Heihei, mul läheb hästi. Täna õhtul oli lihtsalt liiga naljakas. Käisime Mariti ja Siimuga Linnateatris vaatamas etendust "Päike soojem, taevas sinisem". See oli väga kihvt, nagu Linnateatris ikka. Etendus oli ka omajagu naljakas, aga Marit ja Siim olid veel naljakamad. Nimelt, Marit oli tulnud uute kingadega ja bussi peale joostes jalad nii ära hõõrunud, et ta käis üsna veidralt mõlemat jalga longates. Ja Siim, kes oli enne teatrit korvpalli mänginud, oli seal oma hüppeliigese (jälle) ära väänanud. See oli väga rõvedalt paistes ja seetõttu lonkas tema ka. Niisiis olin mina ainuke meist, kellel polnud midagi viga. Vaatepilt Maritist ja Siimust koos mööda Vanalinna tänavaid lonkamas, on nüüd igaveseks minu mällu sööbinud...see oli lihtsalt nii naljakas, et oleks pidanud filmima :P Kuna mina olin nö autsaider, kuna ma ei longanud, siis nad soovitasid mul kõigepealt midagi teha, et ma ka lonkama hakkaks (nt trepist alla kukkuda ja jalaluu murda) ja pärast nad otsustasid, et mul peab järelikult vaimselt midagi viga olema, kui ma ikkagi vigaste seltsi tahan kuuluda :P Väga lohutav, eksole :P
Veel naljakatest asjadest rääkides - ma lähen see nädal insenerivõistlusele. Jep, mina. Üks kursaõde kutsus mind ja ma olingi nõus. Ma ei tea küll, mida ma seal teen :P Aga me otsustasime, et kui me midagi muud ei oska, siis me võime vähemalt ilusad olla, see tuleb meil ikka hästi välja :D See hakkab homme ja kestab neljapäevani ja päevaplaani vaadates ei ole mul sel ajal muud elu vist üldse, sest me lahendame terve päeva ülesandeid ja igal õhtul on pidu. Juhtub.
Muidu läheb vist ka hästi. Orgaanilise keemia kontrolltöös jäi üks punkt maksimumist puudu. Vot nii tubli olin :D Ja ennast kiitmast me ei väsi ning kui väsime, siis puhkame ja kiidame edasi. ;) Aga järgmine nädal on veel mata kontrolltöö ja siis varsti tulevad veel mata teooria töö ja õigusõpetuse töö, mis on erakordselt rõve. Ja vaheaega ei ole. Ja ilm on kole. Ja külm. Ja märg. Ja varsti hakkab november. Ma arvan, et kui ma kunagi läheks põrgusse, siis minu põrgu oleks selline koht, kus on Igavene November ja süüa saab ainult tatraputru ja ainuke raamat, mis seal eksisteeriks, oleks õigusõpetuse õpik ja ma peaks seda lugema uuesti ja uuesti ja uuesti... ja telekast tuleks ainult eesti reality-showd (a la Maamees otsib naist) ja raadiost saaks kuulata ainult seda õnnitluste saadet, mis Vikerraadiost tuleb laupäeviti lõuna ajal. Ma edasi ei mõtle, sest selline kombinatsioon on juba liigagi õõvastav. Võeh, judinad tulevad peale.
Õukei, ma üritan nüüd ennast kokku võtta ja keemia aluste praksi protokolli ära kirjutada. Üritan. Üritan... Ma ei viitsi tegelt, homme on ka aega...või ülehomme...? Tänased tegemised viska ikka homse varna. Tegelikult on see puhas ümberkirjutamise ja vormistamise vaeva, sest arvutused on mul kõik tehtud juba.
Palju tõenäolisem on siiski, et ma hakkan hoopis Gilmore Girlsi edasi vaatama, mille esimesed kolm hooaega ma Kristeli käest sain. Mnjaa. Laps on laisk, mis teha.
Kristelist rääkides, ma käisin temal ja Maritil Tartus külas eelmine nädalavahetus. Teatris käisime ka ja vaatasime Uinuvat kaunitari (balletti). Väga kivht oli. Teistsugune ja lahe. Ja seal oli see paha tegelane, keda üks mees tantsis ja kes oli superhüperäge. Et nagu tõeliselt vinge ja lahe ja kihvt ja üle kõige ja kõik muud head omadussõnad. Ja siis Marit tuli mõtte peale, et kui teha Star Warsi ballett, siis tema paneks küll Darth Vaderit/Anakini tantsima ja oleks ülilahe. Ja siis me arutasime, et Star Warsi ballett oleks ikka tõeliselt vinge asi ja mõtlesime, kuidas see võiks välja näha ja oh, see oli nii lahe. Ma tunnen Maritist ikka nii puudust, sest mul pole ju kedagi, kellega selliseid hulle ideid arutada ja välja mõelda. Isegi Ardo vaatas mind natuke imelikult kui ma vaimustunult Star Warsi balletist rääkisin. Keegi ikka ei mõista meid :P Aga Tartu on tõesti heade mõtete linn.
