Kõiges on süüdi päkapikud

Hea tuju ei ole mind endiselt maha jätnud. Ma oleks täna äärepealt isegi Tartusse läinud Maritiga, Biomeedikumi teaduspäevale. Aga õnneks avastas Marit eile öösel, et nad olid kuupäeva ära muutnud ja see üritus toimub alles 15. detsembril. No mis teha. Käisime koolis hoopis. Kuna ma eile sain terve päeva kodus magada, siis polnud ma täna üldse väsinud ja nii hea oli olla. Ma suutsin üle elada isegi kaks inka tundi ilma tundeta, et ma tahaks karjudes klassist välja joosta. See on omamoodi saavutus.

Mul on tunne, et ma tahaks midagi teha, kusagile minna. Aga ma ei tea kuhu, või veel vähem kellega. Võib-olla ma isegi teaks kellega, aga ta ei ole hetkel kättesaadav. Homme ma igatahes lähen. Lähen šoppingtuurile endale uut käekotti otsima. See saab tõenäoliselt raske olema. Aga raskusi ei karda me. Hehehe.

Kristel mõtles täna, et kui lahe oleks kui inimesed peaksid kõik viisi ja elu oleks nagu muusikal ehk siis me laulaksime iga asja peale. Võib-olla pikas perspektiivis see tüütaks ära, aga mingi nädalakese võiks küll nii olla. Nii võiks esitada südantlõhestava aaria sellest, kuidas ma vene keele tundi minna ei taha ja klassijuhataja võiks esitada stepptantsunumbri klassi ees samal ajal lauldes meile ülesannete seletusi või laulukest oktaeedrist, taustal tantsimas tahvli joonlauad ja sirkel. See oleks hullult äge :P

Kuuba rumba tuleks ümber nimetada kuuprumbaks. Sest kui on olemas ruutrumba, siis võiks asi olla ikka stiilipuhas ja see teine variant võiks olla kuuprumba. Mitte et see teine variant oleks tegelikkuses miskitpidi komplitseeritum, sest seda ta ei ole, ta on lihtsalt üks uina-muina, aga puhtalt keelelisest-põhimõttelisest-stilistilisest vaatepunktist võiks see nii olla. Me Siimuga üldiselt avastasime, et tolle kuuprumba sammude asemel sa võid pea ükskõik kuidas seal tammuda, sest need lood on nagunii nii aeglased, et keegi ei pane tähele, kuidas sa seal taarud. Täielik vanainimeste tants.

Me vaatasime täna ajalootunnis ühte filmi Hitlerist. Ta oli ikka nii naljakas mees, hullem egolaks ikka :P Mulle meenusid eelmise aasta jõulud kui me omaloomingulistega enda jõuluüritusel harutasime mingit Hitleri ema teemat. Kahju, et ma seda enam eriti täpselt ei mäleta. Seal oli mingi värk väikeste mehikestega, kes tal pea sees elasid ja asju korda saatsid... Oh, mäletaks ma seda ainult...me naersime tol korral end kõveraks...nagu alati :P

18 koolipäeva jõuludeni.

(Appi, varsti peab hakkama kingitusi vaatama...)