Ma olen tagasi. Rõõmselt elus. Seekordne laager oli meil Kanepis, kus inimesed olid majutatud kahte erinevasse kohta ja söömas ja pesemas käisime kolmandas ja trenni tegime neljandas kohas. Ühesõnaga oli palju edasi-tagasi marssimist. Õnneks on Kanepi võrdlemisi väike koht. Esimesel päeval oli meil igatahes üsnagi kole olla, sest vihma sadas terve päeva. Hommikul läks buss juba kell 7, niiet ma sain juba pool 6 üles tõusta (juhhuu). Igatahes kui ma hommikul ärkasin, siis sadas ja kui me lõpuks lõuna paiku Kanepisse jõudsime, siis sadas ikka veel. Meie õnneks tegime trenni siis sees. Pärast kui majutumiseks läks, siis Lee majutati teistest eraldi, Kanepi kultuurimajja, kus oli väga külm ja rõske ja kus oli meeliülendava aroomiga kuivkäimla. Ja öösel oli seal nii külm, et kohe oli külm. Ma panin öösel veel kampsuni selga, mul oli peal enda tekk, Ardo magamiskott ja ma pugesin Ardo kaissu, aga mitte miski ei aidanud, ikka oli külm. Ja järgmisel hommikul oli mu käsi kirjeldamatult valus.
Ma tegelt ei olegi rääkinud sellest, et mu käsi oli haige terve selle aja. Nimelt enne laagrit ärkaisn ühel hommikul üles ja vasak käsi oli mu poldi koha pealt nii valus, et kohe oli. See oli mingi väga konkreetne lihas, mis oli mingil viisil viga saanud ja sealt oli käsi paistes ja valus. Ja nii umbes nädal aega. Niiskus ja külm ilm ei teinud seda kindlasti paremaks. Nii ma olingi terve laagri aja käeinvaliid. Praeguseks on paistetus ja valu õnneks üle läinud.
Igatahes, teisel ja kolmandal päeval me tegime trenni, trenni ja trenni. Vahepeal sõime ja puhkasime ka natuke. Vallavanema tellitud hea ilm oli selleks ajaks ka kohale jõudnud, niiet proovid toimusid välitingimustes. Ardo kurvastuseks pandi meid mõlemaks lembekaks ette keskele tantsima. Üks neist ei ole ka mul suur lemmik, aga teine, Armutuli, mulle meeldib. Ja Hele andis mulle mingit möksi, millest oli mu käele isegi reaalset abi, aga mis oli väga tugeva lõhnaga ja mis tõmbas väheke herilasi ligi, keda seal oli tõeliselt palju. Mu haigele käele oli abi ka sellest, et me kolisime Ardoga sealt kultuurimajast ära noortekeskusesse teiste rühmade juurde. Magasime küll võõraste juures, aga vähemalt oli soe.
Neljapäeva õhtul oli meil peaproov-etendus Kanepi rahvale. Täitsa mitu inimest tuli kohale meie üllatuseks. Kõik läks üsna hästi, kuigi Dagmari mikrofon tõrkus vahepeal ja küünlad kustusid väga kähku ära.
Reedel sõitsime Tõrvasse, kus me tegime veel proovi (üllatus-üllatus) ja kus õhtul toimus etendus. Kõigepealt pidime regilaulu lauldes küünaldega läbi kiriku minema, kus toimus esimene kontsert, kus esinesid mõned soolopaarid. Kuna naised pidid küünalt hoidma vasakus käes, aga mina nii kaua ei jaksanud, siis ma vahetasin Mariliisiga kohad - tema hakkas ajutiselt Ardo naiseks ja mina olin Maarja mees. Nii me siis läksime ja laulsime (millega mul tulid meelde minu kunagised unenäod sellest, kuidas Maido Leest laulukoori tegi), siis me ootasime oma tunnikese kiriku taga. Aga meil oli lõbus, me tegime tutvust kabukatega ja üritasime panna Maidot meie nimesid ära arvama (mis tal eriti hästi välja ei tulnud nagu arvata oligi :P). Siis hakkasid juba vihmapilved kogunema ja isegi tibutas veidi. Kui meie etendus hakkas, siis igatahes ei sadanud enam. Väga pime oli küll, sest kell oli juba 11 läbi. Prožektorid paistsid täiega näkku ja nende taga oli täielik pimedus, ehk siis publikut polnud üldse näha. Seal lendasid mingid imelikud ööputukad ringi ja kui me seal ees keskel seisime ja ootasime oma korda, et esimese tantsuga ühineda, lendas mulle üks neist krae vahele. Väga kõdi oli ja ma pidin endaga tõeliselt võitlema, et mitte sellest välja teha. Muidu läbi kõik ilusti. Hoolimata minu esialgsest murest leidsin ma pimedas üles ka oma padja, lehviku ja ka musta pluusi. Esimese küünlatantsu ajal kustus mul üks küünal ära, aga selle ma sain vahepeal uuesti põlema panna ja teises tantsus jäid mõlemad põlema. Muidugi oli suur boonus see kui eelviimase tantsu ajal hakkas vihma sadama. Ja mitte niisama vihma, vaid ikka täiega padukat. Ja kõik said läbimärjaks, padjad said märjaks ja lõpuks polnud enam vahet, sest me olime ennast kuumaks tantsind ja vihm oli soe ja tegelikult oli jube vahva.
