November saab varsti läbi

Tänane päev algas sellega, et ma üldse ei viitsinud üles tõusta. No ikka üldsegi mitte. Väljas oli üsna november...vihm ja sombune ja hall. Ja Ardo ka ei saanud see nädalavahetus välja. Nii ma siis põõnasin. Kell 12 suutsin end nii palju kokku võtta, et end voodist välja vedada.

Edasi läks päev õnneks ülesmäge. Vaatasin suusatamist. Tore oli näha, et kusagil vähemalt on lumi. Õhtupoole käisime Erikuga Sõlekese kontserdil. See oli päris tore, aga niiii pikk. Koos vaheajaga kestis 3 ja pool tundi (!). Natuke väsitas ära küll see pikk vaatamine. Õnneks oli üsna palju lahedaid tantse. Muidugi väikesed lapsed olid eriti nunnud, sest kuidas nad saavadki mitte olla. Isegi kui nad tuleks oma väikeste rahvariietega niisama lavale ja ei teeks midagi, oleks nummimeeter juba laes.

Ühtedel olid päris ägeda mustriga sukad rahvariiete juures (ma ei suuda kahjuks meenutada, mis koha rahvariided need olid...aga need on need, kus naistel on selline lühem seelik, tumepunane, mustad põikitriibud valgel taustal allääres....vist olid Saaremaalt kusagilt...aga pole kindel). Aga sukad olid nii ägedad, et ma seda tantsu ennast eriti ei näinudki, vahtisin aga sukki ja mõtlesin, et peaks endale kah sellised tegema.

Kuna me olime kontserdil maido kutsetega, siis me istusime väga headel kohtadel ja rõõmsalt teiste tantsuõpetajate seltsis. Väga uhke oli. Pärast oli bankett ka. Suupisted olid küll pisikesed, aga kook (või see koogi moodi suupiste, mis seal pakuti) oli väga maitsev :).

Ponksid poisid

Pühapäeval oli meie meestel ülevaatus ja nad olid ägedad. Ma käisin ka kaasas ja olin fännklubi, fotograaf ja filmimees kolm ühes. Meie mehed tantsisid kõigist kõige paremini. Siin teile tõestuseks minu lemmiktants nende repertuaarist, millest ma olen varem ka rääkinud. Pöörake tähelepanu Ardo jalgadele, sest isegi Linda Pihu pani tähele, et ühe poisi jalad tõusid lausa ninani välja ja me arvasime, et küllap ta sellega ikka Ardot mõtles.

Teine tants oli hiphoptiptop tants, kus väidetavalt meie mehed polnud piisavalt ulakad. Aga minu meelest nad tantsisid hästi, tantsu autor ise oli imelik hoopis.



Ja siis kolmandaks oli veel Maido enda tants, mis rääkis saunas käimisest ja vihtlemisest. Suvel esitavad poisid seda tantsu linastes pükstes ja palja ülakehaga. Mmmm...

See, kes elab nõudekapi all

Mmmm...kevad hakkab tulema. Päike paistab päeval juba nii-nii soojalt ja lumi sulab vaikselt. Ses suhtes, et seda tundub ikka sama palju olevat kui enne, aga päeva ajal on ikkagi näha rõõmsaid niresid, mis siin-seal tänava peal voolavad. Ja mõnel pool on näha ka kuiv asfalt. Oh mis rõõm.

Täna oli kehalises julm jõutreening. Hantlid ja nii. Parem käsi oli nagu kõigega nõus, aga vasak käsi ei olnud täna üldsegi koostöövalmis, hoopis vingus ja virises terve aja ja ei jaksanud midagi teha. Selleks, et vasakut kätt hantliga kõrgele üles tõsta, oli talle selleks vaja anda keha kaasabil väike hoog sisse, muidu ta ei läinud.

