pulmad-lapsed-tervis teemad ning saime teada, kelle vanaema nimi on Malle.

Õhtu lõpupoole tuli Mariti suust päeva tsitaat selle kohta, et Star Warsis see, kui Han Solo lõikab tontoni kõhu lahti, et Luke saaks sinna sisse sooja minna, on täpselt nagu keisrilõige, ainult et vastpidi.

Igal juhul oli väga tore jälle näha ja rääkida asjadest, mis üldse kasu ei toonud. Mul on nii lahedad sõbrad! :)

Ainult neli päeva veel. Homme võtan kohvri välja.

Väljas on soe

Kevadine makeover. Muud midagi uut.

Marit otsib ikka meest.

Siim käib ikka naistega peol.

Mul on ikka köha.

Ardo on ikka Tartus.

Filosoofia kodutöö on ikka tegemata.

Tavaline.

Küll on tore olla pilv

Ma elasin oma esimese eksami õnnelikult üle. Käisime. Tegime. Ootasime ja eile olid tulemused juba väljas. 88 punkti sain mina, aga meie õppejõud on nii tore, et ta ütles, et need, kes 88-89 punkti said, võivad tulla temaga vestlema ja kui ikkagi teab viie peale, siis saabki viie. No täna hommikul ma siis läksin temaga vestlema. Mul oli töö muidu suht hea, paar näpukat ja aromaatsusega oli mingi suurem jama. No siis ta tegi mulle sinna ühe aromaatsuse ülesande ja noh, alguses oli küll täitsa tühi tunne, et seda asja ma küll ei mäleta. Aga siis minu imeliselt tore Loogiline Mõistus, kes on suured algustähed ära teeninud, võttis asja üle ja tegi ülesande õigesti ära.
Lopp oli üldse päris vahva, küsis mis ma edasi kavatsen teha ja rääkis, et ma võiks ikka sinna nende laborisse tulla sünteese tegema, et nad hakkavad mingit AIDSi ravimit seal tegema vms. Päris põnev isegi. Viis mind teaduslaboritesse ekskursioonile ka, kui ma ütlesin, et ma pole seal käinud :P Pärast küsis ta mult veel mingi küsimuse ja siis ma sain oma viie kätte. Jee :D

Teisipäeval on järgmine eksam. Keemia alused. Ja ma ei viiiiiitsi õppida. Päris õudne kohe. Selle niisama lebotamisega võib täitsa ära harjuda :P Nii mõnna on hommikul kaua magada.

Siimul oli ka vahepeal sünna ja Aimps tahtis talle väga kooki küpsetada. Siim siis käiski eile meil kooki söömas. Pärastpoole me vaatasime vanu Aseri laagri videosid ja Kaua Võibi ka ja naersime ennast ribadeks. Nii naljakas oli. Eriti Kaua Võib, kus oli üks koht, mida oli aegluubis täiega naljakas vaadata. Seal oli Konnapoisi pea suurelt esiplaanis samal ajal kui ta pööras ja kaamera liikus edasi Marti peale, kes oli veidi tagapool oma silmatorkavalt rohelise särgiga. Tema ka pööras parajasti ja ta siis veel pikad juuksed lehvisid nagu šampoonireklaamis ja kogu see stseen oli nagu actionfilmis, kus Konn nagu hakkaks just Martit tulistama või midagi. Me vaatasime seda veel ja veel ja oi kui naljakas see oli. Rääkides see pole nii naljakas, seda tuleb näha, et aru saada.
Peale selle oli veel Liisi tähetunni hetk, kus ta oli Mikuga eriti suures plaanis. Ja Siimu hetk oli siis kui ta oma inglikest lennutas ja oli täpselt selline tunne, et see väike tüdruk on kusagilt nööriga sinna riputatud, sest Siim hoidis teda sirgete kätega nagu ta ei kaalukski midagi :P

Agaa...

Lumi tuli maha! Lõpuks. Aga ma ei saa suusatama minna, sest suusad on Tamsalus. Ma jätsin nad üsna rahumeelselt sinna, sest noh...Tallinnas ju ikka lund ei saja. Nädalavahetusel pidin nad kätte saama, aga siis tuleb raudselt sula. See lihtsalt on nii. Alati.


