Nonii, täna oli minu esimene koolipäev. Hommikul ärkasin juba varakult ja käisin duši all. Ootusi ületades suutsin ma kakskümmend minutit enne kümmet end uksest välja ajada ja ülikooli poole astuma hakata. Kohale jõudnud, leidsin ma eest palju rahvast ja päris mitme värske tudengi näolt võis lugeda ülimat segadust, kui nad, paber näpus, õigeid ruume otsisid. Tundsin neile hetkeks kaasa ja jätkasin teed. Mina leidsin enda ruumi kerge vaevaga üles, sest ma toetusin varasematele luureandmetele. Uksest sisse astudes, tervitas mind kõigepealt Madis. Lehvitasin talle vastu ja asusin inimhulga seest otsima muid tuttavaid nägusid. Olin peaaegu lootust kaotamas kui nägin Henrit ja Kristjanit mulle tagapingist lehvitamas. Rõõmsa vanainimese hüpakuga jõudsin nendeni ja platseerusin Henri kõrvale. Esimene loeng oli õpingukorraldus. Ei olnud põnev. Uni tuli peale. Ja eriti midagi uut minu jaoks ka polnud.
Järgmisena seadsime sammud aula poole, kus pidi hakkama enesejuhtimise (?!) loeng. Seal me olime koos itimeestega ning seetõttu kohtasime ka teisi tuttavaid reaalikaid. Grupeerusime ja ajasime veidi juttu enne loengu algust. Loeng ise oli kirjeldamatu kannatus. Minu fellõu-reaalikad mäletavad veel 10. klassi ja Irene Pukki. See oli palju hullem igatahes, aga samasse kanti. Mingi onu virvendas üleval lava peal ja luges moraali ja üleüldine point, mis mulle tema jutust jäi oli see, et me ikka valiks selle tema aine, muidu meil tulevad suured probleemid ja meiega juhtub midagi koledat. Umbes pool tundi enne lõppu läks mul kõht tühjaks ja viimased 30 minutit ma kuulasin oma kõhu korinat ja minutid näisid seisvat. Umbes nagu ajaloo klassis oli. Kõik head asjad saavad kord otsa ja õnneks saavad ka halvad asjad lõppude lõpuks otsa. Ka see loeng leidis oma otsa.
Ma ei olnud oma päeva üle eriliselt õnnelik - olid olnud suht igavad loengud ja väga palju võõraid inimesi ja ei ühtegi sõpra, kes oleks selle juures mulle toeks olnud. Seda rõõmsam ma olin kui koridoris jalutas mulle vastu Siim. Nii hea oli näha sõbralikku nägu, et mul läks tuju kohe paremaks. Ta oli parajasti teel loengusse, kust mina olin äsja lahkunud. Mõne lausega ma kirjeldasin siis Siimule teda ees ootavat kannatust ja kuna antud loengus mingit kohalolekukontrolli ei olnud, siis otsustas Siim üle lasta oma esimese loengu ja me läksime hoopis minu juurde sööma. Me saime peaaegu tunnikese juttu rääkida enne kui ta pidi bussi peale minema.
Õhtupoole käisin ma veel Kirkel külas ja vaatasin veidi telekat. Hiljem võtsin ma julguse kokku ja kõnelesin Orkutis ühe uue kursavennaga. Ta tundus päris sõbralik olevat ja me jätkasime oma vestlust msnis ja nii ma tutvusin täna ka ühe uue inimesega. Tema nimi on Erik. Ma loodan, et ma tunnen ta homme ära. Või tema minu. Tore oleks kellegi teisega rääkida kui oma klassivendadega, kellega ma suurt sidet ei tunne, või Madisega.
Kokkuvõttes läks päev ikkagi korda.
