A neutrino walks into a bar and asks: "How much for a drink?"
The bartender answers: "For you, no charge!"

(naeru koht)

Mari-Ann ja mikrolained

Ostsime endale viimaks mikrolaineahju. Ma panin talle nimeks Berta.

Unenäod on aga värvilised. Liigagi lausa. Esimene päev nägin, et läksime Ardoga Kuljusesse tantsima ja katseteks pidid nii poisid kui tüdrukud "Meri õue all" tantsima. Teisel päeval sain ma lapse, kes oli blond ja sinisilmne. Kolmandal päeval läksime Ardoga jälle Kuljusesse tantsima ning me tegime kukerpalle. Ja neljandal päeval (täna) olid tulnukad. Oh seda alateadvust küll!

Rahe

Maailm on tagasi oma ratastel. Või noh. Peaaegu. Praegujust lugesin ilm.ee-st, et Viinis on homme keskpäeval 34 kraadi sooja. Mismõttes nagu?


P.S Ardo ostis täna seksikad linased püksid. Selleks, et vihtadega tantsida ja et muidu ka ilus oleks :D

Maasikad hapupiimaga

Eksamid on läinud edukalt siiamaani. Üks tulemus on veel teadmata, aga loodetavasti on seegi hea uudis. Kaalutud keskmine on see semester tõusnud tervelt 0,6 punkti, mistõttu võib lugeda semestri kordaläinuks. Tuleks järgmine ka vaid nii hea. Muidugi, ma tean, et ei tule, sest sügisel hakkab ettevõtte majandusõpetus ehk teiste sõnadega surm ja häving. Peale selle on meil sügisel paljupalju aineid ja umbes kõik neist lõppevad eksamiga. Musta stsenaariumi järgi peab tegema seitse eksamit ja ühe hindelise arvestuse, mida on ilmselgelt liiga palju. Tahaks loota, et mõnest eksamist saab kontrolltöödega ka ikka ära, muidu on küll ... halvasti.

Neljapäeval loodan ma, et maa avaneb mu ees ja neelab mu alla või midagi seesugust, sest ma pean muidu tegema labori seminaril ettekande sellest, mis ma see aasta teinud olen. Ma ei oota seda. Miks presentationid ei võiks ennast ära tappa vahelduseks?

Aga õnneks siis kui see asi läbi saab võib alata kõik hea, mille saab kokku võtta nimetuse alla - selle suve kõige parem nädalavahetus! Miks see nii hea on? Aga loomulikult selle pärast, et

• rohkem ei pea enam õppima (kuni sügiseni)
  
• jalgpalli MM hakkab
• Kadri ja Triinu tulevad Kadrinasse tsillima minuga
• ja pühapäeval on tippsündmus Meeste tantsupidu!

Ühesõnaga saab olema lahe ja tore ja kihvt ja mõnus ja palju mehi! :D

Täna käisime Ardoga kinos ja vaatasime filmi "Prince of Persia", mis pani mind tõdema vaid üht: Jake Gyllenhaal on uus Johnny Depp. Vähemalt minu jaoks.

Rist ja viletsus

Oi, see bioinformaatika ajab mind närvi. Kohe täitsa kurjaks ajab. Miks? Sest et see õpik, mille järgi peaks õppima on aastast 2007, mis loomulikult tähendab seda, et kõik andmebaasid, mida seal õpetatakse on selle aja jooksul ümber tehtud ja suurest osast õpetustest pole enam kasu, sest kõik on teistmoodi. Peale selle - õppejõu kodulehekülg, kus olid üleval kõik loengumaterjalid ja värgid on maas juba eilsest saati. Mis tähendab, et sealt ei saa ka midagi kätte. Grrrr. Ma juba väga mittearmastan seda õppejõudu. Mul on kahju, et ma ÕISis teda hinnata unustasin. Sellest oleks praeguse seisuga küll üks väga kuri hinnang tulnud.
Ainuke hea asi selle eksami juures on see, et me võime guugeldada nii palju kui süda lustib. Aga see on ka kõik.

Elektronid liiguvad

Orgaaniline keemia on. Ta tuleb homme. Ja imelik on see, et mul on tunne, et ma olen õppinud ära kõik, mida mul vaja teada oleks ja mu ajud ei kärssagi. Sest nii uskumatu kui see ka pole, on orgaanika tegelikult täitsa loogiline. Nii paljugi, et ma ei pea kõike lihtsalt pähe tuupima, vaid võin lubada endale õige vastuseni jõuda loogiliste järelduste teel. Mis on vahelduseks tore. Kui mulle vaid meelde jääks, kuidas piperidiin ja pürimidiin välja näevad, siis oleks kõige toredam. Siis ma saaks neile tänaval tere öelda, kui nad mulle vastu peaks tulema.