Trallallaaa, trallallaa,
Varbad on nii kaugel, neid kätte ei saa.

Ikka veel.

Tidilipomm

Mida enam sajab lund,
Tidilipomm.

Seda enam ajab lund,
Tidilipomm.
Seda enam ajab lund,
Tidilipomm.
Kuuse alla hange.

Külm poeb läbi karvast mul,
Tidilipomm.
Ja on iga varvast mul,
Tidilipomm.
Ja on iga varvast mul
Tidilipomm.
Näpistama kange.

Lund küll enam ei saja tegelikult, aga enne sadas :) Aga külm on ikkagi. Talviselt külm.

Viimasel ajal on olnud palju teha, polegi jõudnud kirjutada. Palju oli õppida ja ma õppisin hoolega ja tegin oma asju ja nüüd on mul kõik korralikult tehtud. Kaks eksamit ootab ees ainult, sest mata eksamit ei pea ma tegema, sest ma olen oma hindega vägagi rahul, sest ma sain viimased tööd ka viied :).

Möödunud nädalavahetus oli huvitav. Reede õhtul oli Y-teaduskonna jõulupidu LTMs (siin ja edaspidi LoodusTeaduste Maja). See oli selline kostüümipidu teemaga "Elu nagu filmis" ja kuna mul oli kodus ülisuperhüpermultifunktsionaalne Alberti keep, siis ma hakkasin krahv Draculaks. Minu kostüümi juurde kuulus veel mehelik riietus, suur hulk silmapliiatsit ja juukselakki. Põhimõtteliselt nägin ma välja selline:


Aga tore üritus oli. Saime kuuli ja saime tantsida. Koju sain kahe paiku.

Ja siis hommikul pidin Lee laagrisse tõttama Viimsisse. See hommik oli tõeliselt raske. Ma ei olnud asju kokku pannud ja see oli tõeliselt raske. Ma seisin keset tuba ja vaatasin asju väga kurja pilguga, et nad ise ennast kotti pakiks, aga see kahjuks ei aidanud. Lõppude lõpuks unustasin ma maha rätiku ja veel mingi asja, mis mul praegu enam meeles ei ole. Tantsida oli hommikul ka jube raske. Tegin umbes 50ga, rohkem torust ei tulnud. Aga mida õhtupoole, seda paremaks läks. Õppisime tantsupeo tantse, jälle lugemise järgi, see oli natuke tüütu. Aga Rannavalss hakkas mulle päris meeldima juba. Ja vahepeal me Siimuga õpetasime Ardole Üle vee selgeks :) Õhtul tegime Tõrva tantse ka ja siis olid päkad juba päris valusad ja mingil hetkel hakkas üleväsimus tööle ja siis meil oli Ardoga väga lõbus ja Armuleegi ajal tuli põrand väga lähedale (see oli siis tingitud Ardo väsimusest), aga õnneks jäin mina terveks, erinevalt Laurast.

Pühapäeval oli põhiteemaks jõulupidu minu juures, külla tulid Ardo ja Teele ja Marit ja Siim ja Marella ja Kristel, viimased kakas pidid kahjuks varakult ära minema. Aga see oli ka tore, hea oli jälle näha, nagu ikka, juttu rääkida...süüa. Siim ja Marit veetsid kahekesi romantilise pooltunnikese köögis, samal ajal kui meie ülejäänud Musta ja Valge koera multikat vaatasime (mis tegelikult oli otsene tagajärg sellest, et Marit ja Siim köögis istusid ja ei tahtnud meie juurde tulla). Juttu tuli kõiksugustest asjadest alates murdvarastest lõpetades kvantfüüsika ja murdvarastega. Ja siis Marit rääkis murdvarastest ja kuidas nad Maritiga maja valvasid ja siis veel murdvarastest. Üldiselt olime me kõik päris väsinud, erinevatel põhjustel ja poole üheteistkümne paiku sai juba pidu läbi.

