I changed my mind, I wanna be a ballerina

Lugesin täna oma kahe aasta taguseid blogipostitusi ja avastasin endalegi üllatuseks, et mu pikad piinad bakatöö kirjutamise juures seal üldse ei kajastugi. Aga pole hullu, sest magistritöö kirjutamine on kindlasti vähemalt sama piinarikas ja siin ma nüüd olen. Eks ma lihtsalt otsin endale kõrvaltegevusi, et ma ei peaks sukelduma artiklite rägastikku otsima paremaid ja kõige uuemaid palasid, mida siis kirja panna. Tuba on juba korras, lilled kastetud ja pesu ka triigitud, niiet ma jõudsin nüüd otsapidi siia. Ei, tegelt ma vahepeal ikka pingutasin ka ja panin ka paar asja kirja, aga motivatsioon on ikka nii madal, et ikka kohe väga madal. Oleks siis, et mu ainuke ülesanne oleks lõputöö kirjutamine, aga ei - mul on iga päev loengud ja kuna juba natuke rohkem, kui pool semestrit on läbi, siis lisanduvad veel vaheeksamid ja kontrolltööd, pluss veel kodused ülesanded, mille peale aega läheb, ning nädalavahetustel on inimestel sünnipäevad ja muud värgid, mida tahaks teha ja siis millalgi tahaks ju puhata ja mängida ka. Ühesõnaga - skgehböosgbnsklwriqh!

Kui juba kurtmiseks läks, siis lisaks tabab mind iga paari päeva tagant sisemine kriis "ma lõpetan sel kevadel, appi, mis must saab!?" Mul peaks ju olema mingi eesmärk, mingi mõte, mingi siht, kuhu minna ja mida teha. Eks mul neid mõtteid on, aga mitte üks kindel, vaid ikka mitu ja need on pigem sellised kahtlevad ja ma ei tea, millist neist valida ja teoks teha. Ainuke mõte, mis on kindel, on see, et ma tahaks "midagi muud, kui see, mis praegu on", aga see vist on küll maailma kõige ebaspetsiifilisem idee üldse.

As I read my blog posts from two years ago, I discovered that my long torments of writing a Bachelor's thesis haven't been written about at all. But no worries - I am here now and the pains of writing my Master's thesis are just as bad. I guess I'm just looking for secondary activities so I wouldn't have to deal with writing it, but the apartment is already tidy and I've ironed the laundry, so this is the next thing. Ok, I've been writing the thesis a bit today, but my motivation is down low. It wouldn't be so bad if it were the only thing I had to do, but with half the semester gone, I'm also dealing with mid-term exams and tests and homeworks, plus I have lectures every day and during the weekends there are birthdays to attend and more stuff to do and it would be nice to have a rest sometimes too.

Since I'm complaining, I'm also plagued with an internal crisis every other day with the title of "I'm graduating this spring, I have no idea what will become of me!?" I should have a goal, a thought of where I want to go and what to do next. I do have thoughts but there isn't one that is dominant, instead there are several less certain ones and I don't know which of those to pick. The only one cetrain thought I have is that I want "something else than I'm doing right now", but this must be the world's most unspecific idea of all.

Elu helgemalt poolelt - hakkasin vahepeal taimi kasvatama! Saades julgustust sellest, et Marella kingitud orhidee on siiamaani elus (võiks isegi öelda, et tal läheb suurepäraselt), võtsin ma kätte ja hakkasin aknalaual maitsetaimi kasvatama. Ostsin seemneid ja mulda ja mõned sobivad potsikud ja mõne nädalaga on toimunud märgatavad muutused.

On the bright side - I started growing plants on my windowsill! I was encouraged by the fact that the orchid I was given, is still alive and well, and thus I bought some seeds and dirt and pots and after a few weeks, I have made good progress.

Enne:
Before:

Ja nüüd:

And now:

Eile proovisin esimesi murulaugukõrsi ja täitsa murulaugu maitsega olid. Ma olen päris uhke enda üle.

Yesterday I tried some chives and they tasted exactly like chives should taste like. Success! :D

StairMaster

Kui sulle meeldib asju viiendale korrusele tassida, siis käsi kokku löö!
Jaa, kolimine käib ja reedel juba tuleb interneti-panija-mees. Varsti olen uues kodus. Põnev-põnev. :D

If you like to move your things to the fifth floor (no elevator), clap your hands!

Yes, we are moving to a new apartment. So exciting! :D

Annimon digimuutub...

Õppimine on üks huvitav asi. See on uskumatu, misasju teada võib saada. Üks asi on teada saada neid asju, mis on päriselt õppeainetega seotud, aga aju on selline salakaval, samal ajal kui mina üritan kodutöö jaoks vastuseid leida, püüab tema mind segada igasuguste muude asjadega. Seega täna, lisaks mitmetele elektrofüsioloogiaga seotud lehekülgedele, lugesin ma muuhulgas ka digimonidest, Robert Downey Jr.-st, Odinist ja tema jumal-sõpradest ja sugulastest jne. Mis biofüüsikasse puutub, siis mul oli hea meel, et mu keskkooli füüsikateadmised polnud mind veel maha jätnud, kuigi ma polnud neist ammu midagi kuulnud, otsustasid nad kammbäki teha. Jess.

Studying is an interesting thing. You'll never know what you may learn. One thing is to learn stuff that you need for your report, but my brain is very cunning and at the same time I'm trying to make sense of the questions I need to answer, it tries to distract me with all sorts of ideas and stuff. So today, in addition to electrophysiology, I read about digimons, Robert Downey Jr, Odin and his god-friends and relatives and so on. At least in what has to do with biophysics, my highschool physics knowledge made a comeback. Success.

Kellel ei tulnud meelde, siis see siin on  järvekaur

Üks teine päev tõstsid pead aga teadmised kuuenda klassi bioloogiatunnist. Istusime Maudi ja Nildaga järve ääres ja äkki nägin järve peal üsna meie lähedal päris laheda välimusega linde. Vaatasin neid ja mõtlesin - no pagan, see on ju järvekaur. Olin isegi üllatunud, et ma teadsin, milline järvekaur üldse välja näeb (pärast kontrollisin - oli tõesti). Kahjuks mu inglise keele teadmised ei olnud nii tasemel ja seega pidin piirduma hüüatusega: "Look, look! ... Cool lake birds!"

Nüüd ma olen targem ja tean, et järvekaur on inglise keeles black-throated loon.

Another day my sixth grade biology knowledge surfaced. We were sitting with Maud and Nilda by the lake and I suddenly saw cool-looking birds on the lake quite near to us. The coolest thing was that I actually knew what they were called in Estonian, although I had never seen these birds in real life before. Unfortunately my English wasn't so good and so I had to just call them "cool lake birds".

But at least now I know that according to wikipedia they are called black-throated loons.

Laupäeval ei läinud aga teadmisi üldse vaja, sest siis ma õppinud ka kohe üldsegi mitte. Laupäeval me käisime terve kambaga hoopis kinos ja vaatasime filmi The Avengers. See oli täiega lahe. Seal oli lahedad superkangelased ja veel lahedamad pahad ja nalja oli ja tulnukaid ka. Kahesõnaga - tosi kiva!

Peale seda käisime burksi söömas. Luis tahtis jäätist. Kui ta seda tellis, siis müüja küsis talt, et mis sorti ta tahab, kas musta? ja Luis vastas, et jah, musta jah, sest Mehhikos on must Oreoga. Aga ta ei arvestanud sellega, et me oleme Soomes ja siin tähendab must loomulikult seda, et on lagritsaga. Aga peab tunnistama, ta oli vapper ja sõi kõik ära.

Siis me otsustasime natuke jalutada, sest ilus õhtu oli. Mingil hetkel keegi ütles, et läheks jala Hervantasse (mis on kesklinnast umbes 10 km; aga selleks hetkeks olime me oma paar km juba kõndinud). Ja siis me läksimegi. Jala. Hervantasse. 10 km kokku. Minul ja Josefil polnud probleemi, me käisime oma kiire tempoga teistest oma pool km eespool lõpuks, aga me oleksime Nilda sellega peaaegu ära tapnud vist. Ups :P

Saturday I had nothing to do with studying, because we went to see The Avengers. It was soooo good. There were cool superheroes and even cooled bad guys and it was funny and there were aliens. :D

After that we went to have a burger. Luis wanted ice cream, so he went and ordered one, however, he was asked if he wanted the black one and he, thinking it was with Oreos, said yes, of course. But he forgot it was Finland and here everything black is with liquorice. But he was very brave and ate it all.

