Varsti

Juba kaheksa ja poole tunni pärast läheb lennuk. Kohvrid on pakitud, kõik on valmis. Und mul muidugi ei ole, närv on ikka sees :P
Ardoga jätsin ka pisaraterohkelt hüvasti. Kõikide teisteta saaks ma päris hästi hakkama, aga Ardo on ikka midagi muud; ma juba igatsen teda. Aga ma tean, et praegu on lihtsalt kõige raskem, kuna ma sain nädal aega temaga iga päev koos olla. Paari päeva pärast on juba kergem ja siis kui nädal-paar möödas on, siis harjub juba ära kah ja siis on umbes normaalne.

Igatahes, ootusärevus on suur. Aga küllap kõik läheb hästi.

Head uut aastat!