Minu mitte-keemilisest elust niipalju, et seda pole viimastel päevadel eriti palju olnud. Säreveres käisin. Vaatasime Kirkega hobuseid ja mängisime liivakastis. Siis sõitsin tagasi, sest väljas läks külmaks ja minu plaanitud õuesõpe ei toiminud enam eriti. Ardo väänas jala välja, see on nüüd kole ja paistes. Täna ta tahtis veel jalgpalli mängima minna sellisena, aga ma keelasin selle ära. Ta oli kurb. Selline on elu.

Ootan juba 11. juunit, sest siis lõppevad mu piinad. Ardo omad ka.

P.S
Anna andeks, Teele, et mu blogi nii roosa on.

Mati käis külas

See juhtus siis kui oli talv ja ma teadsin, et tuleb väga külm lumetorm. Kadrinas oli mul palju loomi ja ma kogusin nad kõik kokku ja viisin tuppa teki sisse. Välja jäi ainult hüljes, kes elas kuuri kõrval tünnis, millele oli jää peale tulnud. Õnneks oli keegi olnud piisavalt taibukas ja õhuaugud sisse teinud. Lumetorm tuligi ja nii külm oli, et ma istusin kasukaga toas oma loomakeste keskel. Aga kõik jäid õnnelikult ellu ja ilm läks ka soojemaks.
Läksin siis välja, et vaadata, mis hülgest on saanud. Ta oli täitsa elu ja tervise juures ja lõbus nagu alati. Mõtlesin, et nüüd tuleb ju kevad ja lõin rusikatega jääpuruks. Hülgel oli hea meel. Toimetasin siis veidi ja kui ma järgmine kord tünni vaatasin, siis oli Volli (Ardo vanemate koer, kes on väga suur) ka tünnis. Mõtlesin, et okei, las siis olla. Veidi aja pärast oli tünnis veel üks veidi väiksem musta värvi koer. Siis ma imestasin, et kuidas nad sinna küll ära mahuvad. Aga mahtusid. Ükskord läks siiski kitsaks vist ja Volli hüppas tünnist välja. Teine koer tema järel. See oli ka okei. Aga siis tuli hõljes ka takkajärgi ja see polnud enam hea minu arvates. Üritasin teda siis kinni püüda, et ta tagasi panna, aga kui ma lähemale läksin, siis ta hammustas mind. Jätsin ta rahule ja läksin mujale. Tünnist möödudes nägin, et hüljes oli seal olles pojad saanud, sest kaks väikest hülgepoega seal ringi ujusid. Varsti tulid nemad ka tünnist välja. Aga kuna nad olid väiksed ja ei hammustanud, sain ma nad kätte ja panin sinna tagasi. Sest nii oli õige.

***

Üks teine kord juhtus nii, et olid pulmad. Nimelt minu ja Eriku pulmad. Kogu värk toimus Salmes ja külalised olid kõik rahvariietes, enamik neist leekad. Minul oli aga ilus valge kleit ja Erik oli frakis. Kõik oli olemas, tseremoonia algamas, aga mina ikkagi veel kahtlesin, sest Erik meeldis mulle küll, aga ma mõtlesin siiski Ardo peale. Peale pikka kahtlemist ja viivitamist ütlesin ma Erikule siiski, et ma ei saa temaga abielluda, kuna ma tegelikult armastan Ardot. Ta oli siis veidike kurb. Siis ilmus rahva seest Ardo, kes oli ka frakis ja siis me mõtlesime, et kuna kõik on nagunii kohal, siis miks mitte siinsamas ja kohe abielluda. Mõeldud, tehtud. Samal ajal kui me seda otsustasime, oli Erik endale külaliste seast samuti uue naise leidnud ja me tegime topeltpulmad. Pidu oli suur ja uhke, kõik tantsisid ja laulsid ja lasid trepi käsipuudel liugu. Ja kõik elasid õnnelikult elupäevade lõpuni.

Aeg

Andres Ehin

aeg on kui imedemaa kass
kel pole saba kõhtu ainust karva
on ainult suu nii mahukas
kuid ajasuu see naerab haruharva

aeg ägard on ei ealeski gurmaan
kõik nahka paneb tegemata valikut
ta kärssa kaovad lutikas ja vaal
ja kerjusvanamoor kel pole palitut

ja tündersepp minister varas elektroonik
neid kõiki endasse aeg imeb nagu voolik
aeg olematus olematu suuga
kord neelab päikese koos kuuga

* * *

mina olen mull
sina oled mull
tema on mull

meie oleme mullid
teie olete mullid
nemad on mullid

mulli otsas on mull
kes on puhuja

* * *
Andres Ehin on mu uus lemmikluuletaja. Appi, kuid lahedad luuletused tal ikka on. Ja mõelda, et kahe nädala eest ma veel ei teadnudki, et ta olemas on.

Voolavad-voolavad kevadised veed

Lauraga ükspäev mõtlesime, et hästi lahe asi oleks see kui teha suur raku mudel. Ikka tõeliselt suur ja sinna sisse tekitada vaakum, niiet oleks nagu päris. Ja siis saaks panna skafandri selga ja minna sinna sisse ja vaadata, kuidas asjad on ja töötavad. Nii kihvt oleks.

Eile tuli mulle külla kõhuviirus. Ei olnud eriti lahe. Terve päeva peale jõin 2 tassi kisselli. Täna proovisin normaalse inimese hommikusööki, mille tulemusena oli mitu tundi veel süda paha. See polnud ka eriti lahe. Ehk on homme parem päev.

Õues on kevad ja on ilus ja päike paistab ja linnud tulevad tagasi ja Kadrinas õitsesid lumikellukesed :)

Maailmal on maitse

Väljas on midagi, mis kohati meenutab kevadet.

Täna oli Keemiainstituudi doktorantide teaduskonverent, kus ma käisin ka kuulamas. Sain aru kah, millest nad rääkisid. Vähemalt enamjaolt. Enne lõunat oli raske kuulata, sest Eriku kõht korises nii valjusti.

Füüsikaline keemia on ikka igav. Ja teisipäeval tuleb kontrolltöö - oh õudust. Gibbsi energia ja muud sõbrad tulevad siis külla. Öpik viitas eelmises loengus, et me hakkame varsti Galvani elementi käsitlema. JÄLLE. See on vist kõige olulisem asi keemiamaailmas. See ja vesiniksidemed. Nendest räägitakse peaaegu igas aines. Ja kus ühest ei räägita, seal räägitakse teisest.
Kolmapäevases füskeemia loengus jõudsime Lauraga järeldusele, et kui Galvan oleks maitse, siis ta oleks midagi limast ja kibedat. Midagi nagu toores kala näiteks. Aga Gibbs oleks hapu maitsega ja kollast värvi.

Tänase päeva sõnad on flurbiprofeen ja lutsiferiin. Esimene neist kõlab nagu midagi venivalt limast ja samas karvast, nagu hallitanud kakao, samas kui teine meenutab lutsukommi teadaolevatel põhjustel. Või siis Luciferi, kes küll tõenäoliselt ei maitseks pooltki nii hästi.

Homme on aga hea päev, sest Ardo tuleb tagasi!

Through the Looking Glass

Ühes paralleelses universumis teen ma parajasti usinalt füüsikalise keemia kodutööd, ilusti ja õigesti.

Ühes paralleelses universumis ei saja praegu õues lund, vaid on juba päris kevad, kus paistab päike ja linnud laulavad.

Ühes paralleelses universumis on mu toas hea ja soe, mitte rõske ja külm, sest et keegi ei küta kui väljas on pluss kaks kraadi.

Ühes paralleelses universumis on mul ka kevadine koolivaheaeg.

Ühes paralleelses universumis ei ole ma kurb ja üksik, sest seal ei läinud Ardo nädalaks ajaks Amsterdami.

Kahjuks pole antud universum see.

Siilid ja Jänesed

Täna oli füüsikaline keemia no niiiii IGAAAAAV. Sest tõesti, sorri, mind ei huvita, et on viis erinevat jääd ja kuidas on mingid võrrandid ja siis on tuletised ja integraalid ja faasid ja vabaduse astmed. Isegi und ei tulnud. Vähemalt oli naljakas, kuna me rääkisime lolli juttu samal ajal kui õppejõud rääkis tarka juttu. Mul oli natuke kahju neist, kes meie taga istusid, nad vist tahtsid kuulata. Aga selline on elu. Ja tavaliselt me niimoodi ei tee. Ausalt.

Käisin ka Kirkel lasteaias järgi ja pärast tsillisime tema pool. Ma pidin nukuteatrit tegema ja ennast ära peitma ja kogu selle vaeva eest sain Kirke käest Brunoga vasta vahtimist, kes õnneks oli ainult pehme mänguasi. Aga ta ei olnud piisavalt pehme, sest valus oli ikka. Kirke soovitas mul Lotte kaissu võtta, et kergem hakkaks.
Küll see laste kasvatamine on ikka raske.

Tahaks suve, sest siis on kaks head asja - Meeste tantsupidu ja jalgpalli MM just selles järjekorras. Mida ma siis teen kui juuni läbi saab, ma ei tea. Aga praegu on sinnani liiga kaua aega.

Ponksid poisid

Pühapäeval oli meie meestel ülevaatus ja nad olid ägedad. Ma käisin ka kaasas ja olin fännklubi, fotograaf ja filmimees kolm ühes. Meie mehed tantsisid kõigist kõige paremini. Siin teile tõestuseks minu lemmiktants nende repertuaarist, millest ma olen varem ka rääkinud. Pöörake tähelepanu Ardo jalgadele, sest isegi Linda Pihu pani tähele, et ühe poisi jalad tõusid lausa ninani välja ja me arvasime, et küllap ta sellega ikka Ardot mõtles.

Teine tants oli hiphoptiptop tants, kus väidetavalt meie mehed polnud piisavalt ulakad. Aga minu meelest nad tantsisid hästi, tantsu autor ise oli imelik hoopis.