Eile hoidsime Ardoga Kirket. Kirke alguses natuke kartis Ardot, aga pärast harjus ära ja siis ta lehvitas talle aeg-ajalt justkui vihjates, et "noh, sa võiks nüüd ära minna, tadaa!" :P Päris naljakas oli. Nüüd läks Ardo Tamsallu ära, aga ma näen teda varsti jälle, sest ma lähen talle sinna järele ja ma saan seal suusatada ka, sest seal on Suur Lumi :D

Keelenurgake.
Uus väljend:
Siimu panema - õhtut veetma kaine peaga.

Siis kui väljas sajab lund, magab karu talveund.

Häid jõule :)

Ebarats

Nädalavahetus sai läbi. See oli täis nii tööd kui lõbu. Põhimõtteliselt oli mul plaanis terve nädalavahetus rõõmsalt kulutada interneti baaskursuse kodutöö jaoks. Mis sellest välja tuli? Idee oli hea. Reedel teatas Ardo, et ta läheb hoopis laupäeval Tamsallu ja kas ma ütlesin talle, et sorri, ma pean õppima? Ei. Kuidas ma saingi :P Ja Siim helistas. Ta arvas, et see reede oli filmiõhtu,kuid pidi pettuma. Siis teatas ta, et tal on igav ja ma lubasin teda siis ka lõbustada. Niisiis meil oligi üsna tore õppimisvaba õhtu, mängisime Riski, mille peale Ardo Siimu peale totaalselt pahaseks sai ja mis nii mind kui Siimu suhteliselt müstifitseeris. Pärast tsillisime niisama ja vaatasime telekat.

Laupäeva hommikul ma õppisin ka, lausa mitu tundi. Ardo läks küll Tamsallu, aga Siimul oli endiselt igav ja me käisime temaga väiksel shoppingul kõigepealt. Lõime päris palju raha laiaks, ostsime Katani ja Maritile jõulukingituse. Õhtul kutsusime Triinu kampa ja mängisime Katani minu juures. Kaks mängu jõudsime teha ja (üllatus-üllatus) Siim võitis mõlemal korral. Siis pidi Triinu koju minema. Siimule tuli vahepeal teade, et teda õhtul koju ei oodata ja ta oli sunnitud hommikuni ootama. Niisiis oli jällegi väga tore õppimisvaba õhtu, Triinut oli vahva jälle näha ja kuulda.

Pühapäeval sain jälle natuke oma kodutööd teha - mõnna-mõnna. Õhtul käisin trennis. Ma lubasin Ardole, et ma teen kodutöö valmis enne Tantsud Tähtedega saadet, aga ma ikkagi ei jõudnud, mõtlesin, et jõuan pärast, aga oh häda - tuli välja, et see, mida ma arvasin, et oskan teha, ei tulnudki välja ja siis oli natuke jama. Ega siis polnud midagi teha, ärkasin hommikul Ardoga ja selle asemel, et tagasi põõnama minna, asusin usinalt jälle tööle ja siin ma nüüd siis olen.
Ma sain just valmis.
Lörtsuv ja Zorgol on tagasi:
http://elrond.tud.ttu.ee/~t082557/leht/lugu.html

Aga nüüd ma saan veel poolteist tundi pikutada. Head hommikut.

Tere vana kere

Nädal on jälle peaaegu märkamatult möödunud. Mina enam haige ei ole, aga ma olin uskumatult osav ja suutsin ka Ardot nakatada samasse haigusesse, mis mul oli. Nädalavahetusel pidi ta oma sünnipäeva pidama, aga see jäi selle tõttu ära, et tal oli kõrge palavik. Me küll mõtlesime, et me võime Ardo voodiga keset tuba asetada ja tema ümber pidu panna, aga see jäi üldiselt ära. Mina, kes ma olin juba reedel Tamsallu sõitsin, sain vähemalt Ardo perega kohtuda ja kutsadega ka. Kõik olid täitsa toredad. Sellel nädalavahetusel on sünnipäeva teine katse. Loodab, et seekord läheb kõik õnneks.

Teisipäeval saime teada oma matanaali teooria töö hinded. Ma sain 100 punkti ja viie. Jee :D Ma olin tublisti õppinud ka ja selle ka täielikult ära teeninud. Kusjuures mitmed minu kursakaaslased kukkusid läbi selle töö. Vaesed nemad.

