Sügisel on õhtud pimedad

Minge, ma ei tule veel, tule peale tõstsin vee
Olingi ehk liiga kaua teel
Piilun aknast väheke, kuidas te seal lähete
Sügisel on õhtud pimedad
Kõik mis alles jääb see paistab praegu siit
Hetkeks peatusite, ei - see ainult näis
Mõtleme, kas miski maha jäi
Või kuidas meil see asi täpselt käis

Jään veel hetkeks vaatama, pilguga teid saatma ma
Pimeduses hõõguv sigarett
Kõik sai nagu öeldud vist keset pikka vaikimist
Tee on kitsas, kraavid täis on vett
Kurb on ainult see, et rõõm on nõnda suur
Vaatan ringi toas ja kedagi ei näe
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo
Ja homme üle läve ma ei lähe

Minge, ma ei tule veel
Kõik sai nagu öeldud vist
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo

Jaan Tätte "Sõprade laul nr 3"

See on minu ideaalne sügisõhtu laul, kui väljas on tuul ja torm, vihm peksab vastu aknaklaasi ja puudelt langevad viimased lehed leiavad koha tänavaporis. See on see tunne kui külalised on ära läinud ja tuba on äkitselt tühi ja vaikne, mis on korraga nii hea kui nukker. See on see sügisõhtune tunne, kus on soe tuba, kuum tee, hea raamat, veidike kurba üksildust ja armsaid mälestusi ja akna taga külm vihm, mille üdini ulatuv külm ja niiskus minuni ei pääse.

Täna algas november.