Meenutusi möödunud aegadest

Päkapiku laul a la Reaalkool
Tervitustega Kristelile

Kes elab püramiidi sees?
Kes elab väikse püramiidi sees?
Kes elab püramiidi sees?

Seal elab päkapikk.
Seal elab väike päkapikk.
Seal elab päkapikk.

Mis teeb see päkapikk?
Mis teeb see väike päkapikk?
Mis teeb see päkapikk?

Ta võtab tuletist.
Ta võtab väikest tuletist.
Ta võtab tuletist.

Mis maksab tuletis?
Mis maksab väike tuletis?
Mis maksab tuletis?

Kolm integraalikest.
Kolm väikest integraalikest.
Kolm integraalikest.

Päkapiku laul a la Mustamäe Gümnaasium
Tervitustega Triinule

Kes elab torni sees?
Kes elab kõrge torni sees?
Kes elab torni sees?

Seal elab sipelgas.
Seal elab väike sipelgas.
Seal elab sipelgas.

Mis teeb see sipelgas?
Mis teeb see väike sipelgas?
Mis teeb see sipelgas?

Ta lapsi hammustab.
Ta väikseid lapsi hammustab.
Ta lapsi hammustab.

Mis maksab hammustus?
Mis maksab valus hammustus?
Mis maksab hammustus?

Kolm hästi pikka saia.
Kolm hästi hästi pikka saia.
Kolm hästi pikka saia.

Tidilipomm

Mida enam sajab lund,
Tidilipomm.

Seda enam ajab lund,
Tidilipomm.
Seda enam ajab lund,
Tidilipomm.
Kuuse alla hange.

Külm poeb läbi karvast mul,
Tidilipomm.
Ja on iga varvast mul,
Tidilipomm.
Ja on iga varvast mul
Tidilipomm.
Näpistama kange.

Lund küll enam ei saja tegelikult, aga enne sadas :) Aga külm on ikkagi. Talviselt külm.

Viimasel ajal on olnud palju teha, polegi jõudnud kirjutada. Palju oli õppida ja ma õppisin hoolega ja tegin oma asju ja nüüd on mul kõik korralikult tehtud. Kaks eksamit ootab ees ainult, sest mata eksamit ei pea ma tegema, sest ma olen oma hindega vägagi rahul, sest ma sain viimased tööd ka viied :).

Möödunud nädalavahetus oli huvitav. Reede õhtul oli Y-teaduskonna jõulupidu LTMs (siin ja edaspidi LoodusTeaduste Maja). See oli selline kostüümipidu teemaga "Elu nagu filmis" ja kuna mul oli kodus ülisuperhüpermultifunktsionaalne Alberti keep, siis ma hakkasin krahv Draculaks. Minu kostüümi juurde kuulus veel mehelik riietus, suur hulk silmapliiatsit ja juukselakki. Põhimõtteliselt nägin ma välja selline:


Aga tore üritus oli. Saime kuuli ja saime tantsida. Koju sain kahe paiku.

Ja siis hommikul pidin Lee laagrisse tõttama Viimsisse. See hommik oli tõeliselt raske. Ma ei olnud asju kokku pannud ja see oli tõeliselt raske. Ma seisin keset tuba ja vaatasin asju väga kurja pilguga, et nad ise ennast kotti pakiks, aga see kahjuks ei aidanud. Lõppude lõpuks unustasin ma maha rätiku ja veel mingi asja, mis mul praegu enam meeles ei ole. Tantsida oli hommikul ka jube raske. Tegin umbes 50ga, rohkem torust ei tulnud. Aga mida õhtupoole, seda paremaks läks. Õppisime tantsupeo tantse, jälle lugemise järgi, see oli natuke tüütu. Aga Rannavalss hakkas mulle päris meeldima juba. Ja vahepeal me Siimuga õpetasime Ardole Üle vee selgeks :) Õhtul tegime Tõrva tantse ka ja siis olid päkad juba päris valusad ja mingil hetkel hakkas üleväsimus tööle ja siis meil oli Ardoga väga lõbus ja Armuleegi ajal tuli põrand väga lähedale (see oli siis tingitud Ardo väsimusest), aga õnneks jäin mina terveks, erinevalt Laurast.

Pühapäeval oli põhiteemaks jõulupidu minu juures, külla tulid Ardo ja Teele ja Marit ja Siim ja Marella ja Kristel, viimased kakas pidid kahjuks varakult ära minema. Aga see oli ka tore, hea oli jälle näha, nagu ikka, juttu rääkida...süüa. Siim ja Marit veetsid kahekesi romantilise pooltunnikese köögis, samal ajal kui meie ülejäänud Musta ja Valge koera multikat vaatasime (mis tegelikult oli otsene tagajärg sellest, et Marit ja Siim köögis istusid ja ei tahtnud meie juurde tulla). Juttu tuli kõiksugustest asjadest alates murdvarastest lõpetades kvantfüüsika ja murdvarastega. Ja siis Marit rääkis murdvarastest ja kuidas nad Maritiga maja valvasid ja siis veel murdvarastest. Üldiselt olime me kõik päris väsinud, erinevatel põhjustel ja poole üheteistkümne paiku sai juba pidu läbi.

Eile hoidsime Ardoga Kirket. Kirke alguses natuke kartis Ardot, aga pärast harjus ära ja siis ta lehvitas talle aeg-ajalt justkui vihjates, et "noh, sa võiks nüüd ära minna, tadaa!" :P Päris naljakas oli. Nüüd läks Ardo Tamsallu ära, aga ma näen teda varsti jälle, sest ma lähen talle sinna järele ja ma saan seal suusatada ka, sest seal on Suur Lumi :D

Keelenurgake.
Uus väljend:
Siimu panema - õhtut veetma kaine peaga.

Siis kui väljas sajab lund, magab karu talveund.

Häid jõule :)

Ebarats

Nädalavahetus sai läbi. See oli täis nii tööd kui lõbu. Põhimõtteliselt oli mul plaanis terve nädalavahetus rõõmsalt kulutada interneti baaskursuse kodutöö jaoks. Mis sellest välja tuli? Idee oli hea. Reedel teatas Ardo, et ta läheb hoopis laupäeval Tamsallu ja kas ma ütlesin talle, et sorri, ma pean õppima? Ei. Kuidas ma saingi :P Ja Siim helistas. Ta arvas, et see reede oli filmiõhtu,kuid pidi pettuma. Siis teatas ta, et tal on igav ja ma lubasin teda siis ka lõbustada. Niisiis meil oligi üsna tore õppimisvaba õhtu, mängisime Riski, mille peale Ardo Siimu peale totaalselt pahaseks sai ja mis nii mind kui Siimu suhteliselt müstifitseeris. Pärast tsillisime niisama ja vaatasime telekat.

Laupäeva hommikul ma õppisin ka, lausa mitu tundi. Ardo läks küll Tamsallu, aga Siimul oli endiselt igav ja me käisime temaga väiksel shoppingul kõigepealt. Lõime päris palju raha laiaks, ostsime Katani ja Maritile jõulukingituse. Õhtul kutsusime Triinu kampa ja mängisime Katani minu juures. Kaks mängu jõudsime teha ja (üllatus-üllatus) Siim võitis mõlemal korral. Siis pidi Triinu koju minema. Siimule tuli vahepeal teade, et teda õhtul koju ei oodata ja ta oli sunnitud hommikuni ootama. Niisiis oli jällegi väga tore õppimisvaba õhtu, Triinut oli vahva jälle näha ja kuulda.

Pühapäeval sain jälle natuke oma kodutööd teha - mõnna-mõnna. Õhtul käisin trennis. Ma lubasin Ardole, et ma teen kodutöö valmis enne Tantsud Tähtedega saadet, aga ma ikkagi ei jõudnud, mõtlesin, et jõuan pärast, aga oh häda - tuli välja, et see, mida ma arvasin, et oskan teha, ei tulnudki välja ja siis oli natuke jama. Ega siis polnud midagi teha, ärkasin hommikul Ardoga ja selle asemel, et tagasi põõnama minna, asusin usinalt jälle tööle ja siin ma nüüd siis olen.
Ma sain just valmis.
Lörtsuv ja Zorgol on tagasi:
http://elrond.tud.ttu.ee/~t082557/leht/lugu.html

Aga nüüd ma saan veel poolteist tundi pikutada. Head hommikut.

Pahauskne metallkäsi

Noppeid õigusõpetuse õpikust:

• Valdus võib olla kas heauskne või pahauskne
• Kui kinnisasja valdus võetakse üle salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta
• Vallasasi on asi, mis ei ole kinnisasi
• Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub elama mujale viisil, millest võib järeldada tahet elukohta muuta
  
• Kui vanemad elavad lahus, on alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kelle juures ta elab

Kas pole mitte põnev see maailm, milles elame.
Rasked ajad, palju on teha. Ja mu metallkäsi hakkas jälle valutama. Laupäevasel esinemisel ma vist tegin temaga midagi, aga ei olnud nagu hullu ja siis ma käisin esmaspäeval trennis ja kehalises ja ei lasknud tal viriseda ja nüüd on tulemuseks see, et ta võttis kätte ja hakkas veel rohkem valutama. Ja sinna tekkis selline natuke paistes muhk, täpselt nagu suvel oli.
Ardo ütles, et ma olen täpselt nagu üks Mootorratturhiir Marsilt, kellel oli ka metallkäsi. Imelik, et mul on sellest multikast teised mälestused, kui see, et ühel hiirel oli metallist käsi. Võib-olla ma kuidagi kaudselt mäletan...aga vägaväga uduselt. Aga multikas oli lahe, metallkäega või ilma. Leidsin ühe pildi ka :P

Enne semestri lõppu on vaja teha:

1. õigusõpetuse kontrolltöö
2. mata teooria töö
3. mata harjutustunni töö
4. interneti baaskursuse jaoks lehekülg
5. üldloodusteaduse töö
6. keemia aluste protokoll
7. keemia aluste praxi töö
8. orgaanilise keemia protokollid + arvestus

Ühesõnaga palju asju.
Õnneks tuli mul idee selle kodulehe jaoks, mida interneti baaskursuses vaja teha. Sellest tuleb Tema Kõrgeausus Lörtsuv X ja Suure Kollase Zorgoli tagasitulek! :D

Haa.

Lumevärv

Suur Lumi tuli ja läks. Kõik see lumetorm ja tuisk oli hullult lahe tegelt. Ma käisin selle kõige suurema tormiga õues ka ja siis oli selline hästi lahe tunne. Nähtavus oli miinus üks, kõik ümber oli valge ja hästi vaikne. Ma jäin lihtsalt keset teed seisma ja nautisin seda kui mõnus tunne see oli, lihtsalt seista selle möllu keskel. Tuul oli muidugi kõva ja lund puhus näkku, aga ikkagi oli hea :) See oli see tõeline Suur Lumi
Nüüd sulas Suur Lumi ära ja järgi on jäänud ainult Väike Lumi, aga see sulab ka varsti ära. Liikumisolud on igal juhul raskendatud ja mul pole saapaid sellise ilma jaoks.

Ma olen see nädal nii laisk olnud ja pole midagi õppinud. Okei, exceli tegin ära lõplikult ja tegin oma powerpointi kodutööd, aga seda viimast ei saagi päris õppimiseks lugeda, see oli päris vahva isegi. Mulle meeldib powerpoint. See on ainult igav, et ma pean tegema esitluse põllumajandusministeeriumist. Mis mõttes nagu. Aga ma panin sinna Helir-Valdor Seederi pildi ja see otsustas asja - nüüd on mul lihtsalt imeliselt hea esitlus.
(Aga missugune inimene paneb enda lapsele nimeks Helir-Valdor? No tõesti...)

Aga kõik pole veel kadunud, sest ma sain kolmapäeval suusatamas käia :D Rada oli päris hea, mets oli imeilus. Ainult mina polnud vormis. Peale 100 m oli mul tunne, et nonii, enam ei jaksa, aga ma ikkagi sõitsin oma 5 km kokku. Pärast oli kops täitsa koos. Aga mõnus oli jälle üle pika aja suusatada :)

Täna koolis saime teada, et Erik on elektrofiil, sest talle meeldib resonantsskeeme teha ja tema meelest on nii äge, kuidas need elektronid hüppavad seal. Minu meelest see küll nii äge ei olnud, mul oli sellest nii siiber :P

Kooli kurvema poole pealt - järgmisel nädalal on õigusõpetuse kontrolltöö jälle. Ja pean välja mõtlema, millest ma kodulehe teen interneti baaskursuse tunni jaoks. Aga ühtegi head mõtet ei tule.

Kusagil veel soojad saiad on teel

Ükskord on kõigil esimene kord. Laboris midagi katki teha loomulikult. Minu esimene kord juhtus esmaspäeval keemia aluste laboris. Ma pesin harjaga katseklaasi ja tuli välja, et liiga innukalt, sest kui ma loputama hakkasin, siis märkasin, et vesi voolab välja ka alumisest otsast ning nägin siis, et põhjas oli suur auk. Ups. Õnneks õppejõud ei pahandanud. Nähtavasti juhtub seal seda ikka, sest ta laual oli kohe terve kast katseklaase, kust ma uue sain võtta.
Ja teisipäeval oli minu lääb-partner Erikul esimene kord. Tema lõhkumine oli natuke suurejoonelisem. Hakkasime nutšfiltril (=vaakumi abil) teistkordselt oma m-dinitrobenseeni filtrima, Erik kinnitas vooliku kolvi külge, aga see voolik oli kuidagi keerdus ja siis see tõmbas kolvi endaga kaasa ja sõitis otsa eelnevalt kasutatud seisukolvile ja selles olevale lehtrile, mis tema teele jäi. Viimased lõpetasid kildudes, too esimene kolb jäi õnneks terveks, aga meie töö tulemus lendas tõmbekappi laiali. Õnneks oli suurem osa sellest tahke tükikesena ja me saime selle üsna edukalt kätte, aga tõenäoliselt meie saagis siiski natuke kannatas selle käes.

Viimased paar nädalat on üsna tihedad olnud, palju on õppida. Homme lõppeb see õudus keemia aluste kontrolltööga ja järgmised paar nädalat on jälle mõnusad ja kontrolltöövabad...või nii ma loodan. Üldiselt on mul päris hästi läinud, kõik tööd olen läbi saanud ja mitte üldsegi halbade tulemustega. Ma olen endaga enam-vähem rahul :)

Kõige julmem asi maailmas on loomulikult excel, mille peale oli kt kolmapäeval, mida minu poolrühmast tegi hmm...2 inimest (mina kaasaarvatud). Kogu rühma peale tegi seda alla kümne inimese...päris huvitav tulemus :P Igatahes, ma pean veel ühe asja korda tegema ja siis ma saan selle kt arvestatud. Ja küll mul on selle üle hea meel. Sest ma arvan, et kusagil on üks kuri exceli-jumal, kes on tige ja õel ja vastik ja kibestunud elukas, kes on selline vastik sadist ja naudib, kuidas inimesed piinlevad. Talle küll tallekesi ei ohverdaks.

Aga heade uudiste poole pealt - ma lähen Austriasse veebruaris :D. Me lähme Lee nelja paariga sinna esinema kellelegi ja mina ja Ardo saame ka kaasa. Konkureerivaid tüdrukuid oli tegelikult algupäraselt 5, kelle hulgast Maido ja Hele enam valida ei suutnud. Maria ja Ruth pidid kindlasti kaasa saama ja siis mina, Triinu ja Gets tõmbasime loosi ja Triinu tõmbas lühikese tiku. Kahju on tegelt, et ta kaasa ei saa, sest temaga oleks olnud lõbus, aga samas on hea, et mina minna saan. :P Selle heaks ma hakkan ohverdama oma pühapäevi, et trenni teha, aga see on vajalik ja hea ohverdus :)

Eelmine trenn oli meil Triinu ja Kadriga nii naljakas, et sure ära. Kõik sai alguse sellest, et Kadrile meenutas üks harjutus saianaist ja loosungit "Soojad saiad". See asi pööras mingil hetkel väga vasakule, aga selle eeskujul me nimetasime ka teisi. Nüüd on meil olemas "soojad saiad", "mollusk", "pissihäda" ja "ahv" aka "ahven". Viimane tulenes sellest, et poisid tantsisid Dollarit ja Ardo tegi sellise ahvi-laadse liigutuse vahepeal ja Kadri ütleski selle kohta "ahv", aga ma ei kuulnud päris hästi ja olles ilmselt mereteemade lainel, kuulsin hoopis "ahven".

Aga lumi tuli maha! Nüüd võiks veel natuke külmem olla, et poleks seda vastikut lörtsi enam nii palju, siis tooks see veidike leevendust sellesse kurba ja pimedasse novembrikuusse.

Tere vana kere

Nädal on jälle peaaegu märkamatult möödunud. Mina enam haige ei ole, aga ma olin uskumatult osav ja suutsin ka Ardot nakatada samasse haigusesse, mis mul oli. Nädalavahetusel pidi ta oma sünnipäeva pidama, aga see jäi selle tõttu ära, et tal oli kõrge palavik. Me küll mõtlesime, et me võime Ardo voodiga keset tuba asetada ja tema ümber pidu panna, aga see jäi üldiselt ära. Mina, kes ma olin juba reedel Tamsallu sõitsin, sain vähemalt Ardo perega kohtuda ja kutsadega ka. Kõik olid täitsa toredad. Sellel nädalavahetusel on sünnipäeva teine katse. Loodab, et seekord läheb kõik õnneks.

Teisipäeval saime teada oma matanaali teooria töö hinded. Ma sain 100 punkti ja viie. Jee :D Ma olin tublisti õppinud ka ja selle ka täielikult ära teeninud. Kusjuures mitmed minu kursakaaslased kukkusid läbi selle töö. Vaesed nemad.

Mis siis veel? Orgaanilise keemia praksis sünteesisime see nädal m-dinitrobenseeni. Selle hais on üks kõige rõvedam hais, mis üldse olla saab. Erik ajas kallates seda natuke maha ja siis oli kõik jälle seda vastikut lõhna täis. Muide, see on väga mürgine aine. Kui me seda ära pühkisime, siis see vist söövitas nuustiku sisse suure augu. Ups. Meie eelmise korra eeter lõhnas tegelt ka jubedalt. Ma koukisin CaCl2, millega me olime seda värki kuivatanud, jäänuseid kolvist välja ja see oli ikka suht vastik, sest hais oli hingemattev. Ahjaa, poole tunni pealt sadasid sisse Polma, Karu ja Lopp (keda ma nägin vist esimest korda ilma valge kitlita). Karu tundis mu ära ja Polma tuli küsis mult, et mis ma teen. Ma ütlesin, et ma keedan dinitrobenseeni.
Järgmine kord me hakkame tegema bensoehapet. Lugesime selle juhendit ja esimene lause oli: segu kuumutada veevannis 3-4 tundi. Normaalne. Peab vist meelelahutust kaasa võtma järgmiseks korraks. Kolm tundi laevade pommitamist ikka ei mängiks.

Täna orgaanilise keemia tunnis me õppisime tundma ketoonide psühholoogiat ja saime teada, et ketoonil on kaksikelu. Keemia on intrigeeriv.

Ain't no sunshine

Buuhuu. Mari-Ann on haige. Kas saaks üldse olla paremat aega haigeks jäämiseks, sest on ju nii hea kirjutada kontrolltöid kui sa ise palavikus oled. Hommikul mata ajal polnud õnneks kõige hullem, aga kui ma pärast koju tulin, siis ma oleks tahtnud ära surra, sest mul oli nii halb olla. Vahepeal läks nagu paremaks aga nüüd hakkab tagasi hiilime peavalu oma täies hiilguses.

Täna ma kurdan ainult, sest et mul on paha tuju ja halb enesetunne. Kui see ei anna head põhjendust kurtmisele, siis mis veel annab.

Ma teen lühidalt ja lihtsalt kirjutan nimekirja kõigest sellest, mis on pahasti:

1. Ma olen haige
2. Neljapäeval on õigusõpetuse kt, aga ma ei suuda end sundida selleks õppima
   
3. Ardo on Tamsalus
4. On november
5. Olen suure dilemma ees reede õhtu suhtes, sest Ardo arvas, et ma võiks juba siis Tamsallu sõita, aga meil oli nagu kokku lepitud filmiõhtu Mariti juures ja see on lihtsalt ebaaus, sest ma nii väga tahaks olla mõlemas kohas korraga
6. Eile kehalise tunnis ma tegin joogat ja hiljem käisin trennis ka ja nüüd on mul kõik lihased valusad. Kõik.

Küll elu on ikka raske.

Sügisel on õhtud pimedad

Minge, ma ei tule veel, tule peale tõstsin vee
Olingi ehk liiga kaua teel
Piilun aknast väheke, kuidas te seal lähete
Sügisel on õhtud pimedad
Kõik mis alles jääb see paistab praegu siit
Hetkeks peatusite, ei - see ainult näis
Mõtleme, kas miski maha jäi
Või kuidas meil see asi täpselt käis

Jään veel hetkeks vaatama, pilguga teid saatma ma
Pimeduses hõõguv sigarett
Kõik sai nagu öeldud vist keset pikka vaikimist
Tee on kitsas, kraavid täis on vett
Kurb on ainult see, et rõõm on nõnda suur
Vaatan ringi toas ja kedagi ei näe
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo
Ja homme üle läve ma ei lähe

Minge, ma ei tule veel
Kõik sai nagu öeldud vist
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo

Jaan Tätte "Sõprade laul nr 3"

See on minu ideaalne sügisõhtu laul, kui väljas on tuul ja torm, vihm peksab vastu aknaklaasi ja puudelt langevad viimased lehed leiavad koha tänavaporis. See on see tunne kui külalised on ära läinud ja tuba on äkitselt tühi ja vaikne, mis on korraga nii hea kui nukker. See on see sügisõhtune tunne, kus on soe tuba, kuum tee, hea raamat, veidike kurba üksildust ja armsaid mälestusi ja akna taga külm vihm, mille üdini ulatuv külm ja niiskus minuni ei pääse.

Täna algas november.

Preili Insener

Kes on tark? Mina olen tark. Või noh, terve meie tiim oli kokku Tark. Niisiis oli see nädal insenerivõistlus, kus ma ka osalesin hoolimata sellest, et ma ei ole insener. Põhimõtteliselt me istusime kõik päevad koolis kümnest kuueni õhtul ja ragistasime oma ajusid erinevate ülesannete kallal. Esimese kahe päeva jooksul pidime me tegema Saku Õlletehase jaoks automaatse õllekastivoltimismasina. Minuga samas tiimis olid kaks hispaanlast ja üks eestlane. Meie tiim oli päris efektiivne. Kuigi ma alguses arvasin, et elu sees ma sellist asja välja ei mõtle, siis tegelikult tuli välja, et see polegi nii hull ja vaja on ainult loogikat ja loovust. Põnev oli muidugi see, et pidi tegema sellest masinast reaalse mudeli ja joonestama selle ka arvutis kasutades AutoCADi, mis on üks joonestamise programm. Nali oli selles, et keegi meist ei osanud seda kasutada. Õnneks me võisime kasutada ka Solidedge'i nimelist programmi, mis oli Indrekul olemas ja mille kallal mina oma kompjuuter skille rakendasin ja seda kasutama õppisin. Päris ilus asi tuli ikkagi lõppkokkuvõtteks. See tuli lausa nii hästi välja, et me võitsime :D Jee :D Ja saime igast Saku nänni. Õlut küll ei saanud. Böö.

Viimased kaks päeva tegime ABB jaoks uue tehase plaani. Siis korraldati rühmad ümber ja ma sattusin ühe ungari poisi ja ühe kreeka tüdrukuga ühte tiimi. Seal ei olnud nii hea, sest see tüdruk oli haige (tal oli palavik) ja poiss oli koguaeg unine ja üldse uinamuina. Ma mõtlesin, et miks ta on selline ja siis ta teatas, et ta on füüsik. See suht seletas kõik. Põhimõtteliselt tegin mina suurema osa tööst ära, õppisin AutoCADi kasutama, aga midagi eriti head välja ei tulnud. Natuke nänni sai ikka. Ühe laheda võtmahoidja ja neljagigase väga kihvti mälupulga :D

Sellega ma olengi viimasel ajal hõivatud olnud, muu jaoks polegi aega jäänud eriti. Õhtuti ma pidudel ei käinud, need olid mul sisustatud trenni ja Ardo ja õppimise poolt. Nüüd ma peaks ka õppima, sest homme on matas KT ja keemia alustes jäid ülesanded ja orgaanika labor on ka homme, mida on vaja ette valmistada...oi kui mõnus õhtu.

Muidu pühapäeval käisin veel Mariti ja Teele ja Ardo ja Siimuga. Hullult sai nalja ja juttu rääkida ja plaanisime tulevaid sündmusi ja värke. Marit suutis vahepeal teha sellise väga "peidetud vihje" kui ta rääkis, et ta pole kunagi pulmas käinud ja ohkas, et "tahaks ka pulma minna" :P. Ja Teele tahab oma lapsele nimeks panna mõne puu nime, aga kui ta nt abiellub kellegagi nimega Tamm, siis ta saab oma lapsele nimeks panna Tamm Tamm :D. Ja Ardo leidis, et minu ideaalse mehe kriteeriumid käiksid just nagu Siimu kohta, mille peale me otsustasime, et tegelikult peabki parim sõber olema ideaalmees, ta lihtsalt pole päris see :P

Ühesõnaga on mul viimasel ajal päris tore olnud. Aga nüüd ma lähen ja raban matemaatikat - peast, kerest ja kõhust ;)

Nii ja naa on naljakas

Heihei, mul läheb hästi. Täna õhtul oli lihtsalt liiga naljakas. Käisime Mariti ja Siimuga Linnateatris vaatamas etendust "Päike soojem, taevas sinisem". See oli väga kihvt, nagu Linnateatris ikka. Etendus oli ka omajagu naljakas, aga Marit ja Siim olid veel naljakamad. Nimelt, Marit oli tulnud uute kingadega ja bussi peale joostes jalad nii ära hõõrunud, et ta käis üsna veidralt mõlemat jalga longates. Ja Siim, kes oli enne teatrit korvpalli mänginud, oli seal oma hüppeliigese (jälle) ära väänanud. See oli väga rõvedalt paistes ja seetõttu lonkas tema ka. Niisiis olin mina ainuke meist, kellel polnud midagi viga. Vaatepilt Maritist ja Siimust koos mööda Vanalinna tänavaid lonkamas, on nüüd igaveseks minu mällu sööbinud...see oli lihtsalt nii naljakas, et oleks pidanud filmima :P Kuna mina olin nö autsaider, kuna ma ei longanud, siis nad soovitasid mul kõigepealt midagi teha, et ma ka lonkama hakkaks (nt trepist alla kukkuda ja jalaluu murda) ja pärast nad otsustasid, et mul peab järelikult vaimselt midagi viga olema, kui ma ikkagi vigaste seltsi tahan kuuluda :P Väga lohutav, eksole :P

Veel naljakatest asjadest rääkides - ma lähen see nädal insenerivõistlusele. Jep, mina. Üks kursaõde kutsus mind ja ma olingi nõus. Ma ei tea küll, mida ma seal teen :P Aga me otsustasime, et kui me midagi muud ei oska, siis me võime vähemalt ilusad olla, see tuleb meil ikka hästi välja :D See hakkab homme ja kestab neljapäevani ja päevaplaani vaadates ei ole mul sel ajal muud elu vist üldse, sest me lahendame terve päeva ülesandeid ja igal õhtul on pidu. Juhtub.