Vahepeal ma mõtlesin ka sellele, mida ma praegu kõige rohkem tahaks. Mõtlesin välja, et ma tahaks:
Ma sain oma matriklinumbri ka kätte. Kui gümnaasiumis me olime veel nimelised, siis praegu oleme numbrilised. Nüüdsest alates võite mind lühidalt hüüda 557-ks ;)
Olgu, ma nüüd lõpetan selle kroonika kirjutamise ja lähen "Kolme musketäri" manu, sest jah, ma hakkasin seda uuesti lugema. See meeldib mulle endiselt. Kerge lugemine ja lihtsalt mõnus.
Kuu aja pärast lähen ma juba Kreekasse!!! :D
Järgmisena seadsime sammud aula poole, kus pidi hakkama enesejuhtimise (?!) loeng. Seal me olime koos itimeestega ning seetõttu kohtasime ka teisi tuttavaid reaalikaid. Grupeerusime ja ajasime veidi juttu enne loengu algust. Loeng ise oli kirjeldamatu kannatus. Minu fellõu-reaalikad mäletavad veel 10. klassi ja Irene Pukki. See oli palju hullem igatahes, aga samasse kanti. Mingi onu virvendas üleval lava peal ja luges moraali ja üleüldine point, mis mulle tema jutust jäi oli see, et me ikka valiks selle tema aine, muidu meil tulevad suured probleemid ja meiega juhtub midagi koledat. Umbes pool tundi enne lõppu läks mul kõht tühjaks ja viimased 30 minutit ma kuulasin oma kõhu korinat ja minutid näisid seisvat. Umbes nagu ajaloo klassis oli. Kõik head asjad saavad kord otsa ja õnneks saavad ka halvad asjad lõppude lõpuks otsa. Ka see loeng leidis oma otsa.
Ma ei olnud oma päeva üle eriliselt õnnelik - olid olnud suht igavad loengud ja väga palju võõraid inimesi ja ei ühtegi sõpra, kes oleks selle juures mulle toeks olnud. Seda rõõmsam ma olin kui koridoris jalutas mulle vastu Siim. Nii hea oli näha sõbralikku nägu, et mul läks tuju kohe paremaks. Ta oli parajasti teel loengusse, kust mina olin äsja lahkunud. Mõne lausega ma kirjeldasin siis Siimule teda ees ootavat kannatust ja kuna antud loengus mingit kohalolekukontrolli ei olnud, siis otsustas Siim üle lasta oma esimese loengu ja me läksime hoopis minu juurde sööma. Me saime peaaegu tunnikese juttu rääkida enne kui ta pidi bussi peale minema.
Õhtupoole käisin ma veel Kirkel külas ja vaatasin veidi telekat. Hiljem võtsin ma julguse kokku ja kõnelesin Orkutis ühe uue kursavennaga. Ta tundus päris sõbralik olevat ja me jätkasime oma vestlust msnis ja nii ma tutvusin täna ka ühe uue inimesega. Tema nimi on Erik. Ma loodan, et ma tunnen ta homme ära. Või tema minu. Tore oleks kellegi teisega rääkida kui oma klassivendadega, kellega ma suurt sidet ei tunne, või Madisega.
Kokkuvõttes läks päev ikkagi korda.
Vahepeal ma mõtlesin ka sellele, mida ma praegu kõige rohkem tahaks. Mõtlesin välja, et ma tahaks:
- leida veel toredaid inimesi oma kursakaaslaste hulgast
- et Ardo tuleks linna
- et ilm oleks soojem
- näha oma vanu klassikaaslasi (kolmapäevani peab veel ainult ootama :)) ja teada saada, mis neist on saanud
- tantsida !!!! ...nii väga tahaks juba trenni
Ma sain oma matriklinumbri ka kätte. Kui gümnaasiumis me olime veel nimelised, siis praegu oleme numbrilised. Nüüdsest alates võite mind lühidalt hüüda 557-ks ;)
Olgu, ma nüüd lõpetan selle kroonika kirjutamise ja lähen "Kolme musketäri" manu, sest jah, ma hakkasin seda uuesti lugema. See meeldib mulle endiselt. Kerge lugemine ja lihtsalt mõnus.
Kuu aja pärast lähen ma juba Kreekasse!!! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar