Kummitushobused

Noppeid saksa keele tunnist:

- Pööbel loeb Justi, intelligents loeb Kroonikat, sest Kroonikas on liitlauseid ka, aga Justis on ainult lihtlaused ja pildid.
-Aga mis siis kui kumbagi ei loe?
-Siis sa ei oska lugeda.

:D

Täna oli tegelikult päris ilus päev. Ma nägin esimest korda röntgenpilti oma tervenenud käest ja poldist. See oli suht jube, see nägi välja nagu oleks mulle mõnuga naelu käeluu sisse taotud. Muidu ma saaks juba kevadel operatsioonile, et seda metallijullat eemaldada, aga mõni teeb siis mõnuga riigieksameid, niiet mul kästi augustis tagasi tulla :P Vähemalt võib loota, et ma saan vahepeal verd andmas käia .

Ma nägin täna päris lahedat und. Selle point ja täpsemad detailid on unustuse hõlma vajunud kahjuks, aga üleüldiselt toimus kogu tegevus ühe vana puumaja ümber. Alguses elasid seal isa koos oma kahe tütrega. Aga ühel päeval tuli mingi suur torm või mingi taoline suur-suur oht ja isa kamandas tütred oma musta maastikuautosse, kusjuures tütred pidid ronima tagaistmele, nii et üks oli pikali istme peal ja teine auto põrandal, sest kahekesi istmele nad ei mahtunud hästi. Ja siis nad sõitsid kusagile ja mingi action toimus seal veel nendega, aga seda ma enam ei mäleta. Igatahes lõpuks nad surid ära ja sinna majja jäid nende kirstud. Ja ühel kõledal sügisõhtul kui väljas oli juba pime ja tuul kolistas uksega, tuli sinna üks kummitushobune. Ta oli läbipaistev, aga hõõguvate kollaste piirjoontega ja tema tühjad silmad hõõgusid ka samamoodi jubedalt. Ta lendas seal majas ringi, kirstudest sisse ja välja. See oli päris kõhe. Ja siis hiljem olid kirstud kadunud ja seal majas elas üks vana naine, kes kooris kartuleid kui ma talle külla läksin. Ma külastasin teda, et küsida talt, mida ta selle maja ajaloost teab. Võib-olla ma tegin uurimistööd sellele teemal..? :P Kes teab, igatahes seal see lugu lõppeski.
Aga see hobune meeldis mulle väga :D



Ma valin tänaseks päeva sõnaks "mõnuga", kuna ma vaatan, et ma olen selles postituses seda mõnuga kasutanud :D