Muidu läheb vist ka hästi. Orgaanilise keemia kontrolltöös jäi üks punkt maksimumist puudu. Vot nii tubli olin :D Ja ennast kiitmast me ei väsi ning kui väsime, siis puhkame ja kiidame edasi. ;) Aga järgmine nädal on veel mata kontrolltöö ja siis varsti tulevad veel mata teooria töö ja õigusõpetuse töö, mis on erakordselt rõve. Ja vaheaega ei ole. Ja ilm on kole. Ja külm. Ja märg. Ja varsti hakkab november. Ma arvan, et kui ma kunagi läheks põrgusse, siis minu põrgu oleks selline koht, kus on Igavene November ja süüa saab ainult tatraputru ja ainuke raamat, mis seal eksisteeriks, oleks õigusõpetuse õpik ja ma peaks seda lugema uuesti ja uuesti ja uuesti... ja telekast tuleks ainult eesti reality-showd (a la Maamees otsib naist) ja raadiost saaks kuulata ainult seda õnnitluste saadet, mis Vikerraadiost tuleb laupäeviti lõuna ajal. Ma edasi ei mõtle, sest selline kombinatsioon on juba liigagi õõvastav. Võeh, judinad tulevad peale.

Õukei, ma üritan nüüd ennast kokku võtta ja keemia aluste praksi protokolli ära kirjutada. Üritan. Üritan... Ma ei viitsi tegelt, homme on ka aega...või ülehomme...? Tänased tegemised viska ikka homse varna. Tegelikult on see puhas ümberkirjutamise ja vormistamise vaeva, sest arvutused on mul kõik tehtud juba.

Palju tõenäolisem on siiski, et ma hakkan hoopis Gilmore Girlsi edasi vaatama, mille esimesed kolm hooaega ma Kristeli käest sain. Mnjaa. Laps on laisk, mis teha.

Kristelist rääkides, ma käisin temal ja Maritil Tartus külas eelmine nädalavahetus. Teatris käisime ka ja vaatasime Uinuvat kaunitari (balletti). Väga kivht oli. Teistsugune ja lahe. Ja seal oli see paha tegelane, keda üks mees tantsis ja kes oli superhüperäge. Et nagu tõeliselt vinge ja lahe ja kihvt ja üle kõige ja kõik muud head omadussõnad. Ja siis Marit tuli mõtte peale, et kui teha Star Warsi ballett, siis tema paneks küll Darth Vaderit/Anakini tantsima ja oleks ülilahe. Ja siis me arutasime, et Star Warsi ballett oleks ikka tõeliselt vinge asi ja mõtlesime, kuidas see võiks välja näha ja oh, see oli nii lahe. Ma tunnen Maritist ikka nii puudust, sest mul pole ju kedagi, kellega selliseid hulle ideid arutada ja välja mõelda. Isegi Ardo vaatas mind natuke imelikult kui ma vaimustunult Star Warsi balletist rääkisin. Keegi ikka ei mõista meid :P Aga Tartu on tõesti heade mõtete linn.

Bäkk

Mari-Ann on elusalt ja tervelt Kreekast tagasi. Uskumatult tore nädal oli. Ja nii väga tahaks tagasi :'( See, mis seal oli...see oli ikka tõeline ELU, nii nagu peab olema. On nii ebaõiglane, et mina seal ei sündinud :P

Ma ei viitsi praegu detailselt kirjutama sellest, mis me seal tegime. Mõni teine kord ehk. Esmaspäev - raske päev. Mina laisk kord aastas, lapsed, teie laisk iga päev. Jne :P

Homme on minu esimene kontrolltöö!!! Õõvastav.

Ma lahkun

Täna on see päev! Ma lendan Kreekasse koos Maritiga! :D Asjad on pakitud, kõik on valmis, natuke vaja veel oodata. Ma tõesti loodan, et ma pakkisin kaasa kõik, mis vaja läheb. Vihmavarju panin ka igaks juhuks kaasa. Ja röntgenpilt mu metallkäest on ka passi vahel olemas :P

Nüüd ma puhkan nädal aega ja õppimisele üldse ei mõtle. Kui ma tagasi tulen, siis kohe järgmisel nädalal ootab 2 kontrolltööd ja sellest järgmisel nädalal veel üks (või mitu?). Mõnna. Aga sellele pole praegu vaja mõelda. Praegu on Kreeka kõige olulisem ;)

Tulen tagasi järgmisel reedel.
Seniks -

Tsaupakaa! :)

Joujoujou

Täna oli mul esimene praktikum. Me leidsime süsinikdioksiidi molaarmassi (mis siis, et me tegelikult seda teadsime) ja määrasime Mg massi reaktsioonis eraldunud vesiniku järgi. Mul tuli üsna normaalselt välja. Magneesiumi katse oli küll keerukama aparatuuriga, aga tuli paremini välja. Arvutusi oli ka vaja vähem teha. Esimeses ülesandes tuli ikka mitu lk tehteid ja tulemus tuli väga napika veaprotsendiga - 5,09%. Meil võib maksimaalselt olla 5% viga, aga ma oletasin, et see kõlbab kah. Nõme oleks ka nii väikse asja pärast uuesti tegema hakata. Ja seda arvu võib natuke allapoole saada ka komakohtadega arvutuste keskel. Igatahes tuleb see üle vaadata.
Ja kogu aja, mis ma arvutasin seal, siis ma rääkisin endaga. Kõva häälega. Vahepeal lihtsalt keegi küsis mult midagi ja siis ma seletasin ja siis ma hakkasin endale ka neid asju seletama ja nii see läks, et vahepeal ma seletasin vteistele, vahepeal endale. Aga vähemalt sai asi selgeks. Mõnikord on hea targa inimesega aru pidada :P

Kehalises ma täna ei käinud. Sest mul on köha. Ja nohu. Ja kurk ka valutas hommikul. Aga trenni ma loomulikult lähen ja interneti baaskursuse harjutustundi ei lähe. Õpin ise vahepeal. Nõme lihtsalt kui peab samal ajal kahes kohas olema. Aga antud juhul rahvatants võitis (loogiliselt :P).

Veel uut sõnavara:
Kineetik - see, kes liigub (kvargib) mööda koridore omades suurt kineetilist energiat.
Näiteks olen ma hommikuti tihti kineetik, sest ma kipun loengusse jõudma viimasel hetkel ja pean sellepärast kiirustama.

Küborg

Ma olen nii väsinud!! Ma mängisin täna kehalises poolteist tundi Sergeiga sulgpalli. Nüüd on mu parem käsi omadega õhtal. Ma teen ühe rabava ennustuse - homme ei ole mu käel eriti hea olla. jalad on ka üsna läbi tegelt. Sulgpallilihaseid pole lihtsalt ammu kasutatud. Vähemalt tulid löögid meelde :)

Hommikul käisin arsti juures ka, lootuses et ehk tuleb ka minu aeg derobotiseerumiseks. Aga seda ilmselt ei tule. Käisin uut röntgenipilti tegemas ja minu polt elab väga kaunist elu minu käe sees ja tal on seal hea olla ja pole mingit mõtet teda välja võtta. Ja operatsiooniga võib üldse mingeid kõõluseid kahjustada jne. Ühesõnaga - küborg ma nüüd olen ja küborgiks ma jään. Vist :P

Homme on meie teaduskonna rebaste ristimine...tõotab tulla üks pikk päev taaskord. Eks näis, kas jääme ellu :P

10 päeva Kreekani!!!



P.S Ma lisaks veel siia pildi oma suurest eeskujust küborgistumise vallas, kes on asja viinud nii kaugele kui vähegi saab viia. Loomulikult on see General Grievous. Jeeeesss. :D
(Marit saab aru)

Nukleofiilne Lumepallimees

Aeg natuke sõnavara täiendada! Nimelt, teisipäeval tutvusime uue õppeainega, milleks oli anaeroobne matemaatika, mis on matemaatika ilma hapniku juurdepääsuta. Oli üsnagi huvitav, kuna muude asjade kõrval oli jutuks loogiline või. Seda paneks küll leiva peale ;) Aga üldiselt eelistan ma aeroobset matemaatikat, sest tolle produktiivsus on suurem.

Mis siis veel viimastest päevadest meelde jäänud on? Teisipäeval sadas vihma. Kolmapäeval ei sadanud, aga oli külm. Kolmapäev oli mul üleüldse väga halb päev. Kolmapäeval ei ole eriti huvitavaid aineid ka ja päev kestab kõige kauem (tervelt kella kaheni). Ma pidin üldloodusteadusesse peaaegu ära surema ja see tund lõppes ära ainult tänu sellele, et järgmised hakkasid audikasse sisse trügima. Muidu Raivo olekski rääkinud ja rääkinud ja siis kui on juba lootust, et ta lõpetab, siis Madis jälle küsib midagi ja Raivo räägib ja kui nad surnud pole, siis räägivad nad tänase päevani (õnnelikult?!). Mina küll õnnelik ei olnud.

Ma ostsin endale täna kitli ära. Nüüd saan ma stiilselt laborisse minna ;)

Kolmapäevases keemia aluste tunnis sai Rakettmees endale kaaslase, kelleks on Lumepallimees. Tema juurde käis salm ka:

Oh, lumepallimees,
viska mullegi üks pall,
et see keemiatund
ei tunduks ometi nii hall!

Mul oli igav. Loengu igavuse määr on võrdelises seoses joonistuste hulgaga lehel. Nii on. Ja kui mõnikord saab joonistamise inspiratsioon otsa, siis ma hakkan luuletama ka veel. Idee järgmiseks neljapäevaks - kirjutada "Sonett õigusõpetusele". Keemiasonett mul juba on.

Lõpetuseks kuulutan ma välja nädala sõna, milleks on nukleofiil. Ma polnud seda juba ammu kuulnud ja see oli mul meelest läinud kuni orgaanika õppejõud seda täna hommikul mainis. Öelge omaette: nukleofiil. Kas ei kõla mitte mõnusalt :D

Rakettmehe seiklused

Uus nädal algas jälle uue hooga. Või siis ka mitte. Täna oli meil viimane informaatika loeng (jee!), mis oli väääga uinutav. Ma sisustasin oma aega taas joonistamisega. Kuna ma reedel orgaanilise keemia harjutustunnis olin poolkogemata joonistanud stiliseeritud printsess Leia, siis ma mõtlesin, et oleks ju sobiv Luke'i ka joonistada. Aga mu käsi oli teisel arvamusel nähtavasti ja lõppkokkuvõttes joonistasin ma rakettmehe ja tema truu robotkaaslase lendamas orbiidile. Nojah, mul jäi aega veel üle ja siis ma joonistasin veel ühe paksu hiinlase ka. Tema ei lennanud orbiidile, vaid oli kahe jalaga maa peal. Maakas selline.

Oma kõige suurema joonistussaavutuse tegin ma ikkagi eelmisel neljapäeval õigusõpetuse loengus. See oli kirjeldamatult igav ja see onu sosistas seal ees ka nii vaikselt, et suht midagi polnud kuulda. Mikrofonist ta nähtavasti kuulnud polnud. Aga sellest mõnest lausest, mis ka minu kõrvu ulatus, jõudsin ma otsusele, et ma tegelikult ei tahagi eriti kuulda, mida ta räägib. Ja siis ma joonistasin südamerahus kaks ja pool tundi. Loeng sai läbi täpselt siis kui mul leheküljel ruum otsa sai. Ajastus maksimaalne.

Nädalavahetusel ma olin natuke kultuurne ja käisin ooperis. Me vaatasime Maritiga "Tristan ja Isoldet", mis kestis viis tundi. Kusjuures, seda polnudki nii raske kuulata, kui ma olin arvanud. Muusika oli väga ilus ja lüüriline. Ma võtaks selle kokku nii, et muusika maksimaalne, tegevus minimaalne. Terve esimese vaatuse nad sõitsid laevaga, kusjuures kohe alguses neil oli umbes nii, et "Oh, näe, maa paistab!" ja vaatuse lõpuks jõudsid nad kohale. Teises vaatuses nad armastasid. Selle vaatuse lõpus nad küll avastati kuningas Marke poolt, aga kogu see dramaatika toimus ka väga leebelt ja lüüriliselt. Ja siis kolmandas vaatuses nad (või siis täpsemalt Tristan ja tema teener) ootasid ja teise poole (siis juba täies koosseisus) nad surid järgemööda. Ka niimoodi rahulikult ja lüüriliselt. Tegelikult oli ilus :)

Ma mõtlesin informaatikas väikse luuletuse ka Rakettmehe kohta (ma pidin ta nüüd suure tähega kirjutama, ta hakkab mulle juba armsaks saama). See käib nii:

Minu unelmate mees on Rakettmees,
sest igas asjas on ta kõigist ees:

oskab vormindada lõike,
oskab üleüldse kõike;
teab, et kus käib tabulaator,
rootor, staator, generaator.
Mõte töötab tal kui raal,
isegi kui puudub kaal.


Rohkem ei jõudnud mõelda. Eks ma kunagi jätkan, kui jälle mõni igav loeng tuleb.

Ma õppisin täna natuke htmli interneti baaskursuse tunnis. Oli palju huvitavam kui ma olin arvanud :)

Lõpetuseks veel - ai äm praud tu prisent - printsess Leia (ülal) ja Rakettmees (all). Rakettmehega sama pildi peal on vasakul üleval veel tema Truu Kaaslane ja vasakul all paks hiinlane. Selle tädi üleval vasakus nurgas joonistasin ma juba eelmine kord, teda ei maksa tähele panna.

