Imelik

Kui ma oleks väike tuulelohe, siis ma lendaks ära kaugele. Ma oleks värviline ja lõbus ja ma lendaks tuule käes siia-sinna, aina kõrgemale ja kõrgemale. Nii kõrgele, et keegi mind enam ei näe. Ma laseksin tuulel end kaasa viia, sest ma olen värviline tuulelohe. Ja kui ma pilvepiirilt alla tulen ja pehmele murule maandun, siis olen ma õnnelik.

Mul on viimasel aja imelik tuju, hea tuju isegi. Ma tahaks koguaeg naerda, igasuguste asjade üle. Tavalkiselt see nii ei ole. Aga nüüd ma naeraks. Naeraks nii kaua kui see mind nutma paneb. Ma naeraks hoolimata sellest, et mul raske on. Kui ma sellest nädalast end läbi närin, siis on jälle kõik hästi. Aga ma naeraks ikka. Alati. Sest see on nii hea. Sest elu on ilus.

Oi, kuidas mu mõte täna lendab. Ma peaks midagi kirjutama. Mul on isegi midagi soolas, üks uus idee, aga mul läheb selle välja arendamisega veel aega vist. Ma hea meelega kirjutaks täna, kuid karta on, et ma pean end uputama vene keele arvestusse. C'est la vie.

Täna oli minu kõige viimane spordipäev. Mul ei ole kahju.