Oi, ma pole siia nii ammu kirjutanud ja vahepeal on nii palju juhtunud.
Esiteks käisime me klassiga Leedus lõpureisil. See oli üsna vahva, ainult giid oli vastik. Ta rääkis lihtsalt liiga palju ja just siis kui meie bussis magada tahtsime. Vahepeal ta nagu natuke sai aru, et ta peaks vait olema, aga see väljendus vaid selles, et ta ütles: "Okei, te olete väsinud, puhake siis natuke" ja viie minuti pärast hakkas ta jälle pihta: "Nonii, nüüd te olete puhanud...". Veel ajas ta vasaku ja parema poole sassi aeg-ajalt ja tema sõnavara oli ka üsna põnev. Näiteks läksid ühed tänavad risti paralleelselt, Leedus olid käinud ristisõitjad ja meie käisime igal pool mitte jalgsi, vaid jalgadega.
Aga muidu oli iseenesest vahva. Õhtuti käisime me väljas ja vaatasime jalgpalli, sest ainult esimeses hotellis oli telekas. Me olime Vilniuses laupäeval ja Kaunases pühapäeval, kuid mõlemad linnad olid õhtul justkui väljasurnud. Nii vähe inimesi oli lihtsalt. Kaunases oli eriti raske leida mingit kohta, kus jalgpalli saaks vaadata. Müstiline lihtsalt. Aga pidu oli ikka igal õhtul. Ja viimasel päeval, kui me bussiga koju sõitsime, siis hakkasid mata, füsa ja kirjandi tulemused tulema. Tõeline närvide mäng.
Mul läks õnneks väga hästi eksamitel.
Mata ja bioloogia - 91
Kirjand - 95
Inka - 96
Mariti tulemused olid muidugi üle mõistuse, aga seda oligi arvata :P
Siis tuli juba lõpuaktus ja lõpupidu. Need olid ka toredad ja jälle sai vähe magada. Hommikul käisime päikesetõusu vaatamas. Kontskingadega on ikka uskumatult hea nii pikka maad kõndida, eriti kui oled kogu õhtu tantsinud ka. Teel sinna püüdsime Teelega laulmisega tähelepanu kõrvale juhtida. Tagasi ma tulin juba suht hambad ristis ja mõtlesin, et ma pean nende samade jalgadega veel sama päeva õhtul tantsima minema.
Peole järgnes liiga lühike uni, sest ema hakkas hommikul (või noh, tema jaoks oli juba lõuna käes) koristama. Ja ma ärkasin selle peale üles. Ja siis mulle helistati ka ja siis ma ei jäänudki enam magama. Õnneks läks esinemine üsna hästi. Natuke sassi läks küll mõni koht, aga mitte märgatavalt. Esinemine ise oli Jüriöö pargis võidutule süütamise puhul. Me saime Susi hotellis üle tee riideid vahetada ja sealt me saime ka enne esinemist friikaid, mis andsid endast vöö all küll pisut tunda, ja pärast oli sinna toodud šampust, siidrit ja õlut ja kommi. On ikka hea, kui esinejate eest hoolitsetakse :P
Jalgapalliga oli see õhtu selline lugu, et enne kui me esinema läksime, siis me hotelli fuajees vaatasime ja seis oli 0-0, tulime tagasi, ikka 0-0; vahetasime riided ära ja hakkasime koju minema, seis sama; kui ma koju jõudsin, oli ikka 0-0. Niiet nagu ei jäänud millestki ilma, sain isegi penalteid näha. Ja itaallased kaotasid, mis on asja juures kõige parem :D
Aga järgmisel päeval oli ka esinemine. Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja nägin, et padukat sajab, siis ma olin kindel, et on jaanipäev. Kella üheks läksime juba proovi ja tantsisime mingi 4 tundi. Siis oli kõht tühi, käisime macis ja sõime burksi. Ebatervislik küll, aga kõige kiirem :P Sest seitsmeks tuli onu juba järele meile ja viis meid Maardusse. Õnneks jäi vihm just meie esinemise ajaks järgi ja isegi päike tuli välja. Aga see plats, kus me tantsima pidime, oli küll paras heinamaa. Rohi oli küll niidetud, kuid jäetud sinnasamasse maha. Pastelde säästmiseks saime seekord loa tantsida tossudes. Ei olnud üldse hea, sest plats oli ikka jube. Peale esimest tantsu olin ma juba väga läbi, sest jalgade heinast läbivedamine nõudis parajalt energiat. Aga polnud midagi, tantsisime lõpuni. Siis sõitsime Lasnamäele, kus olime eelmine aastagi esinenud ja kus juhtus legendaarne intsident minu seelikuga. Seekord võttis teatepulga üle Laura, sest Lansamäel lihtsalt peab midagi juhtuma. Tema õnnetus seisnes selles, et ta käis tantsuplatsile mutta käpuli maha keset tantsu. sest see plats oli tõeline mudamülgas ja väga väga libe. Mul endal oli ka päris kõhe, sest jalad olid kerged alt kaduma. Ruthi ja Laura valged jalanõud pärast enam nii valged polnud :P
Peale esinemisi sõitsime me jaanipäeva pidama Killu juurde Sakusse. Oli ka lõbus. Taavi jäi juba kusagil kahe ajal diivanile magama ja ei ärganudki enne kui ma ära läksin. Me Ruthi ja Lauraga pidasime vastu hommikuni, sest kella viie ajal me mõtlesime, et võiks esimese marsa peale minna ja kaheks tunniks pole küll mõtet magama heita. Siis me vaatsime telekast ühte väga sisutihedat ja sügavamõttelist filmi, kus peategelane oli terve filmi ühe näoilmega ja ütles ühtekokku umbes 7 lauset, kusjuures 5 neist ühes vestluses. Tõeline põnevus. Põhimõtteliselt olime me nii kaua üleval, et nägime ka hommikuste multikate algust. Lõpuks oli vägaväga uni ja küsimus "Mis nädalapäev täna on?" tundus väga keeruline.
Ja täna ma magasin. Magasin kella viieni välja, mil ema vaatas ukse vahelt sisse ja küsis, kas ma üles ei tõusegi, sest õhtu on käes juba. Ma nägin parajasti und makaronidest, kuid tõusin siiski ja läksin sööma. Sisutihe päev, pole muud öelda.
Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et Euro 2008 finaalis mängivad Türgi ja Venemaa. See oleks nagu tõeliselt minu õudusunenägu.
Aga ma olen enda üle uhke, sest meie Leedu reisiga õnnestus mul Maritist ka jalkafänn teha :D
Okei, ma lähen üüd vist varsti magama tagasi, sest uni pole mind veel jätnud.
Esiteks käisime me klassiga Leedus lõpureisil. See oli üsna vahva, ainult giid oli vastik. Ta rääkis lihtsalt liiga palju ja just siis kui meie bussis magada tahtsime. Vahepeal ta nagu natuke sai aru, et ta peaks vait olema, aga see väljendus vaid selles, et ta ütles: "Okei, te olete väsinud, puhake siis natuke" ja viie minuti pärast hakkas ta jälle pihta: "Nonii, nüüd te olete puhanud...". Veel ajas ta vasaku ja parema poole sassi aeg-ajalt ja tema sõnavara oli ka üsna põnev. Näiteks läksid ühed tänavad risti paralleelselt, Leedus olid käinud ristisõitjad ja meie käisime igal pool mitte jalgsi, vaid jalgadega.
Aga muidu oli iseenesest vahva. Õhtuti käisime me väljas ja vaatasime jalgpalli, sest ainult esimeses hotellis oli telekas. Me olime Vilniuses laupäeval ja Kaunases pühapäeval, kuid mõlemad linnad olid õhtul justkui väljasurnud. Nii vähe inimesi oli lihtsalt. Kaunases oli eriti raske leida mingit kohta, kus jalgpalli saaks vaadata. Müstiline lihtsalt. Aga pidu oli ikka igal õhtul. Ja viimasel päeval, kui me bussiga koju sõitsime, siis hakkasid mata, füsa ja kirjandi tulemused tulema. Tõeline närvide mäng.
Mul läks õnneks väga hästi eksamitel.
Mata ja bioloogia - 91
Kirjand - 95
Inka - 96
Mariti tulemused olid muidugi üle mõistuse, aga seda oligi arvata :P
Siis tuli juba lõpuaktus ja lõpupidu. Need olid ka toredad ja jälle sai vähe magada. Hommikul käisime päikesetõusu vaatamas. Kontskingadega on ikka uskumatult hea nii pikka maad kõndida, eriti kui oled kogu õhtu tantsinud ka. Teel sinna püüdsime Teelega laulmisega tähelepanu kõrvale juhtida. Tagasi ma tulin juba suht hambad ristis ja mõtlesin, et ma pean nende samade jalgadega veel sama päeva õhtul tantsima minema.