Vaid soojust igatsen veel

Ma olen nii väsinud. Emotsionaalselt väsinud. Esimene ülikoolinädal on põnev ja täitsa tore, aga seal on palju uusi inimesi, kellega tuleb tutvuda, rääkida, naeratada, muljetada jne. See väsitab mind seestpoolt. Aga ikkagi on tore, sest ma olen juba mitmete vahvate inimestega tuttavaks saanud. :)
Näiteks sain ma täna tuttavaks Mari-Anniga.

See kõlab kohe uskumatult, aga täna ma küpsetasin nii hea kohupiimakoogi, et isa ka ei usuks. Siim, Ruth ja Ardo ei jõudnud ära imestada, et mina olen midagi nii head teinud. Ardo sõi seda hoolimata sellest, et seal rosinad sees olid. Vot nii hea oli. Aga enam ei ole, sest see sai otsa. Aimps sõi viimase tüki ära ja ütles, et talle ka väga maitses.

Ma olen enda üle nii uhke :D

Ja ahi ja inimesed tegid toa ka soojaks. Vähemalt veidikeseks.

Külm kangeks on kohmetand meeled

Täna olid esimesed loengud, kus huvitav ka oli. Suht sissejuhatav jutt ja värk oli küll üleüldiselt, aga orgaanilises keemias meile räägiti vallatutest elektronidest, kes oskavad igasuguseid imelisi asju teha, olla korraga kahes kohas või üldse mitte kusagil ja muud sellist. Ja see on see tund, kus me hakkame amfetamiini sünteesima ;) Sest keemik peab kõike teadma!

Orgaanilise keemia praktikum järgnes sellele ja seal räägiti, mis meiega laboris juhtuda võib. Hullu iseenesest pole, sest meil on kõigest võimalus:

1. põlema minna
2. end söövitada millegagi
3. tekitada kuidagi muud moodi endale kemikaalidega kahju
4. veenid läbi lõigata (klaasnõu katkiminemise korral)
   

Tark laps mõtleb kindlasti sinna nimekirja veel asju juurde. Ja siis meie praktikumi tädi rääkis meile kõikide nõude ja värkide kasutusaladest ja nimedest. Neid oli palju ja igal imesugusel kolvil oli mingi imeliku saksa onu nimi. Kunagi jääb see mulle meelde ka.

Täna olin ma veel eriti asjalik ka. Hoolimata tühjast kõhust, läksin ma peale loenguid kõigepealt raamatukokku, kus ma sain kätte oma raamatukogu kaardi, millega ma siis ka õpikuid laenutasin. Mul läks hästi, kõiki õpikuid oli, mida ma tahtsin saada. Ma ei saa mainimata jätta kuivõrd optimistlikult näeb välja minu orgaanilise keemia õpik. See on VÄGA paks - seal on peaaegu 1200 lk. See on peaaegu A4 mõõdus ja üsna paksust paberist, mis teeb selle VÄGA raskeks (õnneks ei pea seda loengus kaasas kandma). Ja kõik see on inglise keeles. Positiivse külje pealt vaadates on seal vähemalt värvilised pildid :P
Nojah, siis ma sain veel mõned matemaatika õpikud ja ülesannete kogud, kus oli palju funktsioone (ja kuidas ma neid armastan...mnjah) ja palju palju integreerimist.

Igatahes, selle raamatuportsuga, mille põhimassi moodustas too keemiaõpik, lippasin ma spordihoonesse, et end kehalisse registreerida. Sain endale aja esmaspäevaks ja neljapäevaks ja ma hakkan sulgpalli mängima :)

Ja siis ma tulin jälle koju, kus on endiselt külm. Õhtul käisin veel Ardoga väljas ja pärast käisime veel Aimpsiga Kirket hoidmas. Kirkele väga meeldisid mu kollased ketsid ja ta uuris neid suure hoolega :P Ja pärast kui me ära hakkasime minema, siis ta hakkas nutma. Awwww...

Täna me (Kristjan, mina ja Erik) tulime innovatsioonilise idee peale TTÜ arendamiseks. Nimelt peaks peamaja ja loodusteaduste maja ühendama maa-aluse käiguga, sest jube kehv on ühest majast teise marssida, eriti kui väljas on selline ilm nagu praegu. Kristjani idee teleportatsiooniseadmetest oli ka päris tore, aga selle reaalsus pole nii tõenäoline.
Muide, nii võib täitsa hea vormi saavutada kui peab pidevalt mööda peamaja edasi-tagasi käima ja ka mujale loengusse marssima ja treppidest üles ronima. Nii meist saavad suured ja tugevad keemikud, kes jaksavad ka oma õpikuid käes tassida. ;)


Ma lihtsalt mainiks veel ära, et mul on ikka KÜLM. Väljas on külm ja toas on külm ja ma ei väsi sellel teemal kurtmast. Nii ma siin vaikselt roostetan.

Sügis tuli

Nädalavahetus on läbi ja homme on tarvis jälle kooli minna. Õnneks hakkab esimene loeng alles kell 2 päeval :D Mul on homme ainult arvutitunnid: informaatika loeng, interneti baaskursuse loeng ja harjutustund. Põnev.

Nädalavahetusel oli Kirke kõige esimene sünnipäev. Merli sugulased ja sõbrad oma väikeste lastega, kes kõik olid küll Kirkest veidi vanemad, tulid külla. Alguses olime õues, aga pärast läksime tuppa kooki sööma, sest välistemperatuur oli suhteliselt madal. Toas oli väikeste laste konsentratsioon minu jaoks liiga suur igatahes. Nad kõik jooksid ringi, karjusid ja kilkasid ja nutsid. See oli õudne. Ma istusin vaikselt seina ääres, olles ka seltskonnas ja püüdes kõike seda välja kannatada. Raske oli. Lapsevanema elu on ikka raske, pidin ma taaskord tõdema.

Täna oli Kirke ristimine Türi kirikus. Mina sain siis tema ristivanemaks. Kirkele kirikuõpetaja eriti ei meeldinud ja kui hakati vett pähe panema, siis läks asi hoopis hirmaks. Ta oli terve jumalateenistuse jooksul üldse jutukas. Nende üksikute sõnade hulgast, mis ta on selgeks saanud, oli "lamp" ja "lill" tal seal koguaeg kasutuses, sest kirikus oli palju lampe ja ka mõned lilled altari juures. Ja lauluraamat meeldis talle ka väga. Siiski mitte nii palju, kui talle meeldis minu musketäride raamat "Kakskümmend aastat hiljem", mis mul Säreveres kaasas oli. Kui ma seda lugesin õhtul, siis Kirke ajas end diivani najale püsti ja oli kohe "aitäh, aitäh" ja tahtis väga raamatut vaadata. Siis ma pidin seda talle näitama ja ta hakkas hoolega lehti keerama ikka edasi ja tagasi. Raamat sai pisut kannatada selle all, aga õnneks oli see minu oma, mitte laenatud.

Ja nüüd ma olen taas koju jõudnud ja kodus on KÜLM. Nagu jääkambris. Temperatuur on alla inimväärse piiri, optimumist pole haisugi, pigem jõuab alumine taluvuspunkt enne kätte. Nüüd ma istun siis teki sisse mähituna ja võitlen kiusatusega kanda toas kindaid, sest mu sõrmed jäätuvad varsti ära. Õnneks on meil veel soe vesi olemas, aga ei tohiks vist ära sõnuda, sest kindlasti tuleb varsti mõni vahva kopamees, kes jälle midagi läbi kaevab. Ja siis me oleme jälle külmas ja pesemata.

Kui mul öösel und ei tule, siis ma mõtlen välja huvitavamaid meetodeid, kuidas oma aknast ehitusmehi teise ilma saata. Vahva oleks, kui saaks projektijuhile ka pihta või midagi.

Urr.

Keemikud ja geenikud

Tere jälle kõik poisid ja tüdrukud. Eelnädala loengud on minu jaoks nüüd läbi saanud. Reedel on veel ainult aktus, aga homme on vaba. Täna ma jõudsin kooli veel täpsemalt kui enne, sest ma lihtsalt ei viitsinud end enne liigutada kui viimasel minutil. Ma arvan, et koolile nii lähedal elamine mõjub minu kohalejõudmisele üsna halvasti. Ilmselt ma väga palju hiljaks ei jääks...nii minut või paar või jõuaksin täpselt kohale. Ma saan nüüd aru küll, miks alati hilinevad need, kes koolile kõige lähemal elavad [siin on muidugi ka erandeid, kes hilinevad alati, hoolimata nende kaugusest punktist, kuhu nad jõudma peavad (nt meie suur sõber Samoson)].

Aga seekord ma jõudsin isegi 5 minutit enne kümmet kohale. Esimene loeng oli õpingukorraldus. Täna ei istunud ma mitte oma klassivendade juurde, vaid oma uue sõbra Eriku kõrvale, mis oli kahtlemata heaks vahelduseks. Tutvusin põgusalt ka ühe tüdrukuga, kes oli vist ta kooliõde vms, ja kes läks geenitehnoloogiat õppima, kuid kelle nime ma ei saanudki teada. Loeng ise oli üsna informeeriv, isegi minu jaoks.

Seejärel suundusime me spordihoonesse, kus meile räägiti kehalisest. Ma ilmselt võtan ka kehalise ja hakkan sulgpalli mängima jälle. Ma pole juba niii ammu korralikult sulgpalli mänginud, et väga tahaks juba.

Kehaline sai ruttu läbi ja järgmise loenguni oli umbes poolteist tundi aega. Otsustasin aega parajaks teha söömisega. Kuna Siimul pidi loeng olema ja oma kursusekaaslastega ma veel einet jagada ei tahtnud, läksin Aimpsi juurde, kes oli mulle ostnud banaani ja jogurtit. Vaevalt olin ma nendega ühele poole saanud kui helistas Siim ja teatas, et ta laseb veel ühe loengu üle. Noh, läksime siis koos midagi põske pistma. Peale meeldivat einet jalutasime mööda koridori, et aega parajaks teha. Fuajees läksime rääkima Katrega, kes oli SEBiga seal tudengeid varitsemas. Sealt leidsime ka Erkki ja Kristjani, kelle ta oli kinni püüdnud. Sander ja Taavi leidsid meid omakorda sealt ja meil oli jälle väike reaalne kogunemine kuni selle ajani, kui pidi hakkama järgmisesse loengusse minema.

Meil oli tuutori tund. Sinna läks iga rühm eraldi - füüsikud, keemikud ja geenikud. See oli siis esimene võimalus näha oma kaaskeemikuid. Väga rõõmustav see nägemine ei olnud, aga polnud ka kõige hullem. Ma ei hakka rääkima siin sellest, mis mulje mulle keegi jättis. Igatahes pärast sainma teada, et need kaks poissi, kes Kadrinast olid, olid kunagi Mariti klassivennad. Maailm on väike.

Viimaseks pidime me Gaudeamust laulma minema, aga see tuutori tund läks nii pikale, et me ei jõudnudki sinna.

Järgmiseks suundusime Erkki autoga Reaali, kus me saime kokku teiste klassikaaslastega ja õpetajaga. Tore oli jälle näha, kõik rääkisid, kuhu nad õppima läksid. TTÜ võitis :D Seal on meist 16 ja Tartus on 13. Ülejäänud on veel kusagil mujal. Pärast käisime veel Jaubil külas, kellel oli ka hea meel meid näha. tegelt oli nii hea jälle seal koolimajas olla. Selline hea ja tuttav tunne tuli peale. Nii tahaks sinna tagasi tegelt. Võtaks valikaineks veel ühe 12. klassi, palun.

Päeva lõpetuseks läksime Mariti ja Teele ja Marellaga Hella Hunti sööma. Söök oli hea ja seltskond oli hea. Mida veel tahta.

Vahepeal kui me Siimu ja Maritiga juttu rääkisime, siis kõigepealt kutsus Marit mind ja Siimu oma pulma, ükskõik millal see ka toimuma ei peaks. Siis kutsus ka Siim meid Maritiga ja mina Siimu ja Maritit oma pulma. Isegi kui see toimub alles aastakümnete pärast :P Loodetavasti siiski varem, sest pulma tahaks küll minna tegelt :P

Aga kui mina saan endale kunagi kaksikud tütred, siis mina panen neile nimeks Ester ja Ether [Eeter]. Lihtsalt puhtalt keemia auks. Ma ei tea, mida sellisel juhul küll poisile võiks nimeks panna. Trinitrotolueen?

Ja kui Marit peaks kunagi oma bordelli avama, siis ta paneb sellele nimeks "Alasti ja odavalt" ;)

Ja oli õhtu ja oli hommik - teine päev

Teine päev oli parem kui esimene. Hommikul pidi minema 12ks alles, aga ikka oli mul probleeme voodist üles saamisega. Ma põõnasin peaagu poole 12ni, mil ma otsustasin, et peaks end ikka üles ajama, seadsin end kiiresti minekuvalmis ja lippasin kooli poole. Täna hommikul polnud VI korpus enam nii hirmuäratava välimusega ja tudengid olid ka vähem segaduses nägudega. Nüüd tundusid nad teadvat, kuhu lähevad. Mina teadsin ka. Viskasin jope Aimpsi juurde ja suundusin esimesse longusse, milleks oli karjäär ja nõustamine. Ei olnud huvitav. Õnneks see kestis vaid veidi üle poole tunni. Selle aja jooksul jõudsin ma üldiselt järeldusele, et ma olen ülikooliasjades liiga hästi informeeritud, et mul põnev võiks olla.