AGA Meeste tantsupidu 2 tuleb suvel ja päris lahedad tantsud on, vähemalt need, mida meie poisid on õppinud. Ma ka sain neid õppida, kuna ma ühes proovis olin Ardo asemel. Ülilahe oli. Eriti see tants. Ja meie poisid tantsivad seda veel sada korda paremini, nende jalad tõusevad kümme korda kõrgemale. Muidugi on nad seda kauem õppinud ka kui need poisid seal video peal, aga kahjuks rohkem videosid sellest tantsust ei olnud. Ja Ardo tantsib seda veel kõige paremini, te lihtsalt ei kujutaks ette kui äge see on.
Samal ajal on tüdrukutel muidugi kurvem. Me saame küll palju silmarõõmu, aga kuna meestel on ülevaatus juba sel pühapäeval, siis nad peavad koguaeg proovi tegema ja tüdrukud saavad tantsida lõputult Äiu-äiut (mis on iga kord isemoodi millegipärast) ja Kulla kutset ja muid naistekaid. Mitte et neil midagi viga oleks (vähemalt enamikul), aga ära tüütab lihtsalt. Tahaks ikkagi mehi ka vahepeal katsuda.

Ma vaatasin ükspäev Muumioru lugusid telekast ja see oli nii nunnu. Nüüd ma loen Muumitrolli raamatut, mis mul kodus oli. See on ka täiega nunnu. Nii hea on lugeda, hea ja lihtne ja tore. Nii mõnus on see, et seal on selline lapselik maailm, mis on samas eriti võluv, kus juhtuvad igasugused huvitavad juhtumised, kus on hatifnatid ja võlurid ja keegi ei ütle, et "võlur ei saa kuu peal rubiine otsida, kuna seal pole õhku ja see on liiga kaugel, et sinna pantri seljas lennata", sest see polegi oluline. See on lihtsalt imeline.

Papist poisid

Täna trennis sain ma suurema oma ajast poiss olla kui me tüdrukutega "Kulla kutset" tantsisime. See tähendab, et ma suurema osa ajast seisin paigal ja Triinu tantsis minu ümber, sest ma olin tema mees. Päris mehed õppisid uusi tantsu Meeste tantsupeo tarbeks. Päris tore oli muidu, sest me mõtlesime välja laulule uued sõnad selleks puhuks kui keegi poistest kogemata tüdrukule vastu nina lööb:
"Üles-alla, veri valla, nina servalt tilgub alla..." (kui keegi ei tea veel, siis õiged sõnad on: üles-alla, juuksed valla, taeva servalt kiigun alla)
Meie versioon on kahtlemata parem, sest ta on uskumatult intrigeeriv.

Äiu-Äiut tantsisime ka. Ja kuna me Kadri ja Triinuga otsime alati tantsudele alternatiivseid tähendusi, siis me otsustasime, et see on tants on nagu romula tants, sest see niiöelda kiigutav liigutus, mis seal ühes kohas on ja mis Maido arvates peaks meenutama lapse kiigutamist, on samas ka väga selle kraana moodi, mis romulas vana auto kinni haarab ja selle kusagile teise kohta toimetab.

Täna ma parkisin auto täitsa ilusti ja sirgelt juba teisel katsel!

Üks päev Ivan Ivanovitši elust

Täna oli üks huvitav päev. Hommikul kümnest (liiiga vara) läksin laborisse ja tegin seal paar tundi midagi tarka. Siis seadsin oma sammud füüsikute juurde. Leidsingi oma füüsika õppejõu ja küsisin talt oma eksamitööd näha. Nimelt paar päeva tagasi tulid tulemused ja ma olin ütlemata frapeeritud kui ma nägin, et olin hindeks saanud kolme, kuigi enda arvates oskasin hästi. Niisiis ma küsisin oma tööd näha, et teada saada, mis viga. Õppejõud andis siis mulle mu töö, ma vaatasin selle läbi ega leidnud sealt pealt ainsatki kriipsu. Küsisin siis, et mis värk on. Ta hakkas seejärel mu tööd ise ka uuesti läbi vaatama. Kontrollis ühe lehe, siis teise, kolmanda jne ning oh imet - ei leidnud mu töös ainsatki viga. Ta arvas, et ta oli parandamise ajal ühe lehe kogemata vahele jätnud ja arvanud, et mul midagi kirjutamata. Niisiis lõpp hea - kõik hea - füüsika 5. Nüüd me oleme füüsikaga viigis. Sain talle tagasi tehtud kõik selle, mis ma gümnaasiumi ajal kannatama pidin.

Teine huvitav asi täna oli see, et ma sain teada, et üks poiss, keda ma laboris kohtasin, aga kes nüüd Ameerikasse läks on seesama, kes Kaua Võib'is mängis Tõnist - seda vannabii kambaliiget, kellel oli palju juukseid ja palju lokke. Küll Eesti on ikka väike!

Trennis me tantsisime Tuurit-tuurit, mis on mul umbes nii selge, et ma suudan teha nägu, et ma oskan, kuigi ma veits ikka sokin veel. Jalad lähevad sassi noh. Imelik oli, sest võhma täna üldse polnud, tegin kaks kõhulihaste harjutust ja olin ikka täitsa läbi. Ja varbad olid nii kaugel, neid ka kätte ei saanud.

Sel nädalal käis võistlus - millist teed pidi on kõige parem trennist koju sõita. Konkureerisid Sõpruse pst ja Mustamäe tee. Võitis Sõpruse pst, sest et Mustamäe teel on rohkem auke, seal lõpus on imelik 30-ala, kus tee äärde on autod pargitud ja tuleb teha ebameeldiv vasakpööre.

Pilvebaleriin

Meie esitlus rokkis! Me olime nagu täiega head. Õppejõud kiitsid ja puha. See oli selle semestri kõrghetk.

Päris kifft on olnud. Laboris oli ka tore. Tegin oma rakukestega toredaid asju. Lõhkusin nad ära ja uurisin valku, mis nende seest välja tuli. Põnev, onju.

Ma tahtsin täna Mustukesest pilti teha, aga ta oli uskumatult häbelik täna ja sellepärast mul ei õnnestunud normaalset pilti saada. Järgmine nädal proovin jälle.

Trennis me tegime klassikat eile. See ei ole just mu lemmik, kuna see tuletab mulle valusalt meelde, kui paindumatu ma olen. Tegelikult saaks kõik korda kui ma võtaks ära mõned alumised selgroolülid ja tõmbaks jala liigesest välja. Siis ma saaks tõsta jala tahapoole sama kõrgele kui Triinu ja võiks teha täiusliku viienda positsiooni.

Ardo sai täna märgi kätte. Tema oma on tammeokstega ja puha. 125 ikkagi.

Geneetilised imed

Ükspäev molekulaari loengus räägiti meile vähist. Tuleb välja, et eestlased on konservatiivsed sigijad ja sellepärast on meil võrdlemisi palju vähihaigeid. Niisiis - selleks, et kindlustada oma lastele hea elu, tuleb lapsi saada neegriga! Või noh, kui neeger ei meeldi, siis on ilmselt sobilikud ka indiaanlased, eskimod, veidrate rahvuste esindajad Vaikse ookeani saartelt või eksootilised inimesed, kes on geneetilise tausta poolest võimalikult erinevad sinu omast.

Ma tahtsin veel öelda seda, et ma väga vihkan sünnipäevatantsu. Mul on sellest lihtsalt nii kõrini, et ma ei suuda seda isegi sõnadesse panna kui kõrini mul sellest on. Kui ma saaks, siis ma tapaks selle tantsu ära, ma pooks ta üles, raiuks tükkideks, põletaks tükid ära, kõrge rõhu all teeks tuhast kuubiku ja laseks selle õhku, paneks peale kanget hapet, lõhuks molekulid aatomiteks ja aatomid põrgataks omavahel kokku, et neist saaks mingid leptonid või müüonid või misiganes imelikud osakesed. Siis ma oleks rahul.
Peale selle tantsisime me täna ka litsitantsu. Elu on ikka ilus kui on olemas nii toredad tantsud.

Väljas on muidu ilgelt külm. Rämedalt külm lihtsalt. Ma ei mäleta, et kunagi nii külm oleks olnud. Täna sadas taevast midagi, mida hea kujutlusvõime korral võiks pidada lumeks.

Lumekirbud

Ma olen kolmandat õhtut üksinda kodus. Üksinda selles mõttes, et Ardot ei ole. Mõnel on siin rebaste nädal ja pidu igal õhtul. Maritiga meenutasime, et alles oli Ardo rebane ja meie retsisime teda...ja alles see oli, kui me ise rebased olime... Me jõudsime järeldusele, et me oleme nii vanad juba.

Täna ma õppisin palmikut kuduma. Või siis noh, õppisin uuesti. Tuleb välja, et ma olen seda kunagi osanud, sest selle tunnistajaks on üks päris suur proovilapp mu käsitöösahtlis, mis on säilinud "vanadest headest" põhikooli käsitöötundidest. Igal juhul, nüüd ma õppisin selle uuesti ära ja punusin mõned oma uutesse oranžidesse villastesse sokkidesse, mis on küll veel pooleli.

Kui tänastest õppimistest veel rääkida, siis ma õppisin täna ka DNAd eraldama. Päris lahe oli. Ma arvan, et mu kõige lemmikum osa oli see, kui miskine rakuplöga sadenes välja ja see oli selline tatine klimp eppendorfi põhjas ja siis ma sain selle hambaorgiga välja koukida. Kas saab ülde midagi lahedamat olla? Ma arvan, et mitte.

Ma ei saa aru, mida me eile trennis tegime, et mu lihased täna nii valutavad. Müstika lihtsalt. Ma tantsisin sünnipäevatantsus seekord Karinile meest, kuna Ardot ei olnud ja naiste osa ei pakkunud enam pinget. Nähtavasti need meeste liigutused ei nõustunud minuga eriti.

Siit- ja sealtpoolt horisonti

Mmmm...pole ammu kirjutanud. Mis siis vahepeal on toimunud?

• Triinu pidas sünnipäeva, aga Liisu ei tulnud kohale. Suht pidur. Aga meil oli ikkagi lõbus. Kas ma tahan veel džinni toonikuga? Jaa, muidugi. Pärast Ardo naeris minu üle. Ma ei süüdista teda.
• Käisin Kadrinas ja panin kartulit maha ja tegin peenraid ja muud vahvat aiatööd. Päris hea oli vahelduseks, aga pärast selg valutas suurest kaevamisest.
• Teine ülevaatus oli ka. Me saime tantsupeole ka. Vahva! Tulge kõik vaatama!
  
• Ükskord käisin veel Triinu juures, kus me mängisime Sõnamängu. Me avastasime uusi toredaid sõnu nagu "äialaul", "jubeigav" ja "bisirm" (bi-sirm - kahest osast koosnev sirm).
• Säreveres käisin koos Kirkega. Lillelaadal käisime ka. Sealt sain saagiks kaks t-särki (Ardole kirjaga "Eesti mees on tantsulõvi", mille ma lihtsalt pidin talle ostma, ja endale "Õnneseene" särgi õnneliku seene pildiga) ja Aimpsile lillelised kalossid. Veel käisin Kirkega liivakastis mängimas ja ooooooooooooki tegemas nagu Kirke ise ütles.
• Ardo ei saanud eelmine nädal trenni tulla ja siis ma tantsisin Siimuga. Ja siis ta lõi mind kõrva pihta. Lihtsalt. On ülbe noh. Ma virutasin talle selle peale veenilaienditesse. Paras noh :P Järgmine trenn ta enam midagi sellist ei teinud.
  
• Siis käisime Maritiga vaatamas "Kolme musketäri" - balletti. Suht lahe oli. Seal oli üks tantsija, kes oli selja tagant vaadates Ardoga äravahetamiseni sarnane - teistega võrreldes lühikest kasvu, lühikesed blondid juuksed, sarnane kehaehitus, kõik oli olemas :P Aga Siim oleks pidanud ka vaatama seda, ta oleks saanud palju huvitavaid tõsteid näha. SEal oli nt üks number, kus 4 meest ja 1 naine tantsisid ja naine oli praktiliselt terve aja 2 m kõrgusel õhus. Miks ka mitte.
• Kevadball oli ka. Sai tantsida, nagu ikka. Siim oli nii hale, et lasi Mimmul endale naise kaasa võtta, aga tollel hõõrusid kingad vms ja vaene Siim ei saanud väga palju tantsida. Vahepeal ma tantsisin temaga tangot ja veel mõndagi hoogsat, niiet mu kleit tahtis seljast ära vajuda. Ja Ardo müüs mu Siimule 50ks aastaks maha. Algul Siim tahtis mind laenutada õhtuks, aga Ardo luges hinnakirja ette, et peale ühte aastat hakkavad hinnad alla minema ja kui ta mu 50ks aastaks võtab, siis saab täitsa tasuta. Ja siis nad tegidki diili. Kas keegi minu käest ka midagi küsis? Ei, muidugi mitte :P
• Eurovisiooni vaatasin nädalavahetusel. Vahelduseks olin ma täiesti rahul sellega, mis välja tuli, et Norra võitis jms. See Norra poiss oli ikka üle prahi nunnu :P Ja laul oli ka ilus.
• Ja ma tegin KÕIK protokollid ära, mis veel tegemata olid. Aga nüüd ma ei julge oma e-posti vaadata, kuna ma kardan, et õppejõud on nad ära parandanud ja käsib mul neid kõiki parandada. Aga ma õhtul peale trenni vaatan. Päriselt. Siis ma julgen.

