Nii see on

Vot nii. Peale raskete katsumuste läbimist on rebased viimaks saanud täieõiguslikeks gümnasistideks. Eile õhtul oli koolimajas mitu erinevat tuba, kus neid igat moodi proovile pandi. Siinkohal las pildid kõnelevad enda eest:

Veel pilte saab näha siin: http://picasaweb.google.com/jupats/Rebased

Kogu see rebaste nädal on mind nii ära väsitanud. Mulle tundub, et ma olen liiga palju rääkinud ja nüüd ma enam ei jaksa. Üldsegi on mul täna uni. Eile läksin magama alles peale kahte ja hommikul kell 8 hakkasid mõned mehed minu akna all suure mürinaga kaevama. Ja eks sa proovi siis niimoodi magada kui väljas kõik kopad ja kraanad täie hooga töötavad. Ja öösel ma ärkasin ka vahepeal üles, ma ei tea küll, mille peale, aga ilmselt ma nägin midagi kahtlast unes, sest ma ühel hetkel ärkasin ehmatusega üles. Täpselt nagu filmis kui halbu unenägusid nähakse. Aga ma küll ei mäleta, et ma oleks midagi näinud...

Aimps tuli täna hommikul Moskvast tagasi. Tõi šokolaadi ja präänikuid. Vahva.

Täna käisin Triinuga poes. Mõtlesime, et vaataks jõulukinke ka, aga meil ei läind nendega eriti hästi. Ma esiteks ei tea üldse, mida ma kinkima pean ja tegelt ma nagu ei tahagi sellega enam jamada. Kui ma midagi varsti välja ei mõtle, siis ma lihtsalt ei teegi ühtegi kinki. Lihtsalt ei tee ja kõik. Mitte, et ma kõiki vihkaksin või midagi, aga ma lihtsalt ei taha osta mingit mõttetut asja ainult sellepärast, et midagi peaks kinkima. Oijah.

Tuleks lumi ometi maha, ma ei taha enam vihma. Päikest ka ei taha kui nii külm on. Kui on talv, siis võiks talve moodi ikka olla. Ma tahaks suusatama minna juba.

Ja vaheaeg võiks tulla. Ma ei viitsi enam üldse õppida.