Järgmisena suundusime energeetikamajja, kus meil hakkas loeng nimetusega infootsioskused, mis põhimõtteliselt kujutas endast raamatukoguvärgindusega tutvumist. See asi veel jätkub meil, järgmisel korral saame me juba raamatukokku ka minna ja kasutada sellist imeasja nagu ESTER. Ausõna, see tädi seal rääkis, nagu me oleks kuu pealt kukkunud ja poleks sellisest asjast enne kuulnud. Okei, mõni, kes on maalt ja hobusega, võib-olla polegi, niiet ma ei saa kõigi eest rääkida. Selles loengus oli üleüldiselt ka uut infot minu jaoks, niiet see polnud kaotatud aeg.

Kui me olime teel järgmisesse, meie selle päeva viimasesse loengusse, kohtasime tee peal Erkkit ja Olegi. Nad otsustasid meiega hängida selle poole tunni jooksul, mis meil jäi järgmise loenguni. Siis ma kohtasin veel Siimu ja me rääkisime juttu. Ja ma sain aimu ka sellest, et ehitusteaduskonnas on väga palju reaalikaid. No ikka tõesti palju. Võrreldes kasvõi minu teaduskonnaga. Igatahes, järgmise loengu pidasid meile üliõpilasesinduse omad ja muud tudengiorganisatsioonid käisid ka rääkimas. See on siiani olnud kõige lahedam loeng. Seal oli huvitav. Mingit nänni sai ka.

See oligi tänase päeva kulminatsiooniks. Homme jälle.

Üli Õpilane

Nonii, täna oli minu esimene koolipäev. Hommikul ärkasin juba varakult ja käisin duši all. Ootusi ületades suutsin ma kakskümmend minutit enne kümmet end uksest välja ajada ja ülikooli poole astuma hakata. Kohale jõudnud, leidsin ma eest palju rahvast ja päris mitme värske tudengi näolt võis lugeda ülimat segadust, kui nad, paber näpus, õigeid ruume otsisid. Tundsin neile hetkeks kaasa ja jätkasin teed. Mina leidsin enda ruumi kerge vaevaga üles, sest ma toetusin varasematele luureandmetele. Uksest sisse astudes, tervitas mind kõigepealt Madis. Lehvitasin talle vastu ja asusin inimhulga seest otsima muid tuttavaid nägusid. Olin peaaegu lootust kaotamas kui nägin Henrit ja Kristjanit mulle tagapingist lehvitamas. Rõõmsa vanainimese hüpakuga jõudsin nendeni ja platseerusin Henri kõrvale. Esimene loeng oli õpingukorraldus. Ei olnud põnev. Uni tuli peale. Ja eriti midagi uut minu jaoks ka polnud.

Järgmisena seadsime sammud aula poole, kus pidi hakkama enesejuhtimise (?!) loeng. Seal me olime koos itimeestega ning seetõttu kohtasime ka teisi tuttavaid reaalikaid. Grupeerusime ja ajasime veidi juttu enne loengu algust. Loeng ise oli kirjeldamatu kannatus. Minu fellõu-reaalikad mäletavad veel 10. klassi ja Irene Pukki. See oli palju hullem igatahes, aga samasse kanti. Mingi onu virvendas üleval lava peal ja luges moraali ja üleüldine point, mis mulle tema jutust jäi oli see, et me ikka valiks selle tema aine, muidu meil tulevad suured probleemid ja meiega juhtub midagi koledat. Umbes pool tundi enne lõppu läks mul kõht tühjaks ja viimased 30 minutit ma kuulasin oma kõhu korinat ja minutid näisid seisvat. Umbes nagu ajaloo klassis oli. Kõik head asjad saavad kord otsa ja õnneks saavad ka halvad asjad lõppude lõpuks otsa. Ka see loeng leidis oma otsa.

Ma ei olnud oma päeva üle eriliselt õnnelik - olid olnud suht igavad loengud ja väga palju võõraid inimesi ja ei ühtegi sõpra, kes oleks selle juures mulle toeks olnud. Seda rõõmsam ma olin kui koridoris jalutas mulle vastu Siim. Nii hea oli näha sõbralikku nägu, et mul läks tuju kohe paremaks. Ta oli parajasti teel loengusse, kust mina olin äsja lahkunud. Mõne lausega ma kirjeldasin siis Siimule teda ees ootavat kannatust ja kuna antud loengus mingit kohalolekukontrolli ei olnud, siis otsustas Siim üle lasta oma esimese loengu ja me läksime hoopis minu juurde sööma. Me saime peaaegu tunnikese juttu rääkida enne kui ta pidi bussi peale minema.

Õhtupoole käisin ma veel Kirkel külas ja vaatasin veidi telekat. Hiljem võtsin ma julguse kokku ja kõnelesin Orkutis ühe uue kursavennaga. Ta tundus päris sõbralik olevat ja me jätkasime oma vestlust msnis ja nii ma tutvusin täna ka ühe uue inimesega. Tema nimi on Erik. Ma loodan, et ma tunnen ta homme ära. Või tema minu. Tore oleks kellegi teisega rääkida kui oma klassivendadega, kellega ma suurt sidet ei tunne, või Madisega.

Kokkuvõttes läks päev ikkagi korda.

Vahepeal ma mõtlesin ka sellele, mida ma praegu kõige rohkem tahaks. Mõtlesin välja, et ma tahaks:

• leida veel toredaid inimesi oma kursakaaslaste hulgast
• et Ardo tuleks linna
• et ilm oleks soojem
• näha oma vanu klassikaaslasi (kolmapäevani peab veel ainult ootama :)) ja teada saada, mis neist on saanud
• tantsida !!!! ...nii väga tahaks juba trenni

Need viis asja on praegu põhilised...muidugi on palju asju, mida veel tahaks, aga need pole praegu olulised.

Ma sain oma matriklinumbri ka kätte. Kui gümnaasiumis me olime veel nimelised, siis praegu oleme numbrilised. Nüüdsest alates võite mind lühidalt hüüda 557-ks ;)

Olgu, ma nüüd lõpetan selle kroonika kirjutamise ja lähen "Kolme musketäri" manu, sest jah, ma hakkasin seda uuesti lugema. See meeldib mulle endiselt. Kerge lugemine ja lihtsalt mõnus.

Kuu aja pärast lähen ma juba Kreekasse!!! :D

Öölaulupidu oli ÄGE.




Ja eksperiment tõestas, et lauluväljakult koju jalutamine võtab õige tempo juures aega täpselt kaks tundi.

Mari-Ann raporteerib sündmuskohalt

Suvavaheaja viimane nädal on käimas. Tänasest päevast peale olen ma ametlikult TTÜ üliõpilane ja esmaspäeval hakkab juba eelnädal. Aga tunne on eriline, mitte nagu tavaline nördimus sellest, et suvi saab läbi ja jälle on tarvis kooli minna, vaid väike põnevus on sees, nagu läheks jälle esimesse klassi. Ja see on täiesti omavahel võrreldav. Millegi täiesti uue algus, uued inimesed (vähemalt enamik). Natuke kurb on muidugi ka. 12. klass oli niivõrd tore, et ma käiks seal hea meelega veel paar aastat. Aga seda ei saa enam kunagi tagasi. Klass läheb laiali ja kuigi paljud tulevad ka TTÜsse, ei näe ma neid ikkagi nii tihti ja Marit ja Kristel lähevad üleüldse Tartusse karvaste ja suleliste füüsikasõprade manu ja see on omaette suur põhjus kurvastamiseks. Aga tuleb siiski keskenduda positiivsele, sest ega nad ei lähe teise ilma, nad on ikka olemas ja me võime täiesti vabalt üksteist vaatama sõita kui tuju tuleb.

Niipalju siis sellest. Lõbusamate sündmuste juurde minnes - Mariti sünnipäev oli nädalavahetusel. See oli tõesti tore. Nagu ikka sai palju süüa ja maffiat mängida ja niisama juttu ajada ja tore oli kõiki jälle näha, keda polnud ammu näinud ja saada tuttavamaks Taavi Pungasega, kes, nagu välja tuli, on ka üks täitsa tore inimene.
Siim ja Ardo kinkisid Maritile ühe väga stiilse pastaka ja kirjatehnika vihiku. Seal vihikus oli muuhulgas ka ühe elevandi pilt ja selle kohta oli kirjas: "Elevendil on pikk lont. Sellega ta sööb ja joob. Ta oskab londiga ka igasuguseid trikke teha". Või midagi sinnakanti. Igatahes oli see väga vasakule. Vähemalt minu rikutud mõttemaailmas. :P Naljakas ikkagi.

Eile käisime Maritiga kinos ka. Mamma Miat vaatasime. Päris tore oli. Naljakas oli vaadata Pierce Brosnanit laulmas. Eriti naljakas oli vaadata teda laulmas sinises liibuvas kostüümis a la 70ndad. Marit ütles selle peale, et ta ei saa enam kunagi James Bondi vaadata ilma naerma puhkemata. Jaa, James Bond pole tõesti pärast seda enam endine :P Kõige parem idee oleks järgmisena teha James Bond: the Musical, kus kõik, kes kunagi Bondi mänginud, laulaksid ja tantsiksid (soovitatavalt siis eriti nilbetes kostümides). Pahad oleks ka ja esitaks oma numbreid jne. Sellest tuleks tohutu suur kassahitt ;)

Side lõpp.

Kanepiga tuttav

Ma olen tagasi. Rõõmselt elus. Seekordne laager oli meil Kanepis, kus inimesed olid majutatud kahte erinevasse kohta ja söömas ja pesemas käisime kolmandas ja trenni tegime neljandas kohas. Ühesõnaga oli palju edasi-tagasi marssimist. Õnneks on Kanepi võrdlemisi väike koht. Esimesel päeval oli meil igatahes üsnagi kole olla, sest vihma sadas terve päeva. Hommikul läks buss juba kell 7, niiet ma sain juba pool 6 üles tõusta (juhhuu). Igatahes kui ma hommikul ärkasin, siis sadas ja kui me lõpuks lõuna paiku Kanepisse jõudsime, siis sadas ikka veel. Meie õnneks tegime trenni siis sees. Pärast kui majutumiseks läks, siis Lee majutati teistest eraldi, Kanepi kultuurimajja, kus oli väga külm ja rõske ja kus oli meeliülendava aroomiga kuivkäimla. Ja öösel oli seal nii külm, et kohe oli külm. Ma panin öösel veel kampsuni selga, mul oli peal enda tekk, Ardo magamiskott ja ma pugesin Ardo kaissu, aga mitte miski ei aidanud, ikka oli külm. Ja järgmisel hommikul oli mu käsi kirjeldamatult valus.

Ma tegelt ei olegi rääkinud sellest, et mu käsi oli haige terve selle aja. Nimelt enne laagrit ärkaisn ühel hommikul üles ja vasak käsi oli mu poldi koha pealt nii valus, et kohe oli. See oli mingi väga konkreetne lihas, mis oli mingil viisil viga saanud ja sealt oli käsi paistes ja valus. Ja nii umbes nädal aega. Niiskus ja külm ilm ei teinud seda kindlasti paremaks. Nii ma olingi terve laagri aja käeinvaliid. Praeguseks on paistetus ja valu õnneks üle läinud.

Igatahes, teisel ja kolmandal päeval me tegime trenni, trenni ja trenni. Vahepeal sõime ja puhkasime ka natuke. Vallavanema tellitud hea ilm oli selleks ajaks ka kohale jõudnud, niiet proovid toimusid välitingimustes. Ardo kurvastuseks pandi meid mõlemaks lembekaks ette keskele tantsima. Üks neist ei ole ka mul suur lemmik, aga teine, Armutuli, mulle meeldib. Ja Hele andis mulle mingit möksi, millest oli mu käele isegi reaalset abi, aga mis oli väga tugeva lõhnaga ja mis tõmbas väheke herilasi ligi, keda seal oli tõeliselt palju. Mu haigele käele oli abi ka sellest, et me kolisime Ardoga sealt kultuurimajast ära noortekeskusesse teiste rühmade juurde. Magasime küll võõraste juures, aga vähemalt oli soe.

Neljapäeva õhtul oli meil peaproov-etendus Kanepi rahvale. Täitsa mitu inimest tuli kohale meie üllatuseks. Kõik läks üsna hästi, kuigi Dagmari mikrofon tõrkus vahepeal ja küünlad kustusid väga kähku ära.

Reedel sõitsime Tõrvasse, kus me tegime veel proovi (üllatus-üllatus) ja kus õhtul toimus etendus. Kõigepealt pidime regilaulu lauldes küünaldega läbi kiriku minema, kus toimus esimene kontsert, kus esinesid mõned soolopaarid. Kuna naised pidid küünalt hoidma vasakus käes, aga mina nii kaua ei jaksanud, siis ma vahetasin Mariliisiga kohad - tema hakkas ajutiselt Ardo naiseks ja mina olin Maarja mees. Nii me siis läksime ja laulsime (millega mul tulid meelde minu kunagised unenäod sellest, kuidas Maido Leest laulukoori tegi), siis me ootasime oma tunnikese kiriku taga. Aga meil oli lõbus, me tegime tutvust kabukatega ja üritasime panna Maidot meie nimesid ära arvama (mis tal eriti hästi välja ei tulnud nagu arvata oligi :P). Siis hakkasid juba vihmapilved kogunema ja isegi tibutas veidi. Kui meie etendus hakkas, siis igatahes ei sadanud enam. Väga pime oli küll, sest kell oli juba 11 läbi. Prožektorid paistsid täiega näkku ja nende taga oli täielik pimedus, ehk siis publikut polnud üldse näha. Seal lendasid mingid imelikud ööputukad ringi ja kui me seal ees keskel seisime ja ootasime oma korda, et esimese tantsuga ühineda, lendas mulle üks neist krae vahele. Väga kõdi oli ja ma pidin endaga tõeliselt võitlema, et mitte sellest välja teha. Muidu läbi kõik ilusti. Hoolimata minu esialgsest murest leidsin ma pimedas üles ka oma padja, lehviku ja ka musta pluusi. Esimese küünlatantsu ajal kustus mul üks küünal ära, aga selle ma sain vahepeal uuesti põlema panna ja teises tantsus jäid mõlemad põlema. Muidugi oli suur boonus see kui eelviimase tantsu ajal hakkas vihma sadama. Ja mitte niisama vihma, vaid ikka täiega padukat. Ja kõik said läbimärjaks, padjad said märjaks ja lõpuks polnud enam vahet, sest me olime ennast kuumaks tantsind ja vihm oli soe ja tegelikult oli jube vahva.

