Niisama

Ma ei viitsi üldse bioloogiat õppida.
Appi.
Eksam on nelja päeva pärast.
Mingi üleüldine eesmärgipuudus on.
Nagu ei ootagi enam midagi.
Lihtsalt olen.
Eksisteerin.
Laisklen.
Ei teegi midagi erilist.
Ja päevad lähevad mööda.
Peaks endale ikkagi mingi eesmärgi seadma.
Midagi tegema.
Kirjutada midagi ehk?
Aga ei viitsi.
Inspiratsiooni pole.
Juba pikemat aega ei tule isegi luuletuse poega.
Oh õudust.
Kas sellist Eestit me tahtsimegi?