Then we decided to walk a little, because it was a nice evening. At some point someone suggested walking all the way back to Hervanta and everyone agreed. So we walked. To Hervanta. Nearly 10 km. Josef and me had no problem, as we were in the end walking several hundred meters before the others, but I think we almost killed Nilda. Sorry, Nilda. :)

Eelviimane nädal on käimas ja varsti on eksamid!

Iraanis algas täna hommikul aasta 1391. Head uut aastat!

For iranians, the year 1391 began this morning. Happy new year!

Kuidas olla lahe?

How to be cool?

Step 1: Buy some overalls

Step 2: Sew some badges on the overalls

Step 3: Wear it!

Toinen päivä

Nonii, juba ongi teine päev seljataga. Täna oli samuti väga tihe ja huvitav päev. Hommikul pidin täitsa vara ärkama, et jõuda üheksaks kooli. Seal saime infot igasuguste asjade kohta ja siis pidime kuidagimoodi ära maksma "student union fee", mis on siin kohustuslik kõigile üliõpilastele ja mille alusel saab ka üliõpilaskaardi, millega saab igasugu soodustusi ja värki. Seda võis maksta läbi interneti või minna panka kohale, ainult et neile pidi pärast selle kviitungi viima. Kuna mul igasugused väljaprintimisvõimalused puudusid, otsustasin minna panka. Kahjuks oli loeng lõppenud üsna vara, jõudsin panga juurde kell 9.35 ja olin seega sunnitud pool tundi ootama, kuna see tehti lahti alles kell 10. Selle poole tunni jooksul kogunes panga ukse taha kena pikk saba, mis koosnes vahetusüliõpilastest ja soome pensionäridest.

Igatahes, pärast veidikest ootamist pangas, said ka rahaasjad aetud ja ma suundusin tagasi ülikooli poole, kus ma ajasin veel natuke asju kuni kell oli lõpuks umbes 11. Kuna mu lõunasöögisõbrad pidid saabuma alles kell 12, siis tegin aega parajaks ja jalutasin tiiru ümber kampuse ja kaugemalegi veel ning lugesin fuajees ajalehte Helsingit Sanomat (ja sain isegi täitsa hästi aru sellest).

Ülikooli sööklates neil on siin ka mingi huvitav süsteem, mida ja kui palju võtta tohib. Näiteks võib võtta ainult ühe klaasi piima ja siis teise klaasi midagi muud (nt mahla), aga kindlasti mitte kaks klaasi piima välja arvatud juhul kui sa ei võta leiba ja võtad selle asemel ühe klaasi piima. Kuna ma piima niikuinii ei joo, siis mul pole tegelikult vahet. Aga süsteem missugune. Toidud olid igatahes head ja ise sai tõsta nii palju kui tahad.

Täna käisime ka kesklinnas bussikaarte tegemas, millega on bussipilet peaaegu poole odavam. Saime siis kaardid ja neile sai kaasa ka kaaned, mida sai ise valida. Ma võtsin rohelise :D Tagasi tulles juhtus huvitav lugu - buss läks katki. Sõidu ajal hakkas järsku mingit rõvedat haisu tulema bussi tagant otsast; bussijuht läks välja vaatama, milles võib asi olla ja mingit mehed bussist läksid aitama ja öritasid nagu abiks olla, aga keegi midagi teha ei osanud. Siis me tulime maha ja jalutasime koju tagasi, kuna õnneks olime ainult kolme peatuse kaugusel.

Poest ostsin täna sellise asja:

Kui ma seda riiulil nägin, siis tuli küll naer peale. Siin kehtib ilmselt põhimõtte, et miks öelda otse, kui saab ringiga :P Kuid noh, mis teha kui tähestikus õiget tähte pole. Karm lugu. Üldse, võrreldes Eestiga oli purgisuppide valik suht minimaalne, oligi põhimõtteliselt ainult borš ja seljanka, mis ei näinud eriti seljanka moodi välja.

Olgu, nüüd lähen magama, homme peab jälle varakult end kooli vedama.

Hyvää yötä!

Mari-Ann ja mikrolained

Ostsime endale viimaks mikrolaineahju. Ma panin talle nimeks Berta.

Unenäod on aga värvilised. Liigagi lausa. Esimene päev nägin, et läksime Ardoga Kuljusesse tantsima ja katseteks pidid nii poisid kui tüdrukud "Meri õue all" tantsima. Teisel päeval sain ma lapse, kes oli blond ja sinisilmne. Kolmandal päeval läksime Ardoga jälle Kuljusesse tantsima ning me tegime kukerpalle. Ja neljandal päeval (täna) olid tulnukad. Oh seda alateadvust küll!

Üks päev Ivan Ivanovitši elust

Täna oli üks huvitav päev. Hommikul kümnest (liiiga vara) läksin laborisse ja tegin seal paar tundi midagi tarka. Siis seadsin oma sammud füüsikute juurde. Leidsingi oma füüsika õppejõu ja küsisin talt oma eksamitööd näha. Nimelt paar päeva tagasi tulid tulemused ja ma olin ütlemata frapeeritud kui ma nägin, et olin hindeks saanud kolme, kuigi enda arvates oskasin hästi. Niisiis ma küsisin oma tööd näha, et teada saada, mis viga. Õppejõud andis siis mulle mu töö, ma vaatasin selle läbi ega leidnud sealt pealt ainsatki kriipsu. Küsisin siis, et mis värk on. Ta hakkas seejärel mu tööd ise ka uuesti läbi vaatama. Kontrollis ühe lehe, siis teise, kolmanda jne ning oh imet - ei leidnud mu töös ainsatki viga. Ta arvas, et ta oli parandamise ajal ühe lehe kogemata vahele jätnud ja arvanud, et mul midagi kirjutamata. Niisiis lõpp hea - kõik hea - füüsika 5. Nüüd me oleme füüsikaga viigis. Sain talle tagasi tehtud kõik selle, mis ma gümnaasiumi ajal kannatama pidin.

Teine huvitav asi täna oli see, et ma sain teada, et üks poiss, keda ma laboris kohtasin, aga kes nüüd Ameerikasse läks on seesama, kes Kaua Võib'is mängis Tõnist - seda vannabii kambaliiget, kellel oli palju juukseid ja palju lokke. Küll Eesti on ikka väike!

Trennis me tantsisime Tuurit-tuurit, mis on mul umbes nii selge, et ma suudan teha nägu, et ma oskan, kuigi ma veits ikka sokin veel. Jalad lähevad sassi noh. Imelik oli, sest võhma täna üldse polnud, tegin kaks kõhulihaste harjutust ja olin ikka täitsa läbi. Ja varbad olid nii kaugel, neid ka kätte ei saanud.

Sel nädalal käis võistlus - millist teed pidi on kõige parem trennist koju sõita. Konkureerisid Sõpruse pst ja Mustamäe tee. Võitis Sõpruse pst, sest et Mustamäe teel on rohkem auke, seal lõpus on imelik 30-ala, kus tee äärde on autod pargitud ja tuleb teha ebameeldiv vasakpööre.

Mis imelik masin see olla võib?

Kas see on lind? Kas see on lennuk? Ei! See on Mari-Anni uus auto:

Käisime eile salongis järel tal. Päris uhke oli. Täna sõitsime poodi sellega ja ma sain täitsa hakkama. Ainult parkimine pehmes lumes on see, millega ma jätkuvalt maadlen. Pehmelt öeldes on arenemisruumi.

Muidu on superlahe :D

Close your eyes and think of England

Ime on sündinud! Ma tegin täna ARKis eksami ära ja nüüd jääb üle ainult oodata, millal load reaalselt valmis saavad. Oh seda õnne küll. See eksam oli üks jubedamaid asju, mida ma eales tegema olen pidanud, aga õnneks sai see läbi. Huh.

Teaduskonna jõulupidu oli eile. Teemaks oli "21. sajandi subkultuurid". Mina olin lilleline hipi. Seal oli märkimisväärselt suur populatsioon räppareid/hiphoppareid ja gootisid ja ka igasugu muid värvilisis ja mustvalgeid tegelasi. Muuhulgas oli esindatud ka ossindus kahe eesrindliku meeshinge poolt. Muidu oli vahva. Kuul oli kange, tantsujalg oli kerge ja lõpuks oli keel pehme.

Õues on võrratult külm. Täna ma mõtlesin, et tegelikult mulle meeldib, et nii külm on. See on kuidagi uskumatult mõnus, kuidas õhk on nii karge, pakane näpistab ja teeb nina punaseks ja paneb põsed õhetama. Ning siis on nii mõnus minna külmast õuest sooja tuppa ja juua tass sooja kohvi või teed (kuigi ma pean tõdema, et tänu hiljutisele haigusele ja sellega kaasnevale tee üledoosile, on tee suure osa oma populaarsusest kaotanud). Niisiis täna ma tõdesin, et ilma suhtes olen ma äärmustesse kalduv - mulle meeldib kui suvel on hästi soe ja talvel on hästi külm, mitte mingid vahepealsed nõmedused. Kõige halvem temperatuurivahemik on kusagil -2 kuni +14 kraadi Celsiuse järgi. Mis on juhuslikult ka temperatuurivahemik, mis on meil siinmail peaaegu kogu aeg. Go figure.

Aga homme on gängiga jõulupidu. Nii tore, nii tore, nii tore!

Geneetilised imed

Ükspäev molekulaari loengus räägiti meile vähist. Tuleb välja, et eestlased on konservatiivsed sigijad ja sellepärast on meil võrdlemisi palju vähihaigeid. Niisiis - selleks, et kindlustada oma lastele hea elu, tuleb lapsi saada neegriga! Või noh, kui neeger ei meeldi, siis on ilmselt sobilikud ka indiaanlased, eskimod, veidrate rahvuste esindajad Vaikse ookeani saartelt või eksootilised inimesed, kes on geneetilise tausta poolest võimalikult erinevad sinu omast.

Ma tahtsin veel öelda seda, et ma väga vihkan sünnipäevatantsu. Mul on sellest lihtsalt nii kõrini, et ma ei suuda seda isegi sõnadesse panna kui kõrini mul sellest on. Kui ma saaks, siis ma tapaks selle tantsu ära, ma pooks ta üles, raiuks tükkideks, põletaks tükid ära, kõrge rõhu all teeks tuhast kuubiku ja laseks selle õhku, paneks peale kanget hapet, lõhuks molekulid aatomiteks ja aatomid põrgataks omavahel kokku, et neist saaks mingid leptonid või müüonid või misiganes imelikud osakesed. Siis ma oleks rahul.
Peale selle tantsisime me täna ka litsitantsu. Elu on ikka ilus kui on olemas nii toredad tantsud.

Väljas on muidu ilgelt külm. Rämedalt külm lihtsalt. Ma ei mäleta, et kunagi nii külm oleks olnud. Täna sadas taevast midagi, mida hea kujutlusvõime korral võiks pidada lumeks.

Kuidas saab moos kommi sisse?

Täna oli koolis tore. Ma poleks seda arvanudki, sest täna oli kaks füüsikat ja molekulaari kontrolltöö ka veel pealekauba. Aga ikkagi oli kuidagi tore. Mulle meeldis tänane molekulaari loeng, kus üks onu rääkis meile tsütoskeletist. Ma avastasin, et tsütoskelett on lahe ja huvitav. Mikrotuubulid olid kõige toredamad. Keegi e tea väga täpselt, mis nende sees on, aga pildi peal nägid need välja sellised punased tombukesed. Mina pakkusin välja, et see on moos. Laura arvas, et kindlasti maasikamoos. Elu on magus.

Füüsikas rääkis õppejõud natuke sellest, et kui keha mass on piisavalt suur ja raadius väga väike, siis isegi valgus ei saa selle pealt minema ja ongi must auk. Näiteks kui Maa oleks must auk, siis tema raadius peaks olema 2 cm. Ta rääkis sellest teemast nii, et kui keegi elaks musta augu sees ja üritaks valgussignaali saata, siis see "kukuks" tagasi nagu kivi. Ja siis ma kujutlesin ette, kuidas pisikesed inimesed elavad seal tillukesel 2cm raadiusega planeedil ja vilgutavad oma taskulampidega ja siis need, kes tesel pool elavad, näevad seda, sest valgus kukub sinna tagasi. Siis saaks Aafrikasse morsega sõnumeid saata.

