Täna oli üks väga pikk päev. Üheksa kadestamapanevalt põnevat tundi. Saksa keel - saime teada õpetaja poliitilistest vaadetest. Vene keel - mitte midagi. Füüsika - ma joonistasin ühe päris nunnu Nässu oma vihikusse. Kunst - kontrolltöö, polnudki kõige hullem. Kirjandused - Kas Carmen oli kõlvatu naine? ehk kirjutasime kirjandit (väga halb). Bioloogia - spešal bakterid ja muu. Keemiad - tegin järeltööd, milleks ma polnud õppinud, sest ma ei teadnud, et ma täna saan teha, aga sain hakkama. Siis pidime saalihokit minema mängima, aga kuna meie vastased ei tulnud, saime loobumisvõidu. Siis jooksin koju. Siis jooksin linna tagasi Linnateatrisse põrgulavale, kus me vaatasime Tõe ja õiguse teist osa. See oli päeva kõrghetkede jada. Etendus kestis küll 5 h, kuid mul oli tunne, nagu see oleks olnud palju lühem, sest see oli nii huvitav. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii head etendust nägin. See oli lihtsalt...võrratu...liigutav...naljakas...aga kurb ka...ja väga sügavamõtteline...mõtlema panev... Ma ei teagi, mul pole õigeid sõnu selle kohta...seda peab natuke seedima ja vaatama, mis pärast välja settib. Jaubil oleks kindlasti selle kohta väägagi palju öelda :P Igatahes on selge, et selle etenduse piletid olid väärt seda, et neid aasta aega oodata.
Sest tähtis pole enam, kumb oli enne, kas muna või kana. Tähtis on see, et lõpuks tapab muna kana ära ;)
Sest tähtis pole enam, kumb oli enne, kas muna või kana. Tähtis on see, et lõpuks tapab muna kana ära ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar