Kas hommik suudab kustutada varjud...?

Täna ma tegin kõike asju natukene. Hommikul käisin Teelega natuke poes. Ostsime oma rebastele midagi, mida nad rebaste nädalal kanda saaksid. see saab alles naljakas olema :P Kui ma koju tulin, siis ma istusin natuke arvutis. Siis ma lugesin natuke raamatut. Seejärel ma otsustasin, et on aeg natuke süüa. Siis ma olin veel natuke arvutis, rääkisin mõne inimesega juttu. Peale seda ma lugesin natuke raamatut, aga ma tüdinesin ära. Siis ma üritasin natuke joonistada, aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Seejärel ma otsustasin, et matemaatika aitab küll väga hästi kõige vastu ja asusin ülesandeid tegema. Aga mul ei tulnud välja ja siis ma ei tahtnud enam neid teha. Ja siis ma isegi tegi natuke vene keele arvestust, aga ma palju ei jaksanud. Siis ma kõndisin natuke aega rahutult mööda tuba ja sõin ära mõned mandariinid. Otsustasin telekat vaadata, aga sealt ka ei tulnud midagi. Ainuke normaalne asi oli Eurospordist mäesuusatamine, aga varsti ma enam ei tahtnud vaadata, kuidas need tädid kihutasid mäest alla kiirusega 120 km/h. Kellele seda ikka vaja on. Siis ma tulin enda tuppa tagasi ja natuke üritasin midagi kirjutada, aga eriti ei õnnestunud ja siis ma jätsin sellegi sinnapaika. Nüüd ma siis olengi siin ja mul pole õrna aimugi, mida teha võiks. Peaks vist magama minema, siis oleks rahu majas :P

Ma täna taasavastasin ühe oma luuletuse, mille ma millalgil kevadel või suvel kirjutasin. See kõlas järgmiselt:

Kas hommik suudab kustutada varjud,
Mis meis tekkisid kui väljas valdas öö?
Kas siis kui varjudega ära harjud,
Näed sa pimedust, mis hinge seest sul sööb?

Kas päiksekiirtes peitub seda väge,
Et valgusesse tagasi meid tuua?
Kas hommikune sära on nii äge,
Et saaksime ta karikast me juua?

Või tahame me jääda pimedusse,
Kus tunda võiksime vaid teineteist,
Kus sina usuks mind ja mina susse,
Kus tumedad öövarjud saaksid meist?

Kuid tean, et hommik siiski tuleb meile
Ning päiksekiired teevad oma töö.

Me pole täpselt need, kes alles eile,
Kuid valgust kartma siiski me ei löö.

See vajaks küll pisut kohendamist, aga mulle hakkas see täna kuidagi meeldima. Tundus, et selle sagedus ühtis mu omavõnkesagedusega ja me resoneerusime üsna hästi. Hmm.

Tegelt tahaks õudselt õue minna, aga nii hilja on juba, ma ei julge enam. Ma lähen parem käin veel natukene rahutult mööda tuba ja lähen siis magama.

Jumal tänatud, et november läbi sai.