Lõpetuseks veel minu lemmikvideo:

Kinesiin on minu lemmik.

Viimnepäev läheneb

Täna ma nägin unes sellist asja:

Mina, Marit, Siim ja Ardo läksime taigasse matkama. Oli külm ja vihmane, aga mäed olid ilusad. Läksime mööda väikest rada, mis kulges kuristiku kõrval, mis langes 90-kraadise nurga all otse alla, oli väga sügav ja selle põhjas oli väike jõgi. Ardo ei kartnud sealt otse alla vaadata. Järsku ilmus meie kõrvale hunt, kellel oli jänes suus. Meid nähes pillas ta jänese maha. Ta oli minust ainult mõne meetri kaugusel ja ma kartsin natuke, aga mul oli suur jahipüss kaasas ja ma mõtlesin ka, et tema kardab mind ilmselt rohkem kui mina teda. Nii oligi. Me läksime edasi ja hunt läks metsa poole. Õhtuks jõudsime ühe metsamajkese juurde, mis oli mäe otsas. Mäe all ma nägin seda sama hunti. Seekord ma tulistasin teda, aga lasin kogemata hoopis rebase maha. Igaks juhuks lasin paar lasku veel, aga ei saanud pihta. Kohalikud ütlesid, et hundid on siin tavalised ja et ma ei peaks muretsema.

Järgmistel päevadel Siim ja Marit koguaeg vaidlesid ja kaklesid. Siim ütles siis ükskord, et talle ei meeldi need puud, mis seal olid, mille peale tuli Marit suure buldooseriga ja hakkas puid maha murdma. Kui Päris suur osa puudest oli maha murtud ja lagedat maad palju, tõdes Siim kurvalt, et puudega oli ikkagi ilusam.
Edasi toimus veel mingit möllu, mida ma enam hästi ei mäleta, aga point oli selles, et see oli nagu Siimu ja Mariti suur armulugu, ainult et nad ise sellest aru ei saanud, et nad armunud on; meie Ardoga küll saime ja olime juba üsna frustreeritud nende käitumisest. Kõige lõpus oli kaunis stseen ühel metsalagendikul, kus Marit ja Siim teineteisele vastu jooksid ja päike paistis ja võililled lendasid taustal nagu ilusas filmis ikka. Lõpp hea, kõik hea.

Uudiste poole pealt aga - Mari-Ann läks autokooli! Jah, sa lugesid õigesti. Nii see juhtus. Homseks lubab vahelduva pilvisusega ilma, aeg-ajalt võib sadada makarone ja pussnuge. Otsige ka teisi viimsepäevamärke.

Siit- ja sealtpoolt horisonti

Mmmm...pole ammu kirjutanud. Mis siis vahepeal on toimunud?

• Triinu pidas sünnipäeva, aga Liisu ei tulnud kohale. Suht pidur. Aga meil oli ikkagi lõbus. Kas ma tahan veel džinni toonikuga? Jaa, muidugi. Pärast Ardo naeris minu üle. Ma ei süüdista teda.
• Käisin Kadrinas ja panin kartulit maha ja tegin peenraid ja muud vahvat aiatööd. Päris hea oli vahelduseks, aga pärast selg valutas suurest kaevamisest.
• Teine ülevaatus oli ka. Me saime tantsupeole ka. Vahva! Tulge kõik vaatama!
  
• Ükskord käisin veel Triinu juures, kus me mängisime Sõnamängu. Me avastasime uusi toredaid sõnu nagu "äialaul", "jubeigav" ja "bisirm" (bi-sirm - kahest osast koosnev sirm).
• Säreveres käisin koos Kirkega. Lillelaadal käisime ka. Sealt sain saagiks kaks t-särki (Ardole kirjaga "Eesti mees on tantsulõvi", mille ma lihtsalt pidin talle ostma, ja endale "Õnneseene" särgi õnneliku seene pildiga) ja Aimpsile lillelised kalossid. Veel käisin Kirkega liivakastis mängimas ja ooooooooooooki tegemas nagu Kirke ise ütles.
• Ardo ei saanud eelmine nädal trenni tulla ja siis ma tantsisin Siimuga. Ja siis ta lõi mind kõrva pihta. Lihtsalt. On ülbe noh. Ma virutasin talle selle peale veenilaienditesse. Paras noh :P Järgmine trenn ta enam midagi sellist ei teinud.
  
