Garderoobifilosoofia

Koolis oli täna vilistlaste päev, kus minu kui alles pisikese abituriendi ülesanne oli garderoobis olla ja tädide naaritsakasukaid vastu võtta ja tagasi anda. Natuke tüütu oli. Ma pidin seal tund aega olema ja jalad väsisid lõpuks ära. Eriti sellepärast, et järgmine vahetus ei suvatsenud väga kohale tulla. Kui Priit lõpuks tuli, siis mul vedas, sest ma olin esimesena seal ja sain esimesena ära ka (kui mitte arvestada Martinit, kes punkti pealt kell pool 8 lahkus, sest tal oli kusagile kiire). Siis ma uitasin natuke kooli peal, kohtasin Katret ja puhusin juttu. Kui ma alla tagasi läksin, siis Kristel ja Madis rügasid ikka veel garderoobis, sest järgmist vahetust lihtsalt ei olnud. See oli neist väga inetu. Nii ma siis nad sinna jätsingi ja tulin koju ära.

Hommikul käisin emakeele olümpiaadil. See oli isegi päris tore. Minu vaieldamatult kõige lemmikum ülesanne oli viimane - see oli nimelt sudoku :D Loodab, et läheb hästi. Aga kui ei lähe, siis pole ka katki midagi.

Päeva kild:
Madis (olles just ära pannud ühe sõjaväeonu mantli): "Pst, sellel kutil oli neli tärni õla peal. Ma arvan, et see on hea"

:D

Müstika! Ei, see on füüsika.

Uskumatu, aga ma sain ajaloo olümpiaadil edasi. 37 punkti sajast :P Ja see ütleb nii mõndagi selle olümpiaadi raskusastme kohta kui nad pidid alandama edasisaamise piiri 30ni ja siis sai ka ainult 26 õpilast Tallinna peale kokku. Karm värk ühesõnaga :P

Täna ma mängisime Kristeliga kabet ühel vahetunnil ja Tauri tuli siis sinna ja küsis Kristelilt: "Kas sa oled must või kollane?" See oli päris naljakas; ta üritas meile selgeks teha, et valge nupud on täiesti kollast värvi ja seetõttu tuleks neid ka nii nimetada. Testiks küsisime Madiselt, et mis tema arvab, mis värvi nupud on. Tema arvas, et need on valged. M.o.t.t.

Nüüd on mu maja taga kaks kraanat ja mingi prožektor särab otse aknasse. Lahe.

Rahu

Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.

Kõik, mida tunnen pean vaikima maha
Sina... sina vaid vaikuses kajad

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
küllap siis seda on vaja
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha
selleks mul sindki on,
selleks mul sindki on vaja!

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja mul on


Kui ainult tuul ei oleks nõnda tugev, et puhuda ära mu unistused...
Kui vaid jääks järele vihm, mis minuga leppida ei taha...
Kui peatuks kontideni küündiv külm...
Siis...

No on nõme...

Maha tuleks lasta see tädi või onu, kes ajaloo olümpiaadi kultuuri teema küsimusi koostas. Või siis veel parem üles puua, tükkideks raiuda ja tükid põletada vee kohal. Kui hästi läheb, siis ma saan 10-20 punkti. Ja ma tahaks näha seda tüüpi, kes julgeb 60% täis saada. See peab mingi geenius olema. Sest need küsimused olid nagu täitsa lambist võetud ja kui neil oli midagi ühist nende raamatutega, mida pidi lugema, siis mina sellest küll aru ei saanud.

Õnneks on täna trenn ja ma saan vähemalt pooleteiseks tunniks unustada kõik vastikud kooliasjad, mis olid ja mis on tulemas.

See nädal olen ma veel ametilt jänesetoitja. Ühed tuttavad sõitsid ära Kanaaridele ja tulevad tagasi alles reedel ja ma hoolitsen senikaua nende jänese eest. Ta on hästi nunnu, selline helepruun ja lontis kõrvadega ja elab neil köögis vabalt. Tal on seal oma pall, selline lõbus ja värviline, ja siis ta mängib sellega hästi naljakalt. Ta oli päris rõõmus kui ma eile käisin tal porgandit viimas õhtul. Kalpsas kohe minu juurde ja üritas ka koos minuga köögist välja tulla. Ilmselt on tal pisut igav kui kedagi terve päev ei ole.

Aga meie telekas vilistab. Mitte koguaeg, aga siis kui sa teda mängima paned, siis ta rõõmsalt mõned minutid (või kauem) vilistab ja siis ka kui VHSi või DVD pealt midagi vaadata. See käib mulle täiega närvidele, aga Aimpsi see eriti ei sega mingil põhjusel. Aga öelge parem, kuidas ma teen filmiõhtu oma sünnipäeval kui see pagana telekas vilistab? Uut telekat tahaks ikka...
:P

Böö.

Keegi tapab koera

Eile ma kirjutasin ühe luuletuse. Ma juba ammu tundsin, et minu sees üks luuletus ootab, aga eile tuli ta välja. See ei tulnud küll selline, nagu ma oleks endast oodanud, vaid kargas lihtsalt rauh! mulle pähe. Ma tulin nimelt koolist koju ja ronisin trepist üles oma kodu poole, kui ma kuulsin esimese korruse ukse tagant, kus elavad üks tädi ja onu ja koer, mingit imelikku tagumist ja järsku kargas mulle pähe: "Keegi tapab koera" ning nii see algas ja järsku ma nägin seda luuletust, tulin tuppa ja panin ta paberile.

Keegi tapab koera

On pimedusest kosta põnts ja põnts

Kui langeb löök,

Nii kutsust varsti saamas kõnts

Tasa langeb lund

On valged jäljed valgel lumel

Ja punane on veri

Mis valge lume taustal on kontrastiks tume

Ja soe on veri

Saab valulikust niutsatusest surmaohe

Ja kustub pilk

Siit taevariiki lendab hing nüüd kohe

Mis kummaline mees

Mis mõlgub tema mõtetes kui tapab koera

Hoolimata sellest,

Et see kutsa pole sugugi nii kurja moega

Ta läheb ära

Jääb pimedusse maha koera laip

Kõik on läbi

On jälgedest ja verest kirju lumevaip

Keegi tappis koera

Kuid pole kedagi, kes teda matab,

Jääb ainult vaikus

Kui lumi tasa verepiisad katab.

Öelge nüüd veel, et ma olen normaalne :P

Aga hoolimata kõigest, ma avastasin täna, et ma olin kogunud enda sisse mingisuguseid negatiivseid emotsioone ja ma sain neist selle luuletuse läbi lahti ja nüüd on mul hea olla :)

Õues külm ja tore jää...

Mina olen ka nüüd doonor. Reedel käisime Teelega vereimejate juures ja nad imesid meid verest tühjaks. Mitte küll päris...meile jäi ikka ka pisut. Huvitav oli igatahes. Mul ei olnud pärast isegi väga uimane olla ega midagi. Natukene nõrk tunne oli küll kui ma lõpuks koju jõudsin, aga siis ma sõin kõhu täis ja oli jälle normaalne. Ma mõtlesin küll, et puhkan õhtul kodus ja loen raamatut, aga Marella kutsus mind külla ja siis ma läksin sinna. Mõnus oli juttu rääkida :)

Väljas on külm. Eile ma käisin korraks väljas ajalehti ära viimas ja mõtlesin, et lähen jalutan natuke, aga lõpuks ma tegin lihtsalt tiiru ümber ülikooli, sest et tuul oli nõnda jäine. Tahaks juba suve ja termoneutraalset tsooni.

Samal päeval kui ma vereimejate juures käisin, läksin ma pärast poest läbi ja ostsin endale kolm lehte A1 mõõdus paberit. Ja nüüd ma joonistan sinna peale kaarti meie vene keele filmi jaoks, kuna arvutis ei oska ma selliseid kavalaid trikke teha nagu oleks võinud olla ja siis me otsustasime Teelega, et me teeme kaardi hoopis paberkandjale. Siis saab seal peal filmida Alberti teekonda. Kõige raskema osa, nimelt rannajoone olen ma juba valmis saanud. Et nii Saksamaa kui Eesti ära mahuks, pidin ma sinna peale joonistama ka osa Rootsist ja Taanist. Päris normaalne tuli isegi. Huvitav oli atlasest maha joonistada igatahes :P Eesti ja Rootsi tulid kõige ilusamad, teised on okei. Aga Taani mulle ei meeldinud. Seda oli nii halb joonistadam et kohe jube. Peale seda korda ei taha ma enam kunagi Taanit joonistada. Nüüd jääb vaid üle värvida ja kaunistada ja kohanimed peale kirjutada. Ma peaks vist tutvuma ka 13. sajandi ajalooliste oludega, et näha, millised riigid siis üldse olid Läänemere ääres. Mingi ajalooline täpsus võiks ju olla.

No hea küll, kui suve ei ole, siis võiks ju vähemalt lund sadada....

Miks, kuradi pärast, sündisin ma sellisesse kliimavöötmesse?

MMVIII

Nõndaks ongi uus aasta saabunud. Ta tuli tasakesi, samamoodi nagu ta alati on tulnud. Ma käisin Säreveres ja saatsin seal vana aasta ära. Kirke oli õnneks ka seal, ta oli vahva :D Öösel käisime nagu ikka õues ja vaatasime ilutulestikku, mis toimus samaaegselt kõikjal meie ümber, niiet ei teadnudki, kuhu poole vaatama peaks. Aga lumi tuli maha! :D See oli see kõikse parem asi.

Nüüd on veel viis päeva jäänud vaheaja lõpuni. Peaks mata ülesandeid veits lahendama ja peaks ajaloo olümpiaadi jaoks raamatuid lugema... Võib-olla tuleb järg ka kõige selle kätte, kuigi asi on kahtlane :P

Küdevasse ahju karjumine ei mõjuta oluliselt Moskva metroo sõitjate arvu.