Mis siis veel? Orgaanilise keemia praksis sünteesisime see nädal m-dinitrobenseeni. Selle hais on üks kõige rõvedam hais, mis üldse olla saab. Erik ajas kallates seda natuke maha ja siis oli kõik jälle seda vastikut lõhna täis. Muide, see on väga mürgine aine. Kui me seda ära pühkisime, siis see vist söövitas nuustiku sisse suure augu. Ups. Meie eelmise korra eeter lõhnas tegelt ka jubedalt. Ma koukisin CaCl2, millega me olime seda värki kuivatanud, jäänuseid kolvist välja ja see oli ikka suht vastik, sest hais oli hingemattev. Ahjaa, poole tunni pealt sadasid sisse Polma, Karu ja Lopp (keda ma nägin vist esimest korda ilma valge kitlita). Karu tundis mu ära ja Polma tuli küsis mult, et mis ma teen. Ma ütlesin, et ma keedan dinitrobenseeni.
Järgmine kord me hakkame tegema bensoehapet. Lugesime selle juhendit ja esimene lause oli: segu kuumutada veevannis 3-4 tundi. Normaalne. Peab vist meelelahutust kaasa võtma järgmiseks korraks. Kolm tundi laevade pommitamist ikka ei mängiks.

Täna orgaanilise keemia tunnis me õppisime tundma ketoonide psühholoogiat ja saime teada, et ketoonil on kaksikelu. Keemia on intrigeeriv.

Sügisel on õhtud pimedad

Minge, ma ei tule veel, tule peale tõstsin vee
Olingi ehk liiga kaua teel
Piilun aknast väheke, kuidas te seal lähete
Sügisel on õhtud pimedad
Kõik mis alles jääb see paistab praegu siit
Hetkeks peatusite, ei - see ainult näis
Mõtleme, kas miski maha jäi
Või kuidas meil see asi täpselt käis

Jään veel hetkeks vaatama, pilguga teid saatma ma
Pimeduses hõõguv sigarett
Kõik sai nagu öeldud vist keset pikka vaikimist
Tee on kitsas, kraavid täis on vett
Kurb on ainult see, et rõõm on nõnda suur
Vaatan ringi toas ja kedagi ei näe
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo
Ja homme üle läve ma ei lähe

Minge, ma ei tule veel
Kõik sai nagu öeldud vist
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo

Jaan Tätte "Sõprade laul nr 3"

See on minu ideaalne sügisõhtu laul, kui väljas on tuul ja torm, vihm peksab vastu aknaklaasi ja puudelt langevad viimased lehed leiavad koha tänavaporis. See on see tunne kui külalised on ära läinud ja tuba on äkitselt tühi ja vaikne, mis on korraga nii hea kui nukker. See on see sügisõhtune tunne, kus on soe tuba, kuum tee, hea raamat, veidike kurba üksildust ja armsaid mälestusi ja akna taga külm vihm, mille üdini ulatuv külm ja niiskus minuni ei pääse.

Täna algas november.

Preili Insener

Kes on tark? Mina olen tark. Või noh, terve meie tiim oli kokku Tark. Niisiis oli see nädal insenerivõistlus, kus ma ka osalesin hoolimata sellest, et ma ei ole insener. Põhimõtteliselt me istusime kõik päevad koolis kümnest kuueni õhtul ja ragistasime oma ajusid erinevate ülesannete kallal. Esimese kahe päeva jooksul pidime me tegema Saku Õlletehase jaoks automaatse õllekastivoltimismasina. Minuga samas tiimis olid kaks hispaanlast ja üks eestlane. Meie tiim oli päris efektiivne. Kuigi ma alguses arvasin, et elu sees ma sellist asja välja ei mõtle, siis tegelikult tuli välja, et see polegi nii hull ja vaja on ainult loogikat ja loovust. Põnev oli muidugi see, et pidi tegema sellest masinast reaalse mudeli ja joonestama selle ka arvutis kasutades AutoCADi, mis on üks joonestamise programm. Nali oli selles, et keegi meist ei osanud seda kasutada. Õnneks me võisime kasutada ka Solidedge'i nimelist programmi, mis oli Indrekul olemas ja mille kallal mina oma kompjuuter skille rakendasin ja seda kasutama õppisin. Päris ilus asi tuli ikkagi lõppkokkuvõtteks. See tuli lausa nii hästi välja, et me võitsime :D Jee :D Ja saime igast Saku nänni. Õlut küll ei saanud. Böö.