• Siis käisime Maritiga vaatamas "Kolme musketäri" - balletti. Suht lahe oli. Seal oli üks tantsija, kes oli selja tagant vaadates Ardoga äravahetamiseni sarnane - teistega võrreldes lühikest kasvu, lühikesed blondid juuksed, sarnane kehaehitus, kõik oli olemas :P Aga Siim oleks pidanud ka vaatama seda, ta oleks saanud palju huvitavaid tõsteid näha. SEal oli nt üks number, kus 4 meest ja 1 naine tantsisid ja naine oli praktiliselt terve aja 2 m kõrgusel õhus. Miks ka mitte.
• Kevadball oli ka. Sai tantsida, nagu ikka. Siim oli nii hale, et lasi Mimmul endale naise kaasa võtta, aga tollel hõõrusid kingad vms ja vaene Siim ei saanud väga palju tantsida. Vahepeal ma tantsisin temaga tangot ja veel mõndagi hoogsat, niiet mu kleit tahtis seljast ära vajuda. Ja Ardo müüs mu Siimule 50ks aastaks maha. Algul Siim tahtis mind laenutada õhtuks, aga Ardo luges hinnakirja ette, et peale ühte aastat hakkavad hinnad alla minema ja kui ta mu 50ks aastaks võtab, siis saab täitsa tasuta. Ja siis nad tegidki diili. Kas keegi minu käest ka midagi küsis? Ei, muidugi mitte :P
• Eurovisiooni vaatasin nädalavahetusel. Vahelduseks olin ma täiesti rahul sellega, mis välja tuli, et Norra võitis jms. See Norra poiss oli ikka üle prahi nunnu :P Ja laul oli ka ilus.
• Ja ma tegin KÕIK protokollid ära, mis veel tegemata olid. Aga nüüd ma ei julge oma e-posti vaadata, kuna ma kardan, et õppejõud on nad ära parandanud ja käsib mul neid kõiki parandada. Aga ma õhtul peale trenni vaatan. Päriselt. Siis ma julgen.

Uue sõna rubriik! Nuhvel - terava äärega kahvel, mida saab kasutada nii noa kui kahvlina. Justkui kaks ühes. Väga mugav kasutada ;)

Et siis...viimane nädal.

Täna on teisipäev

Eile oli päris hea päev koolis. Või noh, laboris vähemalt. Filosoofia oli huvitav, aga väsitav. Peale pikka arutelu jõuti järeldusele, et munad on ikkagi mädad ja värskeid mune pole üldse olemas. Aga anorgaanika laboris oli mul nii täpne päev. Minu kolme korra tiitrimise kõige suurem ja kõige väiksem tulemus erinesid ainult 0,04 ml võrra. Ülihea lihtsalt. Noh, okei, oli ka üks kord, see neljas, mis tegelikult oli kolmas, kus ma õigesse alasse jõudes tahtsin kraani väiksemaks keerata, aga keerasin kogemata hoopis rohkem lahti ja siis õige hetk voolas sorinal koonilisse kolbi. Ja siis ma otsustasin uuesti teha. Aga teised asjad tulid ka ilusti välja.

Nädalavahetusel käisin Ardoga Tamsalus. Seal oli nii vahva. Freddi oli nii armas ja Volts oli ka sõber, sest ma enam ei kartnud teda üldse. Ma olen nüüd lõplikult aru saanud, et kuigi ta näeb välja suur ja hirmus, on ta tegelikult väga õrna hingega :P Freddi aga ainult magas või mängis või kui meie sõime, siis istus laua ääres ja vaatas meile sellise näoga otsa, nagu ta poleks mitu päeva söönud :P Aga me ei läinud õnge. Muul ajal ta näris kõike - käsi, varbaid, mängukarusid...misiganes haaramisulatuses oli :P

Ahjaa, ma tegin endale veel pildiblogi, kuhu ma kavatsen lisada pilte oma roosast maailmast. See asub siin.

Mõnel tuleb varsti koolivaheaeg. Aga minul tuleb biokeemia kontrolltöö. Jippiiijee.