Ja footoniga koos nad läksid siis ja kaugusesse Linnutee neid viis

Kurbmäng kahes vaatuses. Südamlik ja liigutav lugu mehest ja footonist, mille ma leidsin oma sahtleid koristades.

Üks footon kukkus mehe lauale,
sähvis, sädeles ja põles kaua veel.
Ta oli mõelnud minna külla hoopis rauale,
kuid mees viis tema näitamiseks hauale.

Mees läks ja tagasi ei tulnud.
Ta läks vaid siis, kui oli surnud,
Vaid jahust valgeks värvusid ta kulmud,
nii maha jättis ta me teede tolmud.

Ja footoniga koos nad läksid siis
ja kaugusesse Linnutee neid viis,
planeedile, kus kasvas võimas riis
ja tervitas neid roheline hiis.

Nad riisiputru rõõmsasti seal sõid
ja õhtu varjus veidi tantsu lõid.
Meest kõnetas seal üpris kole nõid,
kes ütles: "Nüüd sa naerdes minna võid."

Ta läks ja kohtas õnnelikku kala,
kes hommikul läks tööle ikka jala.
Kuid jalgu tal ei olnud - oh mis hala!
Nii kokku varises ta elutala.

Veel nägi teel ta kahte laululindu,
kes ehtisid puuokste pruune pindu
ja siristasid siis täis ehtsat inud:
"Nii tore siin on lõpuks näha sind ju!"

Ta läks ja nägi sinist värvi mäge
ja jumalat, kes oli päris äge,
kes istus kõrgel toolil seal täis väge
ja oli kõigis asjus selgeltnägev.

Ta ütles: "Siin on nüüd su elupaik,
just seal all, kus paistab väike järvelaik
ja paksus metsas kostab linnuhuik,
siin paigas rahulik on kõik."

See mees jäi elama nüüd sinna,
kust enam ta ei tahtnud ära minna,
ei muule maale ega suurde linna.
Nii kaevu põhjast siirupit ta vinnas.

Kuid footon tundis ennast üksikuna
sel päeval kui ta keetis kanamuna.
Läks sõpra üles otsima ta, kuna
ta igatses ta rõõmsat põsepuna.

Ta otsis teda kaugelt, otsis lähedalt,
ta otsis igast nurgast, iga tähe alt
ja oli juba aastaid otsind vähemalt,
kui lõpuks tõdes siis ta kähedalt:

"Ma olen läinud läbi tulest, veest,
kuid nagu põgeneks ta minu eest -
ei suuda kuskilt leida sõbrameest,
kuid igatsus mind kõrvetab veel seest."

Kuid lõpuks nägi ta planeeti,
kus kasvatati kõrget suhkrupeeti,
kus pidu hommikuni peeti
ja inimesed kandsid keeleneeti.

Sealt leidis mehe keset metsa soos,
kus sel aal valmis rammus marjanoos
ning majakeses laual oli moos.
Sest peale õnnelikult elasid nad koos.


Ma pakun, et see oli emakeele tund, mis järgnes füüsikale. Nii juhtus minuga kui Jaup mõtles.