Koju jõudsin ma kella viieks. Bussis ma ka eriti magada ei saanud, sest Ardo ja Mihkel rääkisid minu kõrval füüsikast (pagana reaalkool ma ütlen...kuigi Mihkel pole reaalikas, on ta ikka sinnakanti). Aimps ajas mind hommikul peale kahteteist üles, sest ta läks Kirket ära tooma, sest me pidime eile Kirket hoidma, sest tema emme läks teatrisse. Ma ei olnud selles eriti aktiivne, sest mul oli nii uni. Ma suht lebotasin diivanil terve päeva ja sõin, sest mul oli miskipärast kõht väga tühi koguaeg. Nüüd ma lähen vist küll paksuks. Õnneks ei pea Ardo mind tõstma enne sügist, niiet mul on aega. :P

Nonii, sellega mu raport praegu lõppeb.
Tsaupakaa.

Kaunis vikerkaar rannale laskub...

Heihopsti, ma olen tagasi. Elus ja terve. Või vähemalt peaaegu terve, sest päris tervena pole ilmselt laagrist võimalik tagasi tulla. Selg valutab, käelihased valutavad, minu põlenud õlgadelt tuleb nahka maha koos päevitusega. See mul häda ongi.

Aga äge laager oli igatahes. Me õppisime küll umbes ainult lembekaid, aga polnud hullu. Mul jäi vaid üle õnnelik olla, et ma tantsin Ardoga. Palju põnevaid tõsteid oli ka ja me saime peaaegu kõigiga üsna edukalt hakkama kuni Ardo ära väsis ja enam hästi ei jaksanud. Aga sellest polnud ka hullu. Tantsida oli ikkagi jube hea.

Üks tants oli padjatants, kus iga paar oli nagu ema ja isa ja laps (üks püünsi tsikkidest) tuli poole tantsu pealt juurde. Laul oli nunnu ja tants oli enam-vähem, aga minu ja Ardo laps oli väheke tumedama nahavärviga kui meie. Väike möödalaskmine. Minu poolt siis ilmselt :P :D

Igatahes need Püünsi omad olid üsna jubedad seal. Nad olid kõik umbes vanuses 13 või 14 ja puberteet oli täies hoos. Esimesel ööl nad lobisesid ja itsitasid veel kaua-kaua peale seda kui tüdrukute toas tuli kustund oli. Me ütlesime neile vähemalt 5 korda, et nad vait jääks ja magaks, aga kasu ei mingisugust. Teisel ööl ma õnneks pääsesin nende käest, sest ma lihtsalt kolisin poiste tuppa üle. Nimelt oli seal üks kohalik madrats, mis oli pehmem kui minu õhuke ja kuna keegi seda ei kasutanud, siis ma lihtsalt omastasin selle ja andsin enda oma Kadrile kasutada, kelle matt oli veel õhem. See madrats ei olnud küll väga lai, aga kaks inimest sai mahutada küll, lihtsalt ruumi polnud palju. Nii ma siis jagasin seda Ardoga, kelle enda matt oli peaaegu olematu. Ällile meeldis ka see madrats, sest see oli Ruthi ja Siimu oma kõrval. Nii ma siis magasin, Ardo soojendamas üht külge ja kutsu teist. Täitsa mõnus oli.

Rebaseid oli meil sel aastal ka üsna palju, tervelt 20. Jagasime nad kolme rühma ja ülesandeks oli teha tants antud loo järgi. Kõigile anti seekord ABBA lood ja tingimusteks oli see, et tantsus peab olema tõste ja tuleb kasutada etteantud rekvisiite (vastavalt saunalinasid, kruuse ja õhupalle). Kuna meesrebaseid oli meil ainult 2 - Ardo ja Mihkel- siis kolmandale rühmale anti kasutuseks Ott. Täna hommikul kell 4 aeti kõik üles ja siis läks tantsude esitamiseks. Peale seda läksime mere äärde päikesetõusu vaatama ja tegime lõket ja mõni julgem rebane käis isegi ujumas. Ardo küll ei tahtnud minna, aga Ott ja Marti praktiliselt viskasid ta vette, niiet tal ei jäänud muud üle :P Pärast nad tegid veel maastikumängu ja traditsioonilist viinamarja-jahu mängu. Tõotuse lausumisel lõikas Ott väga julgelt kõigi juukseid, niiet plakatile jäid mõned päris pikad kiharad ja Ardo tukk.

Kuna äratus oli nii vara, siis ma tegelikult ei saanudki üldse magada öösel, sest und ei tulnud ja siis oli juba kell pool 3 ja siis ma mõtlesin, et pole erilist mõtet pooleteiseks tunniks magama jääda ja pikutasin suht niisama seal. Peale retsimist ei olnud isegi erilist und ja me hakkasime Ardo ja Marti ja Arvoga ühte lauamängu mängima, aga poole pealt tuli ikka selline unekas peale, et silmad ka ei seisnud enam lahti. Siis me Ardoga loobusime ja läksime pikutama umbes pool tundi enne hommikusööki. Magada ikkagi ei saanud, aga pikutada oli ka hea. Jah, hea soe pikutada :P Pärast bussis sai ka natuke magada, aga Ardo läks juba Sõmerus maha ja siis ei olnud enam nii mugav ja päike täiega paistis peale ka. Ja kuna ma olin nii väsinud, siis nüüd õhtul juhtuski nii, et läksin peale seitset telekat vaatama ja jõudsin paar minutit varem, mõtlesin, et panen korra silma kinni enne kui hakkab. Kui ma nad uuesti lahti tegin, oli kell üheksa läbi ja aktuaalne kaamera käis juba.

Vot nii. Sellised on minu laagriheietused praegu. Ega need ei olnud mingi oluline informatsioon, aga see on lihtsalt heaks meelespidamise võimaluseks mulle, sest mina ju ikka unustan.

Head ööd :)

Vahepealsetest arengutest

Ma vahelduseks kirjutan siia, et tõestada, et ma olen endiselt elus ja ilus ja muidu vahva.
Mis ma vahepeal tegin?
Igasuguseid asju.
Käisin Hiiumaal. Kirke oli ka kaasas. Nägime lambaid, aga lambast pilti ei teinud. Igati vahva oli, hoolimata sellest, et vihma sadas.
Siis käisin Kadrinas. Värvisin aiatoolid ja värava kollaseks. Need on nüüd väga ilusad.
Siis käisin esinemas. Vägaväga palav oli. Rahvariided ja palav päev lihtsalt ei lähe kokku. Me sulasime ja kõrbesime. Martile hakkas päike pähe ja ta põrkas minuga Ivvos kokku ja ajas mujalgi sassi. Ja õhtul sain ma meeliülendava peavalu suurest päikesest.
Siis tuli Ardo linna ja täna käisime rannas. Ruth ja Siim olid ka. Päike paistis ja vesi oli soe ja igati mõnna. Väga naljakas oli ka. Poisid olid eriti nilbed ja väga vasakule. Lõpuks hakkas isegi Siimul rõve (siis kui jutt läks vanglas punktide panemisele jms). Ja pärast Siim ja Ardo kaklesid, kes saab mulle jäätist välja teha. Ardo võitis :P

Nüüd ma lähen siis Aserisse laagrisse rõõmsa vanainimese hüpakuga. Kui ma tagasi tulen, siis ma ilmselt enam hüpata ei jõua, aga sest pole lugu, sest trenni polegi ammu saanud teha.

Tsaupakaa

Just another brick in the wall

Siin ma siis olen. Tööinimene vabal ajal. Kristel tõi täna Pride and Prejudice'i sarja, siis vaatsin seda. Üks osa sai läbi, nüüd hakkan teist vaatama. Panen öösärgi selga, ronin voodisse, võtan kaasa tassi kakaod ja läpaka ja vaatan enne magamaminekut teise osa ka ära. Mõnna.
Ainult kaks päeva veel vaja töötada, siis saab vastuvõtt läbi.

Pühapäeval oli meil Maardus esinemine. Väga palju venelasi, korraldaja oli mingi imelik hõperaktiivne õiendajakalduvustega paks tädi, kes eesti keelt eriti ei kõnelnud. Aga meil oli Oleg ja kui me tahtsime midagi tädi käest teada, siis me saatsime tema tulle, kui nii võib öelda :P Ma pidin Olegiga tantsima ka. Jälgi. See on üldse viimane tants, mida ma temaga tantsida tahaks. Peale kõige muu ta tantsib seda kuidagi hoopis teistmoodi kui Ardo. Ma oleks proovis äärepealt pikali kukkunud, sest tema ei toetand mind selles keerutamise kohas, kus Ardo toetab. Ta oli üleüldse selline...lõtv...või ma ei tea, kuidas seda nimetada. Igatahes teistmoodi ja mitte hästi teistmoodi, vaid kehvasti. Aga hakkama pidi saama ja saigi.

Täna käisime Teele ja Kristeli ja Maritiga välja söömas. Teelet ja Maritit polnd ammu näinud. Marit oli vahepeal Tartus nekrofiilide koosolekul ja Teele käis Vasknas Pungast sebimas. Okei, nii päris ei olnud. Marit oli Tartus lihtsalt mingite imelike bioloogiapoistega, kellel laibad olid põhiteemaks ja Teele on lihtsalt Pungasega üsna sõbraks saanud ja väidab, et Kaisa hoopis sebis teda. Väidetavalt. Igaühel oma salaelu.

Eile tõmbasin endale Pink Floydi ühe albumi ja kuulan nüüd. Päris huvitav on. Teistmoodi kui see muusika, mida ma tavaliselt kuulan. Vaheldus.


On suvi. Aga kus on termoneutraalne tsoon? Vahepeal justkui oli päeva või paar, aga lahkus siis taas :(

Tahan.

See on minu postitus nr 100

See nädal oli hea :)

Aga nüüd ei jää muud üle kui oodata Aseri laagrit, mis on "kõigest" kolme nädala pärast...
Oeh. Elu on küll väga ilus, aga raske ka vahetevahel.

---

Samal ajal kui Ussu rääkis Emalaevaga, helistas Jüri Kasahstanist ja ütles, et ta tuleb peagi. Ja kui ta lõpuks tuleb, siis on õhtu otsa ainult muusika ja friikartulid. Ketšupiga ;)

Unematiga nad koos seal viina jõid ja peale hapukurgi ära sõid

Maailm on ikka üks ilus koht. Praegu peamiselt sellepärast, et Hispaania võitis ja Ardo on ka vahelduseks pealinna eksinud. Need kaks asja käisid eile suurepäraselt käsikäes, niiet oli tore. Peale Ardo osales meie jalgpalliõhtul veel Mariliis, Siim ja Ruth. Kaks viimast saabusid minu juurde kahe pannitäie pitsaga ja mina olin veel pirukaid ka küpsetanud, niiet kõht sai väga väga täis.
Mina ja Ruth olime Hispaania poolt, Mariliis oli sakslaste poolt ja Siim ütles, et ta on kaotajate poolt, kuid muutis selle hiljem ära, sest Mariliis oli vähemuses. Halb õnn sakslastele või mis. Ardo oli üleüldiselt kõigi vastu :P
Aga noh, õhtu veel jalgpalliga ei lõppenud ja me istusime umbes poole neljani üleval või nii. Igatahes hakkas väljas valgeks minema kui me lõpuks magama läksime ja kõige toredam oli see, et mina pidin hommikul tööle ka minema. Tänane tööpäev ei olnud eriti hea. Väga nüri tunne oli ikka. Ühesõnaga ma tegutsesin üsna minimaalse pingutusega. Homme jälle. Õnneks saab täna (enam-vähem) kaua magada.

Aga mis ma ikka lobisen. Täidan siis Teele poolt minu peale saadetud rasket missiooni ja vastan viiele küsimusele.

1. Mida tegid kümne aasta eest?
Jaa, nagu ma mäletaksin. Olin väike, ma arvan. Kuna siis oli ka suvavaheaeg, siis ma suure tõenäosusega olin maal vanaema juures, ronisin õunapuudel, sõin esimesi maasikaid, jooksin ja mängisin teiste lastega. Idülliline või mis.

2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast?
1. Tuua koolist lõpupildid ära
2. Tööl käia ja igasuguste imelike inimeste avaldusi sisse toksida
3. Taaskäivitada oma luuletuste kirjutamise mootor
4. Lõpetada põdemine selle pärast kui nõmedad inimesed sügisel minuga samale erialale õppima tulevad
5. Magama minna (vähemalt praegusel hetkel)
[Tegelikult oli tõeliselt raske viit asja välja mõelda, praegu nii lebo aeg lihtsalt. Suvi ju :D]

3. Lemmiksnäkid?
Värkse kurk minu puhul. Raudselt. Hapukurk on ka hea, aga mitte igasugune. Selle suhtes ma olen veidike valiv. Teele lemmik hapukurk on näiteks minu kõige vähem lemmikum hapukurk.