Ja siis kolmandaks oli veel Maido enda tants, mis rääkis saunas käimisest ja vihtlemisest. Suvel esitavad poisid seda tantsu linastes pükstes ja palja ülakehaga. Mmmm...

See, kes elab nõudekapi all

Mmmm...kevad hakkab tulema. Päike paistab päeval juba nii-nii soojalt ja lumi sulab vaikselt. Ses suhtes, et seda tundub ikka sama palju olevat kui enne, aga päeva ajal on ikkagi näha rõõmsaid niresid, mis siin-seal tänava peal voolavad. Ja mõnel pool on näha ka kuiv asfalt. Oh mis rõõm.

Täna oli kehalises julm jõutreening. Hantlid ja nii. Parem käsi oli nagu kõigega nõus, aga vasak käsi ei olnud täna üldsegi koostöövalmis, hoopis vingus ja virises terve aja ja ei jaksanud midagi teha. Selleks, et vasakut kätt hantliga kõrgele üles tõsta, oli talle selleks vaja anda keha kaasabil väike hoog sisse, muidu ta ei läinud.

AGA Meeste tantsupidu 2 tuleb suvel ja päris lahedad tantsud on, vähemalt need, mida meie poisid on õppinud. Ma ka sain neid õppida, kuna ma ühes proovis olin Ardo asemel. Ülilahe oli. Eriti see tants. Ja meie poisid tantsivad seda veel sada korda paremini, nende jalad tõusevad kümme korda kõrgemale. Muidugi on nad seda kauem õppinud ka kui need poisid seal video peal, aga kahjuks rohkem videosid sellest tantsust ei olnud. Ja Ardo tantsib seda veel kõige paremini, te lihtsalt ei kujutaks ette kui äge see on.
Samal ajal on tüdrukutel muidugi kurvem. Me saame küll palju silmarõõmu, aga kuna meestel on ülevaatus juba sel pühapäeval, siis nad peavad koguaeg proovi tegema ja tüdrukud saavad tantsida lõputult Äiu-äiut (mis on iga kord isemoodi millegipärast) ja Kulla kutset ja muid naistekaid. Mitte et neil midagi viga oleks (vähemalt enamikul), aga ära tüütab lihtsalt. Tahaks ikkagi mehi ka vahepeal katsuda.

Ma vaatasin ükspäev Muumioru lugusid telekast ja see oli nii nunnu. Nüüd ma loen Muumitrolli raamatut, mis mul kodus oli. See on ka täiega nunnu. Nii hea on lugeda, hea ja lihtne ja tore. Nii mõnus on see, et seal on selline lapselik maailm, mis on samas eriti võluv, kus juhtuvad igasugused huvitavad juhtumised, kus on hatifnatid ja võlurid ja keegi ei ütle, et "võlur ei saa kuu peal rubiine otsida, kuna seal pole õhku ja see on liiga kaugel, et sinna pantri seljas lennata", sest see polegi oluline. See on lihtsalt imeline.

Killud toovad õnne

Hommikul laboris esimese asjana tõmbasin ühe keeduklaasi riiulilt põrandale kildudeks.

Orgaanilise keemia harjutus oli hea, sest tuli välja, et mu ruumiline mõtlemine on päris tasemel, mis on suur pluss stereokeemia puhul.

Trennis olid mul jalad väsinud, aga see-eest mõtles Ardo kaera-jaanile vahva lõpu.

Auto parkimine õnnestus täna ühe ropsuga, selle asemel, et kümme korda edasi-tagasi sõita nagu tavaliselt juhtub minuga.

Olümpia poole pealt nii palju, et eilne suusasprint oli ikka eriline feil. Päris kurb oli, sest koguaeg jäid need suusatajad oma sõitudes viimaseks, kelle poolt mina olin. Peale seda kui eestlased feilisid, olin ma soomlaste poolt, aga nad ka väga feilisid ja siis ma olin rootslaste poolt, aga ega neil ka paremini ei läinud. Ebaaus noh.

Jää on libe

Täna hommikul tõusin kell 4.30 ja hakkasin uisutamist vaatama. Päris huvitav oli. Nii varajane ärkamine kui uisutamine. Hiinased võitsid. Need, kes kulla said olid veel enam-vähem normaalsed, aga need Ping ja Pong või misiganes nende nimed olid, kes hõbeda said, no need olid ikka nii koledad et kohe olid. Nad uisutasid väga kenasti ja kõik, aga näost olid nad nii koledad, et peegel läheb katki kui nad sinna sisse vaatavad. Ma ikkagi arvan, et Hiina sportlasi tehakse Hiinamaal suurtes tehastes, kus nad jupphaaval kokku pannakse. Lihtsalt antud paari puhul pidi uisutamisoskuse tõstmiseks ilmselt välimuse juures järeleandmisi tegema. Ikka juhtub.

