Elust enesest

Vahepeal on toimunud teatud olulisi sündmusi nagu see, et ma lõpetasin ja läksin tööle ja oli jaanipäev.
Lõpetamine oli tore, oli lilli ja sugulasi ja kingitusi ja sõpru. Tööl käimisega saab homme täpselt kuu aega täis ja ma juba oskan igasuguseid asju teha.
Aga jaanipäev - vot see oli vahva! Käisime kaugel lõunamaal Küünimetsas, mis on peaaegu Lätis ja metsa sees. Tegime natuke tööd ja ujusime väikses järves. Ja grillisime ja mängisime Innovationit ja ujusime. Ja käisime kohalikul jaanitulel ja olime ainukesed, kes Elmari tantsuõhtu järgi tantsisid ja nägime jaanimardikaid metsas ja käisime suitsusaunas ja hüppasime järve ja täiskuu paistis ja tegime oma lõkke ja laulsime lõkke ääres ja sõime öösel võileiba ja laulsime kuni väljas oli juba valge. Ja hommikul jälle ujusime. Ülihea oli! :)

Sel nädalavahetusel põrutasime jälle Tartusse, sest seal oli järgmise tantsupeo tantsude tantsimine. Oli igasuguseid tantse, lahedaid ja vähem lahedaid. Muidugi, tüüpiline on see, et nüüd, kus me enam võib-olla ei ole C-rühm (sest vanust on juba ka omajagu), siis on C-rühmadel need kõige ägedamad tantsud. Miks ei oleks võinud sellised hoopis eelmisel tantsupeol olla? Eks näis, mis järgmisel aastal saab ja mis rühm me siis lõpuks otsustame olla.

While I was away from the blogosphere quite many things have happened. I have graduated and have a job now. And then there was Midsummer's day.

Graduation was great, there were my relatives and lots of flowers and gifts and friends.

The job I have had for exactly a month tomorrow and I have learned most of the techniques required.

But Midsummer's day was really great. We were in southern Estonia with some friends, in a small farm in the middle of the woods. There was a little lake and we went swimming there and made barbeque and played board games. Also we went to the local celebration and were the only ones dancing and we saw fireflies in the forest and went to sauna and jumped into the lake while the full moon was in the sky. We made a bonfire and sang songs until it was light outside. And in the morning we went swimming again. It was awesome! :)

 

Summer is the time for driving around and so we also went to Tartu last weekend for a dance thing, where different groups performed the dances for next year's dance festival. And next weekend I'll go visit my relatives and the weekend after that it's probably to the south again... I wonder when I'll have the time to clean up at home :P

Linnadžunglis

Täna oli päev täis linnafaunat:

• Pargis ründas mind vares - ta lendas mulle küüntega pähe (?!) Hitchcock tõenäoliselt naeris hauas.
• Üks piiritaja oli meie rõdul ja üritas väga innukalt paokil olevast rõduuksest tuppa tulla - miks? - ei tea. Me ei lasknud igatahes.
• Kajakas oleks äärepealt ühe orava meie rõdult minema viinud. Orav pääses napilt.

Magamine on nõrkadele!

Today was a day of city fauna:

• I was attacked by a crow in a park I was walking through - it flew up from behind and clawed me on the head with its talons (?!) Hitchcock was probably laughing in his grave.
• A little bird was on our balcony and desperately tried to get into our living room through the door that was open a little. Why? I have no idea. We didn't let it.
• A gull almost had a squirrel for dinner. It nearly carried away one of those cute little squirrels from our balcony. The squirrel escaped barely.

Sleeping is for the weak!

Oravake

Oravad on päris armsad. Neil on kohevad sabad ja nad jooksevad ringi mööda seinu ja vaatavad aknast sisse ja teevad nunnut nägu. Umbes nii:Squirrels are quite adorable. They have fluffy tails and they run along the walls and look into my window and make cute faces. Something like this:

"Look at me, I'm a cute little squirrel"

Ja siis, kui sa selja pöörad, on need samad nunnud loomakesed nagu saatana sigitised. Ma ei räägi sellest, et nad hommikul kell 6 mööda plekist rõdu äärt jooksevad ja põrgumüra teevad. Ei, ma räägin sellest, mis mind ühel päeval ees ootas, kui ma koolist koju tulin. Sel kevadel olen ma hakanud igasuguseid taimi kasvatama. Ja siis eelmisel nädalal tundus mulle, et oleks aeg need rõdule tõsta, sest väljas on päris soe juba. Alguses oli kõik tore ja nii. Aga siis, ühel neljapäeval õhtupoolikul avanes selline vaatepilt:

And then, when you turn your back, these same cute squirrels are like little devils. Not only do they run along the balcony's tin railings at 6 in the morning and make lots of noise. No, I'm talking about what I saw one day when I came home after school. A mindful reader would remember that I started to grow different plants this spring. Well, last week I decided to put them onto the balcony because the weather was quite warm already. At first it was okay, but then, one thursday evening this is what my plants looked like:

Põhimõtteliselt olid nad mu taimedes põhjalikult mürgeldanud - kaevanud sibulad peaaegu välja, kiskunud välja tüümiani, kõik kohad mulda täis vedanud, salati poti ümber ajanud ning ühest potist salati koos mullaga välja kaevanud ja salati enda kas ära söönud või rõdult alla visanud (seda ma enam ei leidnudki).

Ja teisel rõdul söödi ära kõik võõrasemade õied.

Siis mul viskas üle ja ma tõstsin kõik taimed tuppa tagasi.

Praeguseks ma olen neile andestanud, sest tegelikult on nad ikka täiega nunnud :D Ja varsti on neid veelgi rohkem, sest ühel laupäeva hommikul tabasin ma kaks oravakest oma rõdul paaritumast. Ma ei tea, kas nutta või naerda...

The squirrels had made a mess of my plants. They almost dug out the onions, spread dirt all over the floor, pulled out my thyme, knocked over pots of salad and entirely dug out a salad plant from one pot, took out all the dirt from it and then either ate the salad or threw it away somewhere (I couldn't find it afterwards).

And on the other balcony, the ate all the blossoms of my violets.

Then I was angry at them and put all the plants back inside.

But now I have forgiven them, because after all, they are really cute :D Soon there will be more of them, because one saturday morning I found two squirrels mating on my balcony. I don't know weather to be happy or sad...

 Eelmisel nädalal tegin selle nädala viisaastakuplaani. Nüüd on nädal möödas ja peaaegu sain kõik tehtud. Peaaegu... Vahepeal paneb juukseid kitkuma küll, kui palju on teha ja kui vähe aega jäänud.

Last week I wrote down all the things I have to do this week. Now the week has passed and I am almost done with these tasks...almost. But there's so much still to do and so little time...

Level 5

Ükspäev panin tähele, et emotsioonide virrvarr, mis mind seoses lõputöö kirjutamisega on läbinud, sarnaneb suuresti leina viie staadiumiga. Alguses oli eitus - siis kui oli veel liiga palju aega ja muid asju oli ka teha ja noh teate küll. Siis tuli kauplemine (või noh, midagi sarnast) - "ma luban, et esmaspäevast ma hakkan pihta", "ausõna, sel nädalavahetusel ma kirjutan vähemalt viis lehekülge", "noh, täna ma nii palju ei jõudnud, aga homme pingutan topelt" jne mis ma endale kokku lubasin. Mingil hetkel tuli viha. Selline sügav must viha, kus ma olin täiesti valimatult kogu maailma peale pahane, et ma nüüd sellises olukorras olen, et semester vaikselt tiksub lõpu poole ja ma pole veel üldse nii kaugel, kui ma võiksin olla. Kõige raskem pingutus oli mitte valada viha välja koduste peale, kes polnud ju milleski süüdi. Peaaegu õnnestus.

Viha läks ühel hetkel sujuvalt üle depressiooni-laadseks seisundiks, kus vahepeal oli tunne, et miski ei saa mind enam õnnelikuks teha. Praeguseks olen õnneks jõudnud selleni, et olen olukorraga leppinud. Tuleb lihtsalt ära kannatada, pole midagi teha. Soov magistrikraadi saada on ikkagi piisavalt suur.

One day I began to notice that the turmoil of emotions that has been going through me during the thesis-writing process greatly resembles the 5 stages of grief. First, there was denial. There was still time and there were other things to do and so on. Then came bargaining - promising myself I would write five pages that weekend; or if I didn't write as much, promises that I'd put twice as much effort in it the next day and all other such bargaining with myself.

At some point the anger came over me. The deep black anger of hating everything and everyone. The hardest part was not to yell at the people at home who had done nothing to deserve it. I was almost successful at it. Then, the anger slowly became a depression-like state, when I felt that I'd never be happy again.

And now I have finally accepted the situation. I just have to make it through this month and a little bit of the next and all will be ok. 

Huumorirubriigist ka midagi. Reedel vaatasime Ardoga Kuldvillakut ja seal oli üks naine ja kaks meest ja naine ei vastanud eriti küsimustele. Ja siis Ardo teatas selle peale, et "ainuke viis, kuidas naisi vait saada, on panna nad mälumängu mängima" :P Aitäh, Ardo!

P.S. Ma kasvatan nüüd tomateid ka.

P.S. I began growing tomatoes.

Kevad või nii...

Praegu ei ole elu lill, vaid rohkem nagu sõnniku moodi. Kuid jäädes positiivseks - kui kõik see koolilõpetamise stressirohke värk läbi saab, sirgub sealt kindlasti üks kaunis õieke.
Aga praegu on veel...bööö

Around here we have a saying that life is a flower. At the moment life is not a flower for me, but probably more like manure or something. To stay positive - when all this stressful school-ending stuff is finished, I'm sure a nice flower will grow from it. 

For now it's still...booo

Rubriigist "täna sain ma teada": kui sul on köha ja peavalu samaaegselt, siis see ei ole tore.

Today I learned: if you have a cough and a headache at the same time, you're gonna have a bad time.

Elu päikselisema poole pealt on mul ülihea meel et Spotify on nüüd Eestis! Jee! :D 

Ja lumi sulas ka ära. Tere tulemast, kevad!

However, I am really happy that Spotify finally became available in Estonia! Yay! :D

And the snow has finally melted. Welcome, spring!

Eelmisel aastal umbes samal ajal algas Vappu ja me rõõmustasime kevade üle...

Last year at about this time Vappu started and we were so happy to welcome spring...

Ajugümnastika

Mõista, mõista, mis see on?

Can you guess what this is?

Kikilips, mis teeb mehe šikiks?

A bowtie?

Üldsegi mitte, see on hoopis spiro[2.2]pentaan.

Nope, not even close, this is spiro[2.2]pentane.

Õppisime täna stereokeemia tunnis bitsükleid ja spiroühendeid nimetama. Tõeliselt põnev oli. Kohati nagu tundus, et need, kes reegleid välja mõtlesid, olid tol hetkel vist küll purjus. Küll keemia on põnev!

Today in stereochemistry we learned how to name bicyclic and spiro compounds. Really interesting stuff. From time to time it seemed like the people who invented the rules for it, must have been drunk at the time. Chemistry is exciting!

I changed my mind, I wanna be a ballerina

Lugesin täna oma kahe aasta taguseid blogipostitusi ja avastasin endalegi üllatuseks, et mu pikad piinad bakatöö kirjutamise juures seal üldse ei kajastugi. Aga pole hullu, sest magistritöö kirjutamine on kindlasti vähemalt sama piinarikas ja siin ma nüüd olen. Eks ma lihtsalt otsin endale kõrvaltegevusi, et ma ei peaks sukelduma artiklite rägastikku otsima paremaid ja kõige uuemaid palasid, mida siis kirja panna. Tuba on juba korras, lilled kastetud ja pesu ka triigitud, niiet ma jõudsin nüüd otsapidi siia. Ei, tegelt ma vahepeal ikka pingutasin ka ja panin ka paar asja kirja, aga motivatsioon on ikka nii madal, et ikka kohe väga madal. Oleks siis, et mu ainuke ülesanne oleks lõputöö kirjutamine, aga ei - mul on iga päev loengud ja kuna juba natuke rohkem, kui pool semestrit on läbi, siis lisanduvad veel vaheeksamid ja kontrolltööd, pluss veel kodused ülesanded, mille peale aega läheb, ning nädalavahetustel on inimestel sünnipäevad ja muud värgid, mida tahaks teha ja siis millalgi tahaks ju puhata ja mängida ka. Ühesõnaga - skgehböosgbnsklwriqh!

Kui juba kurtmiseks läks, siis lisaks tabab mind iga paari päeva tagant sisemine kriis "ma lõpetan sel kevadel, appi, mis must saab!?" Mul peaks ju olema mingi eesmärk, mingi mõte, mingi siht, kuhu minna ja mida teha. Eks mul neid mõtteid on, aga mitte üks kindel, vaid ikka mitu ja need on pigem sellised kahtlevad ja ma ei tea, millist neist valida ja teoks teha. Ainuke mõte, mis on kindel, on see, et ma tahaks "midagi muud, kui see, mis praegu on", aga see vist on küll maailma kõige ebaspetsiifilisem idee üldse.

As I read my blog posts from two years ago, I discovered that my long torments of writing a Bachelor's thesis haven't been written about at all. But no worries - I am here now and the pains of writing my Master's thesis are just as bad. I guess I'm just looking for secondary activities so I wouldn't have to deal with writing it, but the apartment is already tidy and I've ironed the laundry, so this is the next thing. Ok, I've been writing the thesis a bit today, but my motivation is down low. It wouldn't be so bad if it were the only thing I had to do, but with half the semester gone, I'm also dealing with mid-term exams and tests and homeworks, plus I have lectures every day and during the weekends there are birthdays to attend and more stuff to do and it would be nice to have a rest sometimes too.

Since I'm complaining, I'm also plagued with an internal crisis every other day with the title of "I'm graduating this spring, I have no idea what will become of me!?" I should have a goal, a thought of where I want to go and what to do next. I do have thoughts but there isn't one that is dominant, instead there are several less certain ones and I don't know which of those to pick. The only one cetrain thought I have is that I want "something else than I'm doing right now", but this must be the world's most unspecific idea of all.

Elu helgemalt poolelt - hakkasin vahepeal taimi kasvatama! Saades julgustust sellest, et Marella kingitud orhidee on siiamaani elus (võiks isegi öelda, et tal läheb suurepäraselt), võtsin ma kätte ja hakkasin aknalaual maitsetaimi kasvatama. Ostsin seemneid ja mulda ja mõned sobivad potsikud ja mõne nädalaga on toimunud märgatavad muutused.

On the bright side - I started growing plants on my windowsill! I was encouraged by the fact that the orchid I was given, is still alive and well, and thus I bought some seeds and dirt and pots and after a few weeks, I have made good progress.

Enne:
Before:

Ja nüüd:

And now:

Eile proovisin esimesi murulaugukõrsi ja täitsa murulaugu maitsega olid. Ma olen päris uhke enda üle.

Yesterday I tried some chives and they tasted exactly like chives should taste like. Success! :D