Viimased kaks päeva tegime ABB jaoks uue tehase plaani. Siis korraldati rühmad ümber ja ma sattusin ühe ungari poisi ja ühe kreeka tüdrukuga ühte tiimi. Seal ei olnud nii hea, sest see tüdruk oli haige (tal oli palavik) ja poiss oli koguaeg unine ja üldse uinamuina. Ma mõtlesin, et miks ta on selline ja siis ta teatas, et ta on füüsik. See suht seletas kõik. Põhimõtteliselt tegin mina suurema osa tööst ära, õppisin AutoCADi kasutama, aga midagi eriti head välja ei tulnud. Natuke nänni sai ikka. Ühe laheda võtmahoidja ja neljagigase väga kihvti mälupulga :D

Sellega ma olengi viimasel ajal hõivatud olnud, muu jaoks polegi aega jäänud eriti. Õhtuti ma pidudel ei käinud, need olid mul sisustatud trenni ja Ardo ja õppimise poolt. Nüüd ma peaks ka õppima, sest homme on matas KT ja keemia alustes jäid ülesanded ja orgaanika labor on ka homme, mida on vaja ette valmistada...oi kui mõnus õhtu.

Muidu pühapäeval käisin veel Mariti ja Teele ja Ardo ja Siimuga. Hullult sai nalja ja juttu rääkida ja plaanisime tulevaid sündmusi ja värke. Marit suutis vahepeal teha sellise väga "peidetud vihje" kui ta rääkis, et ta pole kunagi pulmas käinud ja ohkas, et "tahaks ka pulma minna" :P. Ja Teele tahab oma lapsele nimeks panna mõne puu nime, aga kui ta nt abiellub kellegagi nimega Tamm, siis ta saab oma lapsele nimeks panna Tamm Tamm :D. Ja Ardo leidis, et minu ideaalse mehe kriteeriumid käiksid just nagu Siimu kohta, mille peale me otsustasime, et tegelikult peabki parim sõber olema ideaalmees, ta lihtsalt pole päris see :P

Ühesõnaga on mul viimasel ajal päris tore olnud. Aga nüüd ma lähen ja raban matemaatikat - peast, kerest ja kõhust ;)

Nii ja naa on naljakas

Heihei, mul läheb hästi. Täna õhtul oli lihtsalt liiga naljakas. Käisime Mariti ja Siimuga Linnateatris vaatamas etendust "Päike soojem, taevas sinisem". See oli väga kihvt, nagu Linnateatris ikka. Etendus oli ka omajagu naljakas, aga Marit ja Siim olid veel naljakamad. Nimelt, Marit oli tulnud uute kingadega ja bussi peale joostes jalad nii ära hõõrunud, et ta käis üsna veidralt mõlemat jalga longates. Ja Siim, kes oli enne teatrit korvpalli mänginud, oli seal oma hüppeliigese (jälle) ära väänanud. See oli väga rõvedalt paistes ja seetõttu lonkas tema ka. Niisiis olin mina ainuke meist, kellel polnud midagi viga. Vaatepilt Maritist ja Siimust koos mööda Vanalinna tänavaid lonkamas, on nüüd igaveseks minu mällu sööbinud...see oli lihtsalt nii naljakas, et oleks pidanud filmima :P Kuna mina olin nö autsaider, kuna ma ei longanud, siis nad soovitasid mul kõigepealt midagi teha, et ma ka lonkama hakkaks (nt trepist alla kukkuda ja jalaluu murda) ja pärast nad otsustasid, et mul peab järelikult vaimselt midagi viga olema, kui ma ikkagi vigaste seltsi tahan kuuluda :P Väga lohutav, eksole :P

Veel naljakatest asjadest rääkides - ma lähen see nädal insenerivõistlusele. Jep, mina. Üks kursaõde kutsus mind ja ma olingi nõus. Ma ei tea küll, mida ma seal teen :P Aga me otsustasime, et kui me midagi muud ei oska, siis me võime vähemalt ilusad olla, see tuleb meil ikka hästi välja :D See hakkab homme ja kestab neljapäevani ja päevaplaani vaadates ei ole mul sel ajal muud elu vist üldse, sest me lahendame terve päeva ülesandeid ja igal õhtul on pidu. Juhtub.

Muidu läheb vist ka hästi. Orgaanilise keemia kontrolltöös jäi üks punkt maksimumist puudu. Vot nii tubli olin :D Ja ennast kiitmast me ei väsi ning kui väsime, siis puhkame ja kiidame edasi. ;) Aga järgmine nädal on veel mata kontrolltöö ja siis varsti tulevad veel mata teooria töö ja õigusõpetuse töö, mis on erakordselt rõve. Ja vaheaega ei ole. Ja ilm on kole. Ja külm. Ja märg. Ja varsti hakkab november. Ma arvan, et kui ma kunagi läheks põrgusse, siis minu põrgu oleks selline koht, kus on Igavene November ja süüa saab ainult tatraputru ja ainuke raamat, mis seal eksisteeriks, oleks õigusõpetuse õpik ja ma peaks seda lugema uuesti ja uuesti ja uuesti... ja telekast tuleks ainult eesti reality-showd (a la Maamees otsib naist) ja raadiost saaks kuulata ainult seda õnnitluste saadet, mis Vikerraadiost tuleb laupäeviti lõuna ajal. Ma edasi ei mõtle, sest selline kombinatsioon on juba liigagi õõvastav. Võeh, judinad tulevad peale.

Õukei, ma üritan nüüd ennast kokku võtta ja keemia aluste praksi protokolli ära kirjutada. Üritan. Üritan... Ma ei viitsi tegelt, homme on ka aega...või ülehomme...? Tänased tegemised viska ikka homse varna. Tegelikult on see puhas ümberkirjutamise ja vormistamise vaeva, sest arvutused on mul kõik tehtud juba.

Palju tõenäolisem on siiski, et ma hakkan hoopis Gilmore Girlsi edasi vaatama, mille esimesed kolm hooaega ma Kristeli käest sain. Mnjaa. Laps on laisk, mis teha.

Kristelist rääkides, ma käisin temal ja Maritil Tartus külas eelmine nädalavahetus. Teatris käisime ka ja vaatasime Uinuvat kaunitari (balletti). Väga kivht oli. Teistsugune ja lahe. Ja seal oli see paha tegelane, keda üks mees tantsis ja kes oli superhüperäge. Et nagu tõeliselt vinge ja lahe ja kihvt ja üle kõige ja kõik muud head omadussõnad. Ja siis Marit tuli mõtte peale, et kui teha Star Warsi ballett, siis tema paneks küll Darth Vaderit/Anakini tantsima ja oleks ülilahe. Ja siis me arutasime, et Star Warsi ballett oleks ikka tõeliselt vinge asi ja mõtlesime, kuidas see võiks välja näha ja oh, see oli nii lahe. Ma tunnen Maritist ikka nii puudust, sest mul pole ju kedagi, kellega selliseid hulle ideid arutada ja välja mõelda. Isegi Ardo vaatas mind natuke imelikult kui ma vaimustunult Star Warsi balletist rääkisin. Keegi ikka ei mõista meid :P Aga Tartu on tõesti heade mõtete linn.

Keemikud ja geenikud

Tere jälle kõik poisid ja tüdrukud. Eelnädala loengud on minu jaoks nüüd läbi saanud. Reedel on veel ainult aktus, aga homme on vaba. Täna ma jõudsin kooli veel täpsemalt kui enne, sest ma lihtsalt ei viitsinud end enne liigutada kui viimasel minutil. Ma arvan, et koolile nii lähedal elamine mõjub minu kohalejõudmisele üsna halvasti. Ilmselt ma väga palju hiljaks ei jääks...nii minut või paar või jõuaksin täpselt kohale. Ma saan nüüd aru küll, miks alati hilinevad need, kes koolile kõige lähemal elavad [siin on muidugi ka erandeid, kes hilinevad alati, hoolimata nende kaugusest punktist, kuhu nad jõudma peavad (nt meie suur sõber Samoson)].

Aga seekord ma jõudsin isegi 5 minutit enne kümmet kohale. Esimene loeng oli õpingukorraldus. Täna ei istunud ma mitte oma klassivendade juurde, vaid oma uue sõbra Eriku kõrvale, mis oli kahtlemata heaks vahelduseks. Tutvusin põgusalt ka ühe tüdrukuga, kes oli vist ta kooliõde vms, ja kes läks geenitehnoloogiat õppima, kuid kelle nime ma ei saanudki teada. Loeng ise oli üsna informeeriv, isegi minu jaoks.

Seejärel suundusime me spordihoonesse, kus meile räägiti kehalisest. Ma ilmselt võtan ka kehalise ja hakkan sulgpalli mängima jälle. Ma pole juba niii ammu korralikult sulgpalli mänginud, et väga tahaks juba.

Kehaline sai ruttu läbi ja järgmise loenguni oli umbes poolteist tundi aega. Otsustasin aega parajaks teha söömisega. Kuna Siimul pidi loeng olema ja oma kursusekaaslastega ma veel einet jagada ei tahtnud, läksin Aimpsi juurde, kes oli mulle ostnud banaani ja jogurtit. Vaevalt olin ma nendega ühele poole saanud kui helistas Siim ja teatas, et ta laseb veel ühe loengu üle. Noh, läksime siis koos midagi põske pistma. Peale meeldivat einet jalutasime mööda koridori, et aega parajaks teha. Fuajees läksime rääkima Katrega, kes oli SEBiga seal tudengeid varitsemas. Sealt leidsime ka Erkki ja Kristjani, kelle ta oli kinni püüdnud. Sander ja Taavi leidsid meid omakorda sealt ja meil oli jälle väike reaalne kogunemine kuni selle ajani, kui pidi hakkama järgmisesse loengusse minema.

Meil oli tuutori tund. Sinna läks iga rühm eraldi - füüsikud, keemikud ja geenikud. See oli siis esimene võimalus näha oma kaaskeemikuid. Väga rõõmustav see nägemine ei olnud, aga polnud ka kõige hullem. Ma ei hakka rääkima siin sellest, mis mulje mulle keegi jättis. Igatahes pärast sainma teada, et need kaks poissi, kes Kadrinast olid, olid kunagi Mariti klassivennad. Maailm on väike.

Viimaseks pidime me Gaudeamust laulma minema, aga see tuutori tund läks nii pikale, et me ei jõudnudki sinna.

Järgmiseks suundusime Erkki autoga Reaali, kus me saime kokku teiste klassikaaslastega ja õpetajaga. Tore oli jälle näha, kõik rääkisid, kuhu nad õppima läksid. TTÜ võitis :D Seal on meist 16 ja Tartus on 13. Ülejäänud on veel kusagil mujal. Pärast käisime veel Jaubil külas, kellel oli ka hea meel meid näha. tegelt oli nii hea jälle seal koolimajas olla. Selline hea ja tuttav tunne tuli peale. Nii tahaks sinna tagasi tegelt. Võtaks valikaineks veel ühe 12. klassi, palun.

Päeva lõpetuseks läksime Mariti ja Teele ja Marellaga Hella Hunti sööma. Söök oli hea ja seltskond oli hea. Mida veel tahta.

Vahepeal kui me Siimu ja Maritiga juttu rääkisime, siis kõigepealt kutsus Marit mind ja Siimu oma pulma, ükskõik millal see ka toimuma ei peaks. Siis kutsus ka Siim meid Maritiga ja mina Siimu ja Maritit oma pulma. Isegi kui see toimub alles aastakümnete pärast :P Loodetavasti siiski varem, sest pulma tahaks küll minna tegelt :P

Aga kui mina saan endale kunagi kaksikud tütred, siis mina panen neile nimeks Ester ja Ether [Eeter]. Lihtsalt puhtalt keemia auks. Ma ei tea, mida sellisel juhul küll poisile võiks nimeks panna. Trinitrotolueen?

Ja kui Marit peaks kunagi oma bordelli avama, siis ta paneb sellele nimeks "Alasti ja odavalt" ;)