Täna ma tahan rääkida füüsikast. Füüsikast, mis on mul sellel semestril. Juba esimest praktikumi ette valmistades tuli vahepeal unustatu taas tagasi. Minu peast käisid läbi mõtted: "Füüsika on nõme.", "Ma vihkan füüsikat", "Füüsika on saatanast" jne, millega koos käis see soe karvane tunne, mis minus ikka tekib, kui ma mõtlen füüsikast. Ma isegi mõtlesin, et kunagi kui ma ära suren, siis ma lasen oma hauaplaadile kirjutada: "Siin puhkab Mari-Ann, kes vihkas füüsikat".
Ja siis saabus tänane hommik ja füüsika praks ise. Kohale saabudes me nägime, et see tore poiss, kes eelmine nädal oli meile sissejuhatust teinud, on endale "appi" kutsunud ühe naisfüüsiku, tädifüüsiku või kuidas iganes teda nimetada. Tema nimetas ennast Marikaks. See, mis järgnes, oli tumedam kui pime keskaeg ja ohvriterohkem kui Teine maailmasõda. Põhimõtteliselt me kõik feilisime oma praktikumi ettevalmistuses, joonised polnud kellelgi õigesti tehtud ja sada muud asja, mis tädile ei meeldinud. Esimesed veerand tundi üritasime me meeleheitlikult oma vigu parandada, tundes, et me jääme igaveseks sinna.
Enamikul õnnestus siiski oma tööd alustada. Tädi õpetas meid kruvikut kasutama "hoiatades" väga "lahke" häälega, et kõik, kes valesti teevad, saavad eksmati. Ja nii see poolteist tunnikest läks. Tädi karjus ja meie mõõtsime. Tulemuste näitamine oli julgustükk. Kõik, kes vähegi said, küsisid ja näitasid tulemusi Raavole (teisele õppejõule, kes oli tore ja sõbralik). Tunni lõpus olin ma plaaninud küsida, et millal ma neid prakse saan teha, mis mul Itaaliasse sõidu tõttu tegemata jäävad, aga ma ei julgenud seda teha, sest ma kartsin, et see tädi sööb mind ära või virutab nihikuga pähe vms.
Niisiis sain ma täna endale uue kurjuse etaloni. Kui ma saaks, siis ma hoiaks teda vaakumis, et ta ära ei kuluks, aga ma kardan, et ta pole eriti nõus.
Ta on Kuri suure algustähega. Darth Vader kahvatub tema kõrval. Hitler on temaga võrreldes pehme tallekene. Peale tundi tuli mul tahtmine Maritile helistada ja teda paluda, et ta kunagi selliseks ei hakkaks.
Ja siis saabus tänane hommik ja füüsika praks ise. Kohale saabudes me nägime, et see tore poiss, kes eelmine nädal oli meile sissejuhatust teinud, on endale "appi" kutsunud ühe naisfüüsiku, tädifüüsiku või kuidas iganes teda nimetada. Tema nimetas ennast Marikaks. See, mis järgnes, oli tumedam kui pime keskaeg ja ohvriterohkem kui Teine maailmasõda. Põhimõtteliselt me kõik feilisime oma praktikumi ettevalmistuses, joonised polnud kellelgi õigesti tehtud ja sada muud asja, mis tädile ei meeldinud. Esimesed veerand tundi üritasime me meeleheitlikult oma vigu parandada, tundes, et me jääme igaveseks sinna.
Enamikul õnnestus siiski oma tööd alustada. Tädi õpetas meid kruvikut kasutama "hoiatades" väga "lahke" häälega, et kõik, kes valesti teevad, saavad eksmati. Ja nii see poolteist tunnikest läks. Tädi karjus ja meie mõõtsime. Tulemuste näitamine oli julgustükk. Kõik, kes vähegi said, küsisid ja näitasid tulemusi Raavole (teisele õppejõule, kes oli tore ja sõbralik). Tunni lõpus olin ma plaaninud küsida, et millal ma neid prakse saan teha, mis mul Itaaliasse sõidu tõttu tegemata jäävad, aga ma ei julgenud seda teha, sest ma kartsin, et see tädi sööb mind ära või virutab nihikuga pähe vms.
Niisiis sain ma täna endale uue kurjuse etaloni. Kui ma saaks, siis ma hoiaks teda vaakumis, et ta ära ei kuluks, aga ma kardan, et ta pole eriti nõus.
Ta on Kuri suure algustähega. Darth Vader kahvatub tema kõrval. Hitler on temaga võrreldes pehme tallekene. Peale tundi tuli mul tahtmine Maritile helistada ja teda paluda, et ta kunagi selliseks ei hakkaks.
Tunnen kaasa (ja puhka rahus, olgu muld sulle kerge). Minu õudusunenäod on sel aastal inglise ja ladina keel. Brrr...
VastaKustutaMa ütleks paar sõna Marika kaitseks.
VastaKustutaTa on hea õpetaja! TTÜ ongi meid laisaks teinud, selliseid õpetajaid on rohkem vaja!
Tegelikult ei ole ta kuri, tal on julged naljad.. Meil sai temaga palju nalja :D