Uue sõna rubriik! Nuhvel - terava äärega kahvel, mida saab kasutada nii noa kui kahvlina. Justkui kaks ühes. Väga mugav kasutada ;)

Et siis...viimane nädal.

Hakkas jälle peale

Kool hakkas jälle pihta ja oi kui mõnusaid aineid meil sel semestril on. Mõnnamõnnamõnna kohe.

1. Filosoofia - kui ma meie õppejõudu esimest korda nägin, torkas mulle kohe silma tema kahetsusväärne sarnasus Harry Potteri filmist tuntud Peter Pettigrew'ga. Või noh, üldse selle näitlejaga, kes teda mängib. Need, kea näinud on, teavad, et see pole eriline kompliment. Esimesest loengust võis järeldada, et ta suht vihkab teadlasi ja keemia pole üldse mingisugune teadus; filosoofia on elu ja filosoofid ennast kiitmast ei väsi; maailm on iseorganiseeruv jne. Talutavam kui õigusõpetus, aga mitte eriti lemmik.

2. Mikro- ja makroökonoomika - minu õudusunenägu sai tõeks. Loengus ma olin isegi tubli, esimesed kolmveerand tundi ma isegi konspekteerisin ja kirjutasin mingeid majanduse mõisteid vihikusse, aga siis hakkas ta rääkima midagi sellest, et kas on aega magustoitu süüa ja siis mu mõte läks uitama, eksis metsa ära ja enam tagasi ei tulnudki. Harjutustund või "seminar" nagu seda nimetatakse, oli suht nõme nagu. Mingi tädike tuli ja rääkis meile, et me peame hakkama iga päev Äripäeva lugema ja ta annab mingid kohustuslikud artiklid sealt jne. Siis oli mul täpselt selline tunne et NOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO. Ainuke ajaleht, mida ma vähem meelsamini loeks, on Kesknädal. Tõsiselt. See on veel halvem kui õigusõpetus, see on nagu APPIAPPI. Mitte et see raske oleks, ei, see on isegi suht lihtne, aga ma lihtsalt nii südamest vihkan seda.

3. Keemiainformaatika - unenägu kuubis. Eile oli loeng. Tubli üliõpilasena hakkasin ma alguses kuulama, aga selle õppejõu hääl ja rääkimisviis väga soodustasid uitmõtteid, niiet enne kui ma arugi sain, oli mu mõte jälle minema uidanud. Ma küll hoiatasin teda, et vaata, mis eelmine kord juhtus, kui sa metsa ära eksisid, aga ta ei kuulanud. Ja läinud ta oligi. Viimased tund aega veetsin ma taas joonistades. Täna hommikul harjutustunnis seda kahjuks teha ei saanud, sest me olime arvutiklassis ja raamatukogutädi rääkis ja rääkis ja rääkis...ja tool oli pehme ja tuba oli soe ja hommik oli nii varajane ja uni oleks olnud nii magus...

Need on need "põnevemad" loengud, mis meil on. Teistel ainetel pole nendele midagi vastu panna :D

Varsti tuleb ülevaatus ka ja me tantsime muudkui Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja Rannavalssi ja Tantsupeole ja Tuljakut ja niimoodi n korda. See pole tegelikult halb, tantse on vaja puhastada jne, aga natuke tüütu ikka. Eelmine trenn me pidime rahvariide seelikud ka selga panema trennis ja oh seda õnne - esimene koosseis tantsib punastega. Kui ma peale kahte tundi tantsimist selle pagana seeliku seljast võtsin, tundsin ma ennast kohe kümme kilo kergemana. Ausalt. Ma ei hakka parem kirjeldamagi neid piinu, mida ma tundsin selle seelikuga kaks tundi järjest tantsides.