Peole järgnes liiga lühike uni, sest ema hakkas hommikul (või noh, tema jaoks oli juba lõuna käes) koristama. Ja ma ärkasin selle peale üles. Ja siis mulle helistati ka ja siis ma ei jäänudki enam magama. Õnneks läks esinemine üsna hästi. Natuke sassi läks küll mõni koht, aga mitte märgatavalt. Esinemine ise oli Jüriöö pargis võidutule süütamise puhul. Me saime Susi hotellis üle tee riideid vahetada ja sealt me saime ka enne esinemist friikaid, mis andsid endast vöö all küll pisut tunda, ja pärast oli sinna toodud šampust, siidrit ja õlut ja kommi. On ikka hea, kui esinejate eest hoolitsetakse :P
Jalgapalliga oli see õhtu selline lugu, et enne kui me esinema läksime, siis me hotelli fuajees vaatasime ja seis oli 0-0, tulime tagasi, ikka 0-0; vahetasime riided ära ja hakkasime koju minema, seis sama; kui ma koju jõudsin, oli ikka 0-0. Niiet nagu ei jäänud millestki ilma, sain isegi penalteid näha. Ja itaallased kaotasid, mis on asja juures kõige parem :D
Aga järgmisel päeval oli ka esinemine. Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja nägin, et padukat sajab, siis ma olin kindel, et on jaanipäev. Kella üheks läksime juba proovi ja tantsisime mingi 4 tundi. Siis oli kõht tühi, käisime macis ja sõime burksi. Ebatervislik küll, aga kõige kiirem :P Sest seitsmeks tuli onu juba järele meile ja viis meid Maardusse. Õnneks jäi vihm just meie esinemise ajaks järgi ja isegi päike tuli välja. Aga see plats, kus me tantsima pidime, oli küll paras heinamaa. Rohi oli küll niidetud, kuid jäetud sinnasamasse maha. Pastelde säästmiseks saime seekord loa tantsida tossudes. Ei olnud üldse hea, sest plats oli ikka jube. Peale esimest tantsu olin ma juba väga läbi, sest jalgade heinast läbivedamine nõudis parajalt energiat. Aga polnud midagi, tantsisime lõpuni. Siis sõitsime Lasnamäele, kus olime eelmine aastagi esinenud ja kus juhtus legendaarne intsident minu seelikuga. Seekord võttis teatepulga üle Laura, sest Lansamäel lihtsalt peab midagi juhtuma. Tema õnnetus seisnes selles, et ta käis tantsuplatsile mutta käpuli maha keset tantsu. sest see plats oli tõeline mudamülgas ja väga väga libe. Mul endal oli ka päris kõhe, sest jalad olid kerged alt kaduma. Ruthi ja Laura valged jalanõud pärast enam nii valged polnud :P
Peale esinemisi sõitsime me jaanipäeva pidama Killu juurde Sakusse. Oli ka lõbus. Taavi jäi juba kusagil kahe ajal diivanile magama ja ei ärganudki enne kui ma ära läksin. Me Ruthi ja Lauraga pidasime vastu hommikuni, sest kella viie ajal me mõtlesime, et võiks esimese marsa peale minna ja kaheks tunniks pole küll mõtet magama heita. Siis me vaatsime telekast ühte väga sisutihedat ja sügavamõttelist filmi, kus peategelane oli terve filmi ühe näoilmega ja ütles ühtekokku umbes 7 lauset, kusjuures 5 neist ühes vestluses. Tõeline põnevus. Põhimõtteliselt olime me nii kaua üleval, et nägime ka hommikuste multikate algust. Lõpuks oli vägaväga uni ja küsimus "Mis nädalapäev täna on?" tundus väga keeruline.
Ja täna ma magasin. Magasin kella viieni välja, mil ema vaatas ukse vahelt sisse ja küsis, kas ma üles ei tõusegi, sest õhtu on käes juba. Ma nägin parajasti und makaronidest, kuid tõusin siiski ja läksin sööma. Sisutihe päev, pole muud öelda.
Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et Euro 2008 finaalis mängivad Türgi ja Venemaa. See oleks nagu tõeliselt minu õudusunenägu.
Aga ma olen enda üle uhke, sest meie Leedu reisiga õnnestus mul Maritist ka jalkafänn teha :D
Okei, ma lähen üüd vist varsti magama tagasi, sest uni pole mind veel jätnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar