Lumekirbud

Ma olen kolmandat õhtut üksinda kodus. Üksinda selles mõttes, et Ardot ei ole. Mõnel on siin rebaste nädal ja pidu igal õhtul. Maritiga meenutasime, et alles oli Ardo rebane ja meie retsisime teda...ja alles see oli, kui me ise rebased olime... Me jõudsime järeldusele, et me oleme nii vanad juba.

Täna ma õppisin palmikut kuduma. Või siis noh, õppisin uuesti. Tuleb välja, et ma olen seda kunagi osanud, sest selle tunnistajaks on üks päris suur proovilapp mu käsitöösahtlis, mis on säilinud "vanadest headest" põhikooli käsitöötundidest. Igal juhul, nüüd ma õppisin selle uuesti ära ja punusin mõned oma uutesse oranžidesse villastesse sokkidesse, mis on küll veel pooleli.

Kui tänastest õppimistest veel rääkida, siis ma õppisin täna ka DNAd eraldama. Päris lahe oli. Ma arvan, et mu kõige lemmikum osa oli see, kui miskine rakuplöga sadenes välja ja see oli selline tatine klimp eppendorfi põhjas ja siis ma sain selle hambaorgiga välja koukida. Kas saab ülde midagi lahedamat olla? Ma arvan, et mitte.

Ma ei saa aru, mida me eile trennis tegime, et mu lihased täna nii valutavad. Müstika lihtsalt. Ma tantsisin sünnipäevatantsus seekord Karinile meest, kuna Ardot ei olnud ja naiste osa ei pakkunud enam pinget. Nähtavasti need meeste liigutused ei nõustunud minuga eriti.