Ma nägin ükspäev unes, kuidas ma olin kosmoselaevas ja veel seda, kuidas ma Andrus Veerpalu ja Frode Estiliga koos suusatasin. Ja Ardo ütles selle peale, et on nii ebaaus, et ükski minu unenägu ei alga umbes nii, et "olin koolis" või "olin kodus". :P Ma küll ei kurda :P





Homme juhtub midagi.

Ja kui ma suren, siis mu hing muutub bussikujuliseks külmkapiks

Nüüd ma leidsin lõpuks aega, et siia kirjutada. Mitte et mul aega muidu vähe oleks, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Ardo läks kooli just natuke aega tagasi ja Kirke tuleb umbes tunnikese pärast ja ma mõtlesin, et pole mõtet enam magama tagasi minna. Ja nüüd ma olengi üleval. Tsekkasin uude ÕISi, nägin, et minu 24 ainepunktikest on mulle ilusti laekunud. Jee. Tore oli vaadata kohe. Kaalutud keskhinne oli 4,75. Ma ei kurda :P

Eelmisel reedel oli kauaoodatud Lee kontsert, mis oli vahva. Muidugi, me tegime selleks lihtsalt niiiiiii palju proovi. Näiteks neljapäeva õhtul me tantsisime natuke üle viie tunni - kella 7st kuni poole üheni öösel välja. Ei usu, et jalad pärast päris läbi olid. Reedel ka olime juba kella ühest kohal ja muudkui tegime proovi. Õnneks läks kontsert ilusti. Rõhkudega tantsida oli veidi harjumatu, aga polnud hullu. Oma sõle tegin ma kahjuks katki. See oli mul nii kehva kinnitusega, et valgetelt rahvariietelt ta lihtsalt kukkus poole tantsu pealt ära. Õnneks ma leidsin ta üles, aga keegi oli sellele peale astunud ja kinnitus oli täiesti lömmis. Etenduse lõpuni laenasin ma õnnekombel üle jäänud Liisi sõlge, millega midagi ei juhtunud.
Pärast pidasime Hele sünnipäeva ja sõime torti ja värki. Teele oli ka seal ja filmis meie tantse ja pärast tuli ja sõi meiega torti ka, sest ta oli ikkagi täitsa oma. Ma küpsetasin selleks ürituseks terve portsu viineripirukaid. Selleks ajaks kui ma üles peosaali jõudsin, nägin ma nelja pisikest leekat kõhuli laua peal kahe suupoolega minu pirukaid hävitamas. Kiire tegutsemisega suutsin kindlustada endale kaks tükki enne kui nad kõik kadusid väikeste kõhtu.
Pärast veel Juhan mängis meile tantsuks, aga me väga kaua seal ei olnud, sest Ardo ei jaksanud enam tantsida ja siis me läksime koju ära.


Ma olen viimasel ajal lausa igal ööl unenägusid näinud, mis on mul hommikuks ka meeles. Nagu tavaliselt, on üks veidram kui teine, aga üks neist ületas lihtsalt kõik ootused. See oli nii:
Maailma lõpp oli saabumas ja kõik teadsid seda. Sellepärast oligi hästi vähe inimesi liikvel, kõik oli väga vaikne. Asi oli nii, et peale surma läksid inimeste hinged ühte kohta/mingisse metsa ja muutusid bussikujulisteks külmkappideks. Need olid sellised valged nagu külmkapid, ainult et bussikujulised, sellised vanade veneaegsete busside kujulised, ainult et rataste asemel olid meil jämedad metallist jalad, sellised labajalaga ja alt siledad. Need hinged, kes olid juba ammu surnud, nemad olid sellised tõsised ja hallid ja vanad, aga äsja surnud hinged oli vallatud ja ajasid üksteist taga ja tegid igast lollust. Niisiis, need vanad otsustasid siis, et aeg on käes ja maailma lõpp peab tulema. Nad moodustasid kõikidest bussikujulistest külmkappidest sellise faalanksi ja hakkasid aeglaselt sammudes tulema. Nad marssisid kõik ühes rütmis ja maa nende all läks nagu resonentsi ja hakkas võnkuma ja nad hävitasid kõik, mis nende teele jäi ja nende taga oli tühi rusudes väli.
Mina teadsin ka, et maailma lõpp tuleb. Ma vaatasin oma aknast välja ja kõik oli lihtsalt nii vaikne. Päike loojus ja see oli kõige ilusam ja värvilisem päikeseloojang, mida ma iialgi näinud olin. Ma mõtlesin, et sellest ma pean küll pilti tegema, võtsin oma fotoka ja läksin õue. Minu maja kõrval, seal, kus on muruplats, oli rohi väga kõrgeks heinaks kasvanud ja seal ma siis olin ja tegin pilti. Siis ma istusin sinna kõrte sisse maha justkui taibates oma tegevuse mõttetust. Ja viimane pilt oli selline väga eepiline - päike loojub, mina istun kaugusse vaatava pilguga kõrrepõllul ja kaugemalt tulevad bussikujulised külmkapid.

