Pime on öö

Reedel sai peetud suvine omaloomingulaste kokkutulek. Tegelikult on lausa ohtlik selliseid väga lennuka fantaasiaga inimesi nagu meie kokku lasta, sest mõttelend jõuab alati põnevatesse kohtadesse. Seekord oli juttu siis maailmavallutamisest ja me suutsime isegi välja tulla päris detailse plaaniga, mis sisaldas endas MacGyverit, nätsu, skaute, fotosünteesivaid jaapanlasi bling-bling ninadega ning muud säärast. Ühesõnaga oli hullult lahe :D
Kui ma juba Tartus olin, siis ma külastasin ka teisi sõpru. Käisin Imrel külas tema uues korteris, viisin talle pirukaid ja Liisat käisin ka vaatamas tema uues elukohas. Seal oli ka päris tore. Pool õhtut me rääkisime juttu poolpimedas köögis, sest nad seal olid harjunud mitte elektrit raiskama, ning teise poole õhtust me vaatasime mingit ameerika filmi, mis oli väga klišee. Ja siis me rääkisime veel juttu poole ööni. Ma ise ka imestan, kuidas ma võisin ühel päeval nii palju rääkida.

Nädal aega veel ja siis kooli. Mulle pole veel kohale jõudnud, et ma viimases klassis olen. See tundub nii utoopiline :P Enne seda ma saan Raekotta vastuvõtule minna. Seekord kutsuti ema ka, tema on sellest küll päris vaimustuses. Minu jaoks ei ole see enam nii uudne. Ma loodan, et süüa pakutakse... Ja ma loodan, et nad meile enam kella ei kingi, sest kui ma haridusametilt veel ühe kella saan, siis ma lähen vist kellelegi kallale...