4. Mida teeksid, kui oleksid miljonär?
Läheks vaataks maailma. Kõigepealt Chichen Itzasse ja siis Keeniasse. Ja ostaksin endale ilusa korteri või maja, kindlasti suurte akendega ja sinna sisse teeks ühe mõnusa lugemistoa, kus oleks pehme tugitool ja seinad on täis raamatukappe. Ja sinna sisse ostaks raamatuid. Palju raamatuid. Kõik, mida ma eales tahtnud olen. Oi kui mõnus see oleks. Ja siis ma investeeriks tulevikku ka, paremate mõtete tarbeks. Ja selle tarbeks, et 70aastastena saaksime Mariti ja Siimuga soojale maale sõita.

5. Kohad, kus oled elanud?
1. Jakobsoni tänaval Tallinna kesklinnas [kuni 3. eluaastani (peaaegu)]
2. Akadeemia teel (Tallinn ikka), kõigepealt ühetoalises korteris... (umbes 12. eluaastani)
3....ja siis kõrvalkorteris, kahetoalises tänase päevani välja

Nonii. Ma siis annaks teatepulga edasi näiteks...Susale ja Mariale. Rohkem kellelegi pole nagu anda. Mis teha kui on nii vähe blogisõpru.

Nüüd ma lähen magama. Mul on nii uni ja voodi on nii pehme ja padi on nii hea ja mind ootavad värvilised unenäod. Mariliis teab küll, mida me unes nägema pidime ;)

Head ööd siis.

Kes ei tööta, see ei söö

Jalgpallikatastroof on ära hoitud. Isegi kui täna peaks Venemaa võitma (mida ma loodan, et ei juhtu, ptüiptüiptüi), siis on finaalis vähemalt kellelegi pöialt hoida.

Täna olin ma esimest päeva tööl. Üsna jube oli. Terve päeva oli palju rahvast, nagu arvata oligi. Ja nad KÕIK (okei, mitte päris, aga suurem osa) olid venelased. Nii ma siis purssisin terve päeva vene keelt rääkida. See ei olnud eriti lõbus, sest mul veidike puudus erialane vajalik sõnavara. Targovõi tagavor siin ei aidanud. Õnneks tuli mul umbes tunni aja jooksul meelde, kuidas on ühiselamu ja mõnega sain päris jutu peale, aga ikkagi oli kole. Ja MIKS nad sinna üleüldse tulevad sellest mina aru saa, sest internetis on võimalik avaldus nii ära täita, et pole vajagi oma nägu vastvõtus näidata. Rist ja viletsus nendega, ausõna.

Enda avalduse täitsin ka ära. Kinnitasin vastuvõtutöötajana ära ka kohe. Uhke tunne oli :P Oma mõndadel vabadel hetkedel jälgisin, kes minuga samale erialale kandideerivad. Igast imelikke oli, aga kellelgi polnud eksamitulemused nii head kui mul. (Jah, ennast kiitmast me ei väsi) :D Aga noh, see oli alles esimese päeva seisuga, küll tuleb sinna veel igasuguseid, heade ja halvemate tulemustega.

Aga järgmisel nädalal tuleb Ardo linna. Siis ma olen jälle häppi :)

Hommik saabus üleöö

Oi, ma pole siia nii ammu kirjutanud ja vahepeal on nii palju juhtunud.

Esiteks käisime me klassiga Leedus lõpureisil. See oli üsna vahva, ainult giid oli vastik. Ta rääkis lihtsalt liiga palju ja just siis kui meie bussis magada tahtsime. Vahepeal ta nagu natuke sai aru, et ta peaks vait olema, aga see väljendus vaid selles, et ta ütles: "Okei, te olete väsinud, puhake siis natuke" ja viie minuti pärast hakkas ta jälle pihta: "Nonii, nüüd te olete puhanud...". Veel ajas ta vasaku ja parema poole sassi aeg-ajalt ja tema sõnavara oli ka üsna põnev. Näiteks läksid ühed tänavad risti paralleelselt, Leedus olid käinud ristisõitjad ja meie käisime igal pool mitte jalgsi, vaid jalgadega.
Aga muidu oli iseenesest vahva. Õhtuti käisime me väljas ja vaatasime jalgpalli, sest ainult esimeses hotellis oli telekas. Me olime Vilniuses laupäeval ja Kaunases pühapäeval, kuid mõlemad linnad olid õhtul justkui väljasurnud. Nii vähe inimesi oli lihtsalt. Kaunases oli eriti raske leida mingit kohta, kus jalgpalli saaks vaadata. Müstiline lihtsalt. Aga pidu oli ikka igal õhtul. Ja viimasel päeval, kui me bussiga koju sõitsime, siis hakkasid mata, füsa ja kirjandi tulemused tulema. Tõeline närvide mäng.

Mul läks õnneks väga hästi eksamitel.
Mata ja bioloogia - 91
Kirjand - 95
Inka - 96
Mariti tulemused olid muidugi üle mõistuse, aga seda oligi arvata :P

Siis tuli juba lõpuaktus ja lõpupidu. Need olid ka toredad ja jälle sai vähe magada. Hommikul käisime päikesetõusu vaatamas. Kontskingadega on ikka uskumatult hea nii pikka maad kõndida, eriti kui oled kogu õhtu tantsinud ka. Teel sinna püüdsime Teelega laulmisega tähelepanu kõrvale juhtida. Tagasi ma tulin juba suht hambad ristis ja mõtlesin, et ma pean nende samade jalgadega veel sama päeva õhtul tantsima minema.

Peole järgnes liiga lühike uni, sest ema hakkas hommikul (või noh, tema jaoks oli juba lõuna käes) koristama. Ja ma ärkasin selle peale üles. Ja siis mulle helistati ka ja siis ma ei jäänudki enam magama. Õnneks läks esinemine üsna hästi. Natuke sassi läks küll mõni koht, aga mitte märgatavalt. Esinemine ise oli Jüriöö pargis võidutule süütamise puhul. Me saime Susi hotellis üle tee riideid vahetada ja sealt me saime ka enne esinemist friikaid, mis andsid endast vöö all küll pisut tunda, ja pärast oli sinna toodud šampust, siidrit ja õlut ja kommi. On ikka hea, kui esinejate eest hoolitsetakse :P
Jalgapalliga oli see õhtu selline lugu, et enne kui me esinema läksime, siis me hotelli fuajees vaatasime ja seis oli 0-0, tulime tagasi, ikka 0-0; vahetasime riided ära ja hakkasime koju minema, seis sama; kui ma koju jõudsin, oli ikka 0-0. Niiet nagu ei jäänud millestki ilma, sain isegi penalteid näha. Ja itaallased kaotasid, mis on asja juures kõige parem :D

Aga järgmisel päeval oli ka esinemine. Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja nägin, et padukat sajab, siis ma olin kindel, et on jaanipäev. Kella üheks läksime juba proovi ja tantsisime mingi 4 tundi. Siis oli kõht tühi, käisime macis ja sõime burksi. Ebatervislik küll, aga kõige kiirem :P Sest seitsmeks tuli onu juba järele meile ja viis meid Maardusse. Õnneks jäi vihm just meie esinemise ajaks järgi ja isegi päike tuli välja. Aga see plats, kus me tantsima pidime, oli küll paras heinamaa. Rohi oli küll niidetud, kuid jäetud sinnasamasse maha. Pastelde säästmiseks saime seekord loa tantsida tossudes. Ei olnud üldse hea, sest plats oli ikka jube. Peale esimest tantsu olin ma juba väga läbi, sest jalgade heinast läbivedamine nõudis parajalt energiat. Aga polnud midagi, tantsisime lõpuni. Siis sõitsime Lasnamäele, kus olime eelmine aastagi esinenud ja kus juhtus legendaarne intsident minu seelikuga. Seekord võttis teatepulga üle Laura, sest Lansamäel lihtsalt peab midagi juhtuma. Tema õnnetus seisnes selles, et ta käis tantsuplatsile mutta käpuli maha keset tantsu. sest see plats oli tõeline mudamülgas ja väga väga libe. Mul endal oli ka päris kõhe, sest jalad olid kerged alt kaduma. Ruthi ja Laura valged jalanõud pärast enam nii valged polnud :P
Peale esinemisi sõitsime me jaanipäeva pidama Killu juurde Sakusse. Oli ka lõbus. Taavi jäi juba kusagil kahe ajal diivanile magama ja ei ärganudki enne kui ma ära läksin. Me Ruthi ja Lauraga pidasime vastu hommikuni, sest kella viie ajal me mõtlesime, et võiks esimese marsa peale minna ja kaheks tunniks pole küll mõtet magama heita. Siis me vaatsime telekast ühte väga sisutihedat ja sügavamõttelist filmi, kus peategelane oli terve filmi ühe näoilmega ja ütles ühtekokku umbes 7 lauset, kusjuures 5 neist ühes vestluses. Tõeline põnevus. Põhimõtteliselt olime me nii kaua üleval, et nägime ka hommikuste multikate algust. Lõpuks oli vägaväga uni ja küsimus "Mis nädalapäev täna on?" tundus väga keeruline.

Ja täna ma magasin. Magasin kella viieni välja, mil ema vaatas ukse vahelt sisse ja küsis, kas ma üles ei tõusegi, sest õhtu on käes juba. Ma nägin parajasti und makaronidest, kuid tõusin siiski ja läksin sööma. Sisutihe päev, pole muud öelda.


Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et Euro 2008 finaalis mängivad Türgi ja Venemaa. See oleks nagu tõeliselt minu õudusunenägu.
Aga ma olen enda üle uhke, sest meie Leedu reisiga õnnestus mul Maritist ka jalkafänn teha :D

Okei, ma lähen üüd vist varsti magama tagasi, sest uni pole mind veel jätnud.

Suurpuhastus

Täna ma sain küll kõvasti naerda ja seda veel koristamise tulemusena, kuna ma leidsin oma lauale aegade jooksul kogunenud paberite hulgast nii mõndagi naljakat ja unustatud vana. Siinkohal jagaksin ma teiega üht oma luuletust põhikooli päevilt:

Tagapingist teiste varjust
Ussu äkki appi karjus.
Velling küsis: "Mis probleemiks?"
Ussu vastas: "Kätekreem vist
täpiliseks tegi naha,
aga praegu hakkas paha."
Velling käskis: "Välja mine,
klassiruumis on ju pime!"
Ussu jooksis klassist välja,
itsitas seal Tõnis Välja.
Ussule ta ütles tere.
Eemal sõi seal pardipere.
Ussu toitis väikseid parte,
korjas maast ta tikukarpe.
Läks siis tagasi ta klassi,
nägi eemal musta kassi.
Hüüdis: "Vaat, mis tore kiisu,
vaadake, tal jalas viisud!"
Velling sõimas Ussut lolliks,
hiiglasuureks sopakolliks.
Ussu ütles: "Kurat võtaks!",
oma laua juurde tõttas,
raamatu sealt üles korjas,
õpsi juurde jälle tormas.
Õps sai pähe raamatuga,
verest punaseks läks tuba.
Nii sai otsa Saima Velling,
kellel hauakiviks tellis.

(Saima Velling=meie endine emakeeleõpetaja
Ussu, Tõnis Välja - minu kunagised klassikaaslased)
Lõpp läks üsna veriseks kätte ära. Ütleme nii, et ta ei olnud just kõige armastatuim õpetaja, kes meil oli :P
Peale selle luuletuse leidsin ma veel mõningaid enda üllitisi; märkmiku, mida me Triinuga umbes kuuendas klassis kasutasime tunni ajal vestluse pidamiseks ja mille lugemine oli omaette huvitav; Star Warsi kleepse, udukaid, erinevaid väljalõikeid ajalehtedest ja ajakirjadest Sõrmuste Isanda, astronoomia ja astroloogia kohta, pluss pildikesi nunnudest loomadest, Viggo Mortensenist ja Orlando Bloomist (oh jaa, ka mina olin kunagi nii noor ja puberteet oli täies hoos); siis veel ühe viiesendise aastast 1991; hariliku pliiatsi, mille ema mulle Taanist tõi, siis kui ma umbes teises klassis käisin; paar kivistunud kustukummi, palju pliiatsijuppe ja mõõtmatus koguses tolmu.

Oi kui lahe, mul on vikerkaar praegu akna taga :D Ma käisin kähku pilti tegemas, sest valgus oli lihtsalt väga kihvt. Äsja sadas täiega vihma ja hästi tume pilv on ikka veel taevas ja nüüd hakkas päike piiluma ja kõige tipuks tuli vikerkaar ka. Mida rohkemat tahta.

Ainult seda, et Rootsi Kreekat võidaks :P Selle teatega läheb futboliidihaige tagasi teleka taha.

Tsaupakaa

P.S Nüüd lõi välku ka juba :D

Õujeeess

Holland võitis Itaalia 3:0 !!!
Jee, mul on nii hea meel, ma olin täiega nende poolt. Edasi võiks sama hästi minna. Ma loodan, et itaallased ei saa isegi alagrupist edasi, nad ei meeldi mulle üldse. Kaks aastat tagasi suvatsesid nad finaalis Prantsusmaad võita. Nõmedad noh. Pealegi, nende terve meeskond pole kokku ka nii kena kui Ruud van Nistelrooy; tal on nii vallatud lokid :D

Okei, ma jätan jalgpalli nüüd sinnapaika. Oh, vahepeal on muidu ka tore olnud. Sai võrkpalli mängitud ja laupäeval oli esinemine Jõelähtmel. Seal oli kihvt, aga ma põlesin näost jälle natuke ära :P Kahju ainult, et Ardo ei tulnud. Aga mis teha.

Me käisime täna Aimpsiga poes ja ostsime mulle uue voodi ära ja öökapi ka ühes sellega :D Neljapäeval tuuakse ära ja siis tuleb leida mõni meeshing, kes tuleks appi seda värgendust kokku panema, sest loomulikult saame me selle juppidena. Jessjuhuu. Aga enne tuleb veel tuba ümber tõsta ja veel enne seda tuleb tuba ära koristada. Sellega peaks juba homme algust tegema. Aga see on see homme, mis kunagi tulla ei taha :P Ei, nüüd ma olen sunnitud lihtsalt sellega pihta hakkama, sest kui tuba ära ei korista, siis uues voodis magada ei saa. Lihtne. Motivatsioon missugune.

Ja lõpukingiks saan ma endale uue telefoni. Oh seda materiaalset maailma küll.

Valus

Suht mõttetu päev oli täna.

Eile oli paju parem. Me käisime võrkpalli mängimas, mis oli väga vahva. Ainult et nüüd on mul igalt poolt valus. Käed õnneks sinised pole, aga valus on ikkagi. Ai.

Füüsiline koormus oli eile üldse maksimaalne, sest trenni läksin ma ka peale võrkpalli. Laupäeval on esinemine ja siis me harjutasime selleks. Ma tantsisin Martiga. See ei olnud nii tore kui mulle aasta tagasi oleks tundunud. Ta on liiga pikk. Ausõna. Ma olen vist Ardoga lihtsalt nii ära harjunud. Tema on just täpselt paras. Ja sellepärast ma ei tahagi tantsida Marti ega Silveri ega Siimu ega mitte kellegi teisega, tahan lihtsalt oma Ardot tagasi. Aga millal ma teda jälle näen? Juulis? Nõme lihtsalt, kui kaugel see on.

Appi. Ma arvan, et ma lähen ja uputan end paariks päevaks raamatutesse.

Ma arvan, et ma peaks vähem mõtlema ja rohkem tegutsema, siis võib-olla ei tungiks mulle hilistel õhtutundidel kallale nõnda nukker meeleolu, mis teeb mind sentimentaalseks nagu noor Werther. Jube, kas pole. Ma viskaks end tomatiga või midagi.

Nii kuum, et põletab sõrmed; nii kuum, et tunnen, kuis kõrbeb

Eile oli Kalevi võimlemispidu ja ma põlesin natuke ära. Me praadisime seal päikse käes juba kella üheksast hommikul, mil meil proovid hakkasid. Pool üks saime veidi leevendust ja leidsime aega, et kõhtu kinnitada, kuid juba poole kahest hakkas jälle praadimine pihta, sest siis oli peaproov. Etendus ise hakkas pihta kell 4. meie tantsisime Nummerpolkat ja Jälgi ja proloogi ja finaali ka, mis meil veidi untsu läksid, aga polnud väga hullu :P Vähemalt päris tantsud läksid kenasti. Meie sõber Kadri Tiis oli jälle seal ja juhatas C-rühmi. Ta üritas nalja ka teha vahepeal. See ei tulnud tal eriti välja. Kõige toredam asi, mis ta ütles oli Nummerpolka ajal, kui on see koht, kus poisid on näoga ringis liikumise suunas ja tüdrukud seljaga ja poisid siis nagu lükkavad; selle koha peal ütles Kadri poistele: "Lükka kummutit!". Tore on, kui sind mööbliesemetega võrreldakse. Lõppkokkuvõttes päevitasin ma endale Lee särgi selga. Kaeluse koha peal on eriti mõnus kontrast. Ma ei julgend täna midagi suurema dekolteega selga pannagi, sest see nägi üsna naljakas välja, kui ühe koha pealt jookseb väga selge piir täiesti punase ja täiesti valge naha vahel :P

Aga tegelt on hea, et nii soe on. Tahaks randa minna. Ma ostsin endale uued ilusad päevitusriided ka, niiet seda enam võiks minna :D

Ma hakkasin juba kartma, et mul see nädal on kole igav, sest mul polnud nagu mingeid erilisi ideid või plaane oma tegevuse vallas, aga nii tore on, et päevad lihtsalt iseenesest täituvad igasuguste meeldivate tegevustega. Täna näiteks käisin raamatukogus ja raamatupoes, kus ma oma kinkekaardid raamatuteks vahetasin. Nüüd on mul hunnik raamatuid, mida lugeda. Ja pärast käisin proovis, kus me õppisime Maria tantsu, millega me esinema lähme. Palju ei saanud õppida, sest ta polnud veel väga palju valmis mõelnud, aga huvitav oli igatahes. Homme me lähme võrkpalli mängima ja õhtul saab veel trenni ka minna. Seekord peab küll ilma Ardota minema, mis on küllaltki harjumatu, aga teha pole midagi. Tema on meil praegusel hetkel juba Rootsi poole teel.

Pesuskäimisest on saanud ka omaette aeganõudev tegevus, kuna ma seda enam kodus harrastada ei saa. Homme lähen inspekteerima Triinu vannituba :D Ma mõtlesin, et peaks tegema omaette nö reality show ja käima kahe nädala jooksul erinevate inimeste kodudes pesemas ja siis lõpuks kuulutada välja vannitoa, mis mulle kõige rohkem meeldis :D Auhinnaks ei saa küll kahjuks midagi peale au ja kuulsuse (?)...võib-olla ma olen isegi nii lahke, et ostan šokolaadi :P


Nädala pärast hakkab juba jalgpalli EM. Nii lahe :D

(Ma tean, et ma olen imelik. Mulle on seda mitu korda öeldud. Eelmisel aastal, peale lingvistika võitmist ütles Siim mulle, et ma pole normaalne. Eelmisel nädalal ütles Ardo mulle, et ma olen veider. Järelikult peab siin mingi tõetera sees olema ;))

Ellujäämiskursused

Nüüd ütleks kohe ühe kõva sõna nagu näiteks "raudbetoon". Miks? Sest meilt võeti soe vesi ära. Kaheks nädalaks (!) Ütlesivad, et miskine avarii ja orientaaruvalt paigaldatakse see uus asi 13. juuni. Orienteeruvalt. Nagunii neil läheb kauem. Ühesõnaga sõidan ma enne Leetu kui soe vesi tagasi tuleb. Oh, ma olin eile nii pahane selle peale. Nagu vene aeg oleks. 80s coming back tõepoolest. Hommikul pesin juba jääkülma veega hambaid. Jepiijuhhuu.

Aga üldiselt on lahe. Eile käisime Ardoga kinos Indiana Jonesi vaatamas. Normaalne film oli. Vaadatav. Seal olid mingid imelikud tulnukad ja väga halb vene keel. Ameeriklased ei ole lihtsalt loodud vene keelt rääkima. Neil tuleks see ära keelata, sest nad teevad seda nii halvasti :P Tegelikult seal polnud nende vene keel veel kõige hullem. Ma olen näinud filme, kus see on ikka kirjeldamatult jube.

Täna jäi meil trenn ära. Miks? Sest Maido oli unustanud Svetale öelda, et ta peaks täna meiega olema ja Maria ei saanud teda ka kätte ja niisiis me läksimegi sinna ilma asjata kohale. Mulle ikka meeldib kui nii juhtub.

Päike paistab ja varesed lendavad. Ma nägin öösel unes, kuidas ma kahvliga putukaid tapsin. Nii see elu läheb.

42

Nonii, bioloogia saigi läbi ja lõpuks on käes suvi. Enam pole tarvis õppida. Kool on läbi. Lõpuaktus ainult jäänud :P Imelik on tegelt. Ma ei oskagi kohe midagi peale hakata nüüd, kus õppida enam pole vaja. Tüüpiline, muidugi. Kui peab õppima, siis ei taha kuidagi ja on miljon muud asja teha, aga kui õppimisega on ühel pool, siis just tahaks. Jällegi tõestus sellest, et inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on. Jummel.

Nojah, tuleb vist raamatutesse sukelduda ja koristada jms. aga ikkagi on mingi suht mõttetu aeg kuni selle ajani, mil me klassiga Leetu sõidame. Ehk siis terve juuni esimene pool. Ja praegu pole veel nii soe ka, et randa või kusagile minna ja maale ma ka ei taha eriti minna, sest seal on need õitsevad asjad, mis mulle ninna kargavad. Oh häda. Mul on täna mingi virisemise päev. Vahel võib.

Praegu on õnneks veel trenn ja saab tantsida, aga varsti lõppeb see ka ära ja mis siis saab, ma tõesti ei tea. Siis on kõik hukas. Ardo kaob siis Tamsallu ja mina jään siia ja ootan oma elu mõtet. Mul on vist mingi identiteedikriis. Kuidagi väga ebastabiilne tunne. Võib-olla on see seotud sellega, et üks suur etapp minu elus lõppeb ära ja ma ei tea, mis tulevik toob... Kurat seda teab.

Tõepoolest.

Niisama

Ma ei viitsi üldse bioloogiat õppida.
Appi.
Eksam on nelja päeva pärast.
Mingi üleüldine eesmärgipuudus on.
Nagu ei ootagi enam midagi.
Lihtsalt olen.
Eksisteerin.
Laisklen.
Ei teegi midagi erilist.
Ja päevad lähevad mööda.
Peaks endale ikkagi mingi eesmärgi seadma.
Midagi tegema.
Kirjutada midagi ehk?
Aga ei viitsi.
Inspiratsiooni pole.
Juba pikemat aega ei tule isegi luuletuse poega.
Oh õudust.
Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Leegid varjuteatrit teevad veelgi

Oeh. Ma nii solvusin täna Ardo peale. Nüüd on mul halb tuju.
Kuulan Dagöt, siis läheb paremaks.


Suukorvis suudlustel maitse metalline tundub
ja üles pundub kurgulagi.
Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku.


Nüüd kuluks küll üks möödakarvapai ära.

Hõissaa valleraa

Mata ongi seljataga. Mul on hea tunne, sest ma arvan, et läks hästi. Oskasin. Tegin kõik ülesanded ära. Aga mõni asi oli natuke kahtlane ja vormistuse eest läheb ka nagunii mõni punkt maha. Nüüd hakkab siis intensiivne bioloogiakursus. See ei tohiks väga raske olla, ma olen bioloogias tegelikult üsna hea. :D (sest ennast kiitmast me ei väsi...)

Tegelt on imelik, et mata läbi on...see on olnud nagu loomulik osa minu elust juba väga kaua aega. :P Aga pole hullu, sügisel jälle, siis küll juba tudengina.

Eile käisin lõpuks ometi rattaga sõitmas esimest korda sel aastal. Õues oli külm ja Kakumäe oli kaugemal kui eelnevatel aastatel. Muidu oli päris tore, kuigi väsitav. Ja siis pärast käisin trennis ka ja me tegime Nummerpolkat väga palju. Ma sain seal kellegagi pihta. Aga õnneks sinikat ei tulnud. Ardo oli juuksuris käinud. Ta nägi natukene naljakas välja :P

Rohkem polegi praegu midagi öelda.

Termoneutraalset tsooni oodates,
Mari-Ann

Kuupide (summa) summa on risttahukas

Mata tunnid on ikka nii naljakad. Täna tuli Marella välja imepäraselt uue ja geniaalse mõistega hüperpotentsmass. Nimelt oli ülesande tekstis poolitatud sõna hüpotenuus ja ta luges seda "natuke" valesti :P Kui me seda pärast Maritile rääkisime, siis mõtles ta loomulikult väga vasakule, aga meie olime puhtalt matemaatilised. Me küll ei suutnud mõelda välja valemit, kuidas enda või ülesande hüperpotentsmassi arvutada, aga eks see jääb homseks siis.

Nädalavahetusel pidas Kristel sünnipäeva. See oli lõbus. Me olime öö läbi üleval, kusjuures mul ei tulnudki väga und. Kuulasime muusikat ja rääkisime juttu (ka matemaatikast kella kolme-nelja paiku öösel - kohe näha, et Reaalkool :P). Saime teada, et Marit ei tea kaasaegsest Eesti ja ka muu maailma popmuusikast eriti midagi. Ta ei teadnud isegi Absoluutselt-lugu ega Mikat ega kedagi. Selle peale ütles tema, et ta kuulab ainult seda muusikat, mis on kirjutatud surnute poolt (ta oli sel hetkel isegi täiesti kaine). Karl oli ka seal ja lõbustas meid...vähemalt vahepeal. Hommikupoole ta lihtsalt suht magas seal. Ja me saime aru tõsiasjast, et Karl on täis peaga täpselt samasugune nagu kainelt. Mitte mingit vahet pole, ta on ikka sama uimane ja imelik :P Pole siis ime, et ta ema arvab, et ta on narkomaan.

Täna tuli mul meelde üks luuletus, mille me kunagi algklassis pidime pähe õppima. See käis nii (ja see on mul siiani peas):

Mardikas kord marjul käis.
Maasikaid sai korvitäis.
Kodus rõõmsalt maigutas,
marjad potti paigutas.

Pliidi ääres aega veetis,
maasikatest moosi keetis.
Ja kui võttis põlle eest,
säras moos tal purgi sees.

Meie tegime sellest aga oma versiooni. See käis nii:

Maasikas kord mardikal käis.
Mardikaid sai korvitäis.
Kodus rõõmsalt paigutas,
marjad potti maigutas.

Pliidi ääres aega keetis,
maasikatest moosi veetis.
Ja kui võttis põlle seest,
säras moos tal purgi ees.

Mul meeles veel see päev, mil me seda pähe õppisime. Sandra elas siis minu juures (järelikult oli see 2. klassis) ja me ei saanud kuidagi muud moodi, kui et üks meist pidi lihtsalt vannituppa minema, sest muidu me ainult naersime ja naersime, sest nii lõbus oli. Aga see ka ei aidanud. Ja siis me mõtlesime, et kui me selle teise variandi välaj mõtlesime, et see teine jääb meelde, mitte see õige. Aga näed, mõlemad jäid. (Nad pole ju eriti erinevad ka) Igaveseks vist :P

Oh aegu ammuseid.