Kuna ma nii varakult tõusin, siis on praegu päris uni juba. Ma ei julgenud vahepeal koju minna, kartes, et siis ma jään magama ja ei saa sealt enam liikuma. Nii ma tsillin nüüd raamatukogus, tegin oma füüsikalise keemia kodutöö ära ja nüüd kaalun, kas lugeda edasi seda raamatut, mis mul üks teine päev passimise ajal pooleli jäi ja mis rääkis loomade paaritumisest. Või hoopis sööma minna. Raske otsus.

Tahaks täna vastlaliugu ka tegema minna, aga ma veits kardan, et peale viimast loengut koju jõudes (s.o umbes 15.35) ei jaksa ma enam liigutadagi. Seda enam, et ma kehalisse lähen ka veel täna varsti.

Aga eks näis. Praegu ootab söök, võrratu söök!

Kurbmäng kolmes vaatuses

Tänane päev ei kuulunud just mu lemmikute hulka. Kõik algas looma- ja taimefüsioloogias, kus olid ikkagi tänaseks jäänud teha need kodused ülesanded, mis ma lootsin, et ei olnud tänaseks ja seetõttu ei heitnud neile pilkugi. Mis veel parem, terve tunni me arutasime neid ülesandeid nii, et iga pink ütles ühele küsimusele oma vastuseversiooni ja siis õppejõud seletas juurde. Häda oli lihtsalt selles, et nii mina kui ka Laura polnud materjale vaadanudki, rääkimata ülesannete tegemisest. Siiski lõppes päeva esimene etapp hästi, kuna mul oli läpakas kaasas ja seal oli meie suur sõber Wikipedia, kes kähku meile vastuse ette sosistas.

Järgmine etapp oli orgaanilise keemia esimene praks sel semestril. Ma jalutasin sinna rõõmsalt kohale, võtsin kusagil laua taga oma koha sisse ja asusin kuulama, mida Marju räägib. Ja siis järsku, vaadates teisi, kel kõigil olid kaasas kenasti täidetud protokollivihikud, koitis mulle, et UPS, ma ju ei ole midagi ette valmistanud, isegi mitte vaadanud, mis ainet ma pean sünteesima hakkama, rääkimata veel vihiku täitmisest! Ma lihtsalt panin oma nime kirja üks päev ja unustasin selle täielikult. Päris kehv tunne oli siis. No ikka tõeliselt kehv. Suht piinlik ka ja nii. Aga kõik polnud veel kadunud. Gretel, kes minuga sama ainet pidi tegema, oli juhuslikult protokollivhik jäänud maha kojukoju Pärnu kanti ja ta polnud saanud seda täita. Nii me siis täitsime minu vihiku kahe peale ära ja läksime Marju juurde kurba nägu tegema. Arvestades meie õnnetut olukorda ja seda, et meie töös sisaldus keeruline veeaurudestillatsiooniaparaat, laskis ta meil kahe peale ühe töö teha. Loomulikult saime me tädi Juta käest selle peale kõvasti pahandada, aga seda oli ette arvata, sest kõik saavad tema käest alati pahandada. Vähemalt mulle tundub nii. Edasi läks juba paremini. Panime oma klaasehitise püsti, midagi katki ei teinud ja põlema ei pannud.

Tulema sain praksist veerand tundi enne füskeemia harjutust, jooksin kähku peamajja, haarasin kohvikust võileiva ja kohvi ning tormasin loengusse. Ma olin vägaväga näljane ja jõudsin pool oma võileivast konsumeerida paari minuti jooksul enne loengu algust, kuid kõht oli ikka väga tühi ja ma üritasin süüa ka loengu ajal, kuid kahjuks see kile krõbises väga ja ma istusin kolmandas reas ja onu Kalju saatis mulle imelikke pilke, mille peale ma oma söögipausi lõpetasin ja asusin kuulama. Aga suht igav oli ikka. Me rääkisime Nernsti võrrandist ja vabaenergiast ja entroopiast ja labidamehest, kes läheb kõrtsi pummeldama. Kõigepealt ma joonistasin Nernsti, kes räägib oma Nobeli preemia kõnes labidamehe elust, aga tunni lõpus, kui kannatus hakkas katkema juba, siis ma joonistasin sinna kõrvale suure suu ja teravate hammastega koletise, kes Nernsti ära sööb enne kui ta jõuab oma võrrandist rääkida. Samal ajal põleb juhuslikult maha ta laboratoorium koos kõigi ta tööde ja märkustega, nii et keegi ei saagi teada tema võrrandist. Tõeline tragöödia.

Papist poisid

Täna trennis sain ma suurema oma ajast poiss olla kui me tüdrukutega "Kulla kutset" tantsisime. See tähendab, et ma suurema osa ajast seisin paigal ja Triinu tantsis minu ümber, sest ma olin tema mees. Päris mehed õppisid uusi tantsu Meeste tantsupeo tarbeks. Päris tore oli muidu, sest me mõtlesime välja laulule uued sõnad selleks puhuks kui keegi poistest kogemata tüdrukule vastu nina lööb:
"Üles-alla, veri valla, nina servalt tilgub alla..." (kui keegi ei tea veel, siis õiged sõnad on: üles-alla, juuksed valla, taeva servalt kiigun alla)
Meie versioon on kahtlemata parem, sest ta on uskumatult intrigeeriv.

Äiu-Äiut tantsisime ka. Ja kuna me Kadri ja Triinuga otsime alati tantsudele alternatiivseid tähendusi, siis me otsustasime, et see on tants on nagu romula tants, sest see niiöelda kiigutav liigutus, mis seal ühes kohas on ja mis Maido arvates peaks meenutama lapse kiigutamist, on samas ka väga selle kraana moodi, mis romulas vana auto kinni haarab ja selle kusagile teise kohta toimetab.

Täna ma parkisin auto täitsa ilusti ja sirgelt juba teisel katsel!

Tähelepanu, valmis olla, läks!

Nädala pärast algavad taliolümpiamängud. Juhuu! Kuna sel aastal on need ajavööndiliselt üsnagi ebasobias kohas, siis kõik alad juhtuvad öösiti meie jaoks. See saab olema üsnagi ebamugav. Seega on aeg hakata treenima! Treeningprogramm näeb ette uue magamisrežiimiga kohanemist järgneva nädala aja jooksul. Päeva põhiplaan peaks välja nägema siis umbes niimoodi (kõik kellaajad on ligikaudsed):

• 8.00-14.00 aeg kooli jaoks
• 14.30-00.00 magamine
• 1.00-6.00 talispordialade vaatamine

Ja nii kaks nädalat järjest.
Muidugi sel aastal on miinuseks see, et meil pole enam Eurosporti, aga ETV ei näita curlingut. Muidu ma seda ei jälgi, aga kord nelja aasta tagant on seda nii tore vaadata, kuna see on ikka nii veider spordiala. Lihtsalt selle pärast ma juba vaataks.
Kelgumehed on ka muidugi päris naljakad.

Kallis George,

Kirjutan Sulle esimest korda. Ma olen Sind alati imetlenud selle eest, et Sa nii lahedaid asju oled suutnud välja mõelda. Aga nüüd Su filme vaadates tuli mõte pakkuda hoopis Sulle ideid järgmise filmi jaoks.
Nagu Sul kindlasti meeles on, tapetakse Darth Maul kohe esimeses osas ära, millest on väga kahju, kuna ta on nii sümpaatne tegelane. Kellele siis ei meeldiks musta-punasekirju nahaga sith, kellel on sarved peas ja kelle naeratusest on näha, et tal oleks aeg hambaarsti külastada. Aga suureks kurvastuseks kukub ta esimese osa lõpus sügavasse auku, peale seda kui Obi-Wan ta pooleks lõikab. Aga mida keegi veel ei tea, on see, et Darth Maul on vahepeal õppinud vegetatiivselt paljunema oma lahedate võimete abil. Niisiis hakkab ta seal augu põhjas paljunema. Alguses ühes kihis, aga kui ruum saab otsa, siis ta kasvab ka juba mitmes kihis ja nii edasi ja edasi kuni ta ühel päeval jõuab augu servani ja saab välja!
Muidugi, sinnani kulub palju aega, kuna see on ikka sügav auk. Ja siit tulenebki seitsmenda osa temaatika - sithi tagasitulek, mis räägib sellest, kuidas Darth Maul tuleb tagasi ja tahab kätte maksta. Aga tal on kätte maksta ainult Luke'ile, sest rohkem jedisid järel ju pole. Niiet nad siis kaklevad on valgusmõõkadega (traditsiooniliselt kindlasti kusagil serva peal või laavajões või taolises kohas) ja on lahedad eriefektid ja Leial on kõrvaklapisoengud või kui Hanil ja Leial peaksid juba lapsed olema, siis nende tütardel on ka kõrvaklapisoengud, sest see on teatavasti pärilik. Kes võidab, see on juba Sinu teha.
Lõpetuseks tahaks ma öelda, et siiani on kõik olnud vahva, tõrvatilgaks meepotis on vaid see, et Luke on ikkagi täiega kole. Jätka samas vaimus.
Uusi filme ootama jäädes,
Mari-Ann

P.S Miks on Darth Vaderi rinna peal nupud? Ja kui neist midagi kogemata vajutada, kas ta siis sureks ära või juhtuks midagi muud? Ja miks Obi-Wan selle vastu huvi ei tundnud?

Ostan pileteid

Mis mõttes on kõik Meeste tantsupeo piletid välja müüdud ja minu käes ei ole neist ühtegi?!

Ma olen nii pettunud.

Küllap peab siis kohale minema värava taha kurvalt seisma sildiga "Ostan pileteid".

Või laskma poistel ennast sisse smuugeldada.

Mis oleks kahtlemata väga ebaviisakas.

Aga ma niiiii tahaks näha.

