Keegi tapab koera

Eile ma kirjutasin ühe luuletuse. Ma juba ammu tundsin, et minu sees üks luuletus ootab, aga eile tuli ta välja. See ei tulnud küll selline, nagu ma oleks endast oodanud, vaid kargas lihtsalt rauh! mulle pähe. Ma tulin nimelt koolist koju ja ronisin trepist üles oma kodu poole, kui ma kuulsin esimese korruse ukse tagant, kus elavad üks tädi ja onu ja koer, mingit imelikku tagumist ja järsku kargas mulle pähe: "Keegi tapab koera" ning nii see algas ja järsku ma nägin seda luuletust, tulin tuppa ja panin ta paberile.

Keegi tapab koera

On pimedusest kosta põnts ja põnts

Kui langeb löök,

Nii kutsust varsti saamas kõnts

Tasa langeb lund

On valged jäljed valgel lumel

Ja punane on veri

Mis valge lume taustal on kontrastiks tume

Ja soe on veri

Saab valulikust niutsatusest surmaohe

Ja kustub pilk

Siit taevariiki lendab hing nüüd kohe

Mis kummaline mees

Mis mõlgub tema mõtetes kui tapab koera

Hoolimata sellest,

Et see kutsa pole sugugi nii kurja moega

Ta läheb ära

Jääb pimedusse maha koera laip

Kõik on läbi

On jälgedest ja verest kirju lumevaip

Keegi tappis koera

Kuid pole kedagi, kes teda matab,

Jääb ainult vaikus

Kui lumi tasa verepiisad katab.

Öelge nüüd veel, et ma olen normaalne :P

Aga hoolimata kõigest, ma avastasin täna, et ma olin kogunud enda sisse mingisuguseid negatiivseid emotsioone ja ma sain neist selle luuletuse läbi lahti ja nüüd on mul hea olla :)