Koju jõudsin ma kella viieks. Bussis ma ka eriti magada ei saanud, sest Ardo ja Mihkel rääkisid minu kõrval füüsikast (pagana reaalkool ma ütlen...kuigi Mihkel pole reaalikas, on ta ikka sinnakanti). Aimps ajas mind hommikul peale kahteteist üles, sest ta läks Kirket ära tooma, sest me pidime eile Kirket hoidma, sest tema emme läks teatrisse. Ma ei olnud selles eriti aktiivne, sest mul oli nii uni. Ma suht lebotasin diivanil terve päeva ja sõin, sest mul oli miskipärast kõht väga tühi koguaeg. Nüüd ma lähen vist küll paksuks. Õnneks ei pea Ardo mind tõstma enne sügist, niiet mul on aega. :P
Nonii, sellega mu raport praegu lõppeb.
Tsaupakaa.
Ma tegelt ei olegi rääkinud sellest, et mu käsi oli haige terve selle aja. Nimelt enne laagrit ärkaisn ühel hommikul üles ja vasak käsi oli mu poldi koha pealt nii valus, et kohe oli. See oli mingi väga konkreetne lihas, mis oli mingil viisil viga saanud ja sealt oli käsi paistes ja valus. Ja nii umbes nädal aega. Niiskus ja külm ilm ei teinud seda kindlasti paremaks. Nii ma olingi terve laagri aja käeinvaliid. Praeguseks on paistetus ja valu õnneks üle läinud.
Igatahes, teisel ja kolmandal päeval me tegime trenni, trenni ja trenni. Vahepeal sõime ja puhkasime ka natuke. Vallavanema tellitud hea ilm oli selleks ajaks ka kohale jõudnud, niiet proovid toimusid välitingimustes. Ardo kurvastuseks pandi meid mõlemaks lembekaks ette keskele tantsima. Üks neist ei ole ka mul suur lemmik, aga teine, Armutuli, mulle meeldib. Ja Hele andis mulle mingit möksi, millest oli mu käele isegi reaalset abi, aga mis oli väga tugeva lõhnaga ja mis tõmbas väheke herilasi ligi, keda seal oli tõeliselt palju. Mu haigele käele oli abi ka sellest, et me kolisime Ardoga sealt kultuurimajast ära noortekeskusesse teiste rühmade juurde. Magasime küll võõraste juures, aga vähemalt oli soe.
Neljapäeva õhtul oli meil peaproov-etendus Kanepi rahvale. Täitsa mitu inimest tuli kohale meie üllatuseks. Kõik läks üsna hästi, kuigi Dagmari mikrofon tõrkus vahepeal ja küünlad kustusid väga kähku ära.
Reedel sõitsime Tõrvasse, kus me tegime veel proovi (üllatus-üllatus) ja kus õhtul toimus etendus. Kõigepealt pidime regilaulu lauldes küünaldega läbi kiriku minema, kus toimus esimene kontsert, kus esinesid mõned soolopaarid. Kuna naised pidid küünalt hoidma vasakus käes, aga mina nii kaua ei jaksanud, siis ma vahetasin Mariliisiga kohad - tema hakkas ajutiselt Ardo naiseks ja mina olin Maarja mees. Nii me siis läksime ja laulsime (millega mul tulid meelde minu kunagised unenäod sellest, kuidas Maido Leest laulukoori tegi), siis me ootasime oma tunnikese kiriku taga. Aga meil oli lõbus, me tegime tutvust kabukatega ja üritasime panna Maidot meie nimesid ära arvama (mis tal eriti hästi välja ei tulnud nagu arvata oligi :P). Siis hakkasid juba vihmapilved kogunema ja isegi tibutas veidi. Kui meie etendus hakkas, siis igatahes ei sadanud enam. Väga pime oli küll, sest kell oli juba 11 läbi. Prožektorid paistsid täiega näkku ja nende taga oli täielik pimedus, ehk siis publikut polnud üldse näha. Seal lendasid mingid imelikud ööputukad ringi ja kui me seal ees keskel seisime ja ootasime oma korda, et esimese tantsuga ühineda, lendas mulle üks neist krae vahele. Väga kõdi oli ja ma pidin endaga tõeliselt võitlema, et mitte sellest välja teha. Muidu läbi kõik ilusti. Hoolimata minu esialgsest murest leidsin ma pimedas üles ka oma padja, lehviku ja ka musta pluusi. Esimese küünlatantsu ajal kustus mul üks küünal ära, aga selle ma sain vahepeal uuesti põlema panna ja teises tantsus jäid mõlemad põlema. Muidugi oli suur boonus see kui eelviimase tantsu ajal hakkas vihma sadama. Ja mitte niisama vihma, vaid ikka täiega padukat. Ja kõik said läbimärjaks, padjad said märjaks ja lõpuks polnud enam vahet, sest me olime ennast kuumaks tantsind ja vihm oli soe ja tegelikult oli jube vahva.
Koju jõudsin ma kella viieks. Bussis ma ka eriti magada ei saanud, sest Ardo ja Mihkel rääkisid minu kõrval füüsikast (pagana reaalkool ma ütlen...kuigi Mihkel pole reaalikas, on ta ikka sinnakanti). Aimps ajas mind hommikul peale kahteteist üles, sest ta läks Kirket ära tooma, sest me pidime eile Kirket hoidma, sest tema emme läks teatrisse. Ma ei olnud selles eriti aktiivne, sest mul oli nii uni. Ma suht lebotasin diivanil terve päeva ja sõin, sest mul oli miskipärast kõht väga tühi koguaeg. Nüüd ma lähen vist küll paksuks. Õnneks ei pea Ardo mind tõstma enne sügist, niiet mul on aega. :P
Nonii, sellega mu raport praegu lõppeb.
Tsaupakaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar