Can't stop the rain

Viimased päevad on olnud kuidagi eriti mõttetud. Midagi mõistlikku pole nagu teha. Käid küll kusagil, kohtud kellegagi ja muud sellist, aga ikkagi puudub sellel sügav mõte. Ma natuke lausa igatsen kooli. Siis ei ole vähemalt seda muret, et aega üle jääks või igav oleks. Ja tantsida tahaks. Väga tahaks tantsida, aga trennid hakkavad alles septembri keskel. Pagan. Ma loodan vähemalt, et ma saan nüüdsest Martiga tantsida. Jumal, kui sa oled kusagil olemas, tee nii, et ma saaks temaga tantsida. Ma nii väga tahan. Aga noh, kui väga vaja võin ma ka Olegiga edasi tantsida, sest nagu Teele ütles, ma olen selline inimene, kes võib välja kannatada temaga tantsimise puhtalt tantsimise enda pärast. See oli nüüd küll sõnade kordamine, aga ma ei viitsi sellega praegu midagi ette võtta.

Täna sadas vihma. Ja palju. Mulle hullult meeldib vihm, aga kui ma mingil ajal oma nina õue julgesin pista, siis mind tervitas kümnekraadile jahedus ja ma kahetsesin, et ma kindaid ei olnud kaasa võtnud. Märjaks sain ma loomulikult ka. Pärast ma pildistasin natuke, sest ma nägin, et minu akna all möllas nunnu kollane traktor, mis paistis vihma käes veel säravam ja kollasem. Seda tehes ujutasin ma üle oma aknalaua ja minu vanasõnade raamat sai ka pisut kannatada. Mis teha, ilu nõuab ohvreid :P

Pime on öö

Reedel sai peetud suvine omaloomingulaste kokkutulek. Tegelikult on lausa ohtlik selliseid väga lennuka fantaasiaga inimesi nagu meie kokku lasta, sest mõttelend jõuab alati põnevatesse kohtadesse. Seekord oli juttu siis maailmavallutamisest ja me suutsime isegi välja tulla päris detailse plaaniga, mis sisaldas endas MacGyverit, nätsu, skaute, fotosünteesivaid jaapanlasi bling-bling ninadega ning muud säärast. Ühesõnaga oli hullult lahe :D
Kui ma juba Tartus olin, siis ma külastasin ka teisi sõpru. Käisin Imrel külas tema uues korteris, viisin talle pirukaid ja Liisat käisin ka vaatamas tema uues elukohas. Seal oli ka päris tore. Pool õhtut me rääkisime juttu poolpimedas köögis, sest nad seal olid harjunud mitte elektrit raiskama, ning teise poole õhtust me vaatasime mingit ameerika filmi, mis oli väga klišee. Ja siis me rääkisime veel juttu poole ööni. Ma ise ka imestan, kuidas ma võisin ühel päeval nii palju rääkida.

Nädal aega veel ja siis kooli. Mulle pole veel kohale jõudnud, et ma viimases klassis olen. See tundub nii utoopiline :P Enne seda ma saan Raekotta vastuvõtule minna. Seekord kutsuti ema ka, tema on sellest küll päris vaimustuses. Minu jaoks ei ole see enam nii uudne. Ma loodan, et süüa pakutakse... Ja ma loodan, et nad meile enam kella ei kingi, sest kui ma haridusametilt veel ühe kella saan, siis ma lähen vist kellelegi kallale...

We were in Zelenogorsk

Nüüd ma olen tagasi Peterburist, kus mul õnnestus endale krabada 15. koht ja ma olin teine, kes diplomist ilma jäi (tüüpiline). Aga Sander ja Teele olid eriti tublid, sest nad said 6. ja 7. koha (kõrvulukustavad ovatsioonid) :D. Ja meeskonnaga (kui kõik punktid kokku liita) olime üleüldse esimesed :D Tegelikult on täiega lahe, et selline asi nagu lingvistika on olemas, sest seal oli ikka täitsa lahe :)

Mõningaid noppeid möödunud nädalast:

• Naine on inimese parim sõber
• Pärnu keele kursused: tukikas ja lumi pakib
• Eesti keele mõnusaim sõna - rüperaal
• Peaaegu igaõhtune psühholoog (Panic!)
• Kontakt!
• Diskokunn Sannu
• Bulgarian Drinking Team vs Estonian Thinking Team

...ja palju muud huvitavat :)