Keedetud kartul

Mul oli vahepeal juba tunne, et ma olen oma luulevõime kaotanud. Mul oli tunne, et minu sees istub juba mitu luuletust, aga välja ei tule. Võtsin küll kätte paberi ja pliiatsi, aga luuleridu pliiatsist ja enda seest välja imeda ei suutnud. Aga eesti keele tund on juba kord selline tore tund, et selles tunnis ei tule mul und ja siis ma kirjutan luuletusi. Mõtlesin küll alguses, et loen raamatut, aga siis mõtlesin ümber. Jaup rääkis nagunii luuletustest ja siis ma olin kohe peaaegu et teemakohane. Aga mingil imelikul põhjusel kirjutasin ma kartulist. Tegelikult olen ma juba pikka aega tahtnud kartulist kirjutada, aga nüüd alles tuli välja. Üllitis ise on järgmine:

Sonett keedetud kartulile

Kuula, kuidas keeb potis valjult kartul

ja mullid suurenevad vähehaaval.

Selle tõttu on mul selline kartus,

et õige varsti nad valmis ju saavad.

Keldrihõngust kerkinud köögivili,

külmas vaikselt oodanud oma aega,

kuni kokatädi, vilju täis süli,

viis nad kööki nõnda madala laega.

Podiseb potis juba jõudsalt vesi,

kuldne kartul sulpsab lõbusalt vette,

nüüd nõnda nad keevad seal mitmekesi

ja varsti saab süüa, kujuta ette.

Kartul õilmitseb nüüd mu taldriku peal,

kuid kardan, et kõhtu täis ei saa ma eal.

Pole küll suurem asi, aga üle pika aja kõlbab küll. Viimane rida on eriti diip ;)

Tegelt ma vist tean, miks ma sellise soneti kirjutasin. Nimelt oli täna koolis lõunaks tatrapuder (loe: kanatoit) ja ma pidin terve päeva hakkama saama oma hommikusöögi ja portsu porgandisalati najal. Loogiline ju, et mul kõht tühi oli.

Marit tuli täna mõttele, et ta võiks minna füüsikat õppima hoopis. Põnev. Tegelt on nii kurb, et Marit ja Triinu Tartusse lähevad. Vägavägaväga kurb kohe. Aga ma ei saa neid kuidagi tagasi hoida ja ma saan ju aru, et peab õppima seda, mille vastu huvi on, mitte seda, kus sõbrad on. Aga kurb ja kahju on ikkagi. Ise Tartusse minna ma ka enam ei taha. Tartu on väga ilus ja mulle väga meeldib seal ja mis kõik veel, aga siit lahti rebida on mul ka praegu võimatu. Pealegi, lõppkokkuvõttes on Tallinnal ikkagi rohkem plusse. Tuleb see, mis tulema peab.