Kodustatud molekulid

Uus semester hakkas ja ühes sellega ka uued ka toredad õppeained. Näiteks:

Looma- ja taimefüsioloogia - potentsiaalselt huvitav kui tädi järgmine kord slaidid kaasa võtaks, kõvema häälega räägiks ja kui see ei oleks kell 8 hommikul.

Füüsikaline keemia - iga aine, mille nimetuses sisaldub "füüsika" on potentsiaalset ja üldjuhul ka väga reaalselt halb. Antud juhul rääkis harjutustunni tüüp sellest, kuidas universum tekkis ja kuidas moodle'is on kõik materjalid olemas. Kas me ülesandeid harjutasime? Ei, loomulikult mitte. Loengu vead seisnevad selles, et see kestab 2 ja pool tundi ja et see on kell 9 hommikul. Muidu on vist isegi kuulatav. Vähemalt esimesed tund aega.

Orgaaniline keemia II - kuna see loeng on kohe peale füüsikalise keemia oma, siis see toob justkui elule tagasi, tekitab tunde, et kõik pole veel kadunud, maailm on ikka ilus ja huvitav...ja et peale seda kui loeng on tund aega kestnud, tuleb ikka uni.
Ja siis on veel paar ainet, millega mul pole olnud veel "õnn" tutvuda.

Eile autoga maja ette pöörates sõitsin lumehange, sest ei pööranud välja. Aga kõik läks hästi. Pärast nägin aknast, et ühel tüübil läks ka samamoodi kui mul, mis tekitas sellise sooja tunde, et haa, ma polegi ainuke. Kahjurõõm on ikka kõige suurem rõõm.

Unes ma nägin, kuidas ma ühe mehe kogemata tükkideks lasin, kuna ta tahtis mind basuukaga lasta ja kuidas ma ei tahtnud siis enam Ardoga abielluda, kuna ta muutus paranoiliseks ja sujuvalt edasi läks ikka täiesti hulluks.

Kõik teavad, et kaamlil on siinkandis ainukesena telefon

Õues on nii külm, et selle kahe ja poole minuti jooksul, mil ma laborist koju tulin, jõudis mu nägu täiesti tundetuks minna ja kätel oli jube külm ja üldse oli lihtsalt niiinii külm, et ma peaaegu jooksin koju, kuna väljas olemine oli väljakannatamatu. Eriti kuna ma eelnevad mitu tundi pidin toimetama oma valgupuhastustoimetusi külmkapis, kus hoolimata sellest, et mul oli puhvaika seljas, oli ikka päris külm olla.
Külm tuul puhub ka akna vahelt sisse, mis on muidugi tavaline, sest suurema tuule korral puhub ikka. Aga täna on see tuul lihtsalt eriti külm.

***
Kõrbes toimus võidujooks. Võistlesid valge tiiger, lõvi, ninasarvik, hüään ja mina, kes ma olin ka miskine loom. Kõik võtted olid lubatud, et võita. Sellepärast olid meil ka relvad kaasas. Toimus mitu jooksu, kord võitis üks, kord teine. Nii jõudis kätte see viimane ja otsustav. See võidujooks toimus rajal, mille algus oli kaetud sellise vastiku paksu ja pehme liivaga, mille sees on eriti raske liikuda. Stardil pidi kasutama nn "äratõukekeppe", mille abil ennast kohalt ära tõugata, aga mida ei tohtinud eriti sügavale liiva sisse torgata. Tiiger, ninasarvik ja lõvi startisid eespoolt, kuna nad olid rohkem võitnud. Mina ja hüään startisime tagareast, kus oli eriti vastik.
Käis stardipauk. Esimesed kolm panid ajama, samas kui tagareast sai üpris kehva stardi. Järsku pöördus valge tiiger ümber ja lasi oma vibuga maha lõvi ja ninasarviku. Just enne suremist jõudis lõvi visata oma kirka tiigrile kõhtu. Meie hüääniga nägime oma võimalust ja spurtisime. Samal ajal võttis tiiger end kokku, tõmbas kirka kõhust välja ja jooksis edasi. Stardijoon paistis, kõik kolm olid ühel joonel...
Ja siis helises äratuskell.
Ma olin nii pettunud.

Üks päev Ivan Ivanovitši elust

Täna oli üks huvitav päev. Hommikul kümnest (liiiga vara) läksin laborisse ja tegin seal paar tundi midagi tarka. Siis seadsin oma sammud füüsikute juurde. Leidsingi oma füüsika õppejõu ja küsisin talt oma eksamitööd näha. Nimelt paar päeva tagasi tulid tulemused ja ma olin ütlemata frapeeritud kui ma nägin, et olin hindeks saanud kolme, kuigi enda arvates oskasin hästi. Niisiis ma küsisin oma tööd näha, et teada saada, mis viga. Õppejõud andis siis mulle mu töö, ma vaatasin selle läbi ega leidnud sealt pealt ainsatki kriipsu. Küsisin siis, et mis värk on. Ta hakkas seejärel mu tööd ise ka uuesti läbi vaatama. Kontrollis ühe lehe, siis teise, kolmanda jne ning oh imet - ei leidnud mu töös ainsatki viga. Ta arvas, et ta oli parandamise ajal ühe lehe kogemata vahele jätnud ja arvanud, et mul midagi kirjutamata. Niisiis lõpp hea - kõik hea - füüsika 5. Nüüd me oleme füüsikaga viigis. Sain talle tagasi tehtud kõik selle, mis ma gümnaasiumi ajal kannatama pidin.

Teine huvitav asi täna oli see, et ma sain teada, et üks poiss, keda ma laboris kohtasin, aga kes nüüd Ameerikasse läks on seesama, kes Kaua Võib'is mängis Tõnist - seda vannabii kambaliiget, kellel oli palju juukseid ja palju lokke. Küll Eesti on ikka väike!

Trennis me tantsisime Tuurit-tuurit, mis on mul umbes nii selge, et ma suudan teha nägu, et ma oskan, kuigi ma veits ikka sokin veel. Jalad lähevad sassi noh. Imelik oli, sest võhma täna üldse polnud, tegin kaks kõhulihaste harjutust ja olin ikka täitsa läbi. Ja varbad olid nii kaugel, neid ka kätte ei saanud.

Sel nädalal käis võistlus - millist teed pidi on kõige parem trennist koju sõita. Konkureerisid Sõpruse pst ja Mustamäe tee. Võitis Sõpruse pst, sest et Mustamäe teel on rohkem auke, seal lõpus on imelik 30-ala, kus tee äärde on autod pargitud ja tuleb teha ebameeldiv vasakpööre.

Mis imelik masin see olla võib?

Kas see on lind? Kas see on lennuk? Ei! See on Mari-Anni uus auto:

Käisime eile salongis järel tal. Päris uhke oli. Täna sõitsime poodi sellega ja ma sain täitsa hakkama. Ainult parkimine pehmes lumes on see, millega ma jätkuvalt maadlen. Pehmelt öeldes on arenemisruumi.

Muidu on superlahe :D

Jõud, millega keha mõjutab tuge või riputusvahendit

Analüütika oligi täpselt nii jube kui ma arvasin, sest mul õnnestus saada selline variant, kus olid kokku pandud just need küsimused, mida ma hästi ei osanud. Eksole tore kui asjad ei peta su lootusi.

Nüüd tuleb Füüüüüüüüüsika. Uskumatul kombel leidsin ma endast hunniku motivatsiooni füüsikaõppimiseks ja ma tegelesin sellega täna tublisti mitu tundi. Homme jälle! Sest ülehomme on eksam! Õnneks me saame eksami ajal materjale piilumas käia, sest muidu oleks see lihtsalt kirjeldamatult jubbbbbe.
Ma loodan, et kogu mu halb õnn kulus analüütika peale ära ja füsas veab küsimustega rohkem.

Peale kõige muu on mul varvas ka haige. Laupäeva hommikul ärkasin üles ja mu vasaku jala suure varba liiges oli päris valus ja raksus käies. Üsna huvitav. Siiamaani on ta selline, kuigi veits on paremaks läinud, kuna olen seda ravinud esiisade meetodiga - viinakompressiga.

Täna ma nägin unes, et me jäime Ardo ja Laura ja Karoliniga Prismasse (poodi) peale selle sulgemist ja tegime filmiõhtut - istusime patjadel ja sõime krõpse ja lasime alla liumäest, mis juhuslikult ka seal oli. Ja siis ma nägin unes, et mul oli kanakujuline veekeetja, aga see läks katki :(

Ma vihkan analüütilist keemiat!!!

Sophisticated grammar structures

Esimene eksam on siis nüüd selja taga, milleks oli inka täna hommikul. Õnneks läks kõik hästi. Kirjalik osa oli tase lasteaed. Suulisel sain ma äärmiselt intrigeeriva teema "Success and Failure" (?!) Minu umbes kaheminutilise monoloogi sisu: "When people succeed, they are happy, when they fail, they are unhappy". Nad ei osanud selle teema peale ise ka midagi küsida. Aga nähtavasti olid mu grammar sturcture'id piisavalt sophisticated ja viis kukkus ära.

Täna oli põnev veel see, et käisin oma tulevase autoga proovisõidul. Ülimõnus auto oli. Üks tuluke läks armatuurlaual põlema kui ma auto arvates oleks pidanud käiku vahetama. Ülitsill :D Kui kõik asjaajamised kiirelt lähevad, siis järgmiseks reedeks on auto käes.

Ja siis homme on molekulaari eksam, mis on põhimõtteliselt elu ja surma peale. Ma loodan, et läheb hästi ja tulevad head küsimused. Ja et ma saan veel ühe viie. Sest kui ma ei saa, siis on ikka täitsa p****s. Appi, kui hirmus on.

Päeva sõna on unknome, mis tähistab geenide kogumit genoomis, mille funktsioon on teadmata. Ma poleks uskunud, et selline asi olemas on. Need rakubioloogid on ikka naljamehed.