Marit pidi ennast pooleks naerma kui ma talle rääkisin ja Ardo arvas, et ma valetan, sest tema meelest on võimatu sellist asja unes näha :P
Marit arvas ka seda, et selline hingede rändamise teooria teeb isegi Ermannile silmad ette, sest draakoneid ja sinisilmseid jumalaid suudab igaüks välja mõelda, aga eks sa proovi tulla bussikujuliste külmkappide peale :P

Teised unenäod, mida ma nägin, ei olnud nii põnevad, nad tunduksid igavad bussikujuliste külmkappide kõrval, niiet nendest ma ei räägi.

Ahjaa, mul õnnestus vahepeal endale põlvetrauma ka saada. Reedel proovis Üle veed tantsides olid minu ja Oti põlvede kiirusvektorid vastassuunalised, kuid hoolimata sellist kohtusid nad täiskiirusel poole tee peal. See oli niii valus, aga veider oli see, et valus oli ainult mul, Ott isegi ei saanud aru, et midagi oleks juhtunud. Alguses läks mu põlv kollakaks, siis roheliseks, siis siniseks ja nüüd on ta tumelilla. Ta on mingi veider ka. Muidu pole eriti häda midagi, valus on ainult kükitada ja tantsides ta üldiselt tunda ei anna, aga hakkab rõvedalt valutama siis, kui ma jälle seisma jään :S Väga veider isiksus.

Praegu on all, sööb köögis.

Tsill

Mul pole tegelikult eriti millestki kirjutada, sest ma ei tee eriti midagi :P Ahjaa, eskamitulemused sain ka teada. Ma sain 88 punkti jälle. Veider. Aga ma olen rahul, ma arvasingi, et nelja saan ja neli on väga hea hinne :) (muidugi, viis on ikkagi parem :P)

Praegusel ajal on õnneks tantsimist üsna palju, niiet päris igav mul ei hakka. Kontsert on juba nädala pärast ja ikka on vaja harjutada :P
Austria proovid tulevad ka veel peale kontserti, seekord juba Otsa koolis ja koos bändiga. Kava sai ka lõplikult selgeks ja mul on hea meel selle üle, et Tule aga tule välja jäi, sest mulle endiselt ei meeldi seda tantsida. Noored esinevad sellega reedel kaheksa paariga. Alati kui ma pean seda tantsu kaheksases koosseisus tantsima, on mul kartus, et ma saan sealt ükskord peatrauma. See on päris hirmus tegelikult. Aga õnneks olen mina vana kala ja tantsin hoopis toredamaid tantse :)


Okidoki. Ma nüüd lähen Allikute juurde oma reede õhtut veetma.

Puhkus!

Totaalne vastuvaieldamatu vastpandamatu ülimõnus lõõgastav rahulik rõõmus hea tore tantsuline aktiiv-passivne puhkus!
Tempo on minimaalne, sõit kelguga mäest alla, tase kelder. Nüüd ma ainult lebotan ja tantsin ja ei pea enam üldse õppimise pärast muretsema 3 nädalat :D


Teadja-Anne! Tantsuansambel Lee kontsert toimub 23. jaanuaril kell 19.00 Salme kultuurikeskuses. Pilet